3-3-1-33-10

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-33-10 2. juuni 2010 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann J. K. kaebus Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkirja nr 1-4/1091 ja 28. augusti 2008. a käskkirja nr 1-4/1155 õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-874 J. K. kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus Rahuldada J. K. kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2010. a otsus ja Tartu Halduskohtu 16. septembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-874 ja saata asi Tartu Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkirjaga nr 1-4/1091 kohaldati kinnipeetav J. K. suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis seisnesid kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramises ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamises. Käskkirja põhjenduste kohaselt osutus vangla meditsiiniosakonnas samal päeval kell 10.45 tehtud kiirtest narkojoobe tuvastamiseks positiivseks bensodiasepiinidele ja J. K.-l olid kliinilised joobetunnused. 11. augustil 2008 alustas Tartu Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr 08922900024, selgitamaks, kas J. K. on toime pannud karistusseadustiku (KarS) §-s 331 kirjeldatud teo, s.o kinnipeetava poolt narkootilise või psühhotroopse aine valmistamise, omandamise, valdamise või arsti ettekirjutuseta tarvitamise. 27. augustil 2008 kell 16.42 J. K.-le tehtud kiirtest osutus samuti positiivseks bensodiasepiinidele. Tartu Vangla korrapidaja 27. augusti 2008. a otsusega nr 7-61/36 kohaldati kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna veel isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamist. Samal päeval kell 21.04 tehti J. K.-le veel kord kiirtest narkootiliste või psühhotroopsete ainete tuvastamiseks. Ka see test andis positiivse tulemuse bensodiasepiinidele. Tartu Vangla direktori 28. augusti 2008. a käskkirjaga nr 1-4/1155 kohaldati kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamist ning jätkati 8. augusti 2008. a käskkirjaga kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, s.o vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist 8. augusti 2008. a käskkirjas väljatoodud põhjustel. 28. augustil 2008 alustas Tartu Vangla julgeolekuosakonna spetsialist kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr 08922900026, selgitamaks, kas J. K. on toime pannud karistusseadustiku (KarS) §-s 331 kirjeldatud teo, s.o kinnipeetava poolt narkootilise või psühhotroopse aine valmistamise, omandamise, valdamise või arsti ettekirjutuseta tarvitamise. Tartu Vangla direktori 29. augusti 2008. a käskkirjaga nr 1-4/1162 lõpetati J. K. suhtes isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamine, kuid jätkati kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Tartu Vangla direktori 22. septembri 2008. a käskkirjaga nr 1-4/1281 lõpetati J. K. suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. 2. J. K. esitas 23. aprillil 2009. a Tartu Halduskohtusse kaebuse Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkirja nr 1-4/1091 ja 28. augusti 2008. a käskkirja nr 1-4/1155 õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt pöördus kaebaja 2008. a sügisel Tartu Vanglas viibides vangla julgeolekuosakonda palvega paigutada ta sektsiooni E-4, kus viibis kaebaja vend. 8. augustil 2008 kutsus julgeolekutöötaja K. Kann kaebaja vestlusele. Kabinetist lahkumisel jäi kaebaja jalga pidi toolijala külge kinni ja kaotas tasakaalu, kuna tundis nõrkust Levozini rohu pärast, mis on kaebajale psühhiaatri poolt välja kirjutatud. Julgeolekutöötaja ettepanekul tehtud kiirtest näitas, et kaebaja veres on bensodiasepiine. Diazepami, mille toimeaineks on bensodiasepiin, ja sama toimeainet sisaldavaid teisi ravimeid sai kaebaja arstidelt astmahoogude vastu tehtavate süstidega. Nimetatud asjaolu on fikseeritud kaebaja tervisekaardil. Kaebaja üllatuseks viidi ta korrarikkujate sektori kinnisesse kambrisse, kuigi kaebaja polnud korda rikkunud. Kaebaja väitel sai ta šoki, kui talle toodi vangla direktori käskkiri selle kohta, et ta on toime pannud raske õigusrikkumise ning tema suhtes on alust võtta tarvitusele äärmuslikud abinõud. Kaebaja selgitas, et 27. augusti 2008. a test näitas bensodiasepiini olemasolu, kuna kaebaja sai vastavaid ravimeid. Pärast seda viidi kaebaja kartseritingimustega sarnasesse kambrisse. Kaebaja oli toimuva pärast stressiseisundis ja tal tekkis astmahoog, mispeale viidi kaebaja meditsiiniosakonda hapnikuaparaadi alla ja tehti hädavajalikud süstid veeni ning kaebaja sai jälle Diazepami. Samal õhtul sunniti kaebajat taas kord meditsiiniosakonda minema ja andma uued analüüsid ekspertiisi jaoks. Kaebaja märkis, et ekspertiisiga on mitmel korral tõestatud, et ta pole keelatud preparaate tarvitanud, ja leidis, et temalt võeti seega Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a ning 28. augusti 2008. a käskkirjadega ebaseaduslikult vabadus vabalt suhelda ja liikuda. Põhjendatud huvina Tartu Vangla direktori käskkirjade õigusvastasuse tuvastamisel märkis kaebaja moraalse ja füüsilise kahjunõude esitamise. 3. Tartu Vangla leidis, et J. K. kaebus on põhjendamatu ja vaidles sellele vastu. Kaebaja sai Tallinna Vangla haiglas olles 23.-30. juulini 2008. ravimit Levozin, mille kasutamine võib põhjustada unisust. Ravimi mõju kaob hiljemalt päev pärast kasutamise lõpetamist. Kaebaja saabus haiglast 30. juulil 2008. Julgeolekuosakonna töötaja vastuvõtul oli ta kaheksa päeva hiljem. Seega ei saanud kaebaja tervislik seisund olla mõjutatud haiglas saadud ravimist, sest selle mõju oli juba kadunud. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli asjaolusid arvesse võttes eesmärgipärane, kohane ja vajalik. Asjas ei oma tähtsust, kas hiljem ekspertiisikeskusest saadud analüüside vastused narkootilise aine suhtes olid positiivsed või negatiivsed. Kuna kaebaja suhtes ilmnesid välise joobe tunnused, vangla kohapealsed testid olid positiivsed narkootilisele ainele, siis oli täiesti õigustatud kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, mille kohaldamine lõpetati koheselt, kui langesid ära kohaldamise vajadust tingivad asjaolud. 4. Tartu Halduskohtu 16. septembri 2009. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tuvastati, et Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkiri nr 1-4/1091 oli õigusvastane alates 16. septembrist 2008 kuni täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamiseni 22. septembril 2008. Kohtuotsust põhjendati sellega, et 27. augustil 2008 koostatud Eesti kohtuekspertiisi instituudi ekspert A. Aluvee arvamuse kohaselt ekspertiisiks esitatud uriiniproovist narkootilisi ega psühhotroopseid aineid ei leitud. 1. septembril 2008 lõpetas Lõuna Politseiprefektuur prokuratuuri loal kriminaalmenetluse kriminaalasjas nr 08922900024 aluse puudumise tõttu. 9. septembril 2008 nõustus prokuratuur määrusega. Määrus edastati Tartu Vanglale 15. septembril 2008. Kohus tuvastas, et 16. septembril 2008 sai Tartu Vangla kriminaalasjas nr 08922900024 tehtud ekspertiisi tulemusest teada, et J. K. uriiniproovist narkootilisi/psühhotroopseid aineid ei leitud ning seega tuleb tema suhtes 8. augusti 2008. a käskkirja nr 1-4/1091 alusel kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud viivitamatult lõpetada. Seega sai Tartu Vangla 16. septembril 2008 dokumentaalse tõestuse selle kohta, et J. K.-l puudus narkojoove ja ekspresstestis bensodiasepiinide olemasolu võis olla tingitud ravimitest, mille olid J. K.-le välja kirjutanud arstid. Seetõttu oli Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkiri nr 1-4/1091 õigusvastane alates 16. septembrist 2008 ja J. K. suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohene mittelõpetamine rikkus tema õigusi. 5. J. K. esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada osaliselt Tartu Halduskohtu 16. septembri 2009 otsuse ja teha uue otsuse, millega lugeda vaidlustatud käskkirjad õigusvastaseks algusest peale. Kaebaja kannatas 2008. a augustis-septembris vangla tegevuse pärast väga nii moraalselt kui ka füüsiliselt. Kaebaja ei ole korrarikkuja, ei kahjusta oma tervist, pole mitte kunagi narkootikume tarvitanud, ei kaldu suitsiidile või põgenema. Ta ei ohusta teisi ega vangla julgeolekut. Väidete kinnituseks esitas kaebaja ringkonnakohtule kinnipeetava meditsiinikaardi osalise koopia. Apellatsioonkaebuse kohaselt sai kaebaja astmahoogude pärast bensodiasepiini sisaldavaid rohtusid nii enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, nende õigusvastase kohaldamise ajal kui ka pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist. Kaebaja tarvitas 2008. aasta augusti alguses ravimit Levozin, mille tõttu ta oli juba 4. augustil 2008 meditsiinitöötajale kaevanud, et ravim teeb väga uniseks. Lisaks sai J. K. samal perioodil ravimit Betaloc Zok, mis põhjustas kaebajal joobele sarnaseid sümptomeid. Kõik andmed kaebajale määratud ravimite kohta olid vanglale kättesaadavad kaebaja meditsiinikaardilt. Kaebaja väitel kohtus ta vangla julgeoleku osakonna töötajaga 2008. aasta augusti alguses ning julgeolekuosakonna juhatajaga 29. augustil 2008. Kaebaja kinnitusel oli tal mõlema kohtumise ajal ravimitest tingitud joobele iseloomulikud sümptomid, millele sarnaseid on kirjeldatud kliinilise joobe tuvastamise aktides, kuid nende kohtumiste järel vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist vajalikuks ei pidanud. 6. Tartu Vangla vaidles apellatsioonkaebusele vastu, leides, et apellatsioonkaebusest ei selgu, mis on apellatsioonkaebuse esitamise alus. HKMS § 34 lg 3 teise lause kohaselt ei saa esitada ringkonnakohtus nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Kuna kaebaja ei esitanud halduskohtus nõuet tunnistada õigusvastaseks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine mingil perioodil, vaid taotles täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate käskkirjade õigusvastaseks tunnistamist, siis ei saa sellist nõuet esitada ka ringkonnakohtus. 7. Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2010. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus selgitas, et mõistab apellatsioonkaebuses esitatud taotlust käskkirjade täies ulatuses õigusvastaseks tunnistamise taotlusena olenemata sellest, et apellatsioonkaebuse sõnastuse järgi taotletakse Tartu Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamist, sest kaebaja taotles halduskohtus Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkirja nr 1-4/1091 ja 28. augusti 2008. a käskkirja nr 14/1155 õigusvastasuse tuvastamist. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus järgmist:

1. a)8. augusti 2008. a käskkirjaga kohaldati J. K. suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena tema vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldi lukustatud kambrisse paigutamist. 28. augusti 2008. a käskkirjaga jätkati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Käskkirja põhjendati sellega, et J. K. kahjustab ja võib edaspidi kahjustada tahtlikult oma tervist, kuna on tekkinud kahtlus, et ta tarvitab vanglas keelatud narkootilisi aineid. Kahtlust kinnitab asjaolu, et J.K.-le vanglas tehtud kiirtestid osutusid positiivseks bensodiasepiinile, mis kuulub keelatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja;
2. b)julgeolekumeetmete kohaldamine kaebaja suhtes oli käskkirja andmise ajal sisuliselt põhjendatud, kuid muutus õigusvastaseks alates sellest, kui Tartu Vangla sai teada, et kaebaja ei ole julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud õigusrikkumist (kahtlus narkootilise aine kasutamises) toime pannud, kuna ekspertiisiks esitatud uriiniproovist narkootilisi või psühhotroopseid aineid ei leitud;
3. c)Tartu Vangla 23. septembri 2009. a vastuse kohaselt sai kaebaja Tartu Vanglas 30. juulist 15. augustini 2008 ravimina Levozini tablette (igal õhtul üks 5 mg tablett), kuid selle ravimi toimeaine on levomepromasiin, mitte bensodiasepiin;
4. d)meditsiinikaardi väljavõtetest ei nähtu, et Tartu Vangla oleks kaebajale andnud mõnda bensodiasepiini sisaldavat ravimit kiirtestide tegemise päevadele eelnenud päeval või samadel päevadel. Meditsiinikaardi väljavõtetest nähtuvalt (tl 122, 126) on J. K.-le ravimina Diazepami antud pärast seda, kui ta sai teada, et ta paigutatakse lukustatud kambrisse, s.o 8. augustil 2008 pärast kella 18.00 ja ka 28. augustil 2008 kell 15.15. Esialgsed kiirtestid tehti J. K.-le vastavalt 8. augustil 2008 kell 10.45 ja 27. augustil 2008 kell 16.42. 8. J. K. esitas Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2010. a otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse osaliselt ja teha selles osas uue otsuse, millega tunnistada kaevatavad käskkirjad täielikult õigusvastaseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. J. K. põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt:
5. a)kohtule esitatud meditsiinilisest õiendist ja meditsiinikaardi koopiast nähtub, et kaebaja sai Tartu Vanglas bensodiasepiini sisaldavat ravimit Diazepam 2. ja 5. augustil 2008, ravimit Levozin ajavahemikul 30. juulist 15. augustini 2008 ja ravimit Betaloc Zok alates 9. augustist 2008. Ravimid avaldasid mõju kaebaja seisundile ja väljanägemisele, põhjustades joobele sarnaseid sümptomeid;
6. b)bensodiasepiin püsib organismis märgatavalt kauem kui üks päev, mistõttu on ringkonnakohus ekslikult pidanud oluliseks asjaolu, et kaebaja ei saanud kiirtesti päeval ega sellele eelnenud päeval bensodiasepiini sisaldavat ravimit. Seda, et kiirtestid näitasid bensodiasepiini, selgitasid arstid sellega, et vastavalt viis päeva ja kaks päeva varem sai kaebaja ravimit Diazepam;
7. c)kaebaja selgitas Tartu Vanglale ravimite tarvitamisega seonduvat, kuid vangla jättis kaebaja väited tähelepanuta, kuigi oleks saanud neid kaebaja meditsiinikaardilt kontrollida;
8. d)Murru Vanglast kaebajale antud iseloomustus ei andnud alust kahtlustada kaebajat narkootikumide tarvitamises ega kalduvuses enesetapule või põgenemisele;
9. e)kaebaja saab käesoleva ajani bensodiasepiini sisaldavaid ravimeid. Seetõttu on kaebajal hirm, et teda võidakse jälle isoleerida rikkujatele mõeldud kambrisse vaatamata sellele, et ravimeid määravad arstid, mitte kaebaja ise. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kaebaja suhtes kohaldati täiendavate julgeolekuabinõudena Tartu Vanglas liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist 8. augustist 22. septembrini 2008. Kohtud on leidnud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes oli õigusvastane alates 16. septembrist 2008, kuna nimetatud ajal sai vangla kriminaalasjas nr 08922900024 tehtud ekspertiisi tulemusest teada, et J. K. uriiniproovist narkootilisi ega psühhotroopseid aineid ei leitud. Tartu Vangla kassatsioonkaebust esitanud ei ole. Seega on kassatsiooniastmes vaidlus selles, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes oli õiguspärane ajavahemikul 8. augustist 15. septembrini 2008. 11. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused on sätestatud vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-s 1. Vastavalt VangS § 69 lg-le 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule ning täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud, sest kohus saab kontrollida üksnes, kas kaalumisviga täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul esines või mitte, kuid kohus ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust. J. K. ei ole kaebuses vanglale ette heitnud kaalutlusõiguse piiride või eesmärgi rikkumist. Seetõttu tuleb kaebuse lahendamiseks selgitada, kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve. 12. Asjas nr 3-3-1-63-09 on kolleegium VangS § 70 lg 1 alusel ohjeldusmeetme kohaldamise kohta selgitanud: "Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Seetõttu ei saa kohus ennetava meetme (praegusel juhul ohjeldusmeetme) õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta arvesse neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist." Kolleegium on seisukohal, et samad reeglid on rakendatavad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel käesolevas asjas. Täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Eeltoodut arvestades ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. 13. J. K. suhtes kohaldati suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkirjaga nr 1-4/1091 raske õigusrikkumise toimepanemise ennetamiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks. Tulenevalt J. K. suhtes kohaldatud meetmete liigist ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgist pidi vangla meetmete kohaldamisel arvestama ühelt poolt sellega, et piiratakse J. K. vabadust vanglas liikuda ja suhelda, s.t kehtestatakse J. K.-le rangem kinnipidamise režiim. Teiselt poolt pidi vangla arvestama VangS § 66 lg-s 1 sätestatud kohustusega korraldada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Käskkirjast nähtuvalt on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel arvestatud sellega, et J. K.-le tehtud kiirtest osutus positiivseks bensodiasepiinile ning joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktist nähtuvalt olid kaebajal ka kliinilised joobetunnused. Vaidlustatud käskkirjade andmise ajal oli joobeseisundi tuvastamine reguleeritud liiklusseaduse § 20 lg 3 alusel antud Vabariigi Valitsuse määrusega "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" (Kord). Kinnipeetavate joobeseisundi tuvastamise korda reguleeritud ei olnud. Kolleegium on seisukohal, et seetõttu tuli kinnipeetavatel joobe tuvastamisel lähtuda Korras sätestatust. Korras nähakse ette erinevad võimalused joobeseisundi tuvastamiseks. Korra § 9 lg 4 järgi narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnused või neist põhjustatud joove tuvastatakse joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise käigus kliinilise leiu ja bioloogiliste vedelike uuringu alusel. Kriminaalasja nr 08922900024 materjalide hulgas oleval meditsiinilise joobe tuvastamise aktis nr 144 väljendatud arsti otsus tugineb üksnes J. K.-l ilmnenud joobe välistele tunnustele. Aktile lisatud biloogiliste vedelike uurimise tulemuste lehel puudub uuringu läbiviinud tervishoiutöötaja otsus, samuti allkiri. Seega ei ole meditsiinilise joobe tuvastamise akt nr 144 koostatud Korra § 9 lg 4 nõudeid järgides. Vastavalt Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg-le 1 on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Vangla ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid MõõteS § 5 lg 1 nõuete järgimist kiirtesti tegemisel J. K.-le. Seetõttu ei ole kiirtesti mõõtetulemus jälgitav ega saa olla aluseks joobe tuvastamisel. Kolleegium on siiski seisukohal, et puudused meditsiinilise joobe tuvastamise aktis nr 144 ja J. K.-le tehtud kiirtestis ei muuda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks. Olukorras, kus vangla pidi VangS § 66 lg-ga 1 pandud kohustuste täitmiseks otsustama täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe pinnalt, ei saa vanglale ette heita kaalutlusõiguse rikkumist J. K. suhtlemisvabaduse piiramisel ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisel, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on vangla kaalunud otsuse langetamise ajal teada olnud, asja otsustamist mõjutada võinud asjaolusid. 14. Julgeolekuabinõu valikul on käskkirja kohaselt täiendavalt arvestatud, et J. K. on toime pannud raske õigusrikkumise. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamise ajal ei olnud J. K. distsiplinaarmenetluses ega kriminaalmenetluses süüdi tunnistatud õigusrikkumise toimepanemises. Seega ei saanud vangla teada, kas J. K. on õigusrikkumise toime pannud või mitte. Vanglal sai olla üksnes kahtlus, et J. K. on õigusrikkumise toime pannud. Seetõttu võib tegemist olla lubamatu asjaolu arvestamisega julgeolekuabinõu valikul. Siiski ei muuda ka see Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkirja nr 1-4/1091 õigusvastaseks selle andmise ajal, sest ennetava ja tõkestava meetme rakendamine on suunatud õigushüve kahjustamise ärahoidmisele ja lõpetamisele ning oluline on üksnes see, et õigushüve kahjustamine on tõenäoline. Lisaks ei ole J. K. julgeolekuabinõu valikut kahtluse alla seadnud. Seetõttu oli Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkiri nr 1-4/1091 selle andmise ajal õiguspärane. 15. VangS § 69 lg 3 sätestab, et VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Seetõttu ei lõpe täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisega vangla kohustus kaaluda, kas meetme kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud. Kolleegium on korduvalt rõhutanud, et diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-81-07). Uute asjaolude ilmnemisel tuleb vanglal diskretsiooni alusel otsustada, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud. Vastavalt HMS §-le 6 on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et juhul kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamise ajaks ei ole võimalik välja selgitada kõiki olulisi asjaolusid, on vangla kohustatud täiendavalt asjaolusid selgitama pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuse tegemist. Käesolevas asjas tuleb nimetatud kohustuse järgimist pidada eriti oluliseks seetõttu, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine otsustati puudulike tõendite alusel. Kaevatavast käskkirjast ja kriminaalasja nr 08922900024 materjalidest nähtub, et vangla pidas kliiniliste joobetunnuste esinemist kaebajal ja kiirtesti positiivset tulemust bensodiasepiinile sellisteks asjaoludeks, mis annavad alust kahtlustuseks, et J. K. on toime pannud kriminaalkorras karistatava teo. Selline kahtlus andis alust pidada tõenäoliseks, et kaebaja võib toime panna raske õigusrikkumise ja ohustada vangla julgeolekut. Nende asjaoludega on põhjendatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust. Kolleegium märgib, et juhul, kui kliinilised joobetunnused ja kiirtesti positiivne tulemus bensodiasepiinile on seletatavad kaebajale määratud ravimite toimega, s.t õiguspärase asjaoluga, siis ei saa pidada õiguspäraseks täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist. 16. Asjaolu, et väidetava õigusrikkumise uurimiseks on alustatud kriminaalmenetlust, ei muuda vangla kohustust väidetava rikkumise asjaolusid selgitada ja vajadusel ise tõendeid koguda. Vangla kohaldab kinnipeetava suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid haldusmenetluses, mistõttu ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vaadeldav kriminaalmenetluse tagamise abinõuna. Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine sõltuvuses kriminaalmenetluse käigust ega tulemusest. Seetõttu peab kolleegium eksitavaks kohtute seisukohta, et kaevatavate käskkirjade õiguspärasuse hindamisel on määrava tähtsusega asjaolu, millal vangla sai teada kriminaalasjas nr 08922900024 tehtud ekspertiisi tulemusest. 17. HKMS § 47 lg 1 näeb ette, et ringkonnakohus lähtub otsuse tegemisel ja vormistamisel HKMS §st 28 ja tsiviilkohtumenetluse sätetest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1 sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 654 lg 4 kohaselt märgitakse ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. J. K. on kogu kohtumenetluse kestel väitnud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alusena nimetatud kliinilised joobetunnused oli põhjustatud ravimite Levozin ja Betaloc Zok toimest ning positiivse testi bensodisepiinile andis kaebaja kaks ja viis päeva varem võetud ravimi Diazepam tõttu. Kaebaja kinnitusel selgitas ta kirjeldatud põhjuseid ka vanglaametnikele. Ringkonnakohus on selles osas märkinud, et Tartu Vangla 23. septembri 2009. a vastuse kohaselt sai kaebaja Tartu Vanglas 30. juulist 15. augustini 2008 ravimina Levozini tablette (igal õhtul üks 5 mg tablett), kuid selle ravimi toimeaine on levomepromasiin, mitte bensodiasepiin. Samuti, et meditsiinikaardi väljavõtetest ei nähtu, et Tartu Vangla oleks kaebajale andnud mõnda bensodiasepiini sisaldavat ravimit kiirtestide tegemise päevadele eelnenud päeval või samadel päevadel. Seega on ringkonnakohus jätnud vastamata kaebaja väidetele, et kaevatavas käskkirja aluseks olevad asjaolud on seletatavad õiguspäraste põhjustega. Asjas ei ole tuvastatud, kas kaks ja viis päeva enne kiirtesti tegemist kaebajale antud Diazepam võis põhjustada kiirtesti positiivse tulemuse. Samuti ei ole tuvastatud, kas ravimid Levozin ja Betaloc Zok võisid põhjustada kaebajal kliinilise joobe tunnuseid. Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. TsMS § 654 lg 5 järgi peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on käesolevas asjas jätnud hindamata J. K. väited ning tõendid, mis võivad mõjutada asja otsustamist. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kaebajale antud ravimite toime hindamiseks võib olla muu hulgas asjakohane kasutada asjatundjate arvamusi või ekspertiisi. 18. Kolleegium selgitas varasemalt, et ennetava meetme kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata lähtudes meetme rakendamise ajal haldusorganile teadaolevatest asjaoludest. Hinnang täiendavate õiguskaitsevahendite kohaldamise õiguspärasusele võib sõltuda ka sellest, et haldusorgan on jätnud välja selgitamata asjaolu, mis võis kaalutlusõiguse teostamisel oluline olla. Kohtud ei ole tuvastanud, kas ja millise aja jooksul oli vanglal mõistlike jõupingutustega võimalik kaebaja väiteid kontrollida. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et kohtute poolt tuvastatud asjaolude alusel ei ole võimalik otsustada, kas vangla oli kohustatud uuesti kaaluma täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjendatust ning kas ja millal muutus Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkiri nr 1-4/1091 selle kohustuse täitmata jätmise tõttu õigusvastaseks. Samal põhjusel ei ole võimalik anda hinnangut Tartu Vangla direktori 28. augusti 2008. a käskkirja nr 1-4/1155 õiguspärasusele. 19. Kolleegium tühistab Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused kohtuotsuse põhjendamise ja tõendite hindamise nõuete rikkumise tõttu ja saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks, sest asja lahendamiseks tuleb hinnata tõendeid ja tuvastada faktilisi asjaolusid. Kuna kassaator taotles, et Riigikohus teeks asjas ise uue otsuse, siis rahuldatakse kassatsioonkaebus osaliselt, sest Riigikohus ei tee selles asjas ise uut otsust. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann