Obsah (6)

§ 16§ 12§ 14§ 46§ 69§ 45

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 16 lg 3 järgi on täitmiskava muutmise ja täiendamise aluseks kinnipeetava areng. Tallinna Vanglasse ületoomise eesmärk oli võimaluste loomine kehtiva täitmiskava elluviimiseks ja hariduse omandamise võimaldamiseks, kuid uus täitmiskava annulleeris kaebaja ümberpaigutamise eesmärgi. Täitmiskava piirab kaebaja võimalust saada kooliharidust võrdsetel alustel teiste kinnipeetavatega, üksikkambrisse paigutamise tõttu vanglasisest liikumisõigust ja võimalusi kehakultuuriga tegelemiseks, rikub tema positiivse käitumise ajalugu. Kinnipeetav peab saama usaldada, et tema suhtes koostatud täitmiskava hakatakse ellu viima, seega on rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet. Täitmiskava on siduv mitte konkreetsele vanglale, vaid riigile kui vangistuse täideviijale tervikuna. Ümberpaigutamisel tuleb arvestada võimaliku täitmiskava muutmise vajadusega selle tagajärjel. Tallinna Vangla viivitas täitmiskava koostamisega kolm kuud, kuigi vajalikud andmed olid juba Tartu Vanglas kogutud. Vastuolus

§ 16lg-ga 2 ei arutatud täitmiskava muudatusi kaebajaga sisuliselt läbi.

Lukustatud üksikkambrisse paigutamine tähendab kaebaja suhtes meelevaldselt tema õigusi piirava erirežiimi kehtestamist.

§ 12lg 2 alusel erandkorras eraldi paigutamist tuleb põhistada.

Täitmiskava sisaldab väärinfot, et kaebaja ei ole informeerinud vangla juhtkonda olukorrast, kus tema isikuarvele laekunud summadest ei arvatud maha raha hagide katteks, et kaebaja on olnud põgenemiskalduvusega ja kõrge vägivaldsuse ohuga. Uue täitmiskava elluviimiseks viidi kaebaja

1. jaanuaril 2006 üle Murru Vanglasse. R. Kaldat hoiti vaidlusalusel ajavahemikul vastuvõtuosakonna režiimil eluruumi nõuetele mittevastavas üksikkambris nr
2. Kambri põrand ja seinad olid pesuruumile omaselt kaetud kahhelkiviga, ruumis asus ilma ukseta WC, mis on ebahügieeniline ega taga privaatsust. Kambrisse ehitatud trellsein takistab lähenemast uksele ka siis, kui tekib vajadus kutsuda arstiabi või suhelda töötajatega. Kamber asub vangla teises eelvangistustsoonis, mis on Tallinna Vangla kodukorra p 2.1.2 kohaselt täiendavate julgeolekuabinõudega osakond. Kaebaja suhtes erirežiimi kehtestamiseks ei esinenud

§-s 69 toodud aluseid. 2. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu. Kaebaja paigutati vastuvõtuosakonda

§ 14

lg 3 alusel tema elulooliste andmete kindlakstegemiseks, sotsiaalpsühholoogilise prognoosi määratlemiseks ja muude andmete väljaselgitamiseks, mis on vajalikud täitmiskava koostamiseks vastavalt

§-le 16. Kaebaja vastuvõtuosakonnas viibimise aeg ei ületanud kolme kuud, mille näeb maksimaalse ajana ette

§ 14lg 4.

Kuigi Tartu Vanglas koostatud täitmiskava kehtis, tuli kaebaja suhtes koostada uus individuaalne täitmiskava, sest Tallinna Vanglal oli suures osas raske järgida varasemat täitmiskava seoses vanglate erinevate võimalustega. Kinnipeetaval ei ole õigust valida endale sobivat kambrit. Kambri kahhelkividest sein ei saanud kahjustada kaebaja vaimset ja füüsilist tervist, üksi kambris viibiva isiku privaatsust ei saanud kahjustada WC-ukse puudumine. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg 1 kohaselt ei ole vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval õigust vabalt liikuda. Seoses üldise liikumispiiranguga ei saa vastuvõtuosakonnas viibiv kinnipeetav ka osaleda kollektiivsetes sportmängudes ega kasutada spordisaali. Vanglal on õigus kaaluda, millises vormis õpet kinnipeetavale võimaldada. Kaebuses käsitletud ajavahemikul ei toimunud Tallinna Vanglas ühtegi olulist sotsiaal-kultuurilist üritust. Jalutusboksis toimuv jalutuskäik on kooskõlas kohustusega tagada kinnipeetavale vähemalt tunni pikkune jalutuskäik värskes õhus.

§ 46

lg 1 sätestab, et kinnipeetav kannab üldjuhul vangla riietust; isikliku riietuse kandmine on

§ 46lg 2 kohaselt soodustus.

1. Tallinna Halduskohus rahuldas
2. juuni
3. a otsusega haldusasjas nr 3-07-36 R. Kalda kaebuse osaliselt, tunnistades õigusvastaseks vaidlustatud Tallinna Vangla toimingud. Halduskohus jättis rahuldamata taotluse tunnistada õigusvastaseks
4. detsembril 2005 Tallinna Vangla direktori kinnitatud "Kinnipeetava individuaalne täitmiskava" ja taotluse tunnistada lukustatud üksikkamber nr 402 eluruumi nõuetele mittevastavaks. 3.
5. Kuigi R. Kalda viidi Tallinna Vanglasse üle selleks, et rakendada ellu Tartu Vanglas koostatud täitmiskava eelkõige hariduse omandamise osas, selgus Tallinna Vanglas, et seal on varasemat täitmiskava raske järgida seoses kahe vangla erinevate võimalustega (eelkõige kinnipeetava vanglasisese paigutamise osas). Kohtu hinnangul pidi Tallinna Vanglale juba kaebaja saabumisel olema selge, et ümberpaigutamise peamist eesmärki (võimaldada hariduse omandamise jätkamist kooskõlas kehtiva täitmiskavaga) ei ole Tallinna Vangla tingimustes võimalik täita. Seetõttu pidanuks vangla koheselt informeerima Justiitsministeeriumi asekantslerit ümberpaigutamise otsuse täitmise võimatusest. Vangla ei tohi käituda kinnipeetava suhtes sõnamurdlikult; kinnipeetav peab saama usaldada, et vangla peab täitmiskavast kinni. Täitmiskava on siduv mitte konkreetsele vanglale, vaid riigile tervikuna. Kinnipeetava üleviimisel teise vanglasse tuleb arvestada varasemat täitmiskava. Kuna aga
6. detsembril 2005 kinnitatud täitmiskava kunagi ei rakendatud, tuleb selle õigusvastasuse tuvastamise taotlus jätta rahuldamata. Halduskohtu hinnangul puudus vajadus paigutada R. Kalda vastuvõtuosakonda. Kaebaja oli selles vanglas varem karistust kandnud ja temale uue täitmiskava koostamine polnud ilmselgelt põhjendatud, kuna ümberpaigutamise eesmärk oli olemasoleva täitmiskava rakendamine. 3.
7. Lisaks vastuvõtuosakonna üldisele režiimile rakendati kaebaja suhtes lukustatud kambrisse paigutamist ilma seda lubavat haldusakti välja andmata.

§ 69

alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks peab olema motiveeritud haldusakt. Kuna puudus nii sellekohane haldusakt kui ka üldse vajadus paigutada kaebaja vastuvõturežiimile, tuleb kaebaja lukustatud kambris hoidmine tunnistada õigusvastaseks. Et vastuvõturežiimiga lukustatud kambrisse paigutamisega kaasnes lahutamatult kaebaja vangla territooriumil liikumise õiguse piiramine, hariduse omandamise õiguse piiramine, kultuurilis-sotsiaalsetest üritustest osavõtu piiramine, ebavõrdne kohtlemine värskes õhus viibimise õiguse kasutamisel ja kehakultuuriga tegelemise õiguse piiramine, on kaebaja vastuvõtuosakonna režiimile kambrisse nr 402 paigutamise õigusvastasuse tuvastamisega tuvastatud ka nende toimingute õigusvastasus. Isikliku riietuse kandmise keelamise õigusvastasus on tuvastatud juba Justiitsministeeriumi

1. detsembri
2. a vaideotsusega nr 4-108/
3. 3.
4. Kambris nr 402 teostatud mõõtmiste järgi olid õhutemperatuur ja niiskus normilähedased (vastavalt 24°C ja 34%). WC-ukse puudumine ei saanud oluliselt häirida kaebaja privaatsust, sest ta viibis kambris üksi. Kuigi kahhelkivi ei ole eluruumis kohane viimistlusmaterjal, oli kaebaja kambrisse paigutatud ajutiselt ja tingituna vangla ülerahvastatusest. Seetõttu olid kambri puudused väheolulised ja puudub alus tunnistada kaebaja nendes tingimustes kinnipidamine õigusvastaseks.
5. Romeo Kalda esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu otsuse osas, milles kohus jättis tema kaebuse rahuldamata, ja teha selles osas uus otsus, millega kaebus rahuldada; lisaks palus ta tühistada halduskohtu otsuse osas, milles jäeti vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistmata osa tasutud riigilõivust. Apellant jäi oma varasemate seisukohtade juurde ning lisas järgmist: a)
6. detsembrist 2005 pärinev täitmiskava kehtis kaebaja suhtes
7. detsembrist 2005
8. jaanuarini 2006 Tallinna Vanglas ja Murru Vanglas kuni uue täitmiskava kinnitamiseni
9. aprillil
10. Alates
11. detsembrist 2005 hoiti kaebajat lukustatud üksikkambris nr 402 just täitmiskava alusel.

§s 69 sätestatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole võimalik täitmiskava alusel, mistõttu täitmiskava on selles osas õigusvastane. Lisaks puudus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks sisuline alus.

§ 14

lg 3 näeb kinnipeetava paigutamise vastuvõtuosakonda ette ainult siis, kui kinnipeetav saabub karistust kandma ja talle ei ole varem täitmiskava koostatud;

1. b)vaidlusalune täitmiskava on olnud aluseks kaebaja suhtes hiljem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele, mistõttu on kaebajal põhjendatud huvi tuvastada selle õigusvastasus. Halduskohus jättis võtmata seisukoha täitmiskavas esitatud märkuste kohta, mis kaebajat alusetult süüdistavad. Kohus pidanuks välja selgitama, milliste tõendite alusel Tallinna Vangla kaebajat ohtlikuna käsitas;
2. c)kohus leidis ebaõigesti, et kamber nr 402 vastas eluruumile kehtestatud nõuetele. Vastustaja paljasõnalised väited kambris mõõtmiste teostamise kohta ei saa olla tõendiks, vangla ei ole ka pädev taolisi mõõtmisi läbi viima. Vastustaja võttis omaks, et kamber oli eelnevalt olnud kasutuses pesuruumina ja et WC oli eraldamata. Kaebaja hoidmine

§ 45

nõuetele mittevastavas kambris oli inimväärikust alandav; d) kohus rikkus oluliselt HKMS § 92 lg-t 2, jättes kaebuse osalisest rahuldamisest hoolimata osa tasutud riigilõivust vastustajalt välja mõistmata. Kuna kaebus rahuldati pooles ulatuses, tulnuks vastustajalt välja mõista pool tasutud riigilõivust ehk 40 krooni.

1. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, milles kohus R. Kalda kaebuse rahuldas, ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vangla väitel toob ümberpaigutamine kambertüüpi vanglast (Tartu Vangla) laagertüüpi vanglasse (Tallinna Vangla) iseenesest kaasa muudatuse kinnipeetava arengus, mistõttu tuleb ka täitmiskava muuta. Sellega seoses paigutati kaebaja vastuvõtuosakonda, kus viibival kinnipeetaval ei ole õigust vanglas vabalt liikuda. Kaebaja suhtes otsustati rakendada iseseisvat õpet kambris tagasiside andmisega õpetaja poolt, mis on vangla otsustusruumi piires selles osas, millises vormis õpet kinnipeetavale võimaldada. Täitmiskava kinnitati ajal, mil algas koolivaheaeg, ja kaebaja etapeeriti juba
2. jaanuaril 2006 Murru Vanglasse, mistõttu ei olnud vastustajal võimalik realiseerida kaebajale kaugõppe vormis hariduse omandamise võimaldamist. Vangla täitis kohustust tagada kinnipeetavale vähemalt üks tund viibimist värskes õhus. Seoses liikumispiiranguga vastuvõtuosakonnas ja spordisaali asukohaga teises hoones ei olnud vanglal võimalik kaebajat spordisaali kasutama viia. Vangla riietuse kandmise kohustus on õiguspärane.
3. Tallinna Vangla vaidles R. Kalda apellatsioonkaebusele vastu. Ta märkis, et kaebuses toodud ajavahemikul viibis R. Kalda mõnda aega ka teistes vanglates.

§ 16

lg 1 p 2 alusel määratakse täitmiskavas kindlaks kinnipeetava vanglasisene paigutus, mistõttu oli uue täitmiskava koostamine vältimatu. R. Kalda ei viibinud kambris nr 402 julgeolekukaalutlustel, kuna tema suhtes polnud vastavat käskkirja vormistatud. Kamber ei erine teistest Tallinna Vangla kambritest; sealne õhutemperatuur ja -niiskus vastasid eluruumile kehtestatud nõuetele ning WC-ukse puudumine ei saanud üksikkambri puhul kinnipeetava privaatsust häirida. Kahhelkivide kasutamine viimistlusmaterjalina on väheoluline puudus.

1. Romeo Kalda vaidles Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu. Pärnu Vanglas piirdus kaebaja vastuvõtuosakonnas viibimine vaid kahe tunniga, mistõttu on arusaamatu Tallinna Vanglas vastuvõtuosakonnas hoidmise aeg ja täitmiskava koostamise vajadus. Kuna õigusvastane oli kaebaja paigutamine vastuvõtuosakonna režiimile kambrisse nr 402, siis olid õigusvastased ka sellest tulenevad muud piirangud. Isiklike riiete kandmise keelu õigusvastasuse on tuvastanud Justiitsministeerium
2. detsembri
3. a vaideotsusega nr 4-1-08/532, mida käesolevas asjas vaidlustatud pole.
4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
5. septembri
6. a otsusega haldusasjas nr 3-07-36 mõlemad apellatsioonkaebused osaliselt. Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu otsuse osas, milles kohus jättis rahuldamata taotluse tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla direktori
7. detsembril 2005 kinnitatud "Kinnipeetava individuaalse täitmiskava" osas, milles see nägi ette R. Kalda paigutamise lukustatud üksikkambrisse, ja tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse vastavas osas. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas R. Kalda taotluse tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingud
8. septembrist 2005 kuni
9. oktoobrini 2005, mis seisnesid R. Kalda hoidmises Tallinna Vangla vastuvõtuosakonna režiimil, ja sellega lahutamatult seotud piirangud, millega piirati R. Kalda õigust liikuda vangla territooriumil, õigust omandada haridust, õigust võtta osa kultuurilis-sotsiaalsetest üritustest, õigust viibida värskes õhus ning kehakultuuriga tegelemise õigust võrdsetel alustel teiste kinnipeetavatega. Selles osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis kaebuse vastavas osas rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ka osas, milles kohus rahuldas R. Kalda taotluse tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla poolt R. Kaldale isikliku riietuse kandmise keelamine kohustusega kanda vangla riietust
10. septembrist 2005 kuni
11. detsembrini 2005, ja tegi selles osas uue otsuse, millega jättis kaebuse nimetatud osas rahuldamata. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata ja mõistis Tallinna Vanglalt Romeo Kalda kasuks välja menetluskulud 110 krooni. 8.
12. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu järeldusega, et kinnipeetava individuaalne täitmiskava on suuresti universaalse iseloomuga, sest vanglakaristuse täideviimise eesmärk ega ka selle saavutamisele suunatud täitmiskava eesmärgid ei sõltu konkreetsest kinnipidamisasutusest, kus kinnipeetav viibib, vaid kinnipeetava isikust ja käitumisest. Kohtu hinnangul ei saa iseenesest õigusvastaseks pidada täitmiskava muutmist või uue täitmiskava koostamist teise vanglasse ümberpaigutamise korral, kuna täitmiskavas tuleb ette näha muu hulgas kinnipeetava paigutamine vanglas, muutuda võivad ka muud asjaolud. Samas tuleb uue täitmiskava koostamisel lähtuda ka varem koostatud täitmiskavast (

§ 16lg 3).

Kuigi

§ 14

lg 4 lubab vanglasse saabunud kinnipeetavat vastuvõtuosakonnas pidada kuni kolm kuud, ei tähenda see, et kolmekuuline vastuvõtuosakonnas pidamine on alati põhjendatud ja õiguspärane. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 p 2 ja 4 alusel tuleb haldusmenetlus läbi viia võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule, ning viia menetlustoimingud läbi viivituseta. Seetõttu võib menetlusosalise õigusi rikkuda ka seaduses sätestatud tähtaegade piiresse jääv menetlus, kui kasutamata on jäetud reaalne võimalus viia menetlus läbi kiiremini. Õiguspärane saab olla vaid vajalik viivitus. Tallinna Vanglale ei pidanud viivitamata pärast R. Kalda ümberpaigutamist olema selge, et vastustaja ei saa talle keskhariduse omandamise võimalust tagada. Üldjuhul on Tallinna Vangla kinnipeetavatel võimalik keskharidust omandada Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis. R. Kaldale hariduse andmist takistas asjaolu, et ta paigutati suletud üksikkambrisse ja täitmiskava kohaselt ei peetud rühmatööst osavõttu soovitavaks. Kuna R. Kalda suhtes oli individuaalne täitmiskava olemas ja ta paigutati Tallinna Vanglasse õppeaasta alguses nimelt täitmiskavas ettenähtud hariduse omandamise võimaldamiseks, siis tuli vastustajal vaadata täitmiskava läbi ja teha vajalikud muudatused viivitamata. Asjaolusid arvestades tuleb ka seaduses lubatud kolmekuulist vastuvõtuosakonnas hoidmist pidada ebaproportsionaalseks ja seetõttu õigusvastaseks. Kohtu hinnangul pidanuks vastustaja suutma hiljemalt kuu jooksul selgitada välja vajalikud asjaolud, sh kaebaja võimalused Tallinna Vanglas haridust omandada. Seega oli õigusvastane Tallinna Vangla tegevus seoses R. Kaldale täitmiskava koostamisega ja tema vastuvõtuosakonna tingimustes kinnipidamine alates

1. oktoobrist 2005, mil möödus 30 päeva kaebaja Tallinna Vanglasse vastuvõtmisest, arvestamata tema vahepealset viibimist Tartu Vanglas, kuni täitmiskava kinnitamiseni
2. detsembril
3. 8.
4. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et täitmiskava R. Kalda suhtes kunagi ei rakendunud, ja leidis, et
5. detsembrist 2005 pärinev täitmiskava kehtis kaebaja suhtes vähemalt Tallinna Vanglas
6. detsembrist 2005
7. jaanuarini 2006 ja objektiivselt piiratud ulatuses ka Murru Vanglas kuni uue täitmiskava kinnitamiseni
8. aprillil
10. veebruarini 2007 kehtinud justiitsministri
11. novembri
12. a määruse nr 53 "Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend" (täitmiskava koostamise juhend) § 1 lg-st 1 ja §-st 11 tulenevalt ei ole kinnipeetava individuaalne täitmiskava üldjuhul haldusakt, sest programmilise ja soovitusliku iseloomu tõttu puudub täitmiskavas sätestatul regulatiivsus (vt HMS § 51 lg 1). Täitmiskava on siiski halduskohtus vaidlustatav, kui on piisavalt ettenähtav, et seal kirjeldatud programmi elluviimine võib hakata kinnipeetava õigusi põhjendamatult piirama. Vaidlusalusel täitmiskaval on osaliselt ka haldusakti tunnused - eelkõige alajaotisel "Kinnipeetava paigutamine vanglas", millega sätestati R. Kalda paigutamine kambrisse nr 402 ja

§ 12lg-st 2 tulenev eraldi paigutamine erandkorras.

Ükski teine dokument peale täitmiskava ei reguleeri kaebaja pidamist kambris nr 402, hiljemalt 22. detsembrist 2005 kuni üleviimiseni Murru Vanglasse ei ole R. Kalda suhtes rakendatud režiimi võimalik õigustada vastuvõtuosakonnas viibimisega.

§-s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiibi rakendamine ei tohiks viia sisuliselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseni.

§-l 12 ja §-l 69 on erinevad eesmärgid,

§ 12alusel eraldihoidmise vajadus ei saa tuleneda kinnipeetava käitumisest vanglas.

Täitmiskavast nähtub, et sisuliselt paigutati kaebaja lukustatud üksikkambrisse alajaotises "Märkused turvalisusriski kohta" toodud iseloomustust arvestades (kahtlused seaduskuulekuses, signaalid põgenemisohust, vägivallaoht), mis on aga

§ 69lg-s 1 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused.

Samas on vastustaja rõhutanud, et R. Kalda suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldatud.

§-s 69 sätestatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ei ole võimalik kohaldada üksnes täitmiskava alusel. Seetõttu oli ringkonnakohtu hinnangul õigusvastane R. Kalda paigutamine täitmiskava alusel

1. detsembrist 2005
2. jaanuarini 2006 Tallinna Vangla lukustatud üksikkambrisse, mis tähendas sisuliselt ilma asjakohase õigusliku aluseta ja korrektselt vormistatud haldusakti andmata tema suhtes

§ 69lg 2 p-des 1, 3 ja 4 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.

Vaidlustatud täitmiskava on vastavas ulatuses õigusvastane. 8.

1. Kamber nr 402 on varem olnud kasutusel pesuruumina, mistõttu selle põrand ja seinad on kaetud kahhelkividega. Kahhelkive ei saa pidada eluruumis sobivaimaks kattematerjaliks, kuid kasutatud kattematerjalide tõttu ei ole kohtu hinnangul põhjust pidada kambrit veel elamiseks sobimatuks. Kuigi vastustaja ei ole esitanud vastavaid andmeid, on ringkonnakohtu arvates usutav, et juhul, kui kamber oli varem kasutusel pesuruumina, siis oli see tavalise kambriga võrreldes tõhusama ventilatsiooniga. Kamber oli tavapärasest ruumikam ja kaebaja viibis seal üksinda. Tallinna Vangla on
2. novembril 2005 esitanud vastuse R. Kalda selgitustaotlusele, millest nähtub, et vangla on teostanud kambris nr 402 kontrolli õhutemperatuuri ja -niiskuse osas, tulemuseks saadi vastavalt 24°C ja 34%. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et vangla mõõtmised ka tegelikult läbi viis. Vähemalt
3. detsembrini 2005 oli R. Kalda kohustatud kandma vangla riietust, mille korrashoiu eest hoolitseb vangla ja mille pesemine kambris ei olnud seetõttu vajalik. Isikliku riietuse kandmine pärast
4. detsembri
5. a vaideotsust oli R. Kalda vaba valik ning vangla kambrid ei ole ette nähtud pesu pesemiseks, mistõttu pesupesemisest tulenevat võimalikku ajutist liigniiskust ei saa pidada asjaoluks, mis kinnitaks kambri mittevastavust eluruumi nõuetele. Halduskohtu istungil märkis R. Kalda, et ukseta tualettruumis käimine oli valvurile nähtav läbi uksesilma koostoimes vastasseina paigutatud peegliga, mistõttu hoolimata üksinda kambris viibimisest rikkus WC-ukse puudumine kaebaja privaatsust. Ringkonnakohus nõustus, et selline olukord võis kaebaja privaatsust küll häirida, kuid puuduvad andmed, et ta poleks saanud seda hõlpsasti vältida näiteks peegli ajutise kinnikatmisega. Ukse puudumist ei saa pidada ebahügieeniliseks, see sõltub esmajoones tualettruumi puhtusest, mille eest on kohustatud hoolitsema kinnipeetav (

§ 45lg 2).

Seetõttu pole põhjust tunnistada Tallinna Vangla kambrit nr 402 eluruumi nõuetele mittevastavaks ka tualettruumi ukse puudumise tõttu. 8.

1. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et lukustatud üksikkambrisse paigutamisega lahutamatult kaasnevate piirangute õiguspärasus sõltub hinnangust kinnipeetava eraldamise õiguspärasusele. Seetõttu tunnistas kohus vaidlustatud toimingud õigusvastaseks ajavahemikul
2. oktoobrist 2005 kuni
3. jaanuarini
4. Isikliku riietuse kandmise keelamise õigusvastasuse osas ei nõustunud ringkonnakohus halduskohtuga, leides, et halduskohus ei ole seotud Justiitsministeeriumi vaideotsuses väljendatud seisukohtadega. Vangla riietuse kandmine ei tulenenud otseselt kaebaja viibimisest vastuvõtuosakonnas.

§ 46

lg-test 1-2 tulenevalt on isikliku riietuse kandmise lubamine erand, mitte reegel. Tallinna Ringkonnakohus on ka varasemalt (haldusasjas nr 3-06-704) leidnud, et vangla riietuse kandmine ei ole iseenesest õigusvastane. Tagatud on kinnipeetava tervise kaitse, riietus ei ole inimväärikust alandav, sellel on legitiimne eesmärk (aitab tagada vangla julgeolekut, muutes kinnipeetavad paremini märgatavaks ja eristatavaks) ning piirangut ei ole seetõttu põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Vanglal on kaalutlusõigus otsustamaks, millistele kinnipeetavatele võimaldada isikliku riietuse kandmist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Tallinna Vangla esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse osas, milles rahuldati kinnipeetav R. Kalda kaebus. 9.
2. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et õigusvastaseks tuleb pidada täitmiskava koostamisega viivitamist seaduses ettenähtud maksimaalse tähtajani. R. Kalda tegelik viibimise aeg Tallinna Vanglas enne täitmiskava kinnitamist oli veidi üle kahe kuu ning ringkonnakohus ei ole sisuliselt analüüsinud, kas R. Kalda vastuvõtuosakonnas hoidmine vastaval ajavahemikul oli vajalik ja põhjendatud. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks oli proportsionaalne just 30 päeva vastuvõturežiimil viibimist. Tegelikkuses tegeles Tallinna Vangla kogu täitmiskava koostamise aja R. Kalda tausta ning õppimisvõimaluste väljaselgitamisega (sh individuaalõpetajate ja rahaliste vahendite leidmine). Ringkonnakohtu tõlgenduse järgi kaotab

§ 14lg 4 mõtte.

9.

1. Kuna kaebaja viibis
2. septembrist
3. detsembrini 2005 vastuvõturežiimil õiguspäraselt, on õiguspärased ka sellega lahutamatult kaasnevad piirangud. 9.
4. Vaidlusalusel ajavahemikul kehtinud täitmiskava koostamise juhendi § 11 sätestas, et kui seadusest ei tulene teisiti, on täitmiskavas sisalduvad ettepanekud soovituslikud, välja arvatud järelevalve- ja julgeolekuteenistuse koostatud ettepanekud selle kohta, kuhu kinnipeetav vanglas paigutada ning milliseid turvameetmeid tema suhtes rakendada. Täitmiskavast nähtuvalt oleks R. Kaldal olnud võimalik õppida, tegeleda spordi ja hobidega, osaleda sotsiaal-kultuurilistel üritustel, kasutada raamatukogu. Kaebajat ei paigutatud kambrisse nr 402 mitte täiendava julgeolekuabinõuna, vaid tulenevalt täitmiskava koostamise käigus kogutud teabest tema isikuomaduste ja vajaduste kohta

§ 12lg 2 alusel.

Samas nõustub Tallinna Vangla sellega, et sisuliselt ei rakendunud täitmiskava R. Kalda suhtes kunagi, sest ta paigutati juba

1. jaanuaril 2006 Murru Vanglasse.
2. Romeo Kalda vaidleb Tallinna Vangla kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. R. Kalda jääb oma varasemate seisukohtade juurde ning nõustub vangla poolt vaidlustatud osas ringkonnakohtu seisukohtadega. R. Kalda märgib, et asjaolu, et teda etapeeriti neljal korral ajutiselt seoses kohtuistungitega teise vanglasse, ei takistanud vanglal täitmiskava koostamist. R. Kaldaga viidi esmakordselt vestlus seoses täitmiskava koostamisega läbi alles
3. novembril 2005 ja sedagi lühidalt. Väite õpetajatele töötasu maksmiseks rahaliste vahendite otsimise kohta esitas Tallinna Vangla alles kassatsioonkaebuses, mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta.
4. Romeo Kalda esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab Tallinna Ringkonnakohtu otsust osas, milles jäeti tema kaebus rahuldamata. Kassaator jäi oma varasemate seisukohtade juurde ning lisas järgmist. 11.
5. Kohtud on jätnud tähelepanuta kaebaja taotluse tunnistada täitmiskava õigusvastaseks ka osas, milles kaebajat süüdistati alusetult tegudes, mida ta pole väidetavalt teinud. Sellega on kohtud rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 8 ja TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud kohustust võtta põhjendatud seisukoht kõigi poolte esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta. 11.
6. Kassaator leiab, et Tallinna Vangla kiri, milles on välja toodud õhutemperatuuri ja -niiskuse mõõtmise tulemused kambris nr 402, ei saa olla objektiivne - ringkonnakohus on tõendina oma otsusele aluseks võtnud vangla enda, st asjast huvitatud poole poolt koostatud kirja. Ta on üksnes nentinud, et pole põhjust kahelda, et vangla nimetatud mõõtmised ka tegelikult läbi viis. Seega on kohus taas rikkunud menetlusnorme (HKMS § 16 lg 3, § 19 lg 5). Halduskohus leidis, et kambri puudused on väheolulised. Samuti on ringkonnakohus meelevaldselt leidnud, et kambris nr 402 oli tõhusam ventilatsioon, samas kui selle kohta ei ole ühtegi tõendit. R. Kalda märgib ka, et tal puudus lukustatud kambrist ligipääs pesuruumile ning et pesumaja teenust on võimalik kasutada iga kahe nädala tagant, samas kui ihupesu tuleb pesta igapäevaselt. Kui ringkonnakohus nentis, et kahhelkivi ei saa pidada eluruumile sobivaks kattematerjaliks, siis juba sellest tulenevalt on kamber eluruumi nõuetele mittevastav. R. Kalda ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et privaatsuse tagamiseks saanuks kaebaja kinni katta peegli - selline tegevus on Tallinna Vangla kodukorra kohaselt keelatud ning järgnenud oleks distsiplinaarkaristus. Hügieenilisuse osas pidas kaebaja aga silmas mitte tualettruumi puhtust, vaid ukseta WC-st pärast kasutamist kambrisse levivat ebameeldivat lõhna, mis puuduliku ventilatsiooni tõttu jäi sinna pikaks ajaks. Sellises kambris viibimine rikkus R. Kalda inimväärikust. 11.
7. R. Kalda leiab endiselt, et isiklike riiete kandmise keelamisega rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna Justiitsministeeriumi vaideotsuse kohaselt kandis vaidlusalusel ajal enamik Tallinna Vanglas kinni peetavaid isikuid isiklikku riietust. Halduskohus leidis õigesti, et jõustunud vaideotsus ei kuulu käesoleva kohtuasja raames ümbervaatamisele.
8. Tallinna Vangla vaidleb R. Kalda kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Vastustaja leiab, et ringkonnakohtu seisukoht, mis puudutas täitmiskava programmilist ja soovituslikku iseloomu, puudutas kogu täitmiskava osa, mis ei vastanud haldusakti tunnustele, seega muu hulgas ka R. Kalda kassatsioonkaebuses väljatoodud osa. Viidatud osas kirjeldatud asjaolud on tõendatud kassaatori isiklikus toimikus olevate dokumentidega. Vangla on endiselt seisukohal, et kamber nr 402 vastas eluruumidele kehtestatud nõuetele. Ühestki õiguslikust alusest ei tulene vangla kohustust võimaldada kinnipeetavatel kanda isiklikku riietust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha küsimuses, kas R. Kalda paigutamine vastuvõturežiimile eesmärgiga muuta tema individuaalset täitmiskava ning paigutamise kestus oli õiguspärane (I). Seejärel käsitleb kolleegium täitmiskava õiguspärasust, arutades kõigepealt osa täitmiskavast, mis puudutas kaebaja paigutamist eraldi lukustatud kambrisse (II), ning siis täitmiskavas tuvastatud asjaolusid, millest kava koostamisel lähtuti (III). Järgnevalt tegeleb kolleegium küsimusega, kas kamber nr 402, milles kaebaja Tallinna Vanglas viibis, vastas eluruumi nõuetele (IV). Lõpetuseks käsitleb kolleegium vangla muude toimingute õigusvastasuse tuvastamise taotlusi ning lahendab kassatsioonkaebused (V). I
10. Romeo Kalda on kaebuses asunud seisukohale, et kuna tal oli varasem täitmiskava olemas ja ta paigutati Tallinna Vanglasse ümber just täitmiskava eesmärkide järgimiseks (hariduse omandamise võimaldamiseks), siis oli kaebaja vastuvõtuosakonda paigutamine ja talle uue täitmiskava koostamine õigusvastane. Halduskohus leidis, et vastustaja pidanuks selles olukorras, nähes, et varasema täitmiskava järgimine pole Tallinna Vanglas võimalik, astuma koheselt samme kaebaja suunamiseks vanglasse, kus täitmiskava realiseerimine eelkõige hariduse andmise osas oleks võimalik. Kohus leidis, et kinnipeetava ümberpaigutamisel ei ole alati vaja koostada uut täitmiskava. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et vastustajal ei pidanud viivitamatult pärast R. Kalda ümberpaigutamist olema selge, et kaebajale ei ole võimalik tagada Tallinna Vanglas keskhariduse omandamise võimalust. Samas tuleb

§ 16

lg 1 p 1 alusel täitmiskavas ette näha muu hulgas kinnipeetava paigutamine vanglas, mistõttu ümberpaigutamine võib tuua kaasa vajaduse muuta täitmiskava. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vastustaja pidanuks täitmiskava muutmisel tegutsema kiiresti ning käesoleval juhul tuleb ka kolmekuulist vastuvõtuosakonnas hoidmist pidada ebaproportsionaalseks. Kohtu hinnangul pidanuks vangla hiljemalt ühe kuu jooksul suutma välja selgitada vajalikud asjaolud. 15.

§ 14

lg 3 vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt paigutatakse kinnipeetav, kelle poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületab ühte aastat, vastuvõtuosakonda. Vastuvõtuosakonnas tehakse kindlaks kinnipeetava eluloolised andmed, määratakse tema sotsiaalpsühholoogiline prognoos ja selgitatakse välja muud andmed, mis on vajalikud kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamiseks vastavalt

§-le 16.

§ 14

lg 4 sätestab, et kinnipeetava vastuvõtuosakonnas viibimise aeg ei tohi ületada kolme kuud.

§ 16

lg 1 p 1 vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt nähakse kinnipeetava individuaalses täitmiskavas ette kinnipeetava paigutamine vanglas.

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et vangistusseadus lubas vaidlusalusel ajal vastuvõtuosakonda paigutada ka kinnipeetava, kellele oli juba teises vanglas koostatud täitmiskava. Kuivõrd täitmiskavas määratakse muu hulgas kinnipeetava paigutamine vanglas, võib täitmiskava muutmine teise vanglasse ümberpaigutamisel olla vajalik - seda isegi juhul, kui kinnipeetav paigutatakse ümber olemasoleva täitmiskava järgimise tagamiseks. Justiitsministri
2. novembri
3. a määruse nr 53 "Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend" (edaspidi: täitmiskava koostamise juhend) § 4 lg 1 alusel koostatakse täitmiskava kinnipeetava vastuvõtuosakonnas viibimise ajal. Kolleegium on aga seisukohal, et kui kolmekuuline vastuvõtuosakonnas viibimise tähtaeg võib olla kohane olukorras, kus koostatakse kinnipeetavale esimest korda täitmiskava, siis käesoleval juhul, kus kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse septembrikuus eesmärgiga tagada senises täitmiskavas ette nähtud hariduse omandamine ning kus enamik olulistest asjaoludest olid juba varasemalt teada ja senises täitmiskavas kirjas, pidanuks vangla tegutsema oluliselt kiiremini.
4. Kolleegium ühineb ka ringkonnakohtu seisukohaga, et hiljemalt ühe kuuga pidanuks vastustaja suutma välja selgitada täitmiskava muudatuste aluseks olevad olulised asjaolud. Täitmiskava oli vajalik muuta eelkõige vanglasisese paigutamise osas ja selle küsimuse lahendamiseks oli kolm kuud ilmselgelt ebaproportsionaalselt pikk aeg.

§ 14

lg-s 4 sätestatud kolmekuuline maksimaalne tähtaeg puudutab kolleegiumi hinnangul eelkõige juhtumeid, kus kinnipeetavale koostatakse täitmiskava esmakordselt. Täitmiskava koostamise juhendi § 11 kohaselt on täitmiskavas sisalduvad ettepanekud soovituslikud, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 16

lg 1 p 4 kohaselt nähakse individuaalses täitmiskavas muu hulgas ette kinnipeetavale üldhariduse või kutsehariduse või tööalase koolituse andmise vajadus. Õigusaktidest ei tulene, et täitmiskava peab sisaldama täpseid andmed selle kohta, millisel viisil kavatsetakse kinnipeetavale võimaldada hariduse omandamist, ning juba varasemas R. Kalda täitmiskavas oli seatud eesmärgiks keskhariduse omandamine vanglas, võimalusel individuaalõpe. Sellest lähtudes on asjakohatud vastustaja põhjendused selle kohta, et kaebaja vastuvõtuosakonnas viibimise kestel püüdis vangla leida võimalusi, et R. Kalda saaks asuda Tallinna Vanglas keskharidust omandama, muu hulgas oli vaja leida õpetajaid, kes oleksid R. Kaldat individuaalkorras õpetanud, ning rahalisi vahendeid õpetajatele töötasu maksmiseks. Selline tegevus ei ole vajalik täitmiskava koostamise ajal, tegemist on täitmiskavas sisalduvate eesmärkide järgimiseks vahendite ja võimaluste otsimisega. II

1. Järgnevalt käsitleb kolleegium täitmiskava õiguspärasust osas, mis puudutas R. Kalda paigutamist eraldi lukustatud kambrisse. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna uus täitmiskava kehtis kaebaja suhtes vähemalt
2. detsembrist 2005
3. jaanuarini 2006 ning teatud ulatuses ka Murru Vanglas järgmise täitmiskava kinnitamiseni, oli sellel perioodil täitmiskaval kaebaja suhtes reguleeriv tähendus, mistõttu on võimalik tuvastada täitmiskava õigusvastasust.
4. Täitmiskava õigusliku iseloomu osas on kolleegium samuti nõus ringkonnakohtu seisukohaga vaidlusalusel ajal kehtinud täitmiskava koostamise juhendi §-st 11 tulenevalt ei ole täitmiskava haldusakt, vaid soovitusliku iseloomuga programmiline dokument. Sellest tulenevalt ei tohiks ühelgi täitmiskava sättel olla vahetut mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tuleb seetõttu teha eraldi haldusaktidega. Üksnes vastavate haldusaktide alusel võib vangla teha kinnipeetava suhtes koormavaid toiminguid. Järelikult ei ole võimalik juhendile vastava täitmiskava vaidlustamine kohtus, kuna täitmiskava ei saa iseseisvalt rikkuda kinnipeetava õigusi.
5. See ei välista, et juhendile mittevastava täitmiskava mõni osa võib vastata sisult haldusakti tunnustele (tekitada, muuta või lõpetada kinnipeetava õigusi ja kohustusi). Kohtupraktikas on haldusaktina käsitletud ka dokumente, mis ei ole vormistatud haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides, kuid sisuliselt vastavad haldusakti tunnustele (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi lahend kohtuasjas nr 3-3-1-85-08, p 22). Sellise otsustuse tegemist dokumendis, mis ei vasta haldusakti vorminõuetele (HMS § 55-57), tuleb siiski pidada vormiveaks. Käesolevas asjas vastab materiaalselt haldusakti tunnustele vaidlustatud täitmiskava osa, millega otsustati kaebaja paigutada kambrisse nr 402 ning kohaldada

§ 12lg-s 2 nimetatud võimalust erandkorras eraldi paigutamiseks.

21.

§ 12

lg 1 kohaselt hoitakse vanglas eraldi mehi ja naisi, alaealisi ja täiskasvanuid, kinnipeetavaid ja vahistatuid ning isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht.

§ 12

lg 2 alusel võib kinnipeetavaid erandkorras eraldi paigutada ka muude tunnuste alusel.

§ 69

lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesolevat seadust või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on vägivaldne teiste isikute suhtes.

§ 69

lg 2 p 4 võimaldab täiendava julgeolekuabinõuna kasutada eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist.

§ 69

lg 3 kohaselt lõpetatakse lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. 22. Kuigi vastustaja on kogu menetluse kestel rõhutanud, et kaebaja suhtes ei kohaldatud

§st 69 tulenevaid täiendavaid julgeolekuabinõusid, vaid

§ 12

järgset eraldihoidmise printsiipi, nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et sisuliselt on käesolevas asjas R. Kalda suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid.

§-s 12 sätestatud eraldihoidmisel ja

§-s 69 sätestatud täiendavatel julgeolekuabinõudel on erinevad eesmärgid.

§ 12

sätestab üldiste tunnuste alusel erinevate kinnipeetavate gruppide lahus hoidmise, kuid

§ 69

lg-st 1 nähtuvalt on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine seotud konkreetse kinnipeetava isikuomadustega ning käitumisega vanglas. Vaidlustatud täitmiskavas ning ka vastustaja seisukohtades käesolevas kohtumenetluses on kaebaja paigutamist kambrisse nr 402 (eraldatud lukustatud kambrisse) motiveeritud R. Kalda põgenemisohu ja vägivaldsusega, mis on

§ 69lg 1 kohaselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks.

23. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

§-s 69 sätestatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ei ole võimalik kohaldada täitmiskava alusel. Kolleegium nõustub selle järeldusega. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine isiku suhtes toob

§ 69

lg-st 2 nähtuvalt kaasa kinnipeetava õiguste olulise piiramise, mistõttu nende kohaldamine peab toimuma eraldiseisva motiveeritud haldusaktiga. Lisaks asjaolule, et käesoleval juhul on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustatud ülejäänud osas soovitusliku iseloomuga dokumendi ühes punktis, on otsustusse märgitud ekslik õiguslik alus. HMS § 56 lg 2 sätestab, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.

1. Eeltoodust tulenevalt on Tallinna Vangla otsus kohaldada Romeo Kalda suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid õigusvastane. III
2. Romeo Kalda vaidlustas halduskohtule esitatud kaebuses ka täitmiskava osa, mis kannab pealkirja "Märkused turvalisusriski kohta". Ta on seisukohal, et selles täitmiskava osas on tema kohta esitatud tõele mittevastavaid andmeid (põgenemisoht, vägivaldsus, kahtlused seaduskuulekuses). Põhjendatud huvina selle täitmiskava osa õigusvastasuse tuvastamiseks tõi ta välja kartuse, et täitmiskavas märgitut võidakse kasutada tõendina tema vastu (nt hilisemate täitmiskavade või muude vangla tegevuste puhul). Kassatsioonkaebuses on R. Kalda märkinud, et kohtud ei ole sellele taotlusele tähelepanu pööranud.
3. Kolleegium on seisukohal, et vastavalt käesoleva otsuse punktis 19 märgitule ei ole täitmiskava turvalisusriske puudutava osa iseseisev vaidlustamine võimalik. HKMS § 7 lg 1
4. lause kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis kohtuasjas nr 3-3-1-78-08 p-s 10 märkinud: "Põhjendatud huvi olemasoluks peab kaebuse esitaja omama isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga ning õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasulik ehk aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Seega peab kaebaja tuvastamiskaebuse esitamiseks näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda." Kolleegium on seisukohal, et R. Kalda välja toodud põhjendatud huvi täitmiskava osa "Märkused turvalisusriski kohta" õigusvastasuse tuvastamiseks ei vasta eeltoodud tingimustele. Kaebaja võib täitmiskavas esitatu ekslikkusele viidata ka tulevikus ette tulla võival juhul, kus vangla tugineb täitmiskavale mõne toimingu või haldusakti põhjendamisel. Ainuüksi täitmiskavas märgitul, kui selle kinnitamiseks puuduvad muud tõendid, puudub kolleegiumi hinnangul tõenduslik tähendus ning üksnes täitmiskavas tuvastatule tuginedes ei saa vangla kolleegiumi arvates põhjendada oma tulevasi võimalikke otsuseid.
5. Eeltoodust hoolimata on kolleegium seisukohal, et ringkonnakohus on käesolevas asjas ekslikult jätnud kontrollimata vaidlustatud täitmiskava turvalisusriske puudutava osa õiguspärasuse. Viidatud täitmiskava osa õiguspärasuse hindamine on oluline seetõttu, et tegemist on faktiliste asjaolude ja hinnangutega, millele vangla tugines, paigutades kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuse sisuliste motiividega. Arvestades, et käesoleva otsuse
6. punktis on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist puudutavat täitmiskava osa peetud materiaalses mõttes haldusaktiks, tuleb selle otsustuse õigusvastasuse tuvastamise kaebuse lahendamisel kontrollida ka otsuse motiivide õiguspärasust. HKMS § 47 lg 1 kohaselt lähtub ringkonnakohus otsuse tegemisel ja vormistamisel HKMS §-st 28 ja tsiviilkohtumenetluse sätetest. TsMS § 654 lg 5 alusel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Eeltoodud sätetest tulenevalt on ringkonnakohus käesolevas asjas rikkunud menetlusnormi. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus vastavas osas tühistada. Kuivõrd ka halduskohus seda täitmiskava osa ei käsitlenud, on see küsimus kohtumenetluses täielikult lahendamata ning tõendid kogumata ja hindamata. Järelikult tuleb selles osas tühistada ka halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uuesti läbivaatamiseks.
7. Arvestades käesoleva kohtuotsuse II osas käsitletut, tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustuse motiivide kontrollimisel tähele panna asjaolu, et Tallinna Vangla on täitmiskavas tuginenud valele õiguslikule alusele. Samuti on kolleegium sedastanud, et vastustaja poolt ekslikult kasutatud õigusliku aluse ja sisuliselt õige õigusliku aluse rakendamise kaalutlusruum on erinev. Samas leidis kolleegium ka, et otsustuse motiivid vastavad pigem

§-s 69 reguleeritud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alustele. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuse sisulise õigusvastasuse hindamisel tuleb seega kontrollida esiteks seda, kas täitmiskavast nähtuvad kõik kaalutlused, mis on vajalikud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks, ja teiseks seda, kas diskretsiooni on kasutatud õiguspäraselt ning kas otsustuse aluseks olevad faktilised asjaolud on tõendatud.

1. Kolleegium peab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuse põhjendustega seoses täiendavalt vajalikuks märkida järgmist. Nagu eelnevalt sedastatud, võib täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kinnipeetava suhtes tuua kaasa kinnipeetava õiguste olulise piiramise. Seetõttu leiab kolleegium, et kohtul peab olema võimalik kontrollida vangla turvalisusriske puudutavate väidete tõelevastavust. Arvestades, et tegemist on osaliselt prognoosotsustusega kinnipeetavaga seotud võimalike ohtude üle, on kohtulik kontroll selles valdkonnas piiratud - peamiselt saab kohus kontrollida prognoosotsuse motiveeritust (kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust). Käesolevas asjas on täitmiskavas viidatud mitmele konkreetsele asjaolule, mida on võimalik tõenditega kinnitada (näiteks vangla mitteteavitamine eksimusest seoses isikuarvega, intervjuu Tallinna Vangla vangistusosakonna juhatajaga). Vägivaldsust vangla teenistujate ja kaasvangide suhtes on eeldatavasti võimalik tõendada distsiplinaarasjade materjalidega, samuti näiteks vanglaametnike kirjalike ettekannetega. Teatud juhtudel ei ole välistatud ka arvestamine kinnipeetava poolt toimepandud kuritegude iseloomuga. IV
2. Romeo Kalda on seisukohal, et kamber nr 402, milles ta Tallinna Vanglas viibis, ei vastanud eluruumi nõuetele ning seetõttu oli tema sinna paigutamine õigusvastane. Kaebaja väitel olid kambri põrand ja seinad kaetud kahhelkiviga, ruumis oli ebapiisav ventilatsioon, WC-l puudus uks ning kambris asus trellsein, mis takistas lähenemast kambri uksele. 31.

§ 45

lg 1 sätestas vaidlusalusel ajal, et kinnipeetava eluruum peab vastama eluruumile kehtestatud ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele. Eluruumidele esitatavaid nõudeid reguleerib Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari
2. a määrus nr 38 "Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine," mille p 6 kohaselt peab eluruumis olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Määruse p 7 sätestab, et õhu temperatuur eluruumis peab olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18°C, lubatav temperatuuri ülempiir tuleb määrata Eestis kasutatavate sisekliima normide alusel. Määruse p 8 kohaselt peab õhu niiskus eluruumis olema piires, mis ei kahjusta inimeste tervist, väldib veeauru kondenseerumist ning ei tekita niiskuskahjustusi, ning eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40-60 protsenti.
3. Kohtud leidsid käesolevas asjas, tuginedes vangla teostatud mõõtmistele, et õhutemperatuur ja niiskus kambris olid normilähedased (
4. oktoobril 2005 24 kraadi ning 34% õhuniiskust). Ringkonnakohus leidis, et kuigi kahhelkive ei saa pidada eluruumis sobivaimaks seinakattematerjaliks, ei ole põhjust pidada kambrit seetõttu elamiseks sobimatuks. Kohus märkis, et kuigi vastustaja ei ole esitanud vastavaid andmeid, on usutav, et juhul, kui kamber nr 402 oli varem kasutusel pesuruumina, siis oli see ka tavalise kambriga võrreldes tõhusama ventilatsiooniga, et tagada ülemäärase niiskuse ruumist väljajuhtimine. Kuigi õiguskantsleri
5. augusti
6. a kontrollkäigul leiti, et Tallinna Vangla kambrid ei vasta õhuringluse osas eluruumi nõuetele, oli nimetatud kontrollkäik ajendatud sel ajal valitsenud kõrgest õhutemperatuurist; lisaks märkis õiguskantsler, et ühe kinnipeetavaga kambris olid temperatuur ja õhuringlus normaalsed. Lisaks märkis ringkonnakohus, et R. Kalda viibis Tallinna Vanglas septembrist jaanuarini, st jahedal või külmal ajal, ning ta viibis tavalisest suuremas kambris üksinda, mistõttu viide õiguskantsleri seisukohtadele ei ole asjakohane.
7. Nii haldus- kui ka ringkonnakohus on tõendeid hinnates asunud seisukohale, et õhutemperatuur ja -niiskus kambris nr 402 olid normilähedased. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et kuigi kahhelkive ei saa pidada eluruumis sobivaimaks seinakattematerjaliks, ei ole põhjust pidada kambrit seetõttu elamiseks sobimatuks. Kolleegium märgib, et ühestki õigusnormist ei tulene, et kahhelkivi ei tohiks eluruumi seinakattematerjalina kasutada.
8. Tualettruumi osas leidsid kohtud, et ukse puudumine ei saanud oluliselt häirida kaebaja privaatsust, sest ta viibis kambris üksi. Kuna kaebaja viitas ka asjaolule, et tualetis käimine oli nähtav valvurile läbi uksesilma koostoimes vastasseina paigutatud peegliga, märkis ringkonnakohus, et puuduvad andmed, et kaebaja poleks saanud seda vältida näiteks peegli ajutise kinnikatmisega. Olukorra ebahügieenilisuse osas viitas ringkonnakohus asjaolule, et tualettruumi korrashoidmine on kinnipeetava enda ülesanne. R. Kalda viitas kassatsioonkaebuses asjaolule, et kaebaja ei saanud peeglit kambris kinni katta, sest see on Tallinna Vangla kodukorra kohaselt julgeolekukaalutlustel keelatud.
9. R. Kalda seisukoht, mille kohaselt tal ei olnud lubatud kambris peeglit kinni katta, on õige. Vaidlusalusel ajal kehtinud Tallinna Vangla kodukorra (kinnitatud Tallinna Vangla direktori
10. juuli
11. a käskkirjaga nr 28) p 13.1.6 kohaselt on kinni peetaval isikul julgeoleku tagamiseks keelatud teha kambri ehituselementidele, kappidele, raamatutele ja muule vangla varale kirjutisi ja märke, kleepida või kinnitada neile fotosid, reproduktsioone, ajakirjade väljalõikeid jms., riputada ja kleepida esemeid, mis segavad järelevalvet, ning kinnitada nööre ja kleepida seintele või sisustusele omavalmistatud esemeid, mis takistavad kambri visuaalset kontrollimist. Vangla kodukorra pst 13.1.6 tulenevalt ei olnud kaebajal võimalik peeglit kinni katta. Vangistust reguleerivad õigusaktid ega eluruumidele esitatavad nõuded ei sisalda tingimust, et tualett peab olema ruumist uksega eraldatud. Seega tuleb hinnata, kas olukord, kus tualetis käimine oli valvurile koostoimes vastasseina paigutatud peegliga läbi uksesilma nähtav, sai kaebaja privaatsust häirida sedavõrd, et seda võiks pidada inimväärikust alandavaks.
12. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu
13. juuli
14. a otsus kohtuasjas nr 59450/00 Ramirez Sanchez vs Prantsusmaa). Tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu
15. aprilli
16. a otsus kohtuasjas nr 28524/95 Peers vs Kreeka). Arvestades, et R. Kalda viibis kambris üksi, ei saa seda olukorda hinnata inimväärikust alandavaks.
17. Trellseina paiknemine kambris nr 402 oli kolleegiumi hinnangul õiguspärane. Trellsein kinnipeetava eluruumi ja ukse vahel võib olla julgeolekukaalutlustel vajalik ning tegemist ei ole vangla tingimustes ülemäärase piiranguga.
18. Kolleegium jätab eeltoodud põhjendustel jõusse ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata R. Kalda nõue tunnistada tema paigutamine Tallinna Vangla kambrisse nr 402 õigusvastaseks põhjusel, et kamber ei vastanud eluruumi nõuetele. V
19. Kolleegium nõustub kohtute seisukohtadega selles osas, et kuna R. Kalda õigusvastaselt vastuvõtuosakonna lukustatud kambrisse paigutamisega kaasnes lahutamatult kaebaja muude õiguste piiramine (õigus liikuda vangla territooriumil, õigus hariduse omandamiseks, õigus võtta osa kultuurilis-sotsiaalsetest üritustest, õigus viibida värskes õhus ja tegeleda kehakultuuriga võrdselt teiste kinnipeetavatega), sõltub nende õiguspärasus kohtu hinnangust kaebaja eraldi lukustatud kambrisse paigutamise õiguspärasusest. Arvestades, et kolleegium tunnistas õigusvastaseks R. Kalda hoidmise eraldatud lukustatud kambris perioodil
20. oktoobrist 2005 kuni
21. detsembrini 2005, olid samal ajavahemikul õigusvastased ka muud eelnimetatud toimingud. Perioodi kohta
22. detsembrist 2005 kuni
23. jaanuarini 2006 ei ole kolleegiumil võimalik seisukohta võtta, kuivõrd selle perioodi piirangute õiguspärasus sõltub eelkõige sellest, kas oli õiguspärane kaebaja suhtes julgeolekuabinõude kohaldamine. Selles osas saadab Riigikohus asja halduskohtule uueks arutamiseks.
24. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et halduskohus ei ole seotud Justiitsministeeriumi vaideotsuses väljendatud seisukohtadega. Samuti jagab Riigikohus ringkonnakohtu seisukohta, et tulenevalt

§ 46

lg-test 1 ja 2 on isikliku riietuse kandmise lubamine kinnipeetavatele erand, mitte reegel, ning kaebaja vangla riietuse kandmiseks kohustamine ei olnud seetõttu õigusvastane.

1. Kolleegium rahuldab Romeo Kalda ja Tallinna Vangla kassatsioonkaebused osaliselt. Tühistada tuleb Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsused haldusasjas nr 3-07-36 osas, mis puudutab Tallinna Vangla direktori
2. detsembril 2005 kinnitatud "Kinnipeetava individuaalse täitmiskava" õigusvastaseks tunnistamist. Selles osas tuleb asi saata Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsused haldusasjas nr 3-07-36 osas, milles tunnistati õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingud ajavahemikul
3. detsembrist 2005 kuni
4. jaanuarini 2006, mis seisnesid Romeo Kalda hoidmises eraldatud lukustatud kambris, ning sellega lahutamatult seotud piirangud, millega piirati Romeo Kalda õigust liikuda vangla territooriumil, õigust omandada haridust, õigust võtta osa kultuurilissotsiaalsetest üritustest, õigust viibida värskes õhus ja tegeleda kehakultuuriga võrdsetel alustel teiste kinnipeetavatega. Ka selles osas tuleb asi saata Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jätab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõusse, muutes ringkonnakohtu otsuse motiive vastavalt käesoleva otsuse motiividele.
5. HKMS § 90 lg 2
6. lause kohaselt tagastatakse kaebuse osalise või täieliku rahuldamise korral kautsjon Riigikohtu otsuse või määruse alusel. Arvestades, et kolleegium rahuldab Tallinna Vangla kassatsioonkaebuse osaliselt, kuulub tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastamisele. Romeo Kalda oli kassatsioonkaebuse esitamisel kautsjoni tasumisest vabastatud. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann