3-1-1-52-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-52-10 Otsuse kuupäev

1. juuni 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Väärteoasi T. K. (K.) karistamises kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 663 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. jaanuari
3. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-09-24384 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. K. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. mai 2010 Istungil osalenud isikud Lõuna Prefektuuri komissar R. K. Tartu maakonna konstaablijaoskonna RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tartu Maakohtu
6. jaanuari
7. a kohtuotsus T. K. väärteoasjas kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 663 lg 2 järgi ja saata väärteoasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks.
8. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Lõuna Politseiprefektuuri
10. oktoobri
11. a väärteootsusega karistati T. K.-d kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 663 lg 2 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut (3000 krooni). Menetlusalusele isikule heideti ette seda, et ta lasi
12. septembril
13. a kell 8.05 Kambja vallas oma koeral hammustada S. S.-i, põhjustades talle tervisekahjustuse.
14. Menetlusalune isik esitas otsuse peale kaebuse, taotledes väärteomenetluse lõpetamist. T. K. eitas S. S.-i hammustamist oma koera poolt. Seda, et koer viga ei teinud, tõendab kaebaja arvates asjaolu, et S. S. polnud veel mitu päeva pärast väidetavat rünnakut arsti poole pöördunud. Ka on rikutud menetlusõigust, kuna väärteootsuses polnud viidatud õigusaktile, mille rikkumise eest blanketne KOKS §-s 663 sätestatud süüteokoosseis karistuse ette näeb.
15. Tartu Maakohtu
16. jaanuari
17. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Maakohus leidis, et tõendite kogumi alusel saab lugeda tuvastatuks, et T. K. koer S. S.-i hammustas. Lubades oma koeral avalikul territooriumil ilma rihmata ringi liikuda ja inimest hammustada, on T. K. rikkunud Kambja Vallavolikogu
18. juuni
19. a määrusega nr 12 kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskirja sätteid. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
20. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. K. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja väärteomenetluse lõpetada. Kassaator leiab, et maakohus on arusaamatult ja vääralt sisustanud menetluses osalevate isikute rolle. Nimelt käsitles kohus kohtuvälises menetluses tunnistajaks olnud T. K. abikaasat U. K. lapse haigestumise tõttu kohtuistungile ilmumata jäänud T. K. esindajana. Kaebuses märgitakse, et esindaja instituuti väärteomenetluse seadustik (VTMS) ei tunne. VTMS § 20 lg 1 kõneleb kaitsjast, kelleks võib olla advokaat või menetleja loal muu õigusharidusega isik. Ühtlasi ilmneb kohtuistungi protokollist (tl 37), et kohus tegi istungil mitte viibinud menetlusalusele isikule VTMS § 19 järgi teatavaks tema õigused ja kohustused. Kohtuotsusest ei selgu, millisel alusel avaldati kohtuistungil kohal olnud U. K. kohtueelses menetluses tunnistajana antud ütlused. Peale selle seab kassaator kahtluse alla mitmed maakohtu poolt kasutatud tõendid ja leiab, et väärteo toimepanek T. K. poolt ei ole tõendatud.
21. Kassatsioonile esitanud vastuses leiab Lõuna Prefektuur, et kassatsioon on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et VTMS § 20 lg 1 kohaselt võib menetlusalusel isikul olla kaitsja, kes peab vastama selles sättes loetletud tingimustele, kuid tal ei saa olla lisaks kaitsjale või kaitsja asemel esindajat. VTMS § 20 lg-s 3 on tõepoolest juttu ka sellest, et põhimõtteliselt ja kõige laiemas mõttes on menetlusalused isikud käsitatavad enda kaitsja poolt esindatavate isikutena. Kuid väärteomenetluse seadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt võib üheselt väita, et menetlusaluse isiku esindusõigus saab väärteomenetluses realiseeruda vaid kaitsja instituudi vahendusel. Selline kaitsja ja esindaja menetluslike rollide selgepiiriline eristamine on väljaloetav muuhulgas ka näiteks VTMS § 17 lg-s 2 ja § 155 lg-s 2 sätestatust.
23. Lisaks eelmärgitule oli maakohtu poolt U. K. käsitamine T. K. esindajana VTMS § 20 lg 1 tähenduses väär ka seetõttu, et U. K. oli T. K. väärteoasjas eelnevalt kuulatud üle tunnistajana. Tunnistajale kui tõendiallikale samaaegselt ka esindusõiguse omistamine kujutab endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 2 mõttes.
24. Eeltoodud menetlusõiguslikud minetused on tinginud olukorra, et väärteoasjas on tõendeid uuritud puudulikult. Kohtuistungil ei ole saanud anda ütlusi menetlusalune isik. Samuti on kohus jätnud istungil üle kuulamata tunnistaja U. K. Sellest lähtuvalt ei ole maakohus selgitanud välja kõiki menetlusalust isikut süüstavaid ja õigustavaid asjaolusid ja on rikkunud VTMS § 123 lg-st 2 tulenevat väärteoasja kõikehõlmava arutamise põhimõtet.
25. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
26. jaanuari
27. a kohtuotsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg