3-2-4-1-10

Kohtunike Hannes Kirise, Indrek Koolmeistri ja Julia Laffranque'i, eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele erikogu asjas nr 3-2-4-1-10. Riigivastutuse seaduse § 1 lg 3 punkti 3 kohaselt on kahju tekitatud avalik-õiguslikus suhtes siis, kui täidetud on kolm tingimust: 1) kahju tekitajaks on avaliku võimu kandja; 2) kahju on tekkinud seoses liikluses osalemisega; 3) kasutatakse avaliku võimu kandja eriõigusi. Mööname, et eelnimetatud regulatsioon ei ole piisavalt selge ning võimaldab sellele normile anda erinevat tähendust. Samas leiame, et üldkogu antud tõlgendus on ebamõistlik. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et väidetava kahju tekitas isik, kes töötab politseiametnikuna. Asjas ei ole kahjuks välja selgitatud, kas konkreetne isik täitis teenistuskohustusi või mitte ning kui täitis, siis milles teenistuskohustuste täitmine seisnes. Juhul kui asjassepuutuv politseiametnik ei olnud teenistusülesannete täitmisel, ei saa kahju tekitajana käsitada ka avaliku võimu kandjat. Vaidlus puudub ka selles, et väidetav kahju tekitati liikluses osalemisega ning eelduslikult on seega täidetud teine tingimus. Samas tuleb märkida, et liikluses osalemine ei tähenda sugugi üksnes auto kasutamist (juhtimist või selles viibimist kaassõitjana), vaid võib tähendada ka teiste liiklemisvahendite kasutamist (loomad, veoloomad, jalgrattad), aga samuti ka liikluses osalemist jalakäijana (sh ruladel, rulluiskudel, tõukeratastel jne). Liikluses osalemine tähendab nii sõitmist kui ka peatumist ja parkimist. Kolmas tingimus nõuab avaliku võimu kandja eriõiguste kasutamist. Üldkogu on avalikku võimu teostava isiku eriõigused asjassepuutuva sätte tähenduses piiranud politseisõiduki heli- ja valgusseadmete kasutamisega, mis muudavad õiguspäraseks suurima lubatud piirkiiruse ületamise. Tuleb aga märkida, et avaliku võimu kandja ja tema ametniku, eriti politseiametniku eriõigused on tunduvalt laiemad. Liikluses osalemisel ja avalikku võimu teostades on politseil rida muid eriõigusi: õigus parkida ja peatuda ka nendes kohtades, mis üldjuhul pole selleks ette nähtud, teostada liiklusjärelevalvet ja sealhulgas peatada sõidukeid (ka sundpeatamise vahendeid kasutades), mõõta liikuvalt sõidukilt piirkiiruse järgimist, reguleerida liiklust jne. Siinjuures ei pea LS § 71 lg 3 kohaselt näiteks jälitussõiduki juht piirkiiruse ületamiseks erisignaale kasutama. Vilkurite ja helisignaali kasutamist ei ole RVastS § 1 lg 3 p 3 tähenduses põhjendatud käsitada eriõigusena; pigem on tegemist kohustusega, mille täitmisel võib kalduda kõrvale teatud nõuetest ning mille eesmärgiks on tagada võimalike puudutatud isikute piisav informeeritus. Õigussuhe ei muutu eraõiguslikuks ka siis, kui ametnik teenistuskohustuste täitmisel jättis õigusvastaselt heli- või valgussignaalid kasutamata. Veelgi enam, riigivastutuse mehhanism rakendubki eelkõige juhul, kui tegemist on õigusvastase kahju tekitamisega. Üldkogu poolt antud tõlgenduse vastu räägib ka asjaolu, et kehtivas õiguses käsitatakse politseisõidukit politsei korrakaitseliste ülesannete täitmise vahendina (sealhulgas liiklusjärelevalve ja patrullteenistuse vahendina). Selles tähenduses ei ole politseisõiduk midagi muud kui teised politsei (eri)vahendid: relvad, kumminuiad, käerauad, koerad jne. Teenistuskohustuste täitmisel nimetatud vahendite kasutamisel kahju tekitamine toimub aga kehtiva õiguse ja selle kohaldamise praktika kohaselt avalik-õiguslikes suhetes. Mõistlik põhjendus puudub üldkogu otsusest tulenevale vältimatule järeldusele, et juhul, kui kahju tekitati avalikku võimu teostades ilma eespool nimetatud vahendita, on tegemist riigivastutusega, vahendit kasutades aga järgneb vastutus tsiviilõiguse normide järgi. Selline järeldus tähendab senise riigivastutuse õigusliku mehhanismi olulist revisjoni. RVastS § 1 lg 3 p 3 on meie arvates kooskõlas kehtiva õigusega tõlgendatav viisil, et politseiautoga tekitatud kahju käsitletakse eraõiguslikus suhtes tekitatud kahjuna üksnes siis, kui sõidukit kasutati pelgalt transpordivahendina ilma, et sellega seonduks võimuvolituste kasutamine. Eeltoodud põhjustel ei pea me üldkogu põhjendusi veenvateks ega määrust õigeks. Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque