RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud i

§ 65lg 2 alusel suurendati tema karistust Harju Maakohtu 18.

aprilli

1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, ühe aasta ja kolme kuu võrra ning talle mõisteti liitkaristuseks neli aastat ja kolm kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määrati
2. november 2008.

§ 832lg 1 alusel konfiskeeriti T.

Silveselt tema elukohast läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud sularaha summas 7320 Rootsi krooni ja 12 000 Eesti krooni. 1.2 O. Lääts tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati tema karistust Harju Maakohtu 19.

septembri

1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 11 kuu ja 25 päeva võrra ja talle mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 11 kuud ja 25 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määrati
2. november 2008.

§ 832lg 1 alusel konfiskeeriti O.

Läätselt kahtlustatavana kinnipidamisel leitud ja ära võetud sularaha summas 2500 Eesti krooni. 1.3 Sama kohtuotsusega süüdi tunnistatud A. Ojasalu ja P. Mereranna suhtes ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud. 1.4 T. Silves ja O. Lääts mõisteti KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi järgnevas.

1. novembril 2008 leppisid O. Lääts ja P. Mererand telefoni teel kokku, et P. Mererand annab O. Läätse vahendusel T. Silvesele üle suure koguse psühhotroopset ainet gammahüdroksübutüraati (GHB). P. Mererand näitas O. Läätsele ette Viimsi vallas Varju tänava ja Miiduranna tee ristmiku juures asuva parkla äärse põõsastiku, kuhu oli peidetud 551,5 grammi GHB-d, millest puhast GHB-d oli 198,51 grammi. Samal päeval viis O. Lääts T. Silvese kõne all olevasse parklasse ja näitas T. Silvesele ette GHB asukoha. T. Silves võttis GHB peidikust endaga kaasa. Seejärel vedasid O. Lääts ja T. Silves grupis GHB O. Läätse kasutuses olnud sõiduautoga Grand Cherokee parklast Viimsi vallas XXXXX XX asuvasse AS-i XXXXXXX tanklasse, kus T. Silves koos GHB-ga sõidukist väljus. T. Silves istus AS-i XXXXXXX tanklas teda oodanud A. Ojasalu kasutuses olnud sõiduautosse BMW, millega vedas GHB aadressil Tallinnas Oru 4 asuva maja juurde. Seal andis T. Silves 122,8 grammi GHB-d üle A. Ojasalule. Ülejäänud osa O. Läätse vahendusel P. Mererannalt omandatud GHB-st hoidis T. Silves oma valduses seni, kuni Keskkriminaalpolitsei ametnikud ta
2. novembril 2008 koos A. Ojasaluga Tallinnas Oru 4 asuva maja juures kinni pidasid. Kohtuotsuse kohaselt pani T. Silves oma tegevusega toime suures koguses GHB ebaseadusliku omandamise, valdamise, veo grupis O. Läätsega ja edasiandmise, O. Lääts aga lisaks GHB veole grupis T. Silvesega selle aine vahendamise P. Mererannalt T. Silvesele. 1.5 Samuti tunnistati T. Silves süüdi selles, et ta omandas eeluurimisel kindlakstegemata ajal enne
3. novembrit 2008 tuvastamata isikult ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet 10 metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) tabletti kogumassiga 2,53 grammi, mis sisaldas 1,26 grammi puhast MDMA-d. T. Silves hoidis omandatud MDMA tablette oma elukohas, kuni need
4. novembril 2008 politseiametnike poolt teostatud läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti. 1.6 Kohus leidis, et süüdistatavate süü on tõendatud tunnistajate ütluste ja kirjalike tõenditega, sh
5. detsembril 2009 koostatud sündmuskoha (Tallinn, Oru 4) vaatlusprotokolliga ja
6. veebruaril 2009 koostatud jälitustoimingu protokolliga KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoiminguga kogutud teabe kohta. Süüdistatavate A. Ojasalu ja P. Mereranna ütlusi ei pidanud kohus usaldusväärseks põhjusel, et nende kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Süüdistatavate T. Silvese ja O. Läätse ütluste kohta leidis kohus, et need on vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ja ei ole eluliselt usutavad.
7. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid O. Läätse kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok, T. Silvese kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkin, P. Mereranna kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder ja riigiprokurör Andres Ülviste. 2.1 O. Läätse kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist O. Läätse süüditunnistamise osas ja süüdistatava õigeksmõistmist. O. Läätse kaitsja oli seisukohal, et süüdistatava süü ei ole tõendatud. Ta märkis, et O. Läätse ja P. Mereranna väited selle kohta, et O. Lääts soovis P. Mererannalt osta Viagra tablette, ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega ümber lükatud. 2.2 T. Silvese kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist T. Silvese süüditunnistamise osas ja T. Silvese õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja T. Silvese tegevuse ümberkvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi ja tema karistamist üheaastase vangistusega. Kaitsja seadis kahtluse alla
8. veebruaril 2009 koostatud jälitusprotokolli usaldusväärsuse, märkides, et O. Läätse ja T. Silvese kohtumine leidis aset
9. novembril kell 20.30 valgustamata kohas, kuid jälitusprotokolli kohaselt tehnikavahendeid ei kasutatud. Kuigi protokollis on kirjeldatud süüdistatavate poolt käideldud pudeli materjali, värvust ja pudelis oleva vedeliku värvust, ei ole eluliselt usutav, et jälitustoimingu teostajad oleks seda saanud pimeduses näha. Parklas asuvat GHB väidetavat peidikut sündmuskohana vaadeldud ei ole. Kuna jälitusprotokoll koostati ligi kaks ja pool kuud pärast jälitustoimingu teostamist, on võimalik, et see vormistati hilisemate järelduste põhjal, mitte visuaalse vaatluse alusel. Ühtlasi leidis kaitsja, et asjaolu, et O. Lääts ja T. Silves käisid psühhotroopset ainet AS-i XXXXXXX tanklast ligi 100 meetri kaugusel olevast peidikust ära toomas autoga, mitte jala, ei tee nende sõidust psühhotroopse aine grupilist käitlemist vedamise vormis. GHB edasine vedu A. Ojasalu autoga on kvalifitseeritud psühhotroopse aine ebaseadusliku vedamisena üksnes T. Silvese poolt, mitte aga selle vedamisena grupis. Seega tuleks juhul, kui kohus leiab, et GHB käitlemine T. Silvese poolt on tõendatud, T. Silvese tegu ümber kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 järgi. Lisaks eelnevale märkis kaitsja, et kohus on põhjendamatult KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeerinud T. Silvese elukohast läbiotsimise käigus leitud 7320 Rootsi krooni ja 12 000 Eesti krooni, kuna T. Silvest ei ole KarS § 184 lg 2 p 1 järgi karistatud üle kolmeaastase vangistusega. 2.3 Prokurör asus apellatsioonis seisukohale, et T. Silvesele, O. Läätsele ja A. Ojasalule mõistetud karistused ei vasta nende poolt toime pandud kuritegude raskusele ja nende isikutele. Maakohus on märkinud, et süüdistatavatele karistust mõistes tuleb arvestada, et T. Silves ja O. Lääts panid neile inkrimineeritavad teod toime katseajal ja nende puhul ei esine karistust kergendavaid asjaolusid ning A. Ojasalu pani uue narkokuriteo toime paar päeva pärast katseaja lõppu. Vaatamata sellele mõistis kohus T. Silvesele ja O. Läätsele karistuse sanktsiooni alammääras ning A. Ojasalule karistuse, mis on ligilähedane sanktsiooni alammäärale. Seega on süüdistatavatele mõistetud karistused vastuolus otsuse põhiosas esitatud motiividega ning ei vasta toimepandud kuritegude raskusele ja süüdistatavate isikutele. Eelnevast lähtudes taotles prokurör KrMS § 338 p 4 alusel T. Silvesele, O. Läätsele ja A. Ojasalule mõistetud karistuste tühistamist ja süüdistatavatele raskema karistuse mõistmist.
10. Tallinna Ringkonnakohtu
11. novembri
12. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
13. juuli
14. a otsus T. Silvesele, O. Läätsele ja A. Ojasalule mõistetud karistuse osas ja rahuldati prokuröri apellatsioon. Kaitsjate apellatsioonid jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis T. Silvesele karistuseks neli aastat vangistust, mida suurendas varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, ühe aasta ja kolme kuu võrra ning mõistis T. Silvesele liitkaristuseks viis aastat ja kolm kuud vangistust. O. Läätsele mõistis ringkonnakohus karistuseks samuti neli aastat vangistust, mida suurendas varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 11 kuu ja 25 päeva võrra ning mõistis O. Läätsele liitkaristuseks 4 aastat 11 kuud ja 25 päeva vangistust. A. Ojasalule mõistis ringkonnakohus karistuseks viis aastat vangistust. 3.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on süüdistatavate süüdimõistmisel arvestanud kõiki tõendeid kogumis ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kohtu põhjendused veenvad. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et süüdistatavate poolt esitatud versioonidel toimunust puudub elementaarne eluline usutavus, mistõttu ei saa rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatavate kasuks. 3.2 T. Silvese kaitsja märgib, et käesolevas kriminaalasjas ei ole vaadeldud sündmuskohta, Viimsi vallas Varju tänava ja Miiduranna tee ristmiku juures asuva parkla äärseid põõsaid, mida kasutati väidetavalt GHB peidikuna. Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjuta psühhotroopse aine peidikuks kasutatud põõsastiku ja selle ümbruse sündmuskohana vaatlemata jätmine tõendite hindamist ega välista süüdistatavate süüd. Sündmuskoha vaatlusega oleks saanud koguda tõendi selle kohta, et lumehanges on käidud, kuid midagi rohkemat mitte. Käesolevas kriminaalasjas oli varjatud jälgimist teostavate politseiametnike eesmärk välja selgitada, kuhu ja kellele GHB viiakse, mistõttu jälitustoimingu lõpetamine või sündmuste käiku sekkumine ei tulnud pärast GHB peidiku avastamist kõne alla. Varjatud jälgimise kui jälitustoimingu salajasus välistab suure hulga töötajate osalemise selles, kuna jälitustoiming peab jälitatavale jääma märkamatuks. Seega ei saa eeldada, et varjatud jälgimises osaleb nii palju politseiametnikke, et osad saavad jätkata varjatud jälgimist, osad aga asuvad teostama sündmuskoha vaatlust, mis ei osutu kõigi eelduste kohaselt kriminaalmenetluse seisukohalt isegi mitte tulemuslikuks. Jälgede fikseerimine pärast jälitustoimingu lõppu, kui see lume sulamisomadusi arvestades üldse võimalik oleks olnud, ei oleks samuti mingit tõenduslikku tulemust omanud. Puutuvalt jälitustoimingu protokolli usaldusväärsusesse leidis ringkonnakohus, et ei ole välistatud, et jälitustoimingu käigus kasutati tehnikavahendeid, mis võimaldasid pimedas näha. Asjaolu, et jälitustegevuse protokollis ei ole kajastatud tehnikavahendite kasutamist, ei tähenda seda, et tegelikult neid ei kasutatud. 3.3 Ringkonnakohus nõustus T. Silvese kaitsjaga selles, et see, kas psühhotroopset ainet viiakse ühest kohast teise autoga, kilekotis või mantlitaskus, ei mõjuta kuritegelikule käitumisele kvalifitseeriva tunnusena grupi omistamist, küll aga võib see mõjutada konkreetsele käitumisele antavat hinnangut psühhotroopse aine käitlemise vormi osas. Kui O. Lääts ja T. Silves oleks psühhotroopset ainet toimetanud ühest kohast teise jalgsi, oleks olnud alus rääkida mitte psühhotroopse aine vedamisest, vaid selle edasitoimetamisest või valdamisest. Oluline ei ole seejuures, kelle käes on kott psühhotroopse ainega, vaid asjaolu, et isikud on psühhotroopsest ainest teadlikud ja nende eesmärk see edasi anda on ühine ja tegevus kooskõlastatud. Asjaolu, et A. Ojasalule ei inkrimineeritud psühhotroopse aine vedamist koos T. Silvesega grupis, on nii T. Silvese kui ka A. Ojasalu olukorda kergendav ja kinnitab seda, et prokurör ei ole pidanud tõendatuks, et A. Ojasalu oli psühhotroopse aine olemasolust T. Silvesel teadlik enne Tallinnas Oru 4 asuva maja juurde jõudmist. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
15. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale on O. Läätse kaitsja Andrus Repnau ja T. Silvese kaitsja Sven Sillar esitanud kassatsioonid, milles taotlevad alljärgnevat.
16. O. Läätse kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist O. Läätse süüdimõistmise osas ja O. Läätse õigeksmõistmist. 5.1 Kaitsja on seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei lükka ümber O. Läätse ütlusi, mille kohaselt soovis ta P. Mererannalt osta Viagra tablette. Kohtud on O. Läätse ja P. Mereranna telefonikõnesid interpreteerinud meelevaldselt. Kaitsja märgib ka, et süüdistatava kaitseversiooni mitteusutavaks tunnistamine ei vabasta kohtuid kohustusest hinnata teiste kriminaalasjas kogutud tõendite usaldusväärsust. Nii näiteks nähtub
17. novembril 2008 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist, et Tallinnas Oru 4 maja juurest leiti kaks plastpudelit vedelikuga. See, mis nendest pudelitest edasi saab, kriminaalasja materjalidest ei selgu. Seega ei ole selge, kas tegemist on samade pudelitega, mille sisu suhtes tehti narkootilise aine ekspertiis. Märkimata ei saa jätta sedagi, et O. Läätse ei seo nende pudelitega miski, kuna DNA ekspertiisi käigus pudelitelt O. Läätse bioloogilist jälge ei leitud. 5.2 Lisaks eelnevale seab kassaator kahtluse alla
18. veebruari
19. a jälitustoimingu protokolli usaldusväärsuse. Jälitustoimingu protokoll on koostatud ligi kaks ja pool kuud pärast jälitustoimingu teostamist. Protokollis on märgitud, et tehnikavahendeid ei kasutatud, mistõttu on arusaamatu, kuidas on pimedas võimalik näha ja fikseerida asjaolusid nii täpselt, nagu seda on tehtud jälitusprotokollis. Sündmuskoha vaatlust ei ole toimetatud kohas, kus jälitustoimingu protokollis kajastatu järgi toimus GHB peitmine.
20. T. Silvese kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist T. Silvese süüdimõistmise osas ja süüdistatava teo ümberkvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi või kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist ringkonnakohtule. 6.1 T. Silvese kaitsja leiab, et
21. veebruari
22. a jälitustoimingu protokoll ei ole lubatav tõend. Ta juhib Riigikohtu tähelepanu sellele, et jälitustoimingu protokoll on koostatud alles kaks ja pool kuud pärast jälitustoimingu teostamist ja sellesse ei ole märgitud kasutatud tehnikavahendeid. On selge, et jälitustoimingu teostaja ei saanud pimedal ajal ilma tehnikavahendita näha seda, mis on kirjeldatud jälitustoimingu protokollis. 6.2 Kohtud lugesid tõendatuks, et T. Silves omandas P. Mererannalt GHB-d. T. Silvese selline tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 järgi. Vaatamata sellele asusid kohtud seisukohale, et pärast GHB omanikuks saamist vedas T. Silves seda koos O. Läätsega A. Ojasalu sõidukini, mistõttu on T. Silves ja O. Lääts süüdi tunnistatud KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Kassaatori hinnangul jätsid kohtud tähelepanuta, et asjaõigusseaduse § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on selle sätte järgi õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Seega on psühhotroopse aine omandamisega kaetud ka selle valdamine ja vedu, mistõttu on põhjendamatu võtta T. Silves eraldi vastutusele tema omandis oleva psühhotroopse aine veo eest. Kassaator viitab seejuures võlaõigusseaduse § 774 lg-s 1 sätestatud veolepingu mõistele ja asub seisukohale, et juhul, kui omanik toimetab talle kuuluvat kaupa ühest kohast teise, siis ei ole tegemist veoga, vaid omandiõiguse realiseerimisega. Eelnevast lähtudes asub kassaator seisukohale, et T. Silvese karistamine KarS § 184 lg 2 p 1 järgi on põhjendamatu. Kaitsja märgib, et kõne alla võib tulla T. Silvese vastutus üksnes KarS § 184 lg 1 järgi, kusjuures tema teo ümberkvalifitseerimine peaks kaasa tooma ka talle mõistetud karistuse vähendamise, arvestades asjaolu, et ta ostis GHB enda tarbeks.
23. Kassatsioonidele on vastanud riigiprokurör Andres Ülviste, kes leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleks jätta muutmata ja kassatsioonid rahuldamata. Kohtud on käsitlenud kõiki tõendeid kogumis ja asunud põhjendatult seisukohale, et süüdistatavate süü neile esitatud süüdistuses on tõendatud ja nende versioon toimunust ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. 7.1 Prokurör märgib, et jälitustoimingu protokollis toodud märge selle kohta, et tehnikavahendeid ei kasutatud, on õige ja tehnikavahendeid tõepoolest varjatud jälgimisel ei kasutatud. Vaatamata sellele ei ole asjakohane kaitsjate järeldus, et ilma tehnikavahendeid kasutamata ei saanud jälitustoimingu teostajad pimeduse tõttu näha seda, mis on fikseeritud jälitustoimingu protokollis. Kaitsjad ei arvesta sellega, et parkimisplatsi lähedal asus tankla, mis oli valgustatud, ja et parklas ei saanud kottpime olla ka seetõttu, et lumi oli maas ja O. Läätse sõiduki tuled valgustasid parklat. Ühtlasi puuduvad kaitsjatel andmed selle kohta, kui kaugel olid varjatud jälgimise teostajad jälgitavatest objektidest. Kokkuvõttes on prokurör seisukohal, et jälitusprotokollis on kirjeldatud see osa süüdistatavate tegevusest, mida varjatud jälgimist teostanud ametnikud nägid, ja pole alust kahelda nende poolt fikseeritus. Asjaolu, et jälitustoimingu protokoll on koostatud ligi kaks ja pool kuud pärast jälitustoimingu teostamist, ei sea kahtluse alla selle protokolli usaldusväärsust, kuivõrd protokoll koostatakse jälitustoimingu käigus fikseeritud andmete põhjal. 7.2 T. Silvese ja O. Läätse tegevuse kvalifitseerimine KarS § 184 lg 2 p 1 järgi on põhjendatud. T. Silves omandas psühhotroopse aine P. Mereranna käest O. Läätse vahendusel. O. Lääts näitas T. Silvesele parklas ette koha, kuhu P. Mererand oli GHB peitnud. Seejärel sõidutas O. Lääts T. Silvese koos viimasel kaasas olnud GHB-ga parklast AS-i XXXXXXX tanklani, kus ootas A. Ojasalu oma autoga. Kohtupraktikas on isikute sellist koostegutsemist alati käsitatud tegutsemisena grupis.
24. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25. aprilli
26. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel seaduse kohaldamisel tekkinud põhimõttelist laadi eriarvamuste tõttu läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
27. O. Läätse kaitsja on kassatsioonis esitanud väite, mille kohaselt ei lükka kriminaalasjas kogutud tõendid ümber tema kaitsealuse ütlusi selle kohta, et P. Mererand müüs talle Viagra tablette, mitte GHB-d. Seega taotletakse kassatsioonis sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, selline pädevus aga Riigikohtul KrMS § 363 lg 5 kohaselt puudub. Maa- ja ringkonnakohus on veenvalt põhjendanud, et aine, mida P. Mererand T. Silvesele O. Läätse vahendusel müüs, oli GHB. Seejuures ei andnud O. Lääts GHB-d sisaldavat pudelit ise T. Silvesele, vaid näitas üksnes ette pudeli peidukoha, mistõttu ei saa O. Läätse süüd välistavaks asjaoluks pidada seda, et DNA ekspertiisi käigus pudelilt O. Läätse bioloogilist jälge ei leitud. Ringkonnakohus on põhjalikult vastanud O. Läätse kaitsja etteheitele selle kohta, et sündmuskohana ei ole vaadeldud GHB pudeli peidukohana kasutatud põõsastikku. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks ringkonnakohtu põhjendusi selles küsimuses korrata. 10.1 Nii O. Läätse kui ka T. Silvese kaitsja seavad kahtluse alla
28. veebruari
29. a jälitustoimingu protokolli usaldusväärsuse ja tõendina lubatavuse, märkides, et protokoll koostati ligi kaks ja pool kuud pärast jälitustoimingu tegemist ning jälitustoimingu tegemisel ei kasutatud tehnikavahendeid, kuigi oli pime aeg. Kohtukolleegium märgib selle kohta järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku
30. peatüki
31. jaos ei ole sätestatud ajalist piirangut jälitustoimingu protokolli koostamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et jälitustoimingu protokollist peab nähtuma selle koostamise aeg, mis ei pea aga kokku langema jälitustoimingu teostamise hetkega. Tegemist on jälitustoimingu protokolli rekvisiidiga, mille abil on võimalik kontrollida tõendi usaldusväärsust. Seadus ei kirjuta ette jälitustoimingu protokolli koostamise tähtaega, kuid kriminaalmenetluses tõendina kasutamisel peab jälitusteave olema protokollis vormistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
32. aprilli
33. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10, p 9.3). Eelnevast nähtub, et jälitustoimingu teinud asutuse pädevuses on otsustada, millal jälitustoimingu protokoll koostatakse. Kohtupraktikas on aktsepteeritud isegi sellist olukorda, kus jälitustoimingu protokoll koostati kohtueelse uurimise ajal teostatud jälitustoimingu käigus saadud teabe põhjal alles pärast süüdistusakti kohtusse saatmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
34. aprilli
35. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-119-09, p 26). 10.2 On selge, et KrMS §-s 115 sätestatud varjatud jälgimise protokoll koostatakse alles pärast jälitustoimingu tegemist selle käigus tehtud märkmete või tehnikavahendi abil talletatud teabe põhjal. Kui jälitustoimingu protokoll koostatakse mitu kuud pärast jälitustoimingu läbiviimist, nagu ka juhul, kui protokolli pinnalt tõusetub kahtlusi selles, kas jälitustoimingu käigus kasutati tehnikavahendeid või mitte, tuleb kohtul kaaluda jälitustoimingu protokolli usaldusväärsust. See tähendab, et kohtul tuleb vastata küsimusele, kas on alust kahelda, et jälitustoimingu protokoll on koostatud jälitustoimingu käigus ja protokollis kirjeldatud viisil kogutud teabe alusel. Käesolevas kriminaalasjas on nii maa- kui ka ringkonnakohus leidnud, et
36. veebruari
37. a jälitustoimingu protokoll on usaldusväärne tõend, ja on seda seisukohta nõuetekohaselt põhistanud. Seejuures nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsjate ja prokuröriga selles, et
38. veebruari
39. a jälitustoimingu protokollist nähtub, et varjatud jälgimise käigus tehnikavahendeid ei kasutatud, kuigi ringkonnakohus avaldas otsuses seisukohta, et võib-olla seda siiski tehti. Sellest ei saa aga iseenesest järeldada, et varjatud jälgimise käigus ei võidud pimeda aja tõttu näha seda, mis on kajastatud protokollis.
40. T. Silvese kaitsja vaidlustab ka T. Silvese süüdimõistmise KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, s.o tema süüdimõistmise suure koguse psühhotroopse aine käitlemises grupis O. Läätsega. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib selle kohta järgmist. 11.1

§ 184

on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline ja formaalne kuriteokoosseis, mille koosseisuteod on esitatud lahtise loeteluna. Üheks võimalikuks koosseisuteoks on KarS §-s 184 toodud näidisloetelu kohaselt ka vedamine. Vedu tähendab narkootilise või psühhotroopse aine edasitoimetamist transpordivahendiga. Keelatud aine valdamine transpordivahendis ilma edasitoimetamise eesmärgita ei ole samastatav veoga. Seega, kui narkootilist või psühhotroopset ainet transpordivahendis hoidval isikul puudub selle aine edasitoimetamise eesmärk, ei saa rääkida vedamisest ja kõne alla võib tulla isiku vastutus mõne teise narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise vormi eest. Märkida tuleb, et edasitoimetamise eesmärk ei ole vedamise puhul subjektiivse koosseisu tunnus, vaid iseloomustab kõnealust tegu. See tähendab, et vedamine kui tegevus on sihipärane käitumine, st see peab olema suunatud narkootilise või psühhotroopse aine edasitoimetamisele. 11.2 Riigikohtu praktikas on alates kriminaalkolleegiumi täiskogu

1. jaanuari
2. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04 järjekindlalt sisustatud gruppi ehk kaastäideviimist lähtuvalt funktsionaalse teovalitsemise teooria seisukohtadest. Funktsionaalset teovalitsemist iseloomustab asjaolu, et tegu kui tervik realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad kooskõlastatult oma ülesannet kuriteokoosseisu realiseerimisel. Süüteo realiseerimise suhtes peab olema tegemist just olulise teopanusega, st ei piisa ainult toetavast, teo täideviimise seisukohalt teisejärgulisest tegevusest. Ilma teovalitsemiseta ei ole toimepanija käsitatav mitte kaastäideviijana, vaid osavõtjana, st kas kihutajana või kaasaaitajana (vt viidatud otsuse p 21.1). Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust, mis sisaldub KarS § 21 lg 2 esimese lause mõistes "kooskõlastatult". Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikuses sõltuvuses - st süütegu pannakse toime teadliku ja soovitud koostegutsemisega. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus (vt sama otsuse p 21.2). 11.3 Eelnevast nähtub, et kui narkootilise või psühhotroopse aine veoga on seotud kaks või enam isikut, tuleb nende karistamiseks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi esiteks näidata tunnused, mis iseloomustavad nende isikute tegu veona, seejärel aga eraldi välja tuua kaastäideviimise tunnused, st näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli selline, ilma milleta ei oleks tegu vaadeldav narkootilise või psühhotroopse aine veona. Arvestada tuleb sedagi, et KarS § 184 lg-s 1 kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-04, p 8.2). Sellisel juhul ei saa isikut iga osateo eest eraldi karistada. See ei tähenda siiski, et juhul, kui narkootilise või psühhotroopse aine omandanud isik seda kellegagi koos ühiselt ja kooskõlastatult veab, on välistatud narkootilise või psühhotroopse aine omandaja ja temaga koos ainet vedanud isiku vastutus narkootilise või psühhotroopse aine vedamises isikute grupi poolt kaastäideviimise vormis. Sellisel juhul tuleb arvestada, et kaastäideviimine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni, st ka pärast teo juriidilist lõpuleviimist. 12.1 Süüdistuse kohaselt omandas T. Silves O. Läätse vahendusel P. Mererannalt suure koguse GHBd, mille järel T. Silves ja O. Lääts vedasid seda isikute grupis. Kohtud on süüdistatavad selles süüdistuses ka süüdi tunnistanud. Seega on kohtud käsitanud T. Silvest psühhotroopse aine omandamise ja O. Läätse selle aine vahendamise osas üksiktäideviijatena, asudes samas seisukohale, et pärast selle aine omandamist T. Silvese poolt vedasid T. Silves ja O. Lääts seda kaastäideviijatena. Seejuures tuleb märkida, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks T. Silvest ja O. Läätse tuleb GHB vedamisel käsitada kaastäideviijatena KarS § 184 lg 2 p 1 mõttes. Ringkonnakohus on aga märkinud, et kaastäideviimist iseloomustab asjaolu, et nii T. Silves kui ka O. Lääts olid psühhotroopsest ainest teadlikud, neil oli ühine eesmärk see edasi anda ja nende tegevus oli kooskõlastatud. 12.2 Jättes süüdistatavate teole õiguslikku hinnangut andes käsitlemata küsimused sellest, kas süüdistuses märgitud ajal leidis aset GHB vedu KarS § 184 tähenduses (vt käesoleva otsuse p.11.1) ja kui leidis, siis kas O. Lääts ja T. Silves tegutsesid grupis, st kas mõlema süüdistatava teopanus oli GHB vedamisel oluline ja nad tegutsesid kooskõlastatult, on maakohus rikkunud põhistamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Ringkonnakohus on aga GHB vedu ja selle kaastäideviimist sisustanud pelgalt konstateeringuga, et nii T. Silves kui ka O. Lääts olid psühhotroopsest ainest teadlikud, neil oli ühine eesmärk see edasi anda ja nende tegevus oli kooskõlastatud. Seejuures ei ole ringkonnakohus näidanud ära neid faktilisi asjaolusid, mis annavad alust väita, et O. Lääts ja T. Silves andsid kumbki kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 33). Samuti ei ole ringkonnakohus viidanud tõenditele, mille põhjal saab järeldada, et mõlemal süüdistataval oli teovalitsemise tahtlus. Kuna ringkonnakohus ei ole T. Silvese ja O. Läätse käitumise kvalifitseerimisest KarS § 184 lg 2 p 1 järgi põhistanud, on ta sarnaselt maakohtuga rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Eelnevat arvestades tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata kriminaalasi O. Läätse ja T. Silvese süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi GHB käitlemises uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai, st Harju Maakohtule.
7. Kassatsiooniväliselt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. T. Silves on lisaks GHB käitlemisele süüdi tunnistatud ka selles, et ta omandas eeluurimisel kindlakstegemata ajal enne
8. novembrit 2008 tuvastamata isikult ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet - 10 MDMA tabletti kogumassiga 2,53 grammi, mis sisaldas 1,26 grammi puhast MDMA-d. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et lahendades küsimust, kas ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine kogus on suur, tuleb kohtul esmalt võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Nimetatud asjaolu tuleneb tõsiasjast, et narkootilised ained on liigiti enda toimeomadustelt äärmiselt erinevad. Seejuures tuleb aluseks võtta puhta, mitte aga segatud aine kogus. Järgneva sammuna tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. oktoobri
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-09, p 8.1). Käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtud võtnud seisukohta, milline on puhta MDMA kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Samuti ei ole kohtud kontrollinud, kas T. Silvese poolt käideldud MDMA kogusest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. Sellega on kohtud rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, mistõttu Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab KrMS § 352 lg-st 6 lähtudes T. Silvese süüdimõistmise ka MDMA käitlemise osas.
11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
12. juuli
13. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
14. novembri
15. a kohtuotsused O. Läätse ja T. Silvese süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi täies ulatuses ning saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Hannes Kiris