Obsah (5)

§ 169§ 207§ 208§ 578§ 30

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 578 tähenduses ja kinnitavad kokkuleppe p-s 5, et pärast selle kokkuleppe sõlmimist ja nõuetekohast täitmist puuduvad neil igasugused vastastikused pretensioonid ja nõuded, kumbki pool ei nõua teiselt varasemate õigussuhete revideerimist ega esita tulenevalt varasematest õigussuhetest või poolte vahel toimunud faktilistest asjaoludest teineteisele mingeid nõudeid. Seega on dokumendis kokku lepitud, et M. Valmetil ei ole mingeid nõudeid kostja vastu. Kokkulepe on

§ 169lg 2 kohaselt kehtiv ka vaidluse poolte suhtes.

Nõudeõiguse loovutamise tehingud ei muuda kokkuleppe kehtivust, sh M. Valmeti antud kinnitusi, sest kokkulepet sõlmides võlgnik ilmselt loovutusest ei teadnud ega pidanudki teadma.

1. veebruari
2. a kokkulepe kehtib, vastupidine pole tõendatud. Arvestades seda, et kõnealused tehingud kogumis on käsitatavad nn sale and lease back tüüpi tehinguna, et algne võlausaldaja M. Valmet on kinnitanud lepingus, et talle on tasutud 450 000 krooni, ja
3. veebruari
4. a kokkuleppes, et tal puuduvad nõuded kostja vastu, ei ole kostjal
5. novembri
6. a lepingu järgi kohustust tasuda 450 000 krooni.
7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
8. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9. Tallinna Ringkonnakohus jättis
10. jaanuari
11. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata.
12. veebruari
13. a kokkulepe kostja ja M. Valmeti vahelises suhtes on

§ 207

lg 2 kohane poolte kokkulepe võlasuhte puudumise kohta, mis puudutab Pärnus Toominga 1 asuva kinnistu 1/2 mõttelise osaga tehtud ja tehtavaid tehinguid (negatiivne võlatunnistus). M. Valmet ja tema eriõigusjärglane ei ole esitanud nõuet nimetatud negatiivse võlatunnistuse väljanõudmiseks alusetu rikastumise sätete järgi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, mõista kostjalt hageja kasuks välja 450 000 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda, või saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei nähtu
2. novembri
3. a müügilepingust, et M. Valmet ja kostja oleks leppinud kokku, et müügilepingu punktis 4.1 nimetatud müügihinna osa (450 000 krooni) tasaarvestatakse. Kostja ja M. Valmet ei ole sõlminud kinnistu kohta muid lepinguid, mille alusel oleks kostja andnud M. Valmeti kasutusse 1/2 mõttelist osa Pärnu linnas Toominga 1 asuvast kinnistust või mille alusel oleks M. Valmetil tekkinud kostja vastu 450 000 krooni suurune kohustus, mis oleks andnud aluse M. Valmeti ja kostja vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks. Liisingulepingu sõlmisid
4. novembril 2003 kostja ja AS REVAL LIISING. Nimetatud liisingulepingu p 6.1 kohaselt kohustus kostja omandama M. Valmetilt 1/2 mõttelist osa Pärnu linnas Toominga 1 asuvast kinnistust, kinnistu kasutamise eest kohustus kostjale tasuma tasu ehk liisingumakseid AS REVAL LIISING, sh tekkis AS-l REVAL LIISING nn omafinantseeringu tasumise kohustus. Ringkonnakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata

§ 208lg 1 ning ekslikult asunud seisukohale, justkui oleks M.

Valmeti ja kostja vahel tekkinud nn sale and lease back tunnustele vastav õigussuhe. Puuduvad tõendid, millest tuleneks M. Valmeti 450 000 krooni suurune kohustus kostja vastu või vastastikuste nõuete tasaarvestamine. Jättes tuvastamata vastastikuste kohustuste olemasolu, on ringkonnakohus põhjendamatult nõustunud maakohtu seisukohaga, justkui oleks M. Valmetile tasumata jäänud müügihinna osa 450 000 krooni tasaarvestatud M. Valmeti kohustusega (nn omafinantseering) kostja vastu. Nii kostja kui ka kolmas isik on kinnitanud, et vaidlusalust 450 000 krooni ei ole kumbki M. Valmetile kunagi üle andnud. Ringkonnakohus on jätnud tuvastamata, millisel õiguslikul alusel oli kostjal õigus jätta müügilepingu p-s 4.1 nimetatud müügihinna osa M. Valmetile tasumata. Ringkonnakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata hageja väite, et liisinguleping, mille objektiks oli kinnisasi, pidi olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu põhjendustega, on ebaõigesti asunud seisukohale, nagu oleks M. Valmet 3. veebruari 2005. a kokkuleppega kinnitanud nõuete puudumist kostja vastu ning et nimetatud kokkulepe tuleb vaidlusaluse nõude osas lugeda kehtivaks. Tunnistaja H. Talts on andnud veenvaid ütlusi selle kohta, et tema M. Valmetilt nõude omandanud isikuna toimetas nõude loovutamise lepingu kostja Tallinnas Liivalaia tänaval asuvasse peakontorisse. Seega on tõendatud kostja teavitamine 13. jaanuaril 2005 toimunud nõude loovutamisest ning ringkonnakohus, nõustudes maakohtu põhjendustega, on põhjendamatult jätnud kohaldamata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 2.

§ 169kohaldamine on põhjendamatu.

1. veebruari
2. a kokkuleppest ei nähtu, et M. Valmet oleks selgesõnaliselt kinnitanud oma nõuete puudumist kostja vastu. Nimetatud kokkulepe reguleerib sisuliselt kostja ja OÜ Reilen Tootmine vahel tekkinud õigussuhteid ning kokkuleppest ei nähtu, et kostja on
3. novembri
4. a müügilepingu alusel jätnud M. Valmetile 450 000 krooni tasumata.

§ 578

lg 2 järgi eeldatakse nõuetest loobumist ja nõude tunnustamist üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid.

1. veebruari
2. a kokkuleppe sisu on ebaselge ning sellest ei nähtu, milliseid M. Valmeti ja kostja vahelisi õigussuhteid kokkulepe reguleerib.
3. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata, ringkonnakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
5. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on
6. novembri
7. a müügilepingu järgi 450 000 krooni tasumise kohustus või mitte.
8. Maakohus leidis, et
9. veebruari
10. a kokkulepet on pooled käsitanud kompromissilepinguna

§ 578

tähenduses ja kinnitavad kokkuleppe p-s 5, et pärast selle kokkuleppe sõlmimist ja nõuetekohast täitmist puuduvad neil igasugused vastastikused pretensioonid ja nõuded, kumbki pool ei nõua teiselt varasemate õigussuhete revideerimist ega esita tulenevalt varasematest õigussuhetest või poolte vahel toimunud faktilistest asjaoludest teineteisele mingeid nõudeid. Seega on dokumendis kokku lepitud, et M. Valmetil ei ole mingeid nõudeid kostja vastu. Ringkonnakohus leidis, et 3. veebruari 2005. a kokkulepe kostja ja M. Valmeti vahelises suhtes on

§ 207

lg 2 kohane poolte kokkulepe võlasuhte puudumise kohta, mis puudutab Pärnus Toominga 1 asuva kinnistu 1/2 mõttelise osaga tehtud ja tehtavaid tehinguid (negatiivne võlatunnistus). Hageja seevastu leiab, et

1. veebruari
2. a kokkuleppest ei nähtu, et M. Valmet oleks selgesõnaliselt kinnitanud oma nõuete puudumist kostja vastu.
3. veebruaril 2005 kostja, OÜ Reilen Tootmine, AS-i REVAL LIISING ja Mihkel Valmeti sõlmitud kokkuleppe p 5 kohaselt asendavad sellest kokkuleppest tulenevad õigused ja kohustused edasiulatuvalt kõiki varasematest kokkulepetest pooltele tulenenud õigusi ja kohustusi. Sama punkti teise lause kohaselt pooled kinnitavad, et pärast selle kokkuleppe sõlmimist ja nõuetekohast täitmist puuduvad neil igasugused pretensioonid ja nõuded, kumbki pool ei nõua teiselt varasemate õigussuhete revideerimist ega esita tulenevalt varasematest õigussuhetest või poolte vahel toimunud faktilistest asjaoludest teineteisele mingeid nõudeid. Kokkuleppe päises on pooled märkinud, et alljärgnev kokkulepe on sõlmitud, võttes arvesse, et: 1) liisinguandja (kostja), üürnik (Mihkel Valmet) ja AS REVAL LIISING sõlmisid
4. oktoobril 2003 üürilepingu nr 03100546, mille esemeks oli 1/2 mõttelist osa kinnistust (reg osa nr 277), Toominga 1, Pärnu (vara); 2) liisinguandja (kostja) ja üürnik (Mihkel Valmet) sõlmisid
5. novembril 2003 vara müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt omandas liisinguandja üürnikult vara hinnaga 850 000 Eesti krooni; 3) üürileping lõpetati
6. detsembril 2004 üürniku (Mihkel Valmet) ja AS-i REVAL LIISING vastastikusel kokkuleppel selliselt, et vara valdus ja juhusliku hävimise riisiko jäi üürnikule (Mihkel Valmet); 4) liisinguandja (kostja) ja OÜ Reilen Tootmine sõlmisid
7. detsembril 2004 vara müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt müüs liisinguandja (kostja) OÜ-le Reilen Tootmine vara hinnaga 850 000 Eesti krooni; 5) vara suhtes seadusest tulenevat ostueesõigust omav isik Urmas Ehrlich teatas
8. jaanuaril 2005 Tallinna notar Evelyn Rootsile enda soovist kasutada vara ostueesõigust. Kokkuleppe p 1 kohaselt on kokkuleppe pooled leppinud kokku, et juhul kui liisinguandja (kostja) ilmub
9. veebruaril 2005 Tallinna notar Evelyn Rootsi juurde ja allkirjastab vara müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt läheb vara omandiõigus 850 000 Eesti krooni eest üle liisinguandjalt (kostjalt) Urmas Ehrlichile, siis loobuvad kõik ülejäänud kokkuleppe pooled selles kokkuleppes märgitud tingimustel oma olemasolevatest ja tulevikus tekkida võivatest nõuetest liisinguandja (kostja) vastu.

§ 578

lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Selline eeldus ei tähenda iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis loobuvad nad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest, mis neil on üksteise vastu (

§ 207

lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (

§ 207lg 2).

Kompromissilepinguks on

§ 578

lg 1 esimese lause järgi leping, millega muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, s.t konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse

§ 578

lg 2 järgi nõuetest loobumist (

§ 207

) ja nõude tunnustamist (

§ 30

) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 16). Kolleegium leiab eelnevast tulenevalt, et pooled loobusid
3. veebruari
4. a kokkuleppe alusel eelduslikult vastastikku üksnes kokkuleppes nimetatud läbi räägitud kehtivatest lepingutest tulenevatest nõuetest.
5. Kolleegium nõustub kohtute tuvastatuga, et kuna ei ole tõendatud kostja teavitamine
6. jaanuaril 2005 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingust, millega Mihkel Valmet loovutas Hillar Taltsile kostja ja M. Valmeti vahel sõlmitud kinnistu mõttelise osa müügilepingust tuleneva müügihinna tasumise nõude 450 000 krooni, ei muuda nõudeõiguse loovutamise tehingud
7. veebruari
8. a kokkuleppe kehtivust, sh M. Valmeti antud kinnitusi.

§ 169

lg 2 kohaselt, kui võlgnik tegi nõude suhtes tehingu või muu toimingu nõude loovutanud võlausaldajaga ja tehingut või muud toimingut tehes ei teadnud ega pidanudki nõude loovutamisest teadma, loetakse tehing või muu toiming kehtivaks. Seega kehtib

1. veebruari
2. a kokkulepe mh osas, millega M. Valmet loobus
3. novembri
4. a kehtivast müügilepingust kostja vastu tulenevatest nõuetest, sh müügihinna 450 000 krooni tasumise nõudest.
5. Praegusel juhul on kohtud tuvastanud, et M. Valmeti ja kostja vahel tehtud tehingute puhul oli tegemist nn sale and lease back tüüpi liisingulepinguga/tehinguga. Tulenevalt Riigikohtu praktikast, kui sellise lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping asjaõigusseaduse § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping (nt müügilepinguna) on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 kohaselt kaasa tuua kogu tehingu (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta (vt Riigikohtu
6. veebruari
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22). Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui lepingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad (vt Riigikohtu
8. mai
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14;
10. aprilli
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1150-06, p 14;
12. veebruari
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21). Praegusel juhul on M. Valmet ja kostja sõlminud
14. novembril 2003 notariaalselt tõestatud kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu, kuid AS-i REVAL LIISING ja kostja vahel sõlmitud liisinguleping ning kostja, AS-i REVAL LIISING ja Mihkel Valmeti vahel
15. oktoobril 2003 sõlmitud üürileping on notariaalselt tõestamata. Kui tegemist on tervikuna sale and lease back tüüpi lepinguga, toob notariaalse vorminõude rikkumine kaasa ka notariaalselt tõestatud müügilepingu tühisuse. Eeldatavasti loobusid M. Valmet ja teised
16. veebruari
17. a kokkuleppe pooled läbi räägitud kehtivatest lepingutest tulenevatest nõuetest (vt otsuse p 12), mitte aga tühistest tehingutest tulenevatest nõuetest. Kuna hageja on hagis tuginenud üksnes sellele, et talle on loovutatud
18. novembri
19. a müügilepingust tulenev 450 000 krooni suurune müügihinna tasumise nõue (mitte tühisest tehingust tulenev nõue) ning hagis esitatud
20. novembri
21. a müügilepingust tulenevast müügihinna 450 000 krooni tasumise nõudest on M. Valmet
22. veebruari
23. a kokkuleppe järgi loobunud, on hagi rahuldamata jätmine põhjendatud. Seega puudub alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks seetõttu, et kohtud pole hinnanud kogu sale and lease back tüüpi lepingu/tehingu kehtivust vorminõude rikkumise tõttu ja käsitlenud võimalikke tühisest tehingust tulenevaid nõudeid. Hageja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata.
24. Hageja tasutud kassatsioonikautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 järgi nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve