Obsah (4)

§ 390§ 3891§ 73§ 5

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-46-10 Otsuse kuupäev 18. juuni 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi K

§ 390

lg 1 (

§ 3891lg 1) järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 2.

kriminaalasjas nr 1-07-8068 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K. K. kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev

1. mai 2010, kirjalik menetlus veebruari
2. a otsus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. oktoobri
5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. veebruari
7. a kohtuotsused kriminaalasjas K. K. süüdistuses

§ 390

lg 1 (

§ 3891lg 1) järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

1. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. K. K. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 390

lg 1 järgi selles, et ta enda maksukohustuse vähendamise eesmärgil: 1) jättis end aastatel 1996?2005 maksuhalduri juures füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimata ja 2) jättis maksuhaldurile esitamata enda füüsilise isiku tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide 1998-2004 kohta, mille tagajärjel jäi riigile laekumata 2 625 896 krooni tulu- ja sotsiaalmaksu. Süüdistuse kohaselt tegeles K. K. eraisikuna ettevõtlusega, andes mitmetele isikutele erinevate laenulepingute alusel süstemaatiliselt laenu ja sai laenuvõtjate tasutud intresside ja viiviste näol kokku 7 910 700 krooni ettevõtlustulu, mille deklareerimata jätmise tõttu jäi riigile aastate 1998?2004 eest laekumata kokku 2 037 438 krooni tulumaksu ja 588 458 krooni sotsiaalmaksu. Eelkirjeldatud tegu oli süüdistuse kohaselt 1998. aastast kuni maini 2000 karistatav KrK § 1481 lg-te 1 ja 7 järgi, 1. juunist 2000 kuni 31. augustini 2002 KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi, 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007

§ 390lg 1 järgi ja alates 15.

märtsist 2007

§ 3891lg 1 järgi.

1. Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega tunnistati K. K.

§ 390

lg 1 järgi süüdi ja teda karistati üheaastase vangistusega, mis jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Ühe süüdistuses nimetatud laenulepingu alusel saadud tulu deklareerimata jätmises mõistis maakohus K. K. õigeks. Kannatanu Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi katteks mõistis kohus K. K.-lt välja 2 625 415 krooni ja jättis ülejäänud osas tsiviilhagi läbi vaatamata. Maakohus märkis, et hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis võib üheselt järeldada, et K. K. tegeles süüdistuses märgitud perioodil eraisikuna ettevõtlusega, andes süstemaatiliselt sularahas välja laene ja saades eraisikutelt ning ettevõtetelt intresse ja viiviseid. Kohus kuulas üle rea tunnistajaid, kes kõik kinnitasid, et nad laenasid temalt korduvalt raha. Laenulepingud sõlmiti tavaliselt lühikeseks perioodiks, üldjuhul kuuks ajaks, mõni leping oli aga sõlmitud ka päevadeks. Lepingut oli võimalik pikendada, kuid seda ainult uut lepingut sõlmides. Seejuures oli uue lepingu sõlmimine võimalik vaid juhul, kui laenuvõtja tasus kõik eelneva laenuperioodi eest arvestatud intressid. Tunnistajate ütluste kohaselt väljastas K. K. laene ainult intressiga, kusjuures varem olid intressid lepingutes kajastatud eraldi real, kuid umbes

