RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 11 lg-le 8, märkis kohus, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval õigus kohtusse pöörduda vaid pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Seetõttu on kahju hüvitamise nõudena käsitletav vaid katkise aknaga seonduv. Kohtul pole alust arutleda väidete üle, mis on esitatud seoses pikaajalise kokkusaamise ärajäämise tõttu väidetavalt tekkinud kahjunõudega. M. Lillemetsa väidete kohaselt tekitati talle kahju tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega. Kaebajal on diagnoositud küll äge kurgumandli- ja keskkõrvapõletik, kuid ravimine on toimunud riigi kulul ning asja materjalidest ei nähtu püsivate tervisekahjustuste tekkimist. Katkise aknaga ruumis viibimine võib küll haigestumist soodustada, kuid märtsi lõpus ja aprilli alguses on külmetus- ja viirushaigused Eestis tavalised. Asjaolu, et kaebaja sidus oma kahjunõude tervisekahjustusega alles halduskohtule esitatud kaebuses ning ei maininud haigestumist ega diagnoosi kohtueelses menetluses, viitab tagantjärele otsitud põhjustele. Kaebaja väited akna olukorra ja tema terviseseisundi kohta pole usaldusväärsed, kuna need on vastuolulised ega lange kokku kohtule esitatud teiste väidete ja tõenditega. Praegusel juhul pole alust väärikuse alandamisega tekitatud kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja paigutamine katkise aknaga kambrisse ja tema seal hoidmine olukorda leevendamata on küll ebaõige, kuid vangla pole tahtlikult valinud kaebaja jaoks kõige kurnavamat või kahjustavamat distsiplinaarkaristuse kandmise aega ja kohta.

1. M. Lillemets esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja mõista vastustajalt välja mittevaralise kahju hüvitis 30 000 krooni. Apellant leidis, et asjas on piisavalt tõendatud, et vastustaja õigusvastane tegevus põhjustas kaebaja haigestumise ning füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Kohus ei pea hindama, kas kinnipeetava hoidmine nõuetele mittevastavas kambris oli pahatahtlik ja eesmärgipärane, sest RVastS § 9 lg 1 kohaldamine ei eelda tahtluse tuvastamist.
2. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
3. märtsi
4. a otsusega M. Lillemetsa apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas M. Lillemetsa kaebuse osaliselt ning mõistis Viru Vanglalt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 3500 krooni. Ringkonnakohus leidis järgmist: 1) kuigi esialgses kaebuses soovis M. Lillemets ka kahju hüvitamist seoses sellega, et kartserisse paigutamise tõttu jäi ära pikaajaline kokkusaamine, on ta halduskohtu istungil kinnitanud, et jääb üksnes nõuetele mittevastavas kambris viibimisest tuleneva kahjunõude juurde; 2) kohus saab menetleda nõuetele mittevastavas kambris viibimisega põhjustatud kahju hüvitamise kaebust vaid perioodi osas, milles on läbitud kohtueelne menetlus (st
5. märts 2009 -
6. märts 2009 ja 2.-
7. aprill 2009 osas). Nimetatud perioodil kambris viibimine on tõendatud kirjavahetuse registreerimise raamatu andmetega. Viru Vangla pole põhjendanud, millest tulenevad erinevused vangiregistri ja kirjavahetuse registreerimise raamatu kannete vahel; 3) vaidlust pole selles, et kambri aken oli katki, kuid pooled on erineval seisukohal purustuse ulatuse osas. Viru Vangla möönab, et 5 m2 suurune kamber võis katkise akna tõttu külmaks muutuda. Aastaaega (märtsi lõpp ja aprilli algus) arvestades on usutav nii tõmbetuule tekkimine kui ka temperatuuri alanemine; 4) väär on vastustaja seisukoht, et kuna M. Lillemets on varem ka halvemates tingimustes karistust kandnud, ei saanud kirjeldatud ruumis viibimine talle kannatusi põhjustada; 5) kartserikaristuse kandmisega kirjeldatud kambris üheksa päeva jooksul kaasnes väärikuse alandamine. Kartser peab vastama eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, sh tuleb tagada elutegevuseks vajalik temperatuur. Tuvastatud asjaoludel isiku kinnipidamine ületab ilmselgelt kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste määra (vt EIÕK lahend Kudla vs. Poola, nr 30210/96); 6) läbiv mõra aknaklaasis ei ole tuvastatud, kuid isegi selle tõendatuse korral poleks tõenäoline seeläbi väärikuse alandamisena käsitatav hirmutunne, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist; 7) tõendatuks saab lugeda põhjusliku seose tuuletõmbuse ja külma kambri ning tervise kahjustamise vahel; 8) vangla tegevus on tekitanud mittevaralise kahju väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise näol. Arvestades nõuetele mittevastavates tingimustes viibimise aega ja rikkumise intensiivsust on põhjendatud välja mõista 3500 krooni suurune hüvitis. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8. Marko Lillemets palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti osaliselt välja mõistmata tema poolt taotletud hüvitis, ning taotleb uue otsuse tegemist, millega mõistetaks välja taotletav 30 000 krooni suurune hüvitis kogu ulatuses. Kassaator taotleb ka alama astme kohtutes kantud menetluskulu (riigilõiv) väljamõistmist. Kassaator leiab, et väljamõistetud summa (3500 krooni) ei ole tekitatud kahju suhtes proportsionaalne ega taga kahju hüvitamise eesmärki. Kohus on tuvastanud, et kahju tekkis nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise tõttu. Väljamõistetav hüvitis peab olema mõistlik ja õiglane ning arvestama kahju tekitamise asjaolusid ja mittenõuetekohases kartserikambris viibitud aega.
9. Kirjalikus vastuses M. Lillemetsa kassatsioonkaebusele leiab Viru Vangla, et tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse osas on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Vastustaja ei nõustu järeldustega, et kambris võis olla tuuletõmbus ning et tuuletõmbuse ja kambri temperatuuri ning tervise kahjustamise vahel võiks olla põhjuslik seos. Selleks et kvalifitseerida vangla tegevust inimväärikuse alandamisena, peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskusastme, kuna vangistusega kaasneb paratamatult mingil määral ebamugavusi.
10. Viru Vangla kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus täies ulatuses ning jätta M. Lillemetsa kaebus läbi vaatamata. Viru Vangla esitab järgmised väited: 1) kaebaja pole läbinud kohtueelset menetlust kaebuse osas, millega ta nõuab tervise kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamist; 2) kohtud on ebaõigesti tõendanud mittenõuetekohases kambris viibimise üheksa päeva jooksul. Vangiregistri andmetel viibis M. Lillemets kõnealuses kambris vaid neli päeva (28.-
11. märtsil). Vangiregistri infosüsteem kajastab kinnipeetavate paigutamist ja on usaldusväärne. Samavõrd usaldusväärne pole kaebaja poolt halduskohtule esitatud kirjade registreerimise kaart, mis on vaid vanglaametniku töödokument, millel kajastatakse kinnipeetava kirjavahetus; 3) ringkonnakohus on vääralt tuvastanud põhjusliku seose kambri puuduste ja tervise kahjustamise vahel; 4) Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt kaasneb vangistusega paratamatult teatud ebamugavustunne ning väärikuse alandamisega on tegemist, kui ületatakse minimaalne raskusaste. Sellise taseme tuvastamisel arvestatakse kohtlemise kestust, füüsilist ja vaimset mõju isikule, ka isiku sugu, vanust ja tervislikku seisundit; 5) isegi juhul, kui põhjuslik seos vangla tegevuse ja kahju tekkimise vahel osutub põhjendatuks, on väljamõistetud summa põhjendamatult suur. Hüvitis peab olema proportsionaalne rikkumisega ning kahjustatud hüvega.
12. M. Lillemets märgib kirjalikus vastuses Viru Vangla kassatsioonkaebusele, et nõustub ringkonnakohtu otsusega vastustaja poolt edasi kaevatud osas ning ükski kassatsioonkaebuses esitatud väidetest ei ole ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13. M. Lillemetsa ja Viru Vangla kassatsioonkaebuste lahendamiseks peatub kolleegium esmalt küsimusel, kas kõigi kaebuses esitatud taotluste osas on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus (I), seejärel analüüsib väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmise põhjendatust (II) ning lõpuks võtab seisukoha kassatsioonkaebuste taotluste osas (III). I
14. Viru Vangla väidab kassatsioonkaebuses, et kaebaja pole läbinud kohtueelset menetlust osas, milles taotletakse tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist. Vangla on seda väidet järjekindlalt esitanud ka varasemas menetluses: vastus kaebusele (tl 25) ja vastus M. Lillemetsa apellatsioonkaebusele (tl 94). Taotlusest vanglale (tl 27-29) ja vastusest sellele (tl 6) nähtub, et kahju hüvitamist taotleti seoses väärikuse alandamisega. Tervise kahjustamist ega soovi taotleda vastava kahju hüvitamist taotluses ei mainitud. M. Lillemets märkis alles halduskohtule esitatud kaebuses, et vangla tegevusega (hoidmine katkise aknaga kartserikambris) kahjustati tema tervist ning taotles ka tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist. 12.

§ 11

lg 8 kohaselt on kinnipeetaval vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kolleegium on varasemas praktikas (

1. novembri
2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-68-08, p 9) rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust.
3. Nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise tõttu väidetavalt tekitatud kahju, mille hüvitamist kaebaja halduskohtus nõuab, on põhjustatud sama tegevusega. Kolleegiumi hinnangul ei välista see aga vajadust kontrollida, kas kahju hüvitamist taotletakse ulatuses, mida hõlmas vanglale kohtueelses menetluses esitatud taotlus. Kahju hüvitamise taotluse lahendamisel tõendamist vajavad asjaolud on erinevad, olenevalt sellest, kas soovitakse tervise kahjustamise või väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Praegusel juhul on vangla talle esitatud taotluse lahendamiseks saanud analüüsida vaid väärikuse alandamisega seonduvaid asjaolusid ning teinud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale viidates otsustuse, et kinnipeetavale ei põhjustatud rohkem kannatusi ega ebameeldivusi, kui vangistusega paratamatult kaasneb, ning seega polnud tegemist väärikuse alandamisega. Kahju hüvitamise taotlus jäeti seetõttu rahuldamata. Ei saa välistada, et olukorras, kus kinnipeetav oleks juba vanglale esitatud taotluses toonud välja tervise kahjustamise aspekti ning esitanud taotluse tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks, võinuks vangla vastavate asjaolude väljaselgitamise tulemusena taotluse rahuldada ning taotlejal puuduks vajadus kohtusse pöörduda.
4. Sellist lähenemist toetab ka kolleegiumi
5. mai
6. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-12-10 (p 10) väljendatud seisukoht. Nimetatud lahendis leidis kolleegium, et kuna riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-s 11 on sätestatud riigilõivuvabastus terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebustele, on oluline kaebuse puhul, kus väidetakse kahju tekitamist nii tervise kahjustamise tõttu kui ka muudel alustel (nt väärikuse alandamisega), eristada tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlust ülejäänust.
7. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium Viru Vanglaga selles, et tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamise taotluse osas oli läbimata

§ 11lg-s 8 ette nähtud kohustuslik kohtuväline menetlus.

M. Lillemetsa kaebus tuleb selles osas jätta HKMS § 23 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Kolleegium märgib, et juhul kui kaebus jäetakse eelnimetatud alusel läbi vaatamata, on kaebajal õigus HKMS § 84 lg 4 p-st 3 ja lg-st 7 tulenevalt taotleda kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist.

1. Kuna M. Lillemetsa kaebus jäetakse tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamise taotluse osas läbi vaatamata, puudub vajadus analüüsida Viru Vangla kassatsioonkaebuse väiteid, mille kohaselt puudub põhjuslik seos kambri tingimuste ja tervise kahjustamisega tekitatud kahju vahel. II
2. Viru Vangla väidab kassatsioonkaebuses, et kohtud on ebaõigesti tuvastanud mittenõuetekohases kambris viibimise üheksa päeva jooksul. Toimikus on väljatrükk vangiregistri infosüsteemist (tl 35), mille kohaselt viibis M. Lillemets kambris nr 1287 vaid
3. märtsist
4. aprillini. Tagasi kambrisse nr 1287 on ta viidud alles
5. aprillil, kuid see periood pole hõlmatud kaebusega praeguses asjas. Toimikus on ka koopia kirjade registreerimise kaardist (tl 45), millest nähtub, nagu oleks kinnipeetav kõnealuse perioodi vältel ühe päeva (
6. aprill) olnud teises kambris, kuid kogu ülejäänud aja katkise aknaga kambris nr
7. Ringkonnakohus märkis, et Viru Vangla pole põhjendanud, millest tulenevad erinevused vangiregistri ja kirjavahetuse registreerimise kaardi kannete vahel. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kirjavahetuse registreerimise kaardi kanded on piisavaks aluseks, et tuvastada kinnipeetava viibimine kõnealusel perioodil kambris nr
8. Vangla peetavad andmebaasid ja koostatud dokumendid ei tohiks sisaldada vastukäivaid andmeid selle kohta, millises kambris kinnipeetav viibib. Kohtul pole vastuoluliste andmete korral põhjust pidada registriandmeid usaldusväärsemaks. Vangla pole suutnud tõendada, et kaardil märgitud käsikirjalised andmed oleksid väärad või ebausaldusväärsed. Kolleegium märgib veel, et kuigi toimikusse (tl 35) on lisatud
9. a "vangiregistri infosüsteemi" väljatrükk, peetakse silmas kinnipeeturegistri andmeid. Justiitsministri
10. septembri
11. a määrusega nr 34 kehtestatud "Vanglas kinni peetavate isikute andmekogu põhimäärus" alusel peeti vangiregistrit ajani, mil Vabariigi Valitsuse
12. juuli
13. a määrusega nr 246 asutati riiklik kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute register, mida põhimääruse § 1 kohaselt nimetatakse kinnipeeturegistriks.
14. Viru Vangla on seisukohal, et ringkonnakohus on vääralt sisustanud väärikuse alandamise kinnipeetava puhul ning alusetult tuvastanud põhjusliku seose vangla tegevuse ning kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vahel.
15. Osutades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, märgib ringkonnakohus õigesti, et vangistuse täideviimisel tuleb tagada, et isikule ei põhjustataks kannatusi määral, mis ületaks kinnipidamisega paratamatult kaasneva taseme. 20.

§ 651

lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile kehtestatud tingimustele.

§ 45

lg-st 1 ja § 651 lg-st 1 koosmõjus tuleneb, et kambris peab olema tagatud ka elutegevuseks vajalik temperatuur. Ringkonnakohus leidis, et kambri madal temperatuur ja tuuletõmme tähendavad isiku jaoks ilmselgelt täiendavaid kannatusi ning tegemist on inimväärikust alandava kohtlemisega. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et mõra aknaklaasis, isegi kui see osutuks tuvastatuks, ei saanud põhjustada kinnipeetavale väärikuse alandamisena käsitatavat hirmutunnet, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kolleegiumi hinnangul kujutab normaalsest madalama temperatuuriga kambris viibimine endast vaieldamatult mõnevõrra suurema ebamugavuse talumist, kui vangistusega paratamatult kaasneb. Vaidlus on aga selles, kas käesoleval juhul oli tegemist kannatusega, mis kujutab endast väärikuse alandamist väljakujunenud kohtupraktika tähenduses.

1. Riigikohus on
2. märtsi
3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 (p 13) leidnud, et olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad, et pidada kartseris hoidmist inimväärikust alandavaks. Kolleegium on ka leidnud, et õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (
4. märtsi
5. a otsus haldusasjas nr 3-31-93-09, p 11).
6. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Kannatuste taseme tuvastamisel arvestatakse lisaks kohtlemise kestusele ka füüsilist ja vaimset mõju isikule, isiku sugu, vanust, tervislikku seisundit (vt näiteks Iirimaa vs. Ühendkuningriik, nr 5310/71, punkt 162).
7. Ringkonnakohus pidas kinnipeetava väärikust alandavaks tema kinnipidamist katkise aknaga kambris üheksa päeva jooksul, arvestades vaid puuduse olemasolu ja kinnipidamise kestust. Vangla on omaks võtnud, et kambriaknas oli auk, kuid pole tuvastatud selle suurust ning poolte väited selles osas lahknevad. Samuti on pooled erineval seisukohal tuuletõmbuse võimalikkuses. Asjas pole ka välja selgitatud, milline oli temperatuur katkise aknaga kambris. Nimetatud asjaolusid pole võimalik tagantjärele tuvastada ega välja selgitada, mil määral oli kinnipidamistingimusi rikutud. Samas pole kambri nõuetele vastavuse osas muid etteheiteid ning vaidlust pole selles, et tegemist oli köetava kambriga. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks väärikust alandava kohtlemise hindamisel analüüsinud kambri puuduse olulisust. Samuti ei tulene otsusest, et kohus oleks tuvastanud muid ülalnimetatud tegureid, mida Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas ja Riigikohtu viidatud lahendites on peetud oluliseks kinnipidamisega kaasnevate kannatuste määratlemisel väärikust alandavatena. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon (vt näiteks Messina vs. Itaalia (nr 2), nr 25498/94; erivajaduste ignoreerimine (Price vs. Ühendkuningriik, nr 33394/96); arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm (Ilhan vs. Türgi, nr 22277/93); põhjendamatu jõu kasutamine (Ilhan vs. Türgi, nr 22277/93); sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta (Nevmerzhitsky vs. Ukraina, nr 54825/00); ülerahvastatus kambris (Korobov ja teised vs. Venemaa, nr 67086/01); alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul (Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98); paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta (I.I vs. Bulgaria, 44082/98) jm. Samuti on leitud, et väärikust alandavaks võivad osutuda halvad sanitaartingimused kogumis (Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98).
8. Käesolevas vaidluses tuvastatud ja arvesse võetud asjaolude pinnalt ei ole kolleegiumi hinnangul põhjust järelduseks, et kinnipeetava viibimine üheksa päeva jooksul katkise aknaga kartserikambris tõi kaasa väärikuse alandamisena käsitatavaid kannatusi. Eeltoodu põhjal leiab kolleegium, et Viru Vangla ei ole põhjustanud kaebajale väärikuse alandamise läbi mittevaralist kahju ning ringkonnakohus on põhjendamatult välja mõistnud hüvitise.
9. Kuna kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus põhjendamatult välja mõistnud hüvitise väärikuse alandamisega tekitatud kahju eest ning tervise kahjustamisega tekitatud väidetava kahju hüvitamise taotluse osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata, puudub vajadus hinnata M. Lillemetsa kassatsioonkaebuse väiteid, mille kohaselt ta soovib hüvitise väljamõistmist kogu taotletavas ulatuses. III
10. Eeltoodust lähtuvalt tuleb Viru Vangla kassatsioonkaebus rahuldada ja jätta M. Lillemetsa kassatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus tühistatakse täies ulatuses ning halduskohtu otsus tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas. Tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas tuleb M. Lillemetsa kaebus jätta HKMS § 23 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas teeb kolleegium uue otsuse, millega jäetakse kaebus rahuldamata.
11. Viru Vangla kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 esimese lause alusel tagastada ning M. Lillemetsa tasutud kautsjon arvata vastavalt HKMS § 90 lg 2 teisele lausele riigituludesse. Poolte menetluskulud tuleb jätta nende enda kanda. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann