RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-43-10 Otsuse kuupäev 18. juuni 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Ko

§ 386lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 28.

jaanuari

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-2186 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lõuna Ringkonnaprokuratuuri II osakonna vanemprokurör Kaire Hänilene ja ringkonnaprokurör Kristiina Laas, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. mai 2010, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a otsus ja Tartu Maakohtu
6. juuni
7. a otsus osas, millega R. P. mõisteti

§ 386

lg 1 järgi õigeks maksuhaldurile valeandmete esitamises maksustamisperioodide mai, juuni, august ja september 2003 kohta käivates OÜ G käibedeklaratsioonides ja maksustamisperioodi detsember 2003 kohta käivas OÜ T käibedeklaratsioonis.

1. Saata kriminaalasi eelmises punktis nimetatud tegude osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.
2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
3. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. R. P. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 386lg 1 järgi kokkuvõtlikult alljärgnevas.

1.1

1. novembril 1996 esitas AS T juhatuse liige R. P. aktsiaseltsi
2. a oktoobrikuu käibedeklaratsioonis maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Nimelt deklareeris R. P. AS T poolt kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksu (sisendkäibemaksu) 1 260 000 krooni võrra tegelikust suuremana. Valeandmete esitamisel kasutas R. P. AS I väljastatud näilikku arvet. Valeandmete esitamise tõttu tagastas ja tasaarvestas maksuhaldur AS-le T alusetult 1 260 000 krooni. 1.2
3. märtsil 1998 esitas R. P. AS T
4. a veebruarikuu käibedeklaratsioonis maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Nimelt deklareeris R. P. AS T sisendkäibemaksu 1 684 530 krooni võrra tegelikust suuremana. Valeandmete esitamisel kasutas R. P. OÜ M väljastatud näilikku arvet. Valeandmete esitamise tõttu tekkis AS-l T näiliselt enammakstud käibemaks 1 647 055 krooni, millest 700 000 krooni palus aktsiaselts tagastada arvelduskontole ja ülejäänud 886 683 krooni kanda maksuvõla katteks. Maksuhaldur peatas enammakse tagastamise ja tasaarvelduse kuriteokahtluse tõttu. 1.3 AS H juhatuse liikmena lasi R. P. aktsiaseltsi tegevdirektoril M. O.-l esitada
5. augustil
6. a maksuhaldurile AS H
7. a juulikuu käibedeklaratsiooni parandamise õiendi. Selles deklareeriti AS H sisendkäibemaksu 900 000 krooni võrra tegelikust suuremana. Valeandmete esitamiseks kasutati AS T väljastatud näilikku arvet. Valeandmete esitamise tõttu tekkis AS-l H käibemaksu näilik enammakse summas 882 704 krooni, mille aktsiaselts palus tagastada. AS-l H jäi nimetatud summa saamata, kuna maksuhaldur peatas enammakse tagastamise kuriteokahtluse tõttu. 1.4 R. P. kihutas ja aitas kaasa sellele, et OÜ E juhatuse liige M. O. deklareeris
8. oktoobril
9. a esitatud osaühingu
10. a septembrikuu käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu tahtlikult 900 000 krooni võrra tegelikust rohkem. Valeandmete esitamisel kasutati AS T väljastatud näilikku arvet. 1.5 R. P. kihutas ja aitas kaasa sellele, et AS TE juhatuse liige M. S. deklareeris
11. märtsil
12. a esitatud aktsiaseltsi
13. a veebruarikuu käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu tahtlikult 3 240 000 krooni võrra tegelikust rohkem. Valeandmete esitamisel kasutati AS T väljastatud näilikke arveid. R. P. kihutamisel taotles M. S. näilikult enammakstud käibemaksu tagastamist, kuid maksuhaldur peatas kuriteokahtluse tõttu enammakse tagastamise. 1.6 R. P. kihutas ja aitas kaasa sellele, et AS A juhatuse liige A. P. deklareeris
14. septembril
15. a esitatud aktsiaseltsi
16. augustikuu käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu tahtlikult 144 000 krooni võrra tegelikust rohkem. Valeandmete esitamisel kasutati OÜ K väljastatud näilikku arvet. Maksuhaldur tagastas 144 000 krooni AS A pangakontole. 1.7
17. septembril
18. a esitas R. P. OÜ K
19. a augustikuu käibedeklaratsioonis maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Nimelt deklareeris R. P. OÜ K sisendkäibemaksu 1 059 858 krooni võrra tegelikust suuremana. Valeandmete esitamiseks kasutas R. P. AS TE ja OÜ MK väljastatud näilikke arveid. Enammakse palus R. P. tagastada OÜ K arvelduskontole. Maksuhaldur peatas käibemaksu tagastamise kuriteokahtluse tõttu. 1.8 R. P. kihutas ja aitas kaasa sellele, et AS A juhatuse liige A. P. deklareeris
20. detsembril
21. a esitatud AS A
22. novembrikuu käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu tahtlikult 360 000 krooni tegelikust rohkem. Valeandmete esitamisel kasutati OÜ K väljastatud näilikku arvet.
23. jaanuari
24. a avaldusega taotles AS A enammakstud käibemaksu tagastamist. Maksuhaldur peatas käibemaksu tagastamise kuriteokahtluse tõttu, kuid tagastas taotleja pangakontole ekslikult 360 000 krooni. 1.9 R. P. kihutas ja aitas kaasa sellele, et AS TE juhatuse liige A. P. deklareeris
25. juulil
26. a esitatud AS TE
27. a juunikuu käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu tahtlikult 2 322 000 krooni võrra tegelikust rohkem. Valeandmete esitamisel kasutati OÜ H väljastatud näilikku arvet. Maksuhaldur peatas kuriteokahtluse tõttu käibemaksu tagastamise AS-le TE. 1.10 Eesmärgiga saada riigilt alusetult tagasi sisendkäibemaksu esitas OÜ G ainuosanik R. P. grupis osaühingu juhatuse liikme A. P.-ga osaühingu käibedeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Maksustamisperioodide mai kuni juuni 2003 ja august kuni september 2003 kohta käivates OÜ G käibedeklaratsioonides, mis esitati
28. juunist
29. oktoobrini 2003, deklareeriti OÜ G sisendkäibemaksu kokku 5 661 000 krooni võrra tegelikust suuremana. Valeandmete esitamisel kasutati OÜ TE väljastatud näilikke arveid. OÜ G
30. a juunikuu käibedeklaratsioonis valeandmete esitamise tõttu tagastas maksuhaldur OÜ-le G alusetult 440 963 krooni. 1.11 Eesmärgiga saada riigilt alusetult tagasi sisendkäibemaksu esitas OÜ T ainuosanik R. P. grupis osaühingu juhatuse liikme A. P.-ga osaühingu käibedeklaratsioonis maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Maksustamisperioodi detsember 2003 kohta käivas OÜ T käibedeklaratsioonis, mis esitati
31. jaanuaril 2004, deklareeriti OÜ T sisendkäibemaksu tegelikust 7 092 000 krooni võrra suuremana. Valeandmete esitamisel kasutati OÜ G nimel väljastatud näilikke arveid. Valeandmete esitamise tõttu tagastas maksuhaldur OÜ-le T alusetult 1 200 000 krooni. Ülejäänud osas tagastusnõude täitmine peatati.
32. Tartu Maakohtu
33. juuni
34. a otsusega mõisteti R. P.

§ 386

lg 1 järgi õigeks ja kannatanu Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Maakohus mõistis Eesti Vabariigilt R. P. kasuks välja 114 753 krooni 60 senti valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Maakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 2.1 Maakohus leidis, et juhindudes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 1, samuti KrMS § 274 lg-st 1, tuleb jätta kohtulik uurimine lõpetamata, kohtuvaidlused pidamata ja süüdistatava viimane sõna ära kuulamata ning rahuldada süüdistatava ja tema kaitsjate taotlus mõista R. P. talle esitatud süüdistuses õigeks. Seda järgmistel põhjustel: 1) rikutud on R. P. õigust menetlusele mõistliku aja jooksul; 2) enamus süüdistuses kirjeldatud tegudest on aegunud; 3) nähtuvalt süüdistusaktist, sh süüdistusaktis kajastatud tõendite loetelust ei ole nende tegude puhul, mil R. P. ei ole süüdistuse kohaselt ise käibedeklaratsioone esitanud ja teda on käsitatud kuriteost osavõtjana, kuriteosündmusi ja kuritegusid ning R. P. käitumine ei vasta kuriteokoosseisule. Need asjaolud välistaksid süüdimõistva kohtuotsuse tegemise ka juhul, kui läbida kogu kohtulik uurimine, kohtuvaidlus ja süüdistatava viimane sõna. Kriminaalmenetluse jätkamisega jätkuks üha suuremas ulatuses ka R. P. õiguse - õiguse menetlusele mõistliku aja jooksul rikkumine. 2.2 Põhjendades oma seisukohta, et rikutud on R. P. õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, märkis kohus järgmist. Kriminaaltoimiku kohaselt on asjas menetlemisel kuriteod, mis puudutavad käibedeklaratsioonides valeandmete esitamist 20. novembril 1996. a, 23. märtsil 1998. a, 24. augustil 1998. a, 20. oktoobril 1998. a, 22. märtsil 1999. a, 20. juulil 1999. a, 20. septembril 1999. a, 20. septembril 2000. a, 30. juunil 2003. a, 24. juulil 2003. a, 25. septembril 2003. a, 22. oktoobril 2003. a ja 20. jaanuaril 2004. a. Kriminaalmenetlust alustati maksuameti 25. juuni 1998. a taotluse alusel. Menetlus, milles senini on peetud vajalikuks menetleda ka aegunud tegusid ning tegusid, mille toimepanemise aeg jääb süüdistuse kohaselt enam kui 10 aasta taha, ei ole põhjendatud ja tervikuna õiglane. See rikub süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Prokuratuur ei ole senini pidanud vajalikuks loobuda süüdistusest aegunud tegude osas ja tegude osas, mis on toime pandud enam kui 10 aastat tagasi. Seetõttu on alusetult pikenenud menetlusaeg ka nende tegude puhul, mis ei ole aegunud ja mille toimepanemisest on möödunud vähem kui 10 aastat. Süüdistatava jaoks on tegemist ühe ja ühtse protsessiga. Lisaks põhjustab menetluse jätkamine kohtumenetluse pooltele, sh riigile põhjendamatuid kulusid, sest süüdistatava õigeksmõistmise korral lasub valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise kohustus riigil. Samuti jääksid kohtul menetlemata kohtuasjad, mida oleks võimalik käesoleva asja asemel menetleda. 2.3 Süüdistuses märgitud tegudest need, mille toimepanemise aeg jääb vahemikku 20. november 1996 kuni 20. september 2000, on aegunud. Kuna nimetatud tegude vahele jäävad ajavahemikud on kaootilised ja pikad ning valdavalt oli R. P. nende tegude puhul üksnes kuriteost osavõtja, siis ei ole tegemist ühe jätkuva teo osategudega, vaid iseseisvate tegudega. Puuduvad andmed selle kohta, et R. P. oleks kriminaalmenetlusest tahtlikult kõrvale hoidunud või ennast varjanud. R. P. kohtuistungile ilmumata jäämiste kohta on olemas mõjuvad põhjused - süüdistatava haigestumist sellekohaselt kajastavad arstitõendid. Ei ole alust kahelda nendes tõendites kajastatu tegelikkusele vastavuses, kuna kohtule osade tõendite ebaõigsuse kohta edastatud informatsioon on ebatäielik ning näib olevat valikuline. 2.4 Käesoleva otsuse punktides 1.3, 1.4, 1.5, 1.6, 1.9, 1.10 ja 1.11 kirjeldatud rikkumiste kohta märkis maakohus, et nende puhul käsitatakse R. P.-d kuriteost osavõtjana, kuid põhjusliku seose puudumise tõttu ei vasta R. P. käitumine kuriteokoosseisule. Süüdistusaktis ei ole esitatud andmeid tahtlike põhitegude olemasolu ja tõendatuse kohta. Puuduvad viited täideviijate suhtes tehtud süüdimõistvatele kohtuotsustele ja sellele, et täideviijate suhtes oleks kriminaalmenetlus pooleli või lõpetatud. Vastutus osavõtuteo toimepanemise eest eeldab tahtliku põhiteo olemasolu ja selle tõendatust. Juhtudel, mil käibedeklaratsiooni esitasid teised isikud, ei saanud R. P.-st oleneda, kas ja kui, siis millise sisuga deklaratsioon esitatakse, kuna lõppotsuse sai selles osas teha ainult deklaratsiooni tegelik esitaja. 3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör Kristiina Laas ja kannatanu Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu). Prokurör taotles maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist nende tegude osas, mis R. P. pani süüdistusakti kohaselt toime ajavahemikul 30. juunist 2003 20. jaanuarini 2004 (vt käesoleva otsuse punktid 1.10 ja 1.11). Kannatanu apellatsioonis paluti samuti tühistada maakohtu õigeksmõistev otsus, mille tõttu jäi kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata, ja taotleti kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist täies ulatuses. 4. Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2010. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Sama otsusega mõisteti Eesti Vabariigilt R. P. kasuks välja 12 000 krooni apellatsioonimenetluse kulude katteks. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 4.1 Maakohus on põhjendatult leidnud, et käesolev kriminaalmenetlus, milles senini on peetud vajalikuks menetleda ka aegunud tegusid ning tegusid, mis on süüdistuse kohaselt toime pandud enam kui 10 aastat tagasi, ei ole põhjendatud ega tervikuna õiglane, kuna rikub süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine rikuks süüdistatava õigust kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul EIÕK art 6 lg 1 mõttes. Samuti põhjustaks kriminaalasjas menetluse jätkumine menetluses osalejatele põhjendamatuid kulusid, sealhulgas aja- ja inimressursi raiskamist. Pole tuvastatud, et kriminaalmenetluse pikk kestus oleks tingitud süüdistatava käitumisest, näiteks sellest, et süüdistatav oleks kriminaalmenetlusest kõrvale hoidnud või tahtlikult takistanud menetluse läbiviimist. 4.2 Apellandi põhiargument on, et kriminaalasja raames arutatavad teod on toime pandud erinevatel aegadel, samuti on menetlust alustatud erinevatel aegadel, mistõttu ei ole võimalik kõikide episoodide puhul arvestada mõistlikku menetlusaega esimese kriminaalasja alustamise hetkest 25. juunil 1998. Ringkonnakohtu hinnangul on aga R. P. jaoks tekkinud olukord, kus tema kriminaalasja menetlus on kestnud alates 25. juunist 1998, s.o 11 aastat ja 7 kuud. See on märkimisväärne aeg ka süüdistatava täiskasvanuea teadlikust elutegevusest. Oluline on, et riik ei ole õiguskaitseorganite tööga jõudnud soovitud tulemuseni ja süüdistusse uusi kuriteoepisoode lisades on riik jätkuvalt menetlust pikendanud. Samas jäetakse täiesti tähelepanuta süüdistatava isik ja isiksus, kelle jaoks kriminaalasja menetluse jätkumine juba teist aastakümmet tähendaks ilmselgelt tajutavat rikkumist õiglasele kohtupidamisele enamikes mõeldavates inimlikes ja õiguslikes parameetrites. Selle aja jooksul on süüdistatav pidanud pidevalt arvestama mitmesuguseid kriminaalmenetlusega kaasnevaid piiranguid ja sellest tulenevalt korraldama oma töö- ja eraelu. Süüdistatav ei pea kandma riski, et menetlus viiakse läbi ebamõistlikult pika aja vältel. Euroopa Inimõiguste Kohus on otsuses Sulcas v. Leedu leidnud, et 9 aastat kestnud kriminaalmenetlus rikub isiku õigust menetlusele mõistliku aja jooksul vaatamata sellele, et kriminaalasi on keeruline ning isik on oma käitumisega põhjustanud teatud viivitusi. Otsuses Kulik v. Poola luges inimõiguste kohus ebamõistlikult pikaks 7 aastat kestnud menetluse. Seega on R. P. õigeksmõistmine põhjendatud. 4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga, et maakohtul puudus seadusest tulenevalt võimalus teha õigeksmõistev kohtuotsus kohtuliku uurimise staadiumis. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määruses asjas nr 3-4-1-12-08 leiti, et maakohtul on kohustus lahendada menetlusaja mõistlikkuse küsimus igas menetlusstaadiumis, mitte ainult kohtuotsust tehes. Vajadusel peab kohus tuginema konventsioonile ja selle kohaldamise praktikale, mis on kriminaalmenetluse allikas tulenevalt KrMS § 2 p-st 2. Riigikohtu osutatud seisukohast tulenevalt oli maakohtul võimalik R. P. mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tõttu õigeks mõista ka kohtuliku uurimise staadiumis. 4.4 Ringkonnakohus ei nõustunud prokuröri väitega, et maakohtul ei olnud alust analüüsida süüdistusaktis nimetatud tõendeid, kuna kohus ei olnud neid uurinud. Samas leidis kohtukolleegium, et olukorras, kus maakohus tegi asjas õigeksmõistva otsuse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ei saa maakohtule teha etteheiteid tõendite analüüsiga seonduvalt. Asjas mõistliku menetlusaja ületamise tuvastamisega ammendub ka vajadus süüdistust detailselt analüüsida. 4.5 On kummastav, et riiklik süüdistus liitis ühte menetlusse episoodid aastatest 1996-2004. Selle tulemusena ongi kujunenud olukord, kus süüdistatava suhtes on kriminaalmenetlus kestnud lakkamatult aastast 1998. 4.6 Analoogilistel põhjustel luges ringkonnakohus põhjendamatuks ka kannatanu apellatsiooni. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas paberkandjal kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri II osakonna vanemprokurör Kaire Hänilene. Samal päeval esitas sama sisuga kassatsiooni digitaalselt allkirjastatuna ka ringkonnaprokurör Kristiina Laas. Prokuratuuri kassatsioonis taotletakse maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist R. P. õigeksmõistmises ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist nende tegude osas, mis süüdistusakti järgi on toime pandud ajavahemikul 30. juunist 2003 20. jaanuarini 2004. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ka kannatanu esindaja vandeadvokaat Ants Nõmmik, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2010. a määrusega jäeti see kassatsioon KrMS § 344 lg 2 ja § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. 6. Prokuratuuri kassatsioonis väljendatud seisukohad on järgmised. 6.1 Kuigi ringkonnakohus leidis, et põhjendatud ei ole enam kui 10 aasta taguste sündmuste menetlemine, on kohus R. P. õigeks mõistnud kogu süüdistuses, sh nendes tegudes, mis süüdistusakti kohaselt jäävad hilisemasse perioodi. Seega on ringkonnakohtu otsuse põhjendav osa vastuolus resolutiivosa järeldustega, mis on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlus-normide oluline rikkumine. 6.2 Kohtud on erineval ajal toimunud kuriteosündmuste menetlemise mõistliku aja kulgu arvestanud ekslikult esimese kriminaalasja alustamisest. Prokuratuur ei nõustu kohtute käsitlusega, et mõistlik menetlusaeg on möödunud kõikide käesoleva asja raames menetletavate kuritegude osas. Põhjendamatu ja ebaloogiline on lugeda mõistliku menetlusaja kulgu kõikide tegude puhul ajast, mil kriminaalasja raames uuritud tegudest enamus ei olnud veel toimunudki. Nende tegude osas, mille puhul prokuratuur õigeksmõistva kohtuotsuse vaidlustab, alustati menetlust 5. juulil 2004. Kohtusse jõudis kriminaalasi 21. veebruaril 2007. Kriminaalasja raames kuulati eeluurimisel üle 14 tunnistajat, kusjuures tuli kasutada rahvusvahelist õigusabi. Enne kriminaalasja kohtusse saatmist toimusid prokuratuuris poole aasta jooksul R. P. taotlusel kokkuleppemenetluse läbirääkimised. Kohtulahendi tegemise hetkeks oli kriminaalmenetluse alustamisest möödunud vähem kui 5 aastat. Selline menetlusaeg on maksukuritegude puhul tavapärane. 6.3 Riigikohus on selgitanud, et kui kohus tuvastab mõistliku menetlusaja nõude rikkumise, on kohtul võimalik EIÕK art 6 lg 1 kohaselt kriminaalmenetlus määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev otsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Seega ei pea mõistliku menetlusaja möödumine ilmtingimata tooma kaasa süüdistatava õigeksmõistmist. Käesolevas asjas ei ole kohtud põhistanud, miks ainuke mõistliku aja möödumise tõttu rakendatav meede on R. P. õigeksmõistmine. 6.4 Ringkonnakohus leidis, et kõiki R. P.-le süüksarvatavaid tegusid koos uurides on tekkinud olukord, kus süüdistatava suhtes toimub menetlus 1998. aastast. Kõiki kuritegusid koos menetledes on prokuratuur järginud KrMS § 216 lg 1 p-s 2 sätestatut, et kõiki ühe süüdistatava tegusid vaadataks läbi ühe menetluse raames. See tagab süüdimõistmisel õiglase karistuse mõistmise. R. P. tegevuse eripäraks on deklareerida pikema intervalli tagant mõne temaga seotud äriühingu nimel alusetult suures summas sisendkäibemaksu. Seejuures on kõik R. P.-ga seotud äriühingud pikaajalised maksuvõlglased. Süüdistatava selline käitumine ongi viinud olukorrani, kus igal aastal on uurimisasutusel tulnud alustada R. P. suhtes uut kriminaalmenetlust. See on olnud ka kriminaalmenetluse pikenemise põhjus. Kohtute käsitlus mõistliku aja arvestamisest tekitaks olukorra, kus isikud, kes panevad toime mitmeid kuritegusid, on eelisseisundis võrreldes ühe kuriteo toime pannud isikutega. Mitmete kuritegude avastamiseks vajalike tõendite kogumiseks ja asja menetlemiseks kuluv aeg on kordades suurem kui ühe kuriteo uurimiseks vajaminev aeg. Isegi kui kõiki või osasid käesoleva kriminaalasja raames uuritud kuritegusid oleks uuritud eraldi menetlustes, oleks kriminaalmenetlus R. P. suhtes ikkagi kestnud katkematult 1998. aastast, kuigi erinevate kriminaalasjade raames. Arvestades maksukuritegude menetlemise pikaajalisust oleks erinevate kuritegude arutamine erinevates kriminaalasjades R. P.-le tähendanud osaliselt samaaegseid menetlusi erinevates kohtutes ja seega intensiivsemat põhiõiguste riivet. 6.5 Maakohus leidis, et R. P.-st ei saanud juhtudel, mil käibedeklaratsiooni esitasid teised isikud, oleneda deklaratsiooni esitamine või esitamata jätmine. Seetõttu asus kohus seisukohale, et R. P. käitumise ja tagajärje vahel puudub põhjuslik seos. Kohtu selline käsitlus on põhjendamatu ja välistaks võimaluse võtta isik vastutusele kuriteost osavõtjana, kuivõrd alati on täideviija see isik, kes otsustab lõplikult, kas kuritegu toime panna või mitte. Kuriteost osavõtja tegevus saab olla tagajärjega põhjuslikus seoses ainult täideviija käitumise vahendusel. Seejuures on kohus lähtunud ekslikult asjaolust, et R. P.-d on süüdistusaktis käsitletud kuriteost osavõtjana ka nendes süüdistusepisoodides, mis käsitlevad ajavahemikku 30. juunist 2003 kuni 20. jaanuarini 2004. Süüdistuse kohaselt on R. P. pannud kuriteo toime grupis A. P.-ga. 6.6 Maakohtu otsuses puudub analüüs, kust nähtuks, millistele tõenditele tuginedes kohus leiab, et ajavahemikul 30. juunist 2003 kuni 20. jaanuarini 2004 toime pandud tegude puhul puuduvad nii kuriteosündmused, kuriteod kui ka teo objektiivne koosseis. Süüdistusaktis esitatud tõendite loetelu pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi isiku käitumises kuriteokoosseisu esinemise või selle puudumise kohta. Maakohus rikkus KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Tuginedes kohtuotsuse tegemisel kõikidele süüdistusaktis loetletud tõenditele, rikkus kohus kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiipi, mis on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see on viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemiseni. 7. Kassatsioonivastuses leiavad R. P. kaitsjad Vahur Kivistik ja Rein Laid, et kassatsioon ei ole nõuetekohane ja selles esitatud väited on põhjendamatud. 7.1 Kassatsioon on Riigikohtule esitatud elektrooniliselt, kusjuures selles on kassaatorina märgitud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri II osakonna vanemprokurör Kaire Hänilene, kes aga kassatsiooni allkirjastanud ei ole. Kassatsiooni on digitaalselt allkirjastanud Kristiina Laas, keda aga kassatsioonis kassaatorina märgitud ei ole. KrMS § 347 lg 4 kohaselt allkirjastab ja kuupäevastab kassatsiooni kassaator. Seetõttu ei ole prokuratuuri kassatsioon nõuetekohane. 7.2 Ringkonnakohus on põhjalikult vastanud kõigile kassaatori tõstatatud küsimusele, sh nendele, mis puudutavad mõistliku menetlusaja arvestamist. 7.3 Prokuratuur tegi õigusliku valiku asja menetlemiseks ühe süüdistuse raames ning peab seetõttu ka vastutama selle valiku tagajärgede eest, milleks on kriminaalmenetluse kestuse hindamine kogu menetluse suhtes tervikuna. 7.4 Käesolev kohtuasi on oluline Eesti õigussüsteemi rahvusvahelise usaldusväärsuse aspektist. Olukorras, kus inimõiguste kohus asub hindama Riigikohtu poolt asjas nr 3-4-1-12-08 tehtud määrusega menetlusaja ebamõistliku kestuse vastu loodud õiguskaitsevahendi vastavust konventsiooni nõuetele, osutub määravaks see, kas valitsusel on võimalik tuua näiteid konkreetsetest kohtuasjadest, mida on isiku suhtes positiivselt lahendatud. 7.5 Lähtudes Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-100-09 on väär prokuröri väide, et R. P.-le etteheidetud kuritegude osas, mis on toime pandud aastatel 2003 ja 2004, ei ole mõistlik menetlusaeg veel lõppenud. Esiteks lõpeks mõistlik menetlusaeg igal juhul asja uuel arutamisel. Teiseks on ka sellistes kriminaalasjades, mille menetlemine on kestnud juba 6 aastat, võimalik inimõiguste kohtu praktika kohaselt tuvastada EIÕK art 6 lg 1 rikkumine. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt prokuratuuri kassatsiooni nõuetepärasust (I), annab seejärel hinnangu kohtute järeldusele, et osade R. P.-le süüdistuses ette heidetud tegude puhul puudub kuriteosündmus ja kuritegu (II) ning selgitab mõistliku menetlusaja möödumisega seotud õigusjärelmite kohaldamist kriminaalmenetluses (III). Järgnevalt annab kolleegium hinnangu maakohtu ja ringkonnakohtu seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud ka nende tegude osas, mis R. P. pani süüdistuse kohaselt toime aastatel 2003 ja 2004 (IV). Seejuures käsitleb kolleegium seda, milline ajavahemik käesoleval juhul menetlusaja pikkuse mõõtmisel arvesse läheb (A) ja millised on menetlusaja mõistlikkuse hindamise kriteeriumid (B), ning hindab kriminaalasja keerukust (C), R. P. ja tema kaitsjate käitumist kriminaalmenetluses (D), menetlejate rolli kriminaalmenetluse kestuses (E) ja käesoleva asja olulisust R. P. jaoks (F). Eelnevast lähtuvalt teeb kolleegium lõppjärelduse mõistliku menetlusaja nõude järgimise osas (G). Lõpuks võtab kolleegium seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta ja annab juhise kriminaalasja uueks arutamiseks (V). I 9. Riigikohus ei nõustu kaitsjate kassatsioonivastuses väljendatud seisukohaga, et prokuratuur pole esitanud nõuetekohast kassatsiooni, kuna elektrooniliselt edastatud kassatsioonis on selle esitajana märgitud K. Hänilene, digitaalse allkirja on sellele dokumendile aga andnud K. Laas. Kolleegium märgib, et kassatsioonitähtaja viimasel päeval 1. märtsil 2010 esitas prokurör K. Hänilene Tartu Ringkonnakohtule enda allkirjastatud kirjaliku kassatsiooni. Samal päeval esitas prokurör K. Laas sama kassatsiooni digitaalselt allkirjastatuna. Tulenevalt KrMS § 345 lg-st 2 ja §-dest 1602-1603 on kassatsiooni esitamine lubatud nii kirjalikult kui ka digitaalsel kujul. Seega vastab prokuratuuri kassatsioon nõuetele nii K. Hänilese poolt kirjalikult esitatuna kui ka K. Laasi poolt digitaalselt allkirjastatud kujul. Kuna K. Hänilese ja K. Laasi allkirjastatud dokumendid on identsed, siis ei teki ka küsimust, kumb dokumentidest on käsitatav prokuratuuri kassatsioonina. Kolleegium käsitab K. Hänilese poolt kirjalikult ja K. Laasi poolt elektrooniliselt esitatud teksti ühe prokuratuuri kassatsioonina, mille on prokuratuuri nimel esitanud K. Hänilene ja K. Laas ühiselt. Tähtsust ei ole sellel, et ka K. Laasi allkirjastatud elektroonilise kassatsiooni tekstis on kassatsiooni esitajana nimetatud üksnes K. Hänilest. Kassatsiooni esitajana tuleb käsitada isikut, kes on selle allkirjastanud. II 10. Prokuratuuri kassatsioonis ei vaidlustata R. P. õigeksmõistmist nendes üheksas teos või osateos, mis süüdistuse kohaselt olid väidetavalt toime pandud aastatel 1996-2002 (vt otsuse punkte 1.1-1.9). Seega on Riigikohtu ülesanne hinnata üksnes seda, kas põhjendatud on R. P. õigeksmõistmine tegudes, mis süüdistuse kohaselt leidsid aset 30. juunist 2003 kuni 20. jaanuarini 2004. Jutt on väidetavast valeandmete esitamisest maksustamisperioodide mai kuni juuni 2003 ja august kuni september 2003 kohta käivates OÜ G käibedeklaratsioonides ning maksustamisperioodi detsember 2003 kohta käivas OÜ T käibedeklaratsioonis (vt otsuse punktid 1.10-1.11). 11. R. P. õigeksmõistmist nendes tegudes, mis süüdistuse kohaselt on toime pandud aastatel 2003-2004, põhjendas maakohus samaaegselt nii mõistliku menetlusaja möödumisega kui ka sellega, et kõnealuste tegude puhul puuduvad nii kuriteosündmused, kuriteod kui ka teo objektiivne koosseis. Ringkonnakohus maakohtu järeldust süüdistuses kirjeldatud tegude tõendamatuse ja kuriteo tunnustele mittevastavuse osas sisuliselt ei hinnanud, piirdudes prokuratuuri apellatsioonile vastates tõdemusega, et olukorras, kus maakohus tegi õigeksmõistva otsuse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ei saa maakohtule teha etteheiteid seoses tõendite analüüsiga. 12. Põhjusel, et ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav, saab kohus õigeksmõistva otsuse teha alles pärast kohtuliku arutamise kõigi staadiumide korrakohast läbimist nõupidamistoas kohtuotsust tehes. Selleks, et kohtuotsus, milles sedastatakse süüdistuses kirjeldatud teo tõendamatus või kuriteo tunnustele mittevastavus, oleks legitiimne, peab kohus olema eelnevalt uurinud seaduses sätestatud korras kõiki tõendeid ja kuulanud ära kohtumenetluse poolte argumendid nii faktilistes kui ka õiguslikes küsimustes. Ka mõistliku menetlusaja möödumine ei anna alust sellest reeglist kõrvale kalduda. Nagu kolleegium hiljem selgitab (vt otsuse punkt 22), võib kohus kriminaalmenetluse ülemäärase kestuse korral süüdistatava küll teatud juhtudel õigeks mõista mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ent mõistliku menetlusaja möödumine ei anna kohtule alust asuda seaduses ette nähtud menetlusstaadiume vahele jättes hindama teo tõendatust ja selle vastavust kuriteo tunnustele. 13. Seoses süüdistuse selle osaga, mis puudutab R. P. väidetavaid tegusid 2003. ja 2004. aastal, ei ole maakohus kohtuistungil vahetult tõendeid uurinud ega kohtumenetluse poolte seisukohti ära kuulanud. Sisuliselt ei ole kõnealuste tegude osas kohtulikku uurimist - rääkimata kohtuvaidlustest - toimunud, sest kohtulikul uurimisel maakohtus jõuti (osaliselt) käsitleda vaid käesoleva otsuse punktis 1.1 kirjeldatud tegu. Sellises olukorras puudus kohtul menetluslik pädevus võtta seisukoht küsimuses, kas süüdistuses R. P.-le süüksarvatud teod on tõendatud ja kas need on kuriteona karistatavad või mitte. 14. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium kassaatori väitega, et maakohtu järeldus, mille kohaselt puuduvad süüdistuse kohaselt R. P. poolt aastatel 2003-2004 toime pandud tegude puhul nii kuriteosündmused, kuriteod kui ka teo objektiivne koosseis, on tehtud kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes. 15. Sõltumata eeltoodust märgib kolleegium kassaatoriga nõustuvalt, et väär on maakohtu seisukoht, nagu oleks R. P.-d aastatel 2003-2004 toime pandud tegude puhul süüdistatud kuriteost (maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise) osavõtus. Süüdistuse tekstist nähtub üheselt, et R. P.-d süüdistatakse kõnealuste tegude toimepanemises grupis A. P.-ga, s.t R. P.-d käsitatakse süüdistuses kuriteo kaastäideviijana. Asjaolu, et süüdistuse kohaselt R. P. ise väidetavalt valeandmeid sisaldanud käibedeklaratsioone ei allkirjastanud, ei välista iseenesest võimalust käsitada R. P.-le esitatud süüdistust kuriteo täideviimises esitatud süüdistusena. 28. jaanuari 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 punktis 25 asus Riigikohus seisukohale, et "maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos". Samuti ei välista R. P.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud teo käsitamist kuriteo täideviimisena see, et süüdistuse kohaselt ei olnud R. P. deklarantide (OÜ G ja OÜ T) juhatuse liige. Kolleegium on varem selgitanud, et maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui tegevusdelikti subjektiks saab olla nii maksukohustuslane ise (tema pädev esindaja) kui ka isik, kellel ei ole volitusi maksudeklaratsiooni esitamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus asjas nr 31-1-94-06, p 11.5). 16. Samuti ei ole karistusõiguslikult korrektne maakohtu arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud. III 17. Õige on maakohtu ja ringkonnakohtu seisukoht, et olukorras, kus kohus leiab, et tema menetluses olevas kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud ja seda rikkumist ei ole võimalik muul viisil (näiteks mõistetavat karistust kergendades) hüvitada, tuleb süüdistatav KrMS § 2 p 2 ja EIÕK art 6 lg 1 esimese lause alusel õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, sõltumata sellest, millises menetlusstaadiumis asja lahendamine kohtus parajasti on. Seda järgmistel põhjustel. 18. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta menetlusaja mõistlikkuse nõuet ega selle rikkumise õiguslikke järelmeid. Samas on KrMS § 2 p 2 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse allikaks ka Eestile siduvad välislepingud. Põhiseaduse § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. 13. märtsil 1996. a võttis Riigikogu vastu "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduse", mille Vabariigi President kuulutas välja 22. märtsil 1996. a (RT II 1996, 11/12, 34; 2010, 14, 54). Seega on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni näol tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, millel on prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes (vt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 31-3-13-03, p 31). 19. EIÕK art 6 lg 1 esimene lause sätestab, et igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud kohtus. Selleks, et süüdistatava EIÕK art 6 lg 1 esimesest lausest tulenev õigus enda kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul ei muutuks pelgalt deklaratiivseks, vaid oleks tõhusalt kaitstud, peab kohtul olema pädevus kõnealuse õiguse rikkumine kõrvaldada ja/või see rikkumine heastada. 20. Nagu märgitud, ei sätesta kriminaalmenetluse seadustik eraldi õiguskaitsevahendeid, mis võimaldaksid adekvaatselt reageerida mõistliku menetlusaja möödumisele. Samas on sellise siseriikliku õiguskaitsevahendi olemasolu EIÕK art 13 kohaselt nõutav. Nimelt on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et EIÕK art 13 tagab õiguse tõhusale siseriiklikule õiguskaitsevahendile, mida kasutades saaks isik end mõistliku menetlusaja nõude rikkumise korral kaitsta (vt Kud?a v. Poola, otsus 26. oktoobrist 2000, p 156). Sellises olukorras on Riigikohus asunud seisukohale, et EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks on kohtul, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, kõiki asjaolusid kaaludes võimalik kriminaalmenetlus määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev otsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-3-04, p 22; 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 18 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-12-08, p 23). 21. Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada. 22. Eelmises punktis nimetatud juhul tuleb kohtul põhiõiguste tõhusaks kaitsmiseks kriminaalmenetlus lõpetada või õigeksmõistev otsus teha kohtulikku arutamist lõpule viimata, olenemata sellest, millises menetlusstaadiumis kriminaalasja lahendamine on. Kui õigust mõistlikule menetlusajale on riivatud sedavõrd intensiivselt, et see eeldab niikuinii isiku suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist või kriminaalmenetluse lõpetamist, puudub põhjus kõiki seaduses ette nähtud menetlusstaadiume läbides seda riivet veelgi süvendada. Sarnaselt on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asunud seisukohale, et kui isik leiab, et on rikutud tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja ta esitab seda puudutava taotluse kriminaalasja menetlevale kohtule, on kohtul kohustus see taotlus lahendada igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-12-08, p 21). IV 23. Järgnevalt annab kolleegium hinnangu maakohtu ja ringkonnakohtu seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud ka nende tegude osas, mis R. P. pani süüdistuse kohaselt toime aastatel 2003 ja 2004. (A) 24. Esmalt märgib kolleegium, et kohtud on ekslikult määratlenud selle ajaperioodi pikkuse, mida kõnealuste tegude menetlusaja mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus lugesid kõigi R. P.-le süüdistuses ette heidetud (aastatesse 1996-2004 jäävate) tegude puhul menetlusaja alguseks 29. juuni 1998, mil Valga Maakonna Maksuamet esitas Valga Politseiprefektuurile taotluse R. P. suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks (kriminaaltoimiku X kd, tl 13 jj). Osutatud taotlus hõlmas käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuses nimetatud tegudest üksnes väidetavat valeandmete esitamist AS T 1996. a oktoobrikuu käibedeklaratsioonis (vt käesoleva otsuse punkt 1.1) ja sama äriühingu 1998. a veebruarikuu käibedeklaratsioonis (vt käesoleva otsuse punkt 1.2). Võtmata seisukohta küsimuses, kas Valga Maakonna Maksuameti taotluse esitamise aeg on käsitatav kriminaalmenetluse alguspunktina selles taotluses kirjeldatud tegude osas, on kolleegium veendunud, et kõnealuse taotluse esitamisest ei saa arvestada menetlusaja algust tegude puhul, mis on süüdistuse kohaselt toime pandud aastatel 2003 ja 2004. Asjaolu, et kriminaalasjad, mille raames menetleti R. P. poolt väidetavalt aastatel 2003. ja 2004. toime pandud tegusid, ühendati ühte menetlusse kriminaalasjaga, mille algusaeg võib olla viidav aastasse 1998, ei tähenda seda, et ka 2003. ja 2004. a tegude osas tuleks menetlusaja kestust arvestada aastast 1998. Olukorras, kus isikut süüdistatakse ühe kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust hinnata eraldi. 25. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo. (Vt nt Reinhardt ja Slimane-Ka?d v Prantsusmaa, otsus 31. märtsist 1998, p 93 ja Malkov v. Eesti, otsus 4. veebruarist 2010, p 56.) Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (vt nt Kangasluoma v. Soome, otsus 20. jaanuarist 2004, p 26). Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel aluseks võetava perioodi alguspunktina on käsitatav näiteks isiku vahi alla võtmise kuupäev või aeg, mil isiku suhtes on alustatud kohtueelset menetlust ja - ehkki teda ei ole vahistatud - on ta ametlikult uurimisest teada saanud või see uurimine mõjutab teda (vrd Reinhardt ja Slimane-Ka?d v Prantsusmaa, p 93 ja Kangasluoma v. Soome, p 26). Näiteks otsuses Malkov v Eesti leidis inimõiguste kohus, et kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamise ajaks ei saa lugeda kuriteosündmuse suhtes kriminaalmenetluse alustamise kuupäeva ega kuupäeva, mil kaebaja kuulati (pealiskaudselt) üle tunnistajana (sest sel ajal ei puudutanud menetlus kaebajat), vaid kuupäeva, mil uurija koostas kaebaja süüdistatavana vastutusele võtmise määruse ja kaebaja kuulutati tagaotsitavaks (kuna kaebaja pidi umbes sel ajal saama teada sellest, et ametiasutused otsivad teda taga). Menetlusaja kulgemise alguseks võib olla ka esimene ülekuulamine politsei poolt (Kangasluoma v. Soome, p 26), dokumentide võetus (T.K. ja S.E. v. Soome, otsus 31. maist 2005) või isiku elu- ja tööruumides toimunud läbiotsimine (Co?me jt v. Belgia, otsus 22. juunist 2000, p 133). Samuti mõjutab kriminaalmenetlus oluliselt isiku olukorda ja tuleb seega lugeda alanuks ajast, mil ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema eraellu, nt küsitletakse seoses isiku käitumisega tunnistajaid (vt Šubinski v. Sloveenia, otsus 18. jaanuarist 2007, p 65). Samas pole iseenesest alust lugeda juriidilisest isikust maksukohustuslase juhi kui füüsilise isiku suhtes toimunud maksukuriteo menetlemist alanuks pelgalt seetõttu, et seoses samade rikkumistega kohaldati sanktsioone juriidilise isiku suhtes (vt Hozee v. Holland, otsus 22. maist 1998, p 44). 26. Kriminaalmenetlust seoses väidetava valeandmete esitamisega OÜ G 2003. a mai-, juuni-, augusti- ja septembrikuu käibedeklaratsioonides alustati Maksu- ja Tolliameti uurimiskeskuse 1. juulil 2004 määrusega (I kd, tl 210-213) Maksu- ja Tolliameti Ida maksukeskuse 21. juuni 2004. a taotluse (I kd, tl 2

1. jj)alusel. Kriminaalmenetlust seoses väidetava valeandmete esitamisega OÜ T 2003. a detsembrikuu käibedeklaratsioonis alustati Maksu- ja Tolliameti uurimiskeskuse 25. augustil 2004 määrusega (III kd, tl 1) Maksu- ja Tolliameti Lääne maksukeskuse samal päeval esitatud taotluse (III kd, tl 2
2. jj)alusel. Need kriminaalasjad ühendati ühte menetlusse uurija 19. mai 2005. a määrusega (II kd, tl 242-243). 27. Kriminaalmenetluse alustamisel 1. juulil ja 25. augustil 2004 ei käsitatud R. P.-d kahtlustatavana. R. P.-st sai seoses eelnimetatud tegudega kahtlustatav alles 14. märtsil 2006, mil ta uurija poolt kahtlustatavana üle kuulati (VII kd, tl 2jj). Sellele vaatamata on kolleegium seisukohal, et R. P. suhtes algas kriminaalmenetlus (EIÕK art 6 lg 1 mõttes) vastavalt 1. juulil 2004 (OÜ G käibedeklaratsioonides valeandmete esitamist puudutavas osas) ja 25. augustil 2004 (OÜ T käibedeklaratsioonis valeandmete esitamist puudutavas osas). Kriminaalmenetluste alustamise ajenditeks olnud Maksu- ja Tolliameti taotlustes viidati R. P.-le kui oletatavate kuritegude võimalikule toimepanijale. Kohe kriminaalmenetluse alguses asus menetleja koguma teavet R. P. tegevuse kohta. Näiteks esitas uurija 5. juulil 2004 Piirivalveametile järelepärimise viie isiku, sh R. P. riigipiiri ületuste kohta ajavahemikul 1. jaanuar 2000 kuni 5. juuli 2004 (I kd, tl 227). 4. novembrist 10. detsembrini 2004 ja 14.-27. aprillini 2005 kuulati jälitustegevuse korras salaja pealt R. P. kasutuses olnud mobiiltelefoni kaudu edastatud teavet (VII kd, tl 128 jj). Seetõttu leiab kolleegium, et alates kriminaalmenetluse alustamisest 1. juulil ja 25. augustil 2004 oli menetlejal R. P. suhtes selge kuriteokahtlus, samuti mõjutasid menetleja poolt kriminaalmenetluse alustamisel ette võetud toimingud, mis olid suunatud selle kuriteokahtluse kontrollimisele, oluliselt R. P. olukorda (vrd Šubinski v Sloveenia, p-d 65-68). 28. Samas leiab kolleegium inimõiguste kohtu eespool viidatud otsuse Hozee v. Holland punktis 44 väljendatud seisukohast lähtudes, et R. P. suhtes toimunud kriminaalmenetluse aja hulka ei saa lugeda 1. juulile 2004 ja 25. augustile 2004 eelnenud perioode, mil Maksu- ja Tolliamet viis läbi maksurevisjone OÜ G ja OÜ T suhtes. Nimetatud revisjonide näol oli tegemist maksumenetluse toimingutega, mille eesmärk on tulenevalt maksukorralduse seaduse § 73 lg-st 1 selgitada välja kõik revideeritava maksukohustusega seotud asjaolud, sealhulgas nii maksukohustust suurendavad kui ka vähendavad asjaolud. Maksumenetlusliku revisjoni eesmärk ei ole võimalike maksukuritegude avastamine, mistõttu ei saa selleks kulunud aega arvata ka kriminaalmenetluse kestuse hulka. 29. Eeltoodust tulenevalt on käesoleva otsuse tegemise ajaks kriminaalmenetlus R. P. suhtes seoses väidetava valeandmete esitamisega OÜ G käibedeklaratsioonides kestnud 5 aastat 11 kuud ja 18 päeva. Kriminaalmenetlus seoses väidetava valeandmete esitamisega OÜ T 2003. a detsembrikuu käibedeklaratsioonis on väldanud 5 aastat 9 kuud ja 24 päeva. (B) 30. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König v. Saksamaa, otsus 28. juunist 1978, p-d 99 ja 111; Kud?a v. Poola, p 124; Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus 3. juunist 2010, p 42). Samade põhimõtete alusel on kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piiri üle otsustanud ka Riigikohus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 17). Vaid juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on inimõiguste kohus pidanud võimalikuks tuvastada EIÕK art 6 lg 1 esimese lause rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (vt nt Estima Jorge v. Portugal, otsus 21. aprillist 1998, p 45). 31. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole R. P.-d mõistliku menetlusaja möödumise tõttu õigeks mõistes eelmises punktis osutatud hindamiskriteeriumidest lähtuvat analüüsi teinud. Kolleegium märgib, et kui näiteks 1998. aastast menetletud tegude puhul võis tõepoolest olla võimalik mõistliku menetlusaja möödumise tuvastamine üksikuid hindamiskriteeriume detailselt vaagimata, siis seda sama ei saa öelda nende tegude kohta, mida on menetletud aastast 2004. Seetõttu kontrollib kolleegium järgnevalt ülalviidatud nelja kriteeriumi alusel, kas kõnealuste tegude osas on mõistlik menetlusaeg praeguseks möödunud või kohe möödumas. (C) 32. Hinnates esmalt käesoleva kriminaalasja keerukust märgib kolleegium, et tegemist on keskmisest keerukama, ehkki mitte erakordselt keeruka kriminaalasjaga. Kriminaalasja keerukus on tingitud eeskätt järgnevast. See, kas R. P.-le süüdistuses nimetatud käibedeklaratsioonides esitatud andmed vastavad tegelikkusele või mitte, eeldab terve rea tsiviilõiguslike tehingute näilikkuse või mittenäilikkuse kontrollimist, sh nende tehingutega seotud mitmete juriidiliste isikute majandustegevuse analüüsimist. Olukorda komplitseerib veelgi see, et osa kriminaalasja lahendamise seisukohalt keskse tähendusega lepingulisest baasist on seotud Vene Föderatsioonis tegutseva juriidilise isikuga, mistõttu on osutunud vajalikuks tõendusteabe kogumine ja muude menetlustoimingute tegemine rahvusvahelise õigusabi korras (vt V kd, tl 12-121; VII kd, tl 74 jj). Lisaks on süüdistusversiooni õiguse hindamiseks vaja kontrollida seda, kas vastab tõele see, et süüdistuses nimetatud äriühingute juhatuse liikmed tegutsesid R. P. faktilise juhtimise ja kontrolli all. Tuleb märkida, et kriminaalmenetluse alguses oli ka kahtluse all olevate isikute ring laiem ega piirdunud üksnes R. P.-ga. Käesoleva kriminaalasja keerukuse hindamisel ei saa mööda vaadata ka faktist, et vähemalt algselt oli asja maht väga suur, hõlmates kokku 11 väidetavat maksurikkumise fakti aastatest 1996-2004, kusjuures kõnealused teod on seotud Eesti erinevates regioonides tegutsenud äriühingutega, mille juhtorganitesse on kuulunud erinevad isikud. Kaudselt iseloomustab kriminaalasja mahukust ka selle materjalide hulk, mis hõlmab kokku 24 köidet. 33. Kohtuasja keerukus ei pruugi siiski iseenesest olla piisav õigustus menetluse pikaajalisusele (vt nt Golovkin v. Venemaa, otsus 3. aprillist 2008, p 39 ja Allenet de Ribemont v. Prantsusmaa, otsus 10. veebruarist 1995, p 50). Kolleegium leiab, et ka käesoleva kriminaalasja puhul võimaldanuks selle keerukuse aste iseenesest asja kiiremat lahendamist. Seetõttu ei saa ainuüksi asja keerukusega praeguseks kulunud menetlusaega õigustada. Oluline on see, kuidas on menetluse kestust mõjutanud ühelt poolt süüdistatava ja tema valitud kaitsjate käitumine ning teiselt poolt menetlejate tegevus või tegevusetus. (D) 34. Kõigepealt käsitleb kolleegium R. P. ja tema valitud kaitsjate käitumist käesoleva asja menetlemisel. 35. Inimõiguste kohus on asunud seisukohale, et ehkki EIÕK art 6 ei eelda süüdistatavalt aktiivset koostööd õiguskaitseorganitega, samuti ei saa isikule ette heita talle siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku ärakasutamist, on isiku käitumine käsitatav objektiivse faktina, mida ei ole võimalik riigile omistada ning mida tuleb arvestada selle hindamisel, kas menetlusaeg on olnud EIÕK art 6 lg 1 mõttes mõistlik või mitte (vt nt Eckle v. Saksamaa, otsus 15. juulist 1982, p 82; Georgiadis v. Küpros, otsus 14. maist 2002, p 43, Martin v. Rumeenia, otsus 10. märtsist 2009, p 46). 36. R. P. ja tema kaitsjate kaitsetaktika käesoleva asja menetlemisel maakohtus ei ole olnud menetlusaja mõistlikkusest hooliv. Peaaegu kogu maakohtus toimunud istungiaeg, mil ei lahendatud - valdavalt kaitsjate või süüdistatava tõstatatud - menetluslikke küsimusi, kulus sellele, et kaitsjad R. Laid ja V. Kivistik ning süüdistatav R. P. küsitlesid tunnistajana kannatanu esindajat M. J.-i. Seejuures oli M. J.-i ülekuulamise teemaks üksnes see võrdlemisi väike osa süüdistusest ja kannatanu tsiviilhagist, mis puudutas R. P. poolt väidetavat valeandmete esitamist AS T 1996. a oktoobrikuu käibedeklaratsioonis. Kaitsjate ja süüdistatava küsimused keskendusid just kannatanu tsiviilhagile. Kaitsjad alustasid M. J.-i küsitlemist 29. aprilli 2008. a kohtuistungil, tehes seda alates pärastlõunast kuni kohtuistungi lõpuni kell 16.46 (XXI kd, tl 138-148). M. J.i küsitlemisele kaitsjate ja süüdistatava poolt kulusid sisuliselt tervikuna (hommikust õhtuni) veel järgmised istungipäevad: 30. aprilli 2008 (XXI kd, tl 148-166); 11. juuni 2008 (XXI kd, tl 248-269); 12. juuni 2008 (XXI kd, tl 269-292); 2. juuli 2008 (XXI kd, tl 294-313); 3. juuli 2008 (XXI kd, tl 313-333); 4. juuli 2008 (XXI kd, tl 333-351); 18. september 2008 (XXII kd, tl 1-23); 19. september 2008 (XXII kd, tl 23-50); 9. detsember 2008 (XXII kd, tl 64-78); 10. detsember 2008 (XXII kd, tl 78-104). Maakohtu õigeksmõistva otsuse tegemise ajaks ei olnud M. J.-i küsitlemine kaitsjate ja süüdistatava poolt veel päris lõpule jõudnud. 37. Siinkohal on tähtis silmas pidada, et tingituna kaitsjate ja süüdistatava käitumisest oli ebatavaliselt suur ajakulu, mis läks nii M. J.-i ülekuulamisele kui ka süüdistatava ja kaitsjate tõstatatud arvukate menetluslike küsimuste lahendamisele, kohtule ja teistele kohtumenetluse pooltele üllatuslik. Näiteks ei osutanud kaitsjad ega süüdistatav umbkaudseltki sellele, mitme istungipäeva vältel M. J.-i küsitleda soovitakse. Sel põhjusel ei olnud ka kohtuistungi aegade määramisel võimalik sellise ebatavalise ajakuluga mõistlikult arvestada. Kui hiljem järk-järgult selgus üha uute ja uute istungiaegade vajalikkus, tuli need määrata (mõnikord mitu kuud) hilisematele kuupäevadele, sest varasemad ajad olid kohtul või kohtumenetluse pooltel juba hõivatud. 38. Kolleegium märgib, et kui süüdistatav ja tema kaitsjad taotlevad ühelt poolt ajamahukate menetlustoimingute tegemist, siis ei saa nad teiselt poolt nendest samadest menetlustoimingutest tingitud ajakuluga põhjendada menetlusaja ebamõistlikkust. 39. Lisaks eelmärgitule leiab kolleegium, et hinnates süüdistatava ja tema kaitsjate käitumist käesoleva kriminaalasja menetlemisel maakohtus tervikuna, on selle puhul täheldatav menetluse pahauskne venitamine. 40. Esiteks leiab kolleegium, et kokku kümme ja pool istungipäeva väldanud M. J.-i küsitlemine seoses väidetava valeandmete esitamisega OÜ T ühes käibedeklaratsioonis ning sellest tuleneva kannatanu tsiviilnõudega ei olnud mitte täielikult suunatud süüdistusversiooni ning tsiviilhagi põhjendatuse kahtluse alla seadmisele, vaid teenis suures osas kohtumenetluse venitamise eesmärki. Näiteks esitasid kaitsjad ja süüdistatav tunnistajana üle kuulatud M. J.-ile suurel hulgal küsimusi, mis ei puudutanud mitte kriminaalasja tõendamiseseme asjaolusid, vaid seaduste sisu või elementaarset maksumenetluse korda, s.o õiguslikke küsimusi, mida ei saa lahendada tunnistaja ütlustele tuginedes. Seejuures olid sellised küsimused enamasti ilmselgelt otsitud, korrates sageli põhjuseta juba varem esitatud küsimusi. Tihtipeale puudutasid M. J.-ile esitatud küsimused maksumenetluse põhitõdesid, näiteks: "Kas ja kuidas maksuhaldur on seotud ise oma teostatud ettekirjutustega - kas tema on ettekirjutuste järelmitega ka kuidagi seotud?" (XXI kd, 147); "Milles seostub halduri seotus ettekirjutusega?" (XXI kd, 147); "Käibedeklaratsioonil on üleval märgitud, et see on Eesti Maksuameti vorm KMD3. Mida see tähendab?" (XXI kd, tl 148); "Kas käibedeklaratsiooni vorm on maksukohuslasele ette kirjutatud Maksuameti poolt?" (XXI kd, tl 149); "Kui taotleja esitab Maksuametile taotluse tagastada seaduse sättest tulenev käibemaks, s.t. viitega Käibemaksu Seaduse §-le 20, siis milline on edasine Maksuameti tegevus?" (XXI kd, tl 149); "Kuidas siis toimub käibemaksu tagastamine kui niisugune?" (XXI kd, tl 149); "S.t kas summa tagastamise suuruse otsustamine on maksuhalduri vahetus kompetentsis?" (XXI kd, tl 149); "Kas maksuhalduril on õigus otsustada tagastatava summa suuruse üle, olenemata sellest, milline on summa suurus käibedeklaratsioonis?" (XXI kd, tl 150); "Mida kujutab endast maksumaksja register ja millistest komponentidest ta koosneb? Millised andmed sinna kokku kogutakse?" (XXI kd, tl 151); "Aga milline on siis selle sisendkäibemaksu tekkimisel või tekitamisel riigi osa?" (XXI kd, tl 154); "S.t. lihtsustatult öeldes see sisendkäibemaks on sisuliselt kahe tehingupartneri vaheline summa riigi vahendusel?" (XXI kd, tl 154); "Kuidas siis aru saada selle käibemaksu [sisendkäibemaksu] olemusest?" (XXI kd, tl 154); "Kas maksuhaldur, otsustades enammakstud maksusumma tagastada, võib tagastada ainult taotletud summa ehk tegutseda ainult taotluse piirides või ta võib sellest taotlusest ka väljuda?" (XXI kd, tl 337); "Kas maksuhaldur võib tagastada ka summa, mille tagastamist ei ole taotletud?" (XXI kd, tl 337); "Kui maksumaksja ei ole summat tagasi taotlenud, kas maksuhalduril on sellele vaatamata õigus midagi tagastada?" (XXI kd, tl 337) jne. Mõnikord sisustasid süüdistatav ja tema kaitsjad M. J.-i ülekuulamisel aega sellega, et esitasid ridamisi lihtsaid küsimusi maksumenetluse korra kohta. Nii võttis süüdistatav R. P. 3. juuli 2008. a kohtuistungil M. J.-i küsitledes teemaks käibedeklaratsiooni vormi ja selle täitmise korra, soovides vastust sellistele küsimustele nagu: "Kas käibedeklaratsioon esitatakse maksuhaldurile vabas vormis?" (XXI kd, tl 324); "Kas see [käibedeklaratsiooni] vorm on kohustuslik maksukohustuslasele?" (XXI kd, tl 324); "Kelle poolt on see vorm kinnitatud?" (XXI kd, tl 324); "S.t. kui ettevõte kinnitas [käibedeklaratsioonis] andmete õigsust, siis reale, mis käsitles tagastusnõuet, tuli tõmmata kriips?" (XXI kd, tl 325); "S.t. see täitmise juhend oli kinnitatud rahandusministri poolt, et kui ei taotleta [käibemaksu] tagastamist, siis tuleb teha kriips või jätta tühjaks?" (XXI kd, tl 325); "S.t. rahandusminister kehtestas, et see [enammakstud käibemaksu] lahter tagastusnõude osas tuli [juhul kui ei taotletud käibemaksu tagastamist] kas jätta tühjaks või tõmmata kriips?" (XXI kd