1. aastast hakkas K. K. lepingute sõlmimisel peitma intressisummat põhivõla sisse. Saadud intressidelt ja viivistelt oleks K. K. pidanud deklareerima ja maksma tulu- ning sotsiaalmaksu, mida süüdistatav aga ei teinud. K. K.-l tekkis maksukohustus tulu saamise hetkest, s.t siis, kui raha tagasi laekus.
2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. K. kaitsja vandeadvokaat Monika Mägi, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist, K. K. õigeksmõistmist ja kannatanu tsiviilhagi rahuldamata jätmist.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega oli rahuldatud kannatanu tsiviilhagi. Ringkonnakohus jättis tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. Muus osas jättis apellatsioonikohus maakohtu otsuse muutmata, põhjendades seda kokkuvõtlikult järgmiselt. 4.1 On tõendatud, et K. K. andis süüdistuses märgitud laene laenulepingutes märgitud intressidega. Samuti on tuvastatud, et osades laenulepingutes kajastus intressisumma varjatult, s.t lepingus sätestatud laenusumma oli intressisumma võrra suurem sellest summast, mis laenuvõtja tegelikult kätte sai. Ei ole alust arvata, et K. K., olles andnud teatud perioodi vältel laenu intressidega, hakkas mingist hetkest tegema seda ilma intressita, n-ö heategevuse korras. 4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kriminaalasjas esitatud laenulepingute ja võlakirjade koopiad ei ole tõendina lubatavad. Asjaolul, et need tõendid ei saa olla kasutatavad tsiviilkohtumenetluses võlasuhte tõendamisel, ei ole kriminaalasjas tähtsust. 4.3 Samuti ei nõustunud apellatsioonikohus kaitsja seisukohaga, et tunnistajatena üle kuulatud laenuvõtjate ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tunnistajate näol on tegemist asjast huvitatud isikutega. Kriminaalmenetluses ei ole tunnistajatel võimalik mõjutada tagastamata laenusummade tagastamist ega tagastamisele kuuluva laenusumma suurust, sest need küsimused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses. Käesolevas menetluses mõjutavad tunnistajate ütlused üksnes süüdistatava tulu ja sellelt makstava maksusumma suurust ning selles osas ei saa ükski tunnistaja olla asjast huvitatud isik, sest maksusumma laekub riigile. 4.4 Ringkonnakohus leidis, et tõendite hindamisel tuleb arvestada, et antud liiki kriminaalasjades on süüdistatavale pandud suurem tõendamiskoormus. Kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07 tehtud Riigikohtu otsuse punktis 36 on märgitud, et maksukohustuslase pahauskne käitumine loob talle kõrgendatud tõendamiskoormise maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel, kusjuures teatud ulatuses tuleb seda seisukohta arvestada ka maksukuritegude menetlemisel. Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-47-07 on leitud, et süütuse presumptsioon ei tähenda seda, et kriminaalmenetluses tuleks absoluutselt kõik kahtlused sõltumata nende iseloomust ja tekkimise asjaoludest ? tõlgendada süüdistatava kasuks ning et eranditult kõikidel juhtudel oleks välistatud süüdistatava kohustus oma kaitseargumente tõendada. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab eelöeldu seda, et kui isik on oma tulusid varjanud, ta ei ole neid deklareerinud, ei ole pidanud maksuarvestust ega säilitanud tehinguid tõendavaid dokumente ning on keeldunud maksuhalduriga koostööd tegemast, siis ei saa see välistada isiku vastutust. 4.5 Maakohus on lugenud tulu tekkimise momendiks intresside laekumise momendi. Apellatsioonis leitakse, et mitte kõikidel juhtudel ei tekkinud süüdistataval intressitulu. Kohtukolleegium möönis, et tulumaksuseaduse (TuMS) § 36 lg-test 1 ja 3 tulenevalt deklareeritakse füüsilise isiku ettevõtlustulu kassapõhiselt. Samas kohustab TuMS § 36 lg 2 maksumaksjat pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Seega seadus reguleerib olukorda, kus maksumaksja on täitnud seadusest tulenevaid kohustusi ja tulu saamine või mittesaamine on maksuhalduri poolt kontrollitav. Käesoleval juhul süüdistatav ülalnimetatud tingimusi ei täitnud ja tema tegevus oli suunatud sellele, et saadud tulult makse mitte maksta. Kui süüdistatav sellises olukorras väidab, et ta ei ole intressitulu saanud ja laenuvõtja ei mäleta täpselt millal ta intresse tasus, ei ole intressitulu laekumise moment oluline. Eelkõige puudutab see laenulepinguid, kuhu intressid olid sisse kirjutatud varjatult, s.t intress moodustus laenulepingus märgitud laenusumma ja laenuvõtja poolt tegelikult saadud laenusumma vahest. Sisuliselt sai süüdistatav tulu juba sellise laenulepingu sõlmimise momendil, kuna omandas nõudeõiguse suuremale summale, kui ta laenuks andis. Seega on tulu saamine tõendatud nõudeõiguse omandamisega ehk laenu andmisega. Samas märkis ringkonnakohus, et ka nendel juhtudel, kui laenulepingu lõppemisel laenuandja laenusummat ei tagastanud ja sama laenusumma peale sõlmiti uus laenuleping, sai K. K. kätte intressisumma, sest vastasel korral ei olnud ta nõus uut lepingut sõlmima. Seega on kõnealustes intressisummades seisnev süüdistatava tulu realiseerunud. 4.6 Kriminaalasja lahendamise seisukohalt ei ole tähtsust sellel, kas laenulepingutes märgitud laenu põhisumma on laenuvõtjate poolt K. K.-le tagastatud või mitte. Kriminaalmenetluse esemeks ei ole laenuandja ja laenuvõtja vahel tekkinud tsiviilõiguslik suhe, vaid laenuandja ja riigi vaheline suhe ehk süüdistatava maksukohustus riigi ees, mis tuleneb laenuintressidest. 4.7 Nõustuda ei saa apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et kogu maksuarvestuses kajastatud tulu ei saa käsitleda tuluna, kuna tulust tulnuks maha arvata selle saamiseks tehtud kulud. Käesolevas kriminaalasjas on täiesti põhjendatult arvestatud maksud brutotulult. 4.8 Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et intressiga laene andes tegeles süüdistatav ettevõtlusega. Kuigi K. K. ei olnud registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, viitab tema tegevuse iseloom, kestus jm asjaolud ettevõtlusele. Ettevõtlustulu on aktiivne tulu ja sellelt tuleb lisaks tulumaksule maksta ka sotsiaalmaksu. 4.9 Nii süüdistusaktis kui ka maakohtu otsuses on õigesti käsitletud kogu K. K.-le etteheidetavat käitumist ühe jätkuva kuriteona. Käesolevas asjas ei ole kohaldatavad Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-11206 väljendatud seisukohad, sest nii tulu- kui ka sotsiaalmaksu deklareerimata jätmine on kõigis asjakohastes karistusseaduse redaktsioonides vastanud ühele ja samale kuriteokoosseisule. Asjaolu, et maakohus on oma otsuses märkinud, et
6. aastast kuni
7. a maikuuni vastas süüdistatava tegevus nii KrK § 1481 lg-s 1 kui ka lg-s 2 ette nähtud kuriteokoosseisule, seda järeldust ei muuda. Maakohtu antud kvalifikatsioon ei ole süüdistatava käitumisele antud lõpliku juriidilise kvalifikatsiooni puhul määrava tähtsusega ja kujutab endast hinnangut, et süüdistatavale inkrimineeritud käitumine on olnud karistatav kogu süüdistuses märgitud ajavahemikul. Süüdistatava tegu ei saanud olla karistatav üheaegselt KrK § 1481 lg-te 1 ja 2 järgi, pigem võib vaidlus n-ö tagantjärgi olla selles, kas õige olnuks kvalifikatsioon lõike 1 või 2 järgi. See küsimus ei ole ringkonnakohtu arvates aga käesoleva menetluse esemeks. Samas märkis kohtukolleegium kriminaalasjas nr 3-1-1-61-08 tehtud Riigikohtu otsuse punktidele 10 ja 10.1 viidates, et tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmine on õige kvalifitseerida
8. a
9. juunini kehtinud KrK § 1481 lg 1 järgi. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
10. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K. K. kaitsja vandeadvokaat M. Mägi, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles K. K.

§ 390lg 1 järgi süüdi tunnistati, ja palub K.

K. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 K. K. süüditunnistamisel on kohtud tuginenud väidetavate laenulepingute ja võlakirjade tõestamata koopiatele, mida ei saa käsitada lubatavate tõenditena. Tegemist ei ole ekspertiisi-kõlbulike dokumentidega, nt ei ole nende puhul võimalik korraldada käekirjaekspertiisi. Seega ei vasta kõnealused kirjalikud materjalid KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud tõendi tunnustele. Kriminaal-menetluses, kus tõendamisstandard on kõrgem kui tsiviilkohtumenetluses, ei saa tõendiks olla materjal, mis tsiviilkohtumenetluses lubatav tõend ei oleks. 5.2 Laenude tagasimaksmise ja intresside tasumise on kohtud tuvastanud laenusaajate ütlustele tuginedes. Laenusaajatest tunnistajate kui asjast huvitatud isikute ütlused ei saa aga olla tõend võlasuhte sisu ja olemuse kindlaksmääramisel. Tsiviilkohtumenetluses ei oleks võimalik tõendada võla tagasimaksmist tunnistajate ütlustega. 5.3 Ringkonnakohus eeldas põhjendamatult, et K. K. on tulu saanud, ning leidis, et kuna tegemist on maksukuriteoga, siis peaks süüdistatav lähtudes maksumenetluslikust kaasaaitamis-kohustusest tõendama tulu puudumist. Kohtu selline seisukoht on vastuolus süütuse presumptsiooniga, täpsemalt KrMS § 7 lg-ga

1. Prokuröri kohustus on tõendada, et K. K. on süüdistuses nimetatud isikutele laenu andnud ning eelkõige, et laenusaajad on nii põhivõla kui ka intressid tagasi maksnud. Lisaks sellele, et K. K. ei ole kohustatud tulu puudumist tõendama, ei ole see ka objektiivselt võimalik. Tulu puudumist kui negatiivset asjaolu ei ole võimalik tõendada. 5.4 Maa- ja ringkonnakohus rikkusid süüdistatava kaitseõigust, keeldudes tõendina vastu võtmast 18 jõustunud kohtuotsust tsiviilasjades. Nendest tsiviilasjades tehtud kohtuotsustest nähtub, et käesolevas kriminaalasjas tunnistajatena üle kuulatud isikud ei ole laene õigeaegselt tagasi maksnud ja laenusummad on nendelt kohtuotsusega välja mõistetud. Kuna süüdistuse kohaselt sai K. K. tulu intressidest, siis on küsimus, kas laenud koos intressidega tagastati, tulu tekkimise hindamisel keskse tähtsusega. Kaitsja soovis tsiviilasjades tehtud otsustega tõendada, et enamikku K. K. antud laenudest ei ole tagasi makstud, mistõttu ei ole K. K.-l tulu ega seega ka tulumaksukohustust tekkinud. 5.5 Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt sai K. K. tulu juba laenulepingu sõlmimisega, kuna omandas nõudeõiguse suuremale summale kui ta laenuks andis, on vastuolus TuMS § 36 lg-ga
2. Tulumaksukohustuse tekkimise eeldus on tulu realiseerumine. Käesolevas asjas ei ole kohtud sõnaselgelt tuvastanud, et tulu oleks realiseerunud ning ringkonnakohus on leidnud, et tulu realiseerumine ei olegi oluline. Ringkonnakohus on ise möönnud, et seadusest tulenevalt deklareeritakse füüsilise isiku ettevõtlustulu kassapõhiselt, kuid sellele vaatamata võtnud otsust tehes aluseks tekkepõhiselt arvestatud brutotulu. 5.6 Kohtud on vääralt leidnud, et K. K. tegeles laene väljastades ettevõtlusega, mistõttu tekkis tal ka sotsiaalmaksukohustus. K. K. poolt laenude andmisel puudus igasugune korrapära ja süsteem ning on võimatu rääkida mingisugusest organiseeritusest. Tulumaksuseadus eristab ettevõtlustulu ja intressitulu. Intress on passiivse tulu vorm, laenulepingutelt intressi saamine ei muuda isikut ettevõtjaks. 5.7 K. K.-le on

§ 390

lg 1 järgi muu hulgas süüks arvatud see, et ta ei registreerinud end maksuhalduri juures füüsilisest isikust ettevõtjana. Samas ei ole kohtud kontrollinud, kas selline kohustus kogu süüdistuses märgitud perioodi vältel üldse kehtis. 5.8 Kaitsja leiab, et süüdistuses kirjeldatud tegusid ei ole võimalik käsitada jätkuva teona, mistõttu on varasemad K. K.-le süüksarvatavad teod ? sõltumata nende tuvastatusest ? aegunud. Isegi kui lugeda tunnistajate ütluste alusel tuvastatuks laenu- ja intressisummade tasumine K. K.-le, ei ole võimalik üheselt aru saada, millal ja kelle poolt on laenud koos intressidega tagasi makstud. Kuna pole selge, kas süüdistatav üldse tulu sai, siis pole ka teada tulu saamise aeg. Sellises olukorras pole võimalik hinnata, millises ulatuses võis väidetava tulu deklareerimata jätmine olla kantud ühtsest tahtlusest.

1. Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör Andrei Voronin, et kassatsioon on põhjendamatu ja palub jätta see terves ulatuses rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuröri seisukohad on järgmised. 6.1 Väär on kassatori seisukoht, et dokumendi koopiate puhul on käekirjaekspertiis välistatud. Kohtuliku uurimise käigus ei ole süüdistatav ega tema kaitsja esitanud ühtegi tõendit ega motiveeritud väidet uuritud laenulepingute ja võlakirjade koopiate võltsituse kohta. Muu hulgas ei ole taotletud käekirjaekspertiisi määramist. 6.2 Ekslik on kassatori seisukoht, et laenu ja intresside tasumine on tuvastatud laenusaaja ütlustega. Kohus tuvastas laenude andmise ja intresside vastuvõtmise lähtudes kõigist tõenditest nende kogumis. Laenu tagastamist kinnitavate ütluste andmisega ei paranenud ühegi tunnistaja olukord võlgnikuna. Seadus ei keela kasutada kriminaalasjas tsiviilõigusliku suhte tuvastamisel selle tsiviilõigussuhte poolte ütlusi. 6.3 Ekslik on kassatori arvamus, et ringkonnakohus asetas tõendamiskoormise süüdistatavale. Kui süüdistusversiooni põhjendamiseks on esitatud rida tõendeid, siis võivad süüdistatav ja tema kaitsja esitada omapoolseid tõendeid. See ei tähenda, et süüdistatavat kohustatakse tõendama oma süütust. Nn aktiivse kaitse puhul peaks menetlusosaline oma väiteid tõenduslikult põhistama vähemalt selles ulatuses, milles oleks ta kohustatud tõendusliku laadi dokumente koguma heauskse või neutraalse käitumise korral. 6.4 Kohtud ei ole tsiviilasjades tehtud kohtuotsuseid tõendina vastu võtmata jättes süüdistatava kaitseõigust rikkunud, sest kaitsja soovis neid tõendeid esitada hilinemisega, seejuures asjakohaselt põhistamata, miks tõendeid ei esitatud õigeaegselt. Ühtlasi ei näidanud kaitsja ära, mida ta konkreetsete tõenditega tõendada soovib. Lisaks nõustub prokurör ringkonnakohtu järeldusega, et kõnealused kohtuotsused ei sisalda informatsiooni, mis võiks mõjutada kohtuotsuse seaduslikkust. Maksustatav tulu tekkis süüdistataval laenulepingute sõlmimise, pikendamise ja taassõlmimise ajal. See tulu tulnuks süüdistataval deklareerida ettevõtlustuluna aastate kaupa. 6.5 Arutelu selle üle, kas süüdistuses toodud tulu näol on tegemist ettevõtlustulu või intressituluga, on asjakohatu. Süüdistatava tegevus oli iseloomult kõige sarnasem krediitasutuse tegevusele. Krediitasutuste seaduse § 6 lg 1 p 6 kohaselt on laenude andmine üks finantsteenuste liike. Finantsteenuste arvel teenitud tulu on aktiivne tulu. 6.6 Väär on kassaatori seisukoht, et K. K. tulu ei ole realiseerunud. Ringkonnakohus küll möönis, et teatud tehingute puhul on võimalik, et süüdistatav ei saanud raha enda kätte, kuid leping "vormistati ümber". Kuna nn ümberkirjutatud lepingud suurenesid intresside summa võrra, siis ei saa seda teisiti tõlgendada, kui varasemast laenusuhetest teenitud tulu reinvesteerimisena uude tehingutesse ehk teisisõnu oma huvides kasutamisena. 6.7 Maksuhalduri juures registreerimata füüsilisest isikust ettevõtjad, kes on saanud tulu iseseisvast majandustegevusest, ei või tulust kulusid maha arvata (TuMS § 14 lg 5). 6.8 Kaitsja väited, mis puudutavad osade tegude aegumist, on väärad. Kohtuotsustes on piisava selgusega väljendatud, et tulu sai süüdistatav jooksvalt ja selle saamise moment on ajaliselt seotud laenulepingute sõlmimise kuupäevadega. Samuti on prokurör erinevalt kaitsjast seisukohal, et süüdistatava teo objektiivne avaldumine viitab sellele, et K. K. poolt tulu deklareerimata jätmine on käsitatav ühe jätkuva teona. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
5. veebruari
6. a kohtuotsused K. K. süüdimõistmises ja karistamises

§ 390

lg 1 (

§ 3891

lg 1) järgi kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. 7.1 Tulenevalt KrMS § 61 lg-st 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 12.1). Eelöeldu tähendab muuhulgas sedagi, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, milliste tõendite alusel luges kohus süüdistatavale omistatud teod tõendatuks. Harju Maakohtu 26. oktoobri 2009. a kohtuotsus nendele nõuetele ei vasta. 7.2 K. K. süüdistati

§ 390

lg 1 järgi selles, et enda maksukohustuse vähendamise eesmärgil jättis ta aastatel 1996-2005 end maksuhalduri juures füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimata ja maksuhaldurile esitamata füüsilise isiku tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid maksustamisperioodide 1998?2004 kohta, mille tagajärjel jäi riigile laekumata 2 625 896 krooni tulu- ja sotsiaalmaksu. Süüdistuse kohaselt tegeles K. K. ettevõtlusega, andes mitmetele isikutele laenu ja saades laenuvõtjate tasutud intresside ja viiviste näol kokku 7 910 700 krooni ettevõtlustulu, mille deklareerimata jätmise tõttu jäi riigile aastate 1998-2004 eest laekumata kokku 2 037 438 krooni tulumaksu ja 588 458 krooni sotsiaalmaksu. Seega on K. K.-le omistatud süüdistusaktis mitu erinevat tegu, mille tõendatus peab KrMS § 312 p-de 1 ja 3 kohaselt olema kohtuotsuses eraldi analüüsi esemeks. Maakohtu otsuses, mis on küll väga mahukas, on selle asemel piirdutud kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite loetlemise ja nende sisu, nagu ka kohtuistungi protokolli refereerimisega, seostamata neid üksikute tegudega. Selliselt toimides ei ole maakohus pidanud kinni KrMS §-ga 312 kohtuotsuse põhiosale esitatavatest nõuetest. 7.3 Kriminaalkolleegium on

1. mail 2010 kriminaalasjas nr 3-1-1-22-10 tehtud kohtuotsuse p-s 8.1 selgitanud, et kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile seavad raamid KrMS § 312 p-d 1-
2. Nende sätete kohaselt piisab, kui kohus esitab otsuses asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise tulemina tõendatuks ja näitab ära tõendid, millele kohtu vastavad järeldused põhinevad (p 1). Samuti peab kohus märkima, kui ta leiab, et mingit asjaolu ei ole vaja üldse tõendada selle üldtuntuse tõttu (p 3). Ühtlasi on kohtul kohustus nimetada tõendid, mida ta ei pea usaldusväärseiks ja põhjendada nende ebausaldusväärseteks lugemist (p 2). Viidatud kohtuotsuses märkis kriminaalkolleegium sedagi, et kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus, ning tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. 7.4 Ka varasemas praktikas on kriminaalkolleegium märkinud, et tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06, p 18 ja
5. detsembri
6. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 12.2). Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtu otsusest võimalik aru saada, millele tuginedes jõudis maakohus järeldusele, et K. K. sai intresside ja viiviste näol kokku 7 910 700 krooni ettevõtlustulu, mille deklareerimata jätmise tõttu jäi riigile laekumata kokku 2 625 896 krooni tulu- ja sotsiaalmaksu. Samuti ei leidu maakohtu otsusest põhistusi, millele rajaneb K Kaybysevi süüditunnistamine

§ 390

lg 1 järgi selles, et ta jättis end aastatel 1996-2005 maksuhalduri juures füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimata. 7.5 Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud oma otsuse nõuetekohaselt põhistamata, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. KrMS § 341 lg 1 sätestab, et kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine sama seadustiku § 339 lõike 1 järgi, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kuna ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohtu otsus vastab kohtuotsuse põhjendatuse osas KrMS § 312 nõuetele, jättis ta ka KrMS § 341 lg 1 käesolevas asjas alusetult kohaldamata. Kõnealune viga on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning on seetõttu aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamisele. 8. Asja uuel arutamisel tuleb silmas pidada ka järgmist. 8.1 Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et

§ 5

lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07, p 39;
3. juuli
4. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-39-08, p 9;
5. detsembri
6. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 31-1-100-09, p 26). Seega juhul, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, nagu ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem, on isiku süüditunnistamine ja karistamine välistatud. Samuti on kolleegium selgitanud, et kui kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine

§ 5

kohaselt siiski lubatav juhul, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-36-07, p 7.3 ja
3. detsembri
4. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-09, p 26). Viimatinimetatud juhul tuleb kohtul otsuse tegemisel muuhulgas obligatoorselt lahendada küsimus, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav uue karistusseaduse redaktsiooni kohaselt. Osundatud praktika kergema karistusseaduse tagasiulatava jõu kohaldamisel vajab järgimist ka käesolevas kriminaalasjas, sest K. K. süüdistati

§ 390

lg 1 järgi muu hulgas selles, et ta jättis end aastatel 1996?2005 maksuhalduri juures füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimata. Kriminaalkolleegium märgib, et kui enne 15. märtsi 2007 oli selline tegu teatud juhtudel tõepoolest kuriteona karistatav, siis alates osutatud kuupäevast on maksuhalduri juures enda registreerimata jätmine karistatav üksnes väärteona maksukorralduse seaduse § 154 järgi. Kuigi viimatinimetatud asjaolu välistab iseenesest K. K. süüditunnistamise ja karistamise selles teos

§ 390lg 1 (§ 3891 lg 1) järgi, ei ole seda senises menetluses tähele pandud.

8.2 Süüdistuse osas, milles K. K.-le heidetakse

§ 390

lg 1 (§ 3891 lg 1) järgi ette 7 910 700 krooni ettevõtlustulu deklareerimata jätmist ja maksuhaldurile füüsilise isiku tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonide esitamata jätmist (mille tagajärjel jäi riigile laekumata 2 625 896 krooni tulu- ja sotsiaalmaksu), on keskseks küsimuseks K. K. maksustatava tulu kindlaksmääramine, ehk küsimus, kas ja kui siis, millises ulatuses on K. K. süüdistuses nimetatud laenulepingute alusel tegelikult intresse saanud ja kas tal on tekkinud tagastamata jäetud laenu põhisummade näol ettevõtlusega seotud kulu, mida oleks võimalik maksustavast tulust maha arvata. Seoses sellega märgib kolleegium järgmist. 8.2.1 Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt sai K. K. tulu juba laenulepingute sõlmimisega, sest lepingu sõlmimise hetkel omandas ta nõudeõiguse suuremale rahasummale kui ta oli välja laenanud. Pelgalt laenulepingute sõlmimise ja laenu andmisega K. K. tulumaksuseaduse tähenduses tulu ei saanud. TuMS § 36 lg 1 sätestab, et füüsilise isiku poolt saadud tulu (sealhulgas ettevõtlustulu) võetakse tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus. Laenulepingust tulenev (laenutähtaja lõpus tekkiv) nõudeõigus laenusaaja vastu ei ole käsitatav realiseeritud tuluna. Seetõttu ei ole ka K. K. poolt laenulepingute sõlmimisega omandatud nõudeõigused käsitatavad maksustatava tuluna. 8.2.2 Süüdistusest tulenevalt on laenulepingute alusel saadud intressid loetud K. K. ettevõtlustuluks TuMS § 14 tähenduses. Sellise käsitluse juures võivad aga K. K. poolt välja laenatud (siinjuures ei peeta silmas üksnes süüdistuses märgitud laenulepinguid), kuid tagastamata jäänud laenusummad teatud tingimustel olla käsitatavad K. K. ettevõtlusega seotud kuluna sama seaduse § 32 mõttes, mis tuleb üldjuhul ettevõtlustulust maha arvata (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. mai
2. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-21-02, p-d 1011). Mahaarvamiste tegemine füüsilise isiku ettevõtlustulust võib vaatamata TuMS § 14 lg-s 5 sätestatule olla teatud juhtudel võimalik ka siis, kui isik ei ole end nõuetekohaselt füüsilisest isikust ettevõtjana registreerinud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
3. jaanuari
4. a kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-70-08, p 12). 8.3 Nii nagu kriminaalmenetluses laiemalt, saab kohus, lahendades küsimust - milline on K. K. deklareerimata jäetud maksustatav tulu ja milline sellest tulenevalt riigile laekumata jäänud maksusumma tugineda vaid asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks on seejuures võimalik kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 ammendavalt loetletud tõendiliike. Käesoleva kriminaalasja kontekstis tähendab öeldu sedagi, et tõendamiseseme asjaolude olemasolust või puudumisest veendumuse kujundamiseks on KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendite seas kasutatavad ka kriminaalasja materjalides sisalduvad laenulepingud ja võlakirjad, nagu ka nende koopiad, laenusaajatest tunnistajate ütlused, aga ka tsiviilkohtumenetluses tehtud kohtulahendid. 8.3.1 Kriminaalmenetluse seadustiku § 123 lg 1 kohaselt võib tõendamisel kasutada dokumenti, mis sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta. Kuigi viidatud säte ei ava dokumendi mõistet, saab selle pinnalt siiski teha järelduse, et KrMS § 123 lg 1 tähenduses on dokumendi kvaliteet ka originaaldokumendi koopial ja ärakirjal, mis sisaldab teavet tõendamiseseme kohta. Seetõttu ei nõustu kriminaalkolleegium kaitsja seisukohaga, et kriminaalasja materjalides sisalduvad laenulepingute ja võlakirjade tõestamata koopiad on tõenditena lubamatud. Samas märgib kolleegium, et kuigi ka originaaldokumendi koopia on kriminaalmenetluses lubatud tõendiks, tuleb selle võltsimiskahtluse korral lahendada küsimus kõnealuse tõendi usaldusväärsusest. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kaitsja esitanud otsesõnu väiteid selle kohta, et kõnealused laenulepingute ja võlakirjade koopiad oleksid võltsitud. Vastupidi - sisuliselt on kaitsja vähemalt osade koopiate autentsust kinnitanud, esitades kohtule tsiviilasjades tehtud kohtuotsuseid, soovides tõendada, et laenuvõtjad on jätnud nendest lepingutest tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata. 8.3.2 Kaitsja on esitanud väite, et laenusaajatest tunnistajate kui asjast huvitatud isikute ütlused ei saa olla tõendiks võlasuhte sisu ja olemuse kindlaksmääramisel. Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 1, mille kohaselt on kriminaalmenetluses tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid, ei saa väita, et laenusaajatest tunnistajate ütlused oleksid tõendina lubamatud. Küll aga tuleb nende isikute ütluste usaldusväärsust eriti põhjalikult kaaluda. Senises menetluses seda paraku tehtud ei ole, kuigi mitmel tunnistajal on käimas tsiviilvaidlused K. K.-ga süüdistuses nimetatud laenude tagastamise küsimuses. 8.3.3 Süüdistatava ja tunnistajate vahelistes tsiviilvaidlustes on tehtud kohtuotsuseid, mis samuti saavad kujundada veendumust käesolevas asjas tõendamiseseme asjaolude olemasolust või puudumisest, sest nii nendes tsiviilvaidlustes kui ka käimasolevas kriminaalmenetluses on oluline sisuliselt samade faktiliste asjaolude (nt laenulepingust tulenevate intressisummade tagastamine) tuvastamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas jaganud halduskolleegiumi seisukohta, et võimalusel tuleb vältida niisugust üksteisega seotud asjade lahendamise tulemust, kus veenvate põhjendusteta on tuvastatud üksteist välistavad asjaolud, sest selline vastuoluline tulemus poleks kooskõlas kohtulahendi põhjendatuse ja veenvuse nõudega ning kahjustaks õigusemõistmise ja kohtu usaldusväärsust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
5. jaanuari
6. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-2-03, p 9 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. juuni
8. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07, p 28). Kolleegium on jätkuvalt samal seisukohal ja märgib, et ka käesolevas kriminaalasjas tuleb vältida olukorda, kus kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsust omavate tõendite suhtes kujunevad tsiviilkohtu- ja kriminaalmenetluses teineteisest põhjendamatult lahknevad kohtu hinnangud. Viimatiöeldu ei tähenda seda, et kriminaalasja lahendav kohus oleks järelduste tegemisel seotud tsiviilkohtumenetluses tehtud järeldustega, küll aga ei või kriminaalasja lahendav kohus jätta kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tsiviilkohtumenetluses tehtud maakohtu järeldusi põhjenduseta tähelepanuta. 8.4 Süütuse presumptsiooni üheks oluliseks põhimõtteks on, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Selle põhimõttega ei haaku ringkonnakohtu seisukoht, et käesoleval juhul läks tõendamiskoormis küsimuses, kas laenusaajad on põhivõla ja intressid K. K.-le tagastanud, üle süüdistatavale. Iseenesest on küll õige, et eelnev raamatupidamis-kohustuse rikkumine võib teatud juhtudel tähendada, et süüdistatav, kes tugineb teatud maksunduslikult olulistele faktidele, peab neid ise tõendama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. jaanuari
10. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-07, p-d 1923). Nii näiteks on Riigikohus leidnud, et süüdistatav, kes esitab versiooni, et äriühingu pangakontolt võetud sularaha kasutati äriühingu huvides (ehkki kuludokumendid selle kohta puuduvad), peab selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vt viidatud otsuse p 23 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. detsembri
12. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-61-08, p 16.7). Sarnaselt peab süüdistatav, kes väidab, et ta on teinud ettevõtlustulu saamiseks vajalikke kulutusi, nende kulutuste tegemist tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse kulutuste tegemist usaldusväärselt kontrollida. Samasuguse tõendamiskoormise üleminek ei saa aga kõne alla tulla n-ö negatiivse asjaolu puhul - isikule ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud. (Negatiivsete asjaolude tõendamise kohta vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
13. detsembri
14. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 15.)
15. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab maa- ja ringkonnakohtu kohtuotsused käsitletavas kriminaalasjas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (vt käesoleva otsuse p 7), mistõttu ei saa kolleegium kaaluda, kas K. K.-le süüksarvatavat tegevust on õige hinnata ettevõtlusena ja jätkuva teona või mitte selliste järelduste tegemise eelduseks on faktiliste asjaolude kriminaalmenetlusõiguslikult korrektne tuvastamine.
16. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
17. oktoobri
18. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
19. veebruari
20. a kohtuotsused K. K. süüdimõistmises ja karistamises ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi