← Eesti

3-1-1-49-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse tegemise koht ja kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev

§ 118p 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 17.

märtsi

  1. a määrus kriminaalasjas nr 1-09-10546 S. K. kaitsja vandeadvokaat Kristel Vedro, määruskaebus
  2. mai 2010, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  4. märtsi
  5. a määrus S. K. süüdistusasjas KarS §

§ 118p 1 järgi ja saata kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

  1. Kaitsja määruskaebus rahuldada.
  2. Mõista Eesti Vabariigilt Rakvere Advokaadibüroo kasuks välja 300 (kolmsada) krooni, sealhulgas käibemaks 50 (viiskümmend) krooni vandeadvokaat Kristel Vedro poolt S. K-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ja jätta see menetluskulu riigi kanda.
  3. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tekkinud riigi õigusabi kulude hüvitamiseks jätta läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Viru Maakohtu
  5. oktoobri
  6. a otsusega mõisteti S. K. süüdi karistusseadustiku (KarS) §

§ 118p 1 järgi. Teda karistati Kar

S 64 lg 1 alusel vangistusega 4 aastaks ja 6 kuuks. Karistust vähendati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, mõistes S. K-le karistuseks 3 aastat vangistust. 1.1 KarS § 121 järgi mõisteti S. K. süüdi selles, et ta

  1. märtsil
  2. a kella 17.00 ja 18.00 vahel tungis oma elukohas Tapal XXXXXXXX XX-XX kallale J. I.-le, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse. 1.2 KarS § 118 p 1 järgi mõisteti S. K. süüdi selles, et ta eeltoodud ajal ja kohas tungis kallale J. L.ile ja lõi teda kööginoaga vasakule poole kõhu ja kaenlaaluse piirkonda, põhjustades viimasele 3-1-1-49-10 torke-lõikevigastuse vasakul kõhupiirkonnas ning torke-lõikevigastuse vasakul pool kaenlaaluses piirkonnas koos vasaku kaenlaarteri ja -veeni ning vasaku õlavarre närvipõimiku vigastusega, millest viimane on eluohtlik tervisekahjustus.
  3. S. K. kaitsja vandeadvokaat Kristel Vedro esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, paludes selle tühistamist osas, millega S. K. tunnistati süüdi KarS § 118 p 1 järgi. Kaitsja põhjendas apellatsiooni järgmiselt. 2.1 S. K-le KarS § 118 p 1 järgi süüksarvatud tegu ei ole õigusvastane, sest tal oli põhjust karta, et kannatanu võib teda rünnata. Äärmisel juhul nõustus kaitsja sellega, et ennast kaitstes ületas S. K. hädakaitse piire. 2.2 Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, sest kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning kohtulik uurimine on olnud ühekülgne. Kannatanute J. I. ja J. L.-i, tunnistaja L. I. ja süüdistatava S. K. ütlused kinnitavad, et S. K-l oli pärast vahejuhtumit J. I.-ga põhjust karta, et raskes joobes J. L. soovib teda rünnata. 2.3 S. K-le mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Karistuse mõistmisel ei ole arvestatud sellega, et S. K. tegutses hädakaitse piire ületades. Esinevad alused S. K. karistuse kergendamiseks ja KarS § 74 sätete kohaldamiseks.
  4. Tartu Ringkonnakohtu
  5. märtsi
  6. a määrusega jäeti apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 ls 2 alusel, s.o selle ilmse põhjendamatuse tõttu. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 3.1 Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud, kohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitav. 3.2 Kaitsja ei taotlenud maakohtu istungil S. K. õigeksmõistmist KarS § 118 p 1 järgi hädakaitseseisundis tegutsemise tõttu. Ka hädakaitsepiiride ületamist kaitsja ei maininud. Maakohus ei tuvastanud ühtki asjaolu, mis toetaks S. K. väidet, et ta lõi kannatanut noaga enesekaitseks. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtvalt, et puudub hädakaitseseisundi üks eelduslik tingimus õigusvastane rünne ning sellest tulenevalt on S. K. mõistetud põhjendatult süüdi KarS § 118 lg 1 järgi. 3.3 Maakohus on S. K. karistamisel KarS § 118 p 1 järgi lähtunud kõigist KarS §-s 56 sätestatud alustest. Viidates S. K. kuriteo raskusele ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks ega ka otstarbekaks teda karistusest tingimisi vabastada. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  7. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Kristel Vedro, kes taotleb määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et tegemist ei olnud ilmselgelt põhjendamatu apellatsiooniga perspektiivituse motiivil, sest S. K. tegutses hädakaitseseisundis. Kaaluda võib ka võimalikku hädakaitsepiiride ületamist, mis on KarS 57 lg 1 p 8 kohaselt karistuse kergendamise alus. Samuti taotles ta S. K. karistusest tingimisi vabastamist KarS § 74 sätete alusel. Kuigi ringkonnakohus jättis apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 alusel läbi vaatamata, lahendas ta samas selles tõstatatud küsimused sisuliselt. Lahendades apellatsiooni kirjalikus menetluses rikkus ringkonnakohus süüdistatava 2

(4)3-1-1-49-10 ärakuulamisõigust. Seega rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Kaitsja määruskaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. KrMS § 326 lg 2 ls 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
  2. aprilli
  3. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-09 annab juhiseid apellatsiooni põhjendatuse hindamiseks. Muu hulgas nähtub sellest lahendist, et kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 alusel apellatsiooni läbi vaatamata jätmist eriti põhjalikult kaaluma, arvestades konkreetse asja eripära, sest reeglina peaks ringkonnakohtu lahend kujunema KrMS
  4. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Sel juhul on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. aprilli
  6. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-10).
  7. Käeolevas kriminaalasjas taotles kaitsja apellatsioonis tõenditele uue hinnangu andmist ja uue karistuse mõistmist süüdistuses. Kaitsja heitis maakohtule ette KrMS § 338 p-des 3 ja 4 ning § 339 lg 1 p-s 8 sätestatu rikkumist. Kaitsja väitis, et S. K. tegutses J. L.-i noaga lüües õiguspäraselt, st hädakaitses. Äärmisel juhul pidas ta võimalikuks S. K. käitumist hinnata hädakaitse piiride ületamisena, mida tuleb karistuse mõistmisel KarS § 57 lg 1 p 8 alusel kergendava asjaoluna arvesse võtta. Ringkonnakohus leidis, et kaitsja väited S. K. hädakaitseseisundi kohta on kogutud tõenditega vastuolus ja tunnistajate J. I., L. I. ja J. L.-i ütlustega on ümber lükatud S. K. väide teda ähvardanud õigusvastase ründe kohta.
  8. Seega nähtub apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määrusest, et kaitsja väide S. K. väidetava hädakaitse kohta ja sellega seonduv taotlus karistuse kergendamiseks KarS § 57 lg 1 p 8 alusel ei olnud õiguslikult asjakohatu ja sellele vastates ei piirdunud kohus vaid viitega seadusele või varasemale kohtupraktikale. Ringkonnakohtu määrusega, millega jäeti apellatsioon KrMS § 326 lg 2 alusel läbi vaatamata, vaadati apellatsioon tegelikult läbi ja jäeti sisuliselt rahuldamata. Sellega rikkus aga ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest apellatsioonimenetlus viidi läbi kirjalikus menetluses KrMS §
  9. peatükis sätestatud menetluskorda rikkudes.
  10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja määruskaebuse, tühistab Tartu Ringkonnakohtu
  11. märtsi
  12. a määruse ja saadab kriminaalasja Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
  13. S. K. kaitsja on esitanud
  14. märtsil 2010 taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks 2220 krooni suuruses summas (sh käibemaks 370 krooni). Taotluses palutakse nii apellatsioonimenetlusega seonduvate kui ka Riigikohtule määruskaebuse esitamisega seonduvate riigi õigusabi kulude hüvitamist. Riigikohus lahendab taotluse vaid määruskaebemenetluses tekkinud õigusabi kulude osas, leides, et see vastab Eesti Advokatuuri juhatuse
  15. detsembri
  16. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" p-dele 2 ja 29 ning tuleb rahuldada summas 250 krooni, millele lisandub käibemaks 3
(4)3-1-1-49-10 50 krooni. Kuna Riigikohus saadab kriminaalasja ringkonnakohtule uueks sisuliseks arutamiseks, tuleb Tartu Ringkonnakohtul lahendada ka kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tekkinud riigi õigusabi kulude hüvitamiseks. Lea Kivi Ott Järvesaar Hannes Kiris 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.