RIIGIKOHUS ÜLDKOGU Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-69-09 15. juuni 2010 Eesistuja Märt

) § 5 lg-d 1, 2 ja 4 tuleb tunnistada vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12 ja 25. Kaebaja taotles jätta kohaldamata

§ 5lg-d 1, 2 ja 4 kui põhiseadusega vastuolus olevad normid.

Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) Rahandusministeeriumi tasutud summa ei hüvita täielikult alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralist kahju ja saamata jäänud tulu, mis rikub subjektiivset õigust saada õiglast hüvitist alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest; 2)

§ 5

lg-st 1 tulenevalt makstakse isikule hüvitist seitsme päevamäära suuruses summas iga tööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud; sama paragrahvi lg 2 kohaselt on päevamäära arvutamise aluseks isiku vabastamise otsuse jõustumise päeval kehtinud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär;

§ 5

lg 4 järgi loetakse selle paragrahvi lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju; 3) juhul, kui kahju ei hüvitata täielikult, on tegemist PS §-s 25 sätestatud õiguse piiramisega; Riigikohtu halduskolleegium on 15. mai 2006. a lahendis asjas nr 3-3-1-32-06 asunud seisukohale, et

§ 5

lg 4 ei saa võtta isikult PS §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja nõuda hüvitist lisaks sellele, mis ta oli juba Rahandusministeeriumi kaudu saanud; 4) riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses fikseeritud hüvitise suurus ei ole proportsionaalne PS §-s 20 nimetatud vabaduspõhiõigusesse sekkumise tagajärjega, mistõttu

§ 5

lg-d 1 ja 4 on vastuolus PS §-ga 20 ja PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega; 5)

§ 5

lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega; seaduse nimetatud sätte järgi määratakse kõigile samasugune hüvitis nii mittevaralise kahju kui ka saamata jäänud tulu hüvitamiseks; seega ei eristata kahju hüvitamisel isikuid sõltuvalt nende sissetulekust ning kahte ebavõrdset isikute gruppi koheldakse võrdselt; selline ebavõrdsete isikute meelevaldne võrdne kohtlemine ilma mõistliku põhjuseta on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõttega; 6)

§ 5

lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-dega 12, 20 ja 26 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 5 lg-ga 5, artikli 6 lg-ga 1 ning artikliga 13; 7) kaebajal on õigus saada PS § 25 ja

§ 1

lg 1 p 1 kohaselt hüvitist alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest; 8) mittevaralise kahju suuruse peaks määrama kohus; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsusest asjas nr 3-2-1-32-98 tulenevalt ei vaja vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju eraldi tõendamist; Riigikohtu halduskolleegiumi
3. juuni 2006 .a otsuses asjas nr 3-3-1-18-06 leiti, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 6 järgi juhtudel, kui kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus; 9) saamata jäänud tulu tuleneb kaebaja
4. jaanuaril 2003 OÜ-ga Advokaadibüroo Kuklase ja Partnerid sõlmitud patroonilepingust, milles oli ette nähtud maksta tulemustasu 40% käsundiandja kinnitatud majandusaasta puhaskasumist. Kuivõrd kaebaja viibis patroonilepingu kehtivuse ajal vahi all, siis polnud võimalik täita lepingust tulenevaid kohustusi ja nõuda lepingujärgset tasu; arvestuslikult oli kaebajal õigus saada tulemustasu
5. a eest 243 859 krooni 60 senti ja
6. a eest 180 300 krooni, kokku 424 159 krooni 60 senti.
7. Rahandusministeeriumi vastuses leiti, et kaebus ei ole tähtaegne, kaebaja ei ole lisanud tõendit, millele tema nõue tugineb, ning kaebusest ei selgu, millega on ministeerium rikkunud kaebuse esitaja õigusi. Esitatud taotlusest ei tulenenud vihjet täiendava moraalse kahju taotlemise kohta ega viidet saamata jäänud tulu tõendava lepingu olemasolule. Rahandusministeeriumi
8. augusti
9. a kirja vaidlustamine ei laienda kaebeõigust kahjunõudele ulatuses, milles kahju hüvitamist ministeeriumilt ei soovitud. Mittevaralise kahju osas on kaebaja hüvitist saanud riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt ning kaebusest ei tulene ühtegi argumenti, millest võiks järeldada, et seaduse alusel tasutud hüvitis ei korva kaebajale tekitatud kahju. Saamata jäänud tulu suurusele ei ole ministeeriumil võimalik hinnangut anda enne seda tõendava lepingu saamist. Rahandusministeeriumi väitel ei ole vaidlustatud kiri käsitatav haldusaktina ega ka menetlustoiminguna, mida saaks kohtus vaidlustada; kiri on vaid teavitus, millega informeeriti kaebuse esitajat tema taotluse rahuldamisest. Rahandusministeerium on vaid hüvitise väljamaksja, kellel ei ole õigust otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Sisuliselt taotletakse kaebusega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. Avalik-õiguslikus suhtes ei ole vastustaja kaebaja õigusi rikkunud.
10. V. Õiglane ei nõustunud vastustaja väidetega ja leidis, et kaebus on esitatud tähtaegselt, enne kuuekuulise tähtaja möödumist. Kaebaja rõhutas, et ka ministeeriumile esitatud taotluses palus ta kahju eest õiglast hüvitist ja soovis, et hüvitataks saamata jäänud tulu. PS § 15 annab igale isikule õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et rikutud on tema PS §-s 25 sätestatud õigust saada kahju eest hüvitist ning isik peab saama tõstatada kohtus küsimuse, kas seadusega kindlaksmääratud hüvitise suurus on proportsionaalne PS §-s 20 nimetatud vabaduspõhiõigusesse sekkumise tagajärjega. Vabaduse võtmise tagajärjel on säilinud kahtlus tema kuritegelikkuse osas, on keeldutud viisa väljastamisest, rikutud on kaebaja usaldusväärsus krediidiasutuste silmis ja kaebaja on pidanud loobuma lootusest rajada oma kodu; erilisi kannatusi tekitas vabaduse võtmine, arvestades kaebaja õigusharidust: kaebaja oli sunnitud alustama uut karjääri. Kaebaja soovib patroonilepingu originaaleksemplari väljanõudmist kohtu kaudu. Vahistamise tõttu ei ole patroonilepingut lõpetatud, vaid selle täitmine osutus võimatuks. Leping samuti ei peatunud sarnaselt töölepinguga. Advokatuurist astus kaebuse esitaja välja patrooni palvel. Kaebaja on seisukohal, et tema õigusi on rikkunud Eesti Vabariik, kes on märgitud kaebuses ka vastustajaks. Kohtupraktikas on sellistes asjades Eesti Vabariiki esindanud Rahandusministeerium.
11. Tallinna Halduskohus luges
12. jaanuari
13. a määrusega asjas nr 3-07-1817 kaebuse esitatuks tähtaegselt. Kohus leidis, et kaebaja tahe on suunatud sellele, et talle hüvitataks mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu osas, mis jäi vastavalt Rahandusministeeriumi
14. augusti
15. a kirjale hüvitamata. Kohus leidis, et selles osas ei saa Rahandusministeerium vastustaja olla ja nimetatud nõuet ei saa esitada riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel, vaid seda tuleb teha riigivastutuse seaduse alusel. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 12 lg 1 järgi on kahju kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Kaebuses jääb ebaselgeks, kas V. Õiglase arvates tekitati kahju politsei või prokuratuuri tegevusega või hoopis kohtulahendiga. Kaebuse esitajal tuleb viia oma kaebus kooskõlla seaduse nõuetega.
16. V. Õiglase täpsustatud kaebuse kohaselt on vastustajaks Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu. Kaebuse esitaja väidab, et vaidlus ei käi hüvitatava kahju muude liikide üle, vaid ainuüksi Rahandusministeeriumi välja makstud saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju hüvitise määra üle. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus on eriseaduseks riigivastutuse seaduse suhtes, mida kohaldatakse ainuüksi alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju kahe liigi - saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju - hüvitamisel ning seega ei kuulu need kahju liigid alusetult vabaduse võtmise kahjude hüvitamise määramisel riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse.
17. Rahandusministeerium leidis
18. märtsi
19. a täiendavas vastuses, et PS § 25 kaitsealas on vaid õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise võimaldamine. Kriminaalmenetluse toimingute õigusvastasust ei näita üksnes fakt, et kriminaalmenetlus lõpetati õigeksmõistva kohtuotsusega. Kriminaalmenetluses isikult vabaduse võtmise õiguspärasust tuleks eeldada juhul, kui selleks on PS § 20 ammendavasse loetellu kuuluv meede, ja eksisteerib vastav õiguslik alus seaduse tasemel. Kriminaalmenetluse toimingute ebaseaduslikkus saab tuleneda vaid toimingu tegemiseks ette nähtud menetlusreeglite rikkumisest, mitte aga pärast toimingute tegemist selguvatest asjaoludest (õigeksmõistvast kohtuotsusest).
20. Rahandusministeerium nõustus
21. mai
22. a täiendavas vastuses, et kaebus on esitatud tähtaegselt. Vastustaja selgitas, et põhiseaduslikkuse küsimus taandub kaheks: kas riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätted on kooskõlas PS § 25 regulatsiooniga ja kas on tagatud PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine.

§ 5

lg 4 ei võta ega saagi võtta isikult PS §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja nõuda lisahüvitist lisaks sellele, mis oli saadud Rahandusministeeriumi kaudu. Kui isik leiab, et Rahandusministeeriumi makstud hüvitis ei leevenda kannatusi, mis talle kriminaalmenetluse käigus tekitati, siis võib isik pöörduda kohtusse, kuid vastav nõue ei tugine riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätetele. Seetõttu pole ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse nimetatud sätted asjassepuutuvad. RVastS § 16 reguleerib õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist, sätestades lõike 2 punktis 4, et hüvitist ei saa nõuda ulatuses, milles hüvitise maksmise küsimus on reguleeritud muude seadustega. Kaebaja nõuab hüvitist ulatuses, milles talle riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel ei ole hüvitist makstud. Juhul kui kaebus esitatakse põhiseaduse või riigivastutuse seaduse alusel, ei saa Rahandusministeerium olla vastustajaks, kuna ministeerium ei ole kaebuse esitaja õigusi rikkunud. Rahandusministeerium ei nõustu ka kaebaja esitatud saamata jäänud tulu arvestusega.

1. Tallinna Halduskohus kohustas
2. juuni
3. a määrusega asjas nr 3-07-1817 V. Õiglast kaebust täpsustama ja vastustajat esitama täiendavalt oma seisukoht. V. Õiglane esitas oma seisukohad
4. juunil
5. Nimetatud seisukohtades väidab kaebaja, et saamata jäänud tulu suuruse osas jääb kaebuse esitaja varem kohtule esitatud arvamuse juurde. Vastustaja leidis, et VÕS § 629 lg 1 sätestab, et kui käsundisaajale tuleb tasu maksta pärast käsundi täitmist või käsundi täitmiseks antud tähtaja möödumist ja käsundileping lõpeb enne käsundi täitmist või selle täitmiseks antud tähtaja möödumist, on käsundisaajal õigus mõistlikule osale tasust. Juba osutatud õigusteenuse eest tuleb käsundiandjal tasuda mõistlikus ulatuses. Kaebuse esitaja väide, et
6. a osas oleksid pooled lepingut pikendanud, on oletuslik. Alles pärast maksude mahaarvamist oleks võimalik leida summa, mille võrra on isiku varaline seis halvenenud. Lepingu kohaselt ei oleks kaebuse esitaja riiklike maksude osas tulu saanud, kuna maksude kinnipidamise kohustus oli käsundiandjal.
7. Tallinna Halduskohus jättis
8. novembri
9. a otsusega V. Õiglase kaebuse täielikult rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) Rahandusministeerium ei ole kuidagi kehtivate õigusnormide järgi rikkunud V. Õiglase subjektiivseid õigusi; Rahandusministeerium täidab kahju hüvitamisel piiratud rolli, kontrollides üksnes esitatud dokumentide õigsust ja avalduse esitamise tähtaegsust, ning hüvitise saamiseks kehtestatud eelduste täitmisel maksab välja ettenähtud suuruses hüvitise; 2) V. Õiglase subjektiivsed õigused võiksid siiski olla rikutud juhul, kui riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätted ei oleks kooskõlas põhiseadusega; riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus on eriseadus juhuks, mil isikult oli alusetult vabadus võetud. Riigivastutuse seadust saab niisuguse isiku suhtes kohaldada üksnes otsese varalise kahju põhjustamisel. Kuivõrd V. Õiglasele sellist kahju ei ole tekitatud, siis on välistatud kaebuse esitamine riigivastutuse seaduse alusel. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus saada talle ükskõik kelle tekitatud moraalse ja materiaalse kahju eest hüvitist. Liialt ei saa keskenduda sõnadele "õigusvastaselt tekitatud", kuna seadused näevad ette ka õiguspäraste haldusaktide või toimingutega tekitatud kahju hüvitamise võimaluse. Küll aga tuleneb PS §-st 25 koostoimes §-ga 15 isiku õigus talle kahju tekitamise korral pöörduda kohtusse ning seejuures oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kaebuse põhjendatuse korral tuleks just Rahandusministeeriumil riigi esindajana maksta kaebajale välja lisahüvitis saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju eest; 3) kuna kohus teeb kindlaks

§ 5

lg-te 1, 2 ja 4 kooskõla põhiseadusega, siis puudub kohtul vajadus hinnata Rahandusministeeriumi

1. augusti
2. a kirja alusel väidetavalt hüvitamata jäänud kahju tekkimist ja suurust; nimetatud sätted on kahtlemata asjassepuutuvad; 4) alusetult ja ebaseaduslikult vabaduse võtmise vahele ei saa panna võrdusmärki. Ebaseaduslikuks ei saa pidada kohtueelse menetleja ega kohtu tegevust kriminaalmenetluse ülesannete täitmiseks, kui see on toimunud seaduse kohaselt. Õiguspäraste kriminaalmenetluslike meetmetega põhjustatud kahju eest ei pea tingimata järgnema kompensatsioon; juba seetõttu, et Eestis on selline kompensatsioon ette nähtud, ei saa väita, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses ettenähtud hüvitis on ebaproportsionaalne või ebaõiglaselt väike; ei ole tegemist õigusvastaselt tekitatud materiaalse ja moraalse kahjuga PS § 25 tähenduses; puuduvad tõendid, et V. Õiglase suhtes oleks tõkendit kohaldatud vastuolus kriminaalmenetluse nõuetega. PS §s 25 sätestatud põhiõiguse realiseerimise riigi vastu tagab eelkõige riigivastutuse seadus, mis näeb ette nii riigi tekitatud õigusvastase kahju kui ka õiguspäraste aktide või toimingutega põhjustatud kahju hüvitamise. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus on eriseadus, omamoodi riigi hea tahte avaldus, mis kehtestab piirid kriminaalmenetluses õiguspärase meetmega alusetult tekitatud kahju hüvitamiseks. Niisugusel juhul hüvitise saamine pole absoluutne inim- või põhiõigus ning ainuüksi seetõttu on alusetu tõstatada küsimust kindlaksmääratud hüvitise suuruse proportsionaalsusest PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riivega; 5) riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus ei kohtle isikuid meelevaldselt. Nimetatud seadus käsitleb eelmärgitud tunnuse alusel võrdsetena isikuid, kellelt oli seaduslikult, kuid alusetult vabadus võetud. Selle eriseaduse loogika on erinevalt riigivastutuse üldisest regulatsioonist näha ette ühesugusel alusel ja korras kahju hüvitamine, sealjuures ilma isiku kohustuseta tõendada mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu olemasolu ja suurust. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel ei hüvitata isikule tegelikult tekkinud kahju, vaid loetakse mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu kindlas suuruses tasutud hüvitisega kompenseerituks. Mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine, nagu seda pole ka mõnes osas ebavõrdsete võrdne kohtlemine. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse regulatsioon on põhjendatud menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega; see seadus ei keela isikul nõuda kahjutekitajalt lisaks veel hüvitist riigivastutuse seaduse alusel; 6) V. Õiglasel puudub alus nõuda riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse järgi veel suuremat hüvitist mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest, kui talle hüvitati Rahandusministeeriumi
3. augusti
4. a kirjas märgitu kohaselt.
5. Tallinna Halduskohtu
6. novembri
7. a otsuse peale esitas V. Õiglane apellatsioonkaebuse. Apellant leidis, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ning et

§ 5lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-dega 11, 12 ja 25.

Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1)

§ 5

lg 1 on vastuolus PS §-ga 11 põhjusel, et nimetatud säte piirab isiku võimalust saada hüvitist kahju tegelikult tekkinud ulatuses; 2)

§ 5

lg 1 on vastuolus PS §-ga 12 seetõttu, et isikuid, kelle tegelik tekkinud kahju on suurem kui seitsme päevapalga suurune summa, koheldakse võrdselt isikutega, kelle tegelik kahju on suurem või väiksem kui seitsme päevapalga suurune hüvitis, mis on sätestatud seaduses; 3)

§ 5

lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-ga 25, kuna riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus ei luba suurema sissetulekuga isikutel, kellelt on alusetult vabadus võetud, asetuda kahju hüvitamise eesmärgiks olevasse olukorda (olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, mis oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud); 4) ei saa nõustuda seisukohaga, et õigusvastaselt tekitatud kahjuks PS § 25 tähenduses ei ole alusetu vabaduse võtmine; alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju on õigusvastaselt tekitatud kahju; 5) kahju hüvitamise eesmärk on isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui kahju poleks tekitatud - saamata jäänud tulu fikseeritud määr ei täida PS §-s 25 sätestatud kahju hüvitamise eesmärke; 6) fikseeritud määras saamata jäänud tulu hüvitamine ei ole kooskõlas ka PS §-s 12 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Mõistetamatu on halduskohtu seisukoht, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohane hüvitis on õigustatud menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega; 7) ei saa pidada asjakohasteks kohtu kaalutlust, et kahju tegelikus määras väljamõistmine võib viia selleni, et menetleja on tõkendi valikul sunnitud lisaks kriminaalmenetluse eesmärkidele arvestama riigipoolse kahjuhüvitamise nõude ja suurusega; 8) kaebuse esitaja ei saa nõustuda kohtu põhjendustega, et kuna teised riigid ei näe alusetult vabaduse võtmise eest ette kompensatsiooni maksmist, siis on ka Eestis alusetu nõuda selle proportsionaalsust ja kooskõla põhiseadusega. Tulenevalt PS § 3 esimesest ja teisest lausest teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega ka riigi n-ö hea tahte avaldus, mis on õiguskorras kirja pandud seadusena, peaks olema kooskõlas põhiseadusega.

1. Rahandusministeerium leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks apellatsioonkaebuses toodud väidetel puudub alus. Rahandusministeerium väljendas oma varasemat seisukohta, mille kohaselt isik, kes leiab, et Rahandusministeeriumi kaudu makstud hüvitis ei leevenda kannatusi, mis talle kriminaalmenetluse käigus tekitati, võib pöörduda kohtusse, kuid vastav nõue ei tugine riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusele. Ka varalise kahju hüvitamisel tuleks lähtuda põhimõttest, et kui eriseadus kahju hüvitamist ei reguleeri, siis kahjukannatanul on nõude esitamisel õigus tugineda PS §-le
3. Täiendavas vastuses selgitas apellant, et tal puudub võimalus nõude esitamisel tugineda riigivastutuse seadusele, sh RVastS § 16 sätetele. RVastS § 16 lg-d 1 ja 2 tõlgendades on selge, et V. Õiglane ei saa tugineda nn ohverdusnõudele, kuna saamata jäänud tulu regulatsioon on toodud riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses, ning põhjused, miks kaebuse esitaja vahi alla võeti, olid tingitud temast endast.
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. mai
6. a otsusega V. Õiglase apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
7. novembri
8. a otsuse muutmata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) apellatsioonkaebusest lähtuvalt on kaebaja loobunud mittevaralise kahju täiendava hüvitamise nõudest; ringkonnakohus hindab seega vaid saamata jäänud tulu puudutavaid küsimusi; 2) ringkonnakohus ei nõustu väitega, et

§ 5lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-ga 25.

Põhiseadus seob kahju hüvitamise üksnes õigusvastase kahju tekitamisega. Sellega pole tegemist alusetu vabaduse võtmise korral, kuna õigusvastane tähendab seadustega vastuolu, kuid vahistamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi näevad ette nii PS § 20 lg 2 kui ka KrMS § 130. Seega on tegemist lubatava tõkendiga, mille kasutamine on seaduses toodud aluse esinemisel õiguspärane. Vahistamist kohaldatakse kohtuniku loal, kes peab kontrollima vahistamise aluse olemasolu ja põhjendatust. Õigeksmõistva kohtuotsusega langeb ära vahi all pidamise alus, kuid see ei muuda vahistamist õigusvastaseks. Kuna vahistamisega tekitatud kahju ei ole tekitatud õigusvastaselt, ei kuulu sellise kahju hüvitamine esemeliselt PS § 25 kaitsealasse; 3) õiguspärase tegevusega tekitatud kahju tuleb aga hüvitada vaid erandlikel juhtudel, eelkõige olukorras, kus isiku põhiõigusi ja -vabadusi on erakordselt piiratud. Riigivastutuse seaduse suhtes kehtib eriseadusena riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus, mis näeb ette isikule tema põhiõiguste ja -vabaduste piiramisega (alusetu vahistamisega) tekitatud kahju hüvitamise. Kuna sellisel juhul hüvitatakse riigiorganite õiguspärase tegevusega tekitatud kahju, siis ei ole seadusandja pidanud põhjendatuks hüvitada isikule kogu talle tekitatud kahju. Kindla suurusega hüvitise ettenägemine on põhjendatav sellega, et vahistamise kohaldamisel oleksid selle võimalikud tagajärjed riigile ettenähtavad. Nimelt võib tegeliku kahju hüvitamise kohustus põhjustada isikute diskrimineerimist sõltuvalt nende varanduslikust seisust - isiku vahistamise tõttu riigile tekkida võiv ülisuure hüvitise maksmise kohustus võib osutuda kaalukamaks argumendiks kui kriminaalmenetluse teised eesmärgid.

§ 5

lg-ga 1 ette nähtud seitsmekordse miinimumpäevapalga suurust hüvitist iga ööpäeva eest, millal isikult oli vabadus võetud, ei saa pidada ebamõistlikult väikeseks; 4) nõustuda ei saa halduskohtuga selles, et isikul on soovi korral võimalik pöörduda täiendava mittevaralise kahju või saamata jäänud tulu hüvitamise taotlusega kohtusse. Kuna tegemist oli avaliku võimu kandja õiguspärase tegevusega tekitatud kahjuga, tuleks sellisele kahju hüvitamisele kohaldada RVastS § 16 lg-t

1. Selle sätte kohaldamise välistab aga RVastS § 16 lg 2 p 4, kuna hüvitise maksmine oli ette nähtud teise seadusega, praegusel juhul riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusega. Isikul oleks võimalik halduskohtu kaudu nõuda RVastS § 16 lg 1 alusel vaid otsese varalise kahju hüvitamist.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai
4. a otsuse peale esitas V. Õiglane kassatsioonkaebuse. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ning kohaldas valesti materiaalõiguse norme. Kassaator taotleb Tallinna Halduskohtu
5. detsembri
6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
7. mai
8. a otsuste tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohtuotsus on jäetud olulises osas põhjendamata, kuivõrd apellandi mitmed väited on jäetud tähelepanuta. Seetõttu jääb kassaatorile arusaamatuks, kuidas on ringkonnakohus jõudnud seisukohale, et apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei lükka ümber halduskohtu otsust - kohus ei võtnud seisukohta ega analüüsinud, mis võiks olla see põhiseaduslik õigustus, mille kohaselt ei hüvitata alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju kooskõlas kahju hüvitamise eesmärkidega. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes väidab kohus, et apellant on nõustunud, et V. Õiglase alusetu vahistamine on õigusvastane vabaduse võtmine; 2) kohus on tõlgendanud vääralt ja seetõttu ebaõigesti kohaldanud PS § 25 ja § 12 ning sellest tulenevalt jätnud rahuldamata apellandi taotlused. Ringkonnakohus ei ole käsitlenud kõiki asjassepuutuvaid norme ning on sisuliselt jätnud tähelepanuta

§ 1

lg 1; 3) kaebuse esitaja on seisukohal, et

§ 5lg-s 1 sätestatud fikseeritud hüvitis on vastuolus PS §-dega 11, 12 ja 25.

Fikseeritud hüvitise suurus ei ole proportsionaalne PS §-ga 11 ja PS §-s 25 sätestatud kahju hüvitamise eesmärkidega ning

§ 5

lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega; 4) kaebuse esitaja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt on alusetu vahistamine halduse õiguspärane tegevus. Kriminaalmenetluse lõpetamise või isiku õigeksmõistmise korral kohaldatakse

§ 1

lg 1 p 1 ja sellest tulenevalt on vahistamine alusetult vabaduse võtmine sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte. Kassaatori vahi all hoidmise näol oli tegemist sellise alusetult vabaduse võtmisega, mis oma iseloomult on õigusvastane. Õigusvastasena tuleb käsitada nii alusetut kui ka ebaseaduslikku vabaduse võtmist. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt (§ 25 kommentaaride p 3.2) õigusvastase (alusetu või ebaseadusliku) vabaduse võtmise puhul eeldatakse, et sellega kaasnevad paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega tekitatud moraalne kahju ei vaja eraldi tõendamist. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamine kuulub esemeliselt PS § 25 kaitsealasse; 5) üldjuhul tuleb hüvitada kogu kahju ning juhul, kui seda ei tehta, on tegemist PS §-s 25 sätestatud õiguse piiramisega, millel peab olema põhiseaduslik õigustus. Kohus ei ole märkinud, milline see õigustus on; 6) kohus on vääralt kohaldanud PS § 12, mis sätestab ebavõrdse kohtlemise keelu. Kohus on põhjendanud fikseeritud suurusega hüvitise ettenägemist sellega, et vahistamise kohaldamisel oleksid võimalikud tagajärjed ettenähtavad. Kaebaja arvates rikub saamata jäänud tulu hüvitamine kõikidele isikutele samas päevamääras võrdsusõiguse põhimõtet, sest ebavõrdseid isikuid koheldakse võrdsel alusel. Asjakohane ei ole väide, nagu võiks ülisuure kahjuhüvitise maksmise kohustus osutuda kaalukamaks argumendiks kui kriminaalmenetluse teised eesmärgid; 7) riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses fikseeritud hüvitise määr ei ole õiglane hüvitis, mis korvab isikule tekkinud nii mittevaralise kui ka otsese kahju. Ekslik on kohtu seisukoht, et seitsmekordse päevapalga suurust hüvitist iga ööpäeva eest ei saa pidada ebamõistlikult väikeseks, isegi kui see ei hüvita kaebajale kogu tekitatud kahju. 18. Rahandusministeeriumi vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Tallinna Ringkonnakohtu 18. novembri otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebuse väited ei ole aluseks õige kohtuotsuse tühistamiseks. Vastustaja leiab, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel ei hüvitata isikule tegelikult tekkinud moraalset kahju ja saamata jäänud tulu, vaid loetakse kompenseerituks mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu kindlas suuruses tasutud hüvitisega. Sellise hüvitise eesmärk on tagada igaühele hüvitis ka riigi õiguspärase tegevuse eest eeldusel, et see riigi tegevus piirab isiku põhiõigusi erakordselt. Kahju kannatanud isikul ei ole vajadust ega ka subjektiivset nõudeõigust muuta

§-s 5 toodud hüvitise arvestamise aluseid, vaid põhjendatud juhul saab isik nõuda temale tekitatud täiendava kahju hüvitamist. Kaebuse esitaja viitab põhjendatult Riigikohtu seisukohale, et

§ 5

lg 4 ei saa võtta isikult PS §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja nõuda hüvitist lisaks sellele, mis on saadud Rahandusministeeriumi kaudu. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses ei ole sätet, mis keelaks isikul kohtusse pöörduda ja lisahüvitist nõuda, kuid selle nõude esitamisel ei ole vaja taotleda riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse regulatsiooni põhiseadusvastasuse kindlakstegemist. Vastustaja leiab, et õigeksmõistva kohtuotsusega langeb ära isiku vahi all pidamise alus, kuid see ei muuda vahistamist õigusvastaseks. PS §-s 25 sätestatud põhiõiguse realiseerimise riigi vastu tagab eelkõige riigivastutuse seadus, mis näeb ette nii riigi tekitatud õigusvastase kahju kui ka õiguspäraste haldusaktide või toimingutega põhjustatud kahju hüvitamise regulatsiooni. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud hüvitise saamine ei ole isiku absoluutne inim- või põhiõigus, mistõttu on alusetu tõstatada küsimust kindlaksmääratud hüvitise suuruse proportsionaalsusest. Kui seadus võib välistada üldse kahju hüvitamise isikule, kellelt vabadus on alusetult võetud, siis seda enam võib ta määratleda kahju hüvitamise piirid. Vastustaja ei nõustu ka väitega, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätted on vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel soovib riik näha ette ühesugusel alusel kahju kannatanud isikutele ka lihtsama ja ökonoomsema menetluse tulemusena ühesugustel alustel ja korras hüvitise maksmise, sealjuures isiku kohustuseta tõendada mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu olemasolu ja suurust. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse põhimõtteid on põhjendatud menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega. Varalise seisundi arvestamine võiks tähendada isiku suhtes, kelle ootuspärane tulu on väiksem, kergekäelisemalt kohaldatavat tõkendit ning kokkuvõttes diskrimineerivat kohtlemist varalise seisundi alusel, mille PS § 12 keelab. 19. Kassaator leiab täpsustavates seisukohtades, et vahistamise näol on alati tegemist põhiõiguse olulise riivega, mis praegusel juhul oli alusetu. Kui põhiseadusliku kahju hüvitamise regulatsiooni eesmärgiks on täielik kahju hüvitamine, mida võib piirata ainult põhiseaduslik õigustus, siis praegusel juhul on kohtud kõrvale kaldunud kahju hüvitamise põhimõtetest ja regulatsiooni eesmärgist. Kassaator väidab, et puudub mõistlik põhjus kohelda ebavõrdseid isikuid võrdselt ning seetõttu on saamata jäänud tulu hüvitamine kõikidele isikutele samas päevamääras PS §-s 12 sätestatud võrdsusõiguse põhimõtet rikkuv ning sellest tulenevalt on

§ 5lg-d 1, 2 ja 4 põhiseaduse vastased.

HALDUSKOLLEEGIUMI PÕHJENDUSED

1. Halduskolleegiumi kogu koosseis andis
2. märtsi
3. a määrusega kohtuasja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 70 lg 1 p 2 alusel läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, leides, et see on vajalik vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonide ühetaolise kohaldamise seisukohast. Kolleegium pidas kohtuasja lahendamiseks oluliseks hinnata, kas V. Õiglasele riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju on PS § 25 kaitsealas ning kas kassaatoril on muid õiguslikke võimalusi kahju, sh mittevaralise kahju täieliku hüvitamise taotlemiseks. Kolleegium leidis, et

regulatsiooni alusel pole võimalik otsustada, kas ja millistel asjaoludel on alusetu tegevusega tekitatud kahju tekitatud PS § 25 tähenduses õigusvastaselt, samas mööndes, et kahju hüvitamise ulatus ja hüvitise määramise menetlus võivad olla seatud sõltuvusse sellest, kas tegemist on vabaduse õiguspärase või õigusvastase võtmisega. Kolleegiumi hinnangul võib vabaduse võtmine osutuda õigusvastaseks ka siis, kui ei järgne õigeksmõistvat kohtuotsust; algselt õiguspärane vabaduse võtmine võib muutuda õigusvastaseks ka vabaduse võtmise käigus. Kolleegiumi arvates puudub kehtivas õiguskorras selge regulatsioon ning ühtne kohtupraktika, millises korras tuleks tuvastada vabaduse võtmise õigusvastasus. Kolleegium ei olnud veendunud, et vabaduse võtmise õigusvastasuse tuvastamine on otstarbekas ja kehtiva menetluskorra raames võimalik halduskohtumenetluses, kuivõrd tuvastamisele kuuluvad asjaolud on kriminaalmenetluslikku laadi. Kehtiv õigus (sh

§ 1lg 1 p 1 ja § 5 lg-d 1, 2 ja 4; RVast

S § 9 lg 1 ja § 15 lg 1) ei sisalda selgeid regulatsioone, mis võimaldaksid lahendada õigusvastase vabaduse võtmisega seotud kahju hüvitamise nõudeid. ÜLDKOGU SEISUKOHT 21. Üldkogu möönab, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise mehhanism võib hõlmata endas nii õigusvastaselt kui ka õiguspäraselt tekitatud kahju. V. Õiglase väitel on talle tekitatud kahju õigusvastane PS § 25 mõttes. Üldkogu leiab, et V. Õiglase kohtuasja lahendamiseks tuleb hinnata, kas V. Õiglaselt on vabadus võetud õiguspäraselt või õigusvastaselt. Kehtivas õiguses puudub aga selge regulatsioon, millele tuginedes tuleb kohtul tuvastada isikult vabaduse võtmise õigusvastasus. 22.

§ 5

lg 1 kohaselt makstakse hüvitise aluse olemasolul isikule hüvitist seitsme päevamäära suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud.

§ 5

lg 4 kohaselt loetakse hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. Seega ei seo nimetatud seadus kahju mõistet tegelikkuses tekkinud kahjuga ega võimalda ka hüvitise maksja kaalutlusõigust õiglase hüvitise määramiseks. Samuti koheldakse

§ 5lg 1 alusel kõiki hüvitist saama õigustatud isikuid ühtemoodi.

23. V. Õiglane on tõstatanud küsimuse sellise hüvitise määra põhiseaduspärasusest, väites

§ 5lg-te 1, 2 ja 4 vastuolu PS §-dega 11, 12 ja 25.

Üldkogu arvates võib tekkida küsimus sätete põhiseaduspärasusest juhul, kui tegemist on õigusvastase vabaduse võtmisega. Ka see, et õiguspärase vabaduse võtmise korral on hüvitis riigi n-ö vastutulek, ei välista iseendast vajadust ja võimalust kontrollida sellise hüvitise määra võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse aspektist. 24. Tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg-st 3 lahendab üldkogu kolleegiumi poolt üleantud asja kõigis asjassepuutuvates küsimustes, kohaldades samal ajal asja liigile vastavat menetlusseadustikku ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadust: 1) V. Õiglane vahistati KrMS § 130 lg 1 kohaselt kohtumääruse alusel. Juhul kui praeguses kohtuasjas on vaja otsustada vabaduse võtmise õiguspärasuse üle, tuleb selleks leida kohane vastustaja. RVastS § 17 lg 1 teise lause kohaselt on kohtumääruse teinud kohtu asemel vastustajaks Justiitsministeerium, kes tuleks ka praeguses asjas kaasata haldusasja lahendamiseks teise vastustaja ning halduskohtumenetluse poolena (HKMS § 14 lg 2 p 2); 2) kuna üldkogul tuleb V. Õiglase kassatsioonkaebuse lahendamisel võtta seisukoht ka selle kohta, kas

§ 5

lg-d 1, 2 ja 4 on kooskõlas PS §-des 12 ja 25 sätestatud võrdse kohtlemise ja kahju hüvitamise põhimõttega, samuti, kas RVastS § 15 lg 1 on osas, milles see piirab õigusvastase vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist, põhiseaduspärane, kaasab üldkogu PSJKS § 10 lg 1 alusel menetlusse Riigikogu, õiguskantsleri ja justiitsministri. Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik, Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu