RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-32-10 9

§ 31

lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda isiklikke vaba aja veetmise vahendeid ja nende esemete kasutamiseks loa andmise otsustab vangla direktor või tema poolt määratud isik laiapiirilise kaalutlusõiguse alusel. Isikliku vaba aja veetmise vahendi kasutamiseks loa andmine on soodustava erandi tegemine. A. T. on aga süstemaatiline distsipliinirikkuja, kes pole talle määratud karistustest järeldusi teinud. Kaebajale oli informatsiooni saamine tagatud ajalehtede ja igas kambris oleva raadio vahendusel.

1. Tartu Halduskohus jättis
2. juuli
3. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt puudub kaebajal vaide edastamisega seoses esitatud tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi, mistõttu ei ole nimetatud nõude rahuldamiseks ka alust. Isegi juhul, kui pidada vaide edastamisega viivitatud aega ebamõistlikult pikaks, pole tõenäoline, et kinnipeetavale võis tekkida niisugune kahju, mille hüvitamist saab kohtu vahendusel nõuda. Käesoleval juhul ei kinnita miski, et A. T. viidatud kahju hüvitamise nõudel võiks olla perspektiivi ja seega ei anna tema selline põhjendus ka piisavat alust tuvastamisnõude rahuldamiseks. Toimingute õigusvastasuse tuvastamise soov on kaebuse nõue ega saa olla samaaegselt ka huvi põhjenduseks. Tuvastamisnõude rahuldamise kohustuslikuks eelduseks olevat põhjendatud huvi ei nähtu ka Viru Vangla
4. detsembri
5. a otsuse puhul. On täiesti võimalik, et otsustus mitte lubada kambrisse televiisorit on kinnipeetavale ebameeldiv, kuid kindlasti ei saa see tekitada talle sellist kahju, mille hüvitamist võiks nõuda riigivastutuse seaduse alusel. Ühtegi muud arvestatavat põhjendust pole kaebaja nimetanud ja neid ei ole halduskohus ka iseseisvalt tuvastanud.
6. A. T. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.
7. Tartu Ringkonnakohus jättis
8. novembri
9. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ning ei pidanud HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus kokkuvõtlikult järgmist: 1) kaebaja ei ole kaebuses välja toonud, milles seisneb tema põhjendatud huvi tuvastada vastustaja toimingu õigusvastasus seoses esitatud vaide mittetähtaegse edastamisega. Vaide tähtaegselt edastamata jätmine iseenesest ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Seega puudus alus ka selle toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks. Halduskohus leidis õigesti, et ka juhul, kui pidada vaide esitamisega viivitamist ebamõistlikult pikaks, ei ole tõenäoline, et see sai tekitada kaebajale sellise kahju, mille hüvitamist tal on kohtu kaudu õigus nõuda ja seega ei saa ka kahju hüvitamise nõudel olla perspektiivi ning puudub alus tuvastamiskaebuse rahuldamiseks; 2) vaba aja veetmiseks ette nähtud esemete kasutamiseks loa andmine peab muu hulgas silmas ka kasvatuslikku eesmärki ning loa andmine on põhjendatud, kui kinnipeetav täidab vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja ja vangla kodukorra nõudeid. Antud juhul on kaebaja puhul tegemist isikuga, keda on korduvalt karistatud distsiplinaarkorras. Seega oli televiisori kambris kasutamise mittelubamine põhjendatud. Pealegi on kaebajal võimalik olla päevasündmustega kursis kambris oleva raadio vahendusel ja samuti on tal võimalus lugeda ajalehti, mistõttu ei ole televiisori kambrisse mittelubamisega riivatud ka PS § 44 lg-st 1 tulenevat õigust saada vabalt üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni ega PS § 19 lg-st 1 tulenevat õigust eneseteostusele. Kinni2

§ 31lg 2 põhiseadusele vastavuse kontrolliks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. A. T. esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada kohtute otsused ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. A. T. kinnitas, et jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde ja rõhutas järgmist: 1) kohtud on rikkunud selgitamiskohustust, mistõttu ei osanud ta põhjendatud huvina välja tuua preventiivset eesmärki, mis oleks efektiivseim nõue tema õiguste kaitseks. Kaebaja põhjendatud huviks on ka preventiivne huvi, et vangla edaspidi järgiks seaduses sätestatud tähtaegu. Seega esineb tuvastamiskaebuste esitamiseks põhjendatud huvi. Ringkonnakohus on põhjendamatult kitsendanud kaebaja kaebeõigust ning õigust riigi kaitsele; 2) vaide edastamise tähtaja ületamisega rikkus Viru Vangla kaebaja subjektiivset õigust heale haldusele ning efektiivsele menetlusele tema õiguste kaitseks, samuti PS §-st 10 tulenevat õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipi; 3) kohtud on ebaõigesti jätnud vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamata. Toimingute õigusvastasuse seisukohast ei oma tähtsust, kui pikk oli vaide edastamisega viivitamine ning kui oluliselt see kaebaja õigusi rikkus, samuti ei ole oluline vangla süü vorm ja ulatus, sest see omab tähtsust üksnes kahjunõude lahendamisel, mitte õigusvastasuse tuvastamisel. Kahjunõuet aga kaebaja menetluses esitanud ei ole; 4)
2. novembril 2008 esitatud taotlust ei ole vangla korrektselt lahendanud, rikutud on HMS § 56 nõudeid, sest keeldumine on sisuliselt motiveerimata ning kontrollimatu; 5)

§ 31

lg 2 sätestab loa andmisest keeldumise alusena üksnes vangla sisekorraeeskirjade mittenõuetekohase järgimise ning teiste isikute häirimise. Nimetatud norm ei võimalda vanglal kehtivaid distsiplinaarkaristusi loa andmise otsustamisel arvestada; 6) kassaator palub algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, kontrollimaks

§ 31lg 2 vastavust põhiseadusele (eelkõige PS § 44 lg-le 1 ning § 23 lg-le 1).

1. Viru Vangla leiab kirjalikus vastuses, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja palub jätta selle rahuldamata. Põhjendatud huviks võib olla küll kahjunõude esitamise soov tulevikus, kuid kahjunõude esitamine peab olema ka reaalselt võimalik ja perspektiivikas. Kohtud on õigesti leidnud, et vaide edastamisega viivitamine ning isikliku televiisori kambrisse kasutamiseks andmisest keeldumine ei saanud kaebaja jaoks kaasa tuua RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud tagajärgi. Kohus ei tohi asuda iseseisvalt sisustama kaebaja põhjendatud huvi. Televiisori kasutamiseks loa andmisest keeldumine ei ole distsiplinaarkaristus, mistõttu ei esine vastuolu PS §-ga
2. Vastustaja nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et puudub alus

§ 31lg 2 põhiseaduslikkuse kontrolliks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kassatsiooniastmes on vaidlus selle üle, kas kaebajal oli tuvastamiskaebuste esitamiseks põhjendatud huvi ning kas televiisori kambris kasutamiseks loa andmisest keeldumine ning Justiitsministeeriumile esitatud vaide edastamisega viivitamine vangla poolt oli õigusvastane või mitte. Kolleegium võtab esmalt seisukoha tuvastamiskaebuste esitamise ja rahuldamise eelduseks oleva põhjendatud huvi olemasolu osas ning seejärel käsitleb loa andmisest keeldumise ja vaide edastamisega viivitamise õigusvastasusega seonduvat.
2. Halduskohus on õigesti leidnud, et põhjendatud huvi puudumisel võib jätta kaebuse sellel põhjusel rahuldamata. 3

§ 31

lg 1 sätestab vanglale kohustuse võimaldada kinnipeetavatele raadio- ja televisioonisaateid jälgida. Käesoleva asja asjaoludest ei nähtu, kas nimetatud kohustus oli vangla poolt piisavalt tagatud või mitte. Juba seetõttu leiab kolleegium, et A. T. hüvitamiskaebuse perspektiivitus ei ole käesolevas asjas ilmselge. Ainuüksi raadio olemasolu kambris ja ajalehtede lugemise võimalus ei välista kahju tekkimise võimalikkust, mistõttu tuleb hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus lugeda loa andmisest keeldumise otsuse õigusvastaseks tunnistamise kaebuse osas piisavaks põhjendatud huviks. Halduskohus on seetõttu ebaõigesti jätnud vangla otsuse sisulise õiguspärasuse kontrollimata. 17. Kohtud on käsitanud televiisori kambris kasutamiseks loa andmisest keeldumist vangla toiminguna. Kolleegium on seisukohal, et sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-09) tuleb televiisori või mõne muu

§ 31

lg-s 2 märgitud audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks vajalikku vanglateenistuse luba käsitleda haldusaktina, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele. 18. Halduskohus jättis kolleegiumi hinnangul ebaõigesti loa andmisest keeldumise õigusvastasuse tuvastamise kaebuse rahuldamata põhjendatud huvi puudumise tõttu. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga põhjendatud huvi puudumise osas, kuid andis hinnangu loa andmisest keeldumise otsuse sisulisele õiguspärasusele ning tõlgendas

§ 31lg-t 2.

Ringkonnakohtu hinnangul on vaba aja veetmiseks ettenähtud esemete kasutamiseks loa andmisel ka kasvatuslik eesmärk ning seetõttu on loa andmine

§ 31

lg 2 alusel põhjendatud siis, kui kinnipeetav täidab vangistust reguleerivatest õigusaktidest ning vangla kodukorrast tulenevaid nõudeid. Kolleegium on seisukohal, et nii vangla kui ringkonnakohus on andnud

§ 31

lg-le 2 liiga laia ja seejuures kinnipeetava õigusi piirava tõlgenduse, mis ei ole kooskõlas selle normi sõnastuse ega eesmärgiga. 19. Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid sellise loa andmise otsustamisel on määratud

§ 31lg-ga 2.

Vangla võib loa anda juhul, kui vastava seadme kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Järelikult tuleb vangla administratsioonil kaalutlusõiguse teostamisel kaaluda, kas kinnipeetava poolt kambrisse soovitud seadme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirju ja või häirida teisi isikuid. Näiteks rikuks vangla sisekorraeeskirja selliste esemete kambrisse lubamine ja nende kasutamise võimaldamine, mis

§ 15

ning VSE § 64¹ alusel on käsitatavad keelatud esemetena, sest sellega seatakse ohtu vangla julgeolek. Vangistusseadusest (§ 31) ja vangla sisekorraeeskirjast (§-d 59¹–59³) tulenevalt võib elektriseadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda samuti juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete kasutamise kulusid kandma, sest kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud. Ülalnimetatud piirangute laiendamiseks vanglal diskretsioon puudub.

§ 31

lg 2 sõnastusest nähtub, et loa andmise otsustamisel omab tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga eseme kambrisse lubamist taotleva isiku eelnev käitumine. Seetõttu on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et loa andmisest keeldumise alusena võis tugineda loa taotleja kehtivatele distsiplinaarkaristustele. Kolleegium on seisukohal, et vastustaja on ületanud diskretsiooni piire ja vääralt tõlgendanud

§ 31lg-t 2.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kuna loa andmisest keeldumise näol on tegemist haldusaktiga, siis on haldusorgan kohustatud akti andmisel seda ka põhjendama. Isegi kui vangla võinuks loa andmise üle 5

§ 31lg-s 2 nimetatud seadme kasutamiseks loa andmisest keeldumise.

20. Eeltoodust tulenevalt kuuluvad halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused televiisori kambris kasutamiseks loa andmisest keeldumise otsuse õigusvastaseks tunnistamise nõude osas tühistamisele. Kolleegium tunnistab Viru Vangla otsuse, millega keelduti A. T. kambris televiisori kasutamiseks loa andmisest, õigusvastaseks. Kuna kaebus selles osas rahuldatakse, ei ole vajadust analüüsida kassaatori väiteid

§ 31lg 2 põhiseadusele vastavuse küsimuses.

Ülejäänud osas jäävad Tartu Halduskohtu

1. juuli
2. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a otsus haldusasjas nr 3-09-919 muutmata. Tõnu Anton Julia Laffranque Harri Salmann 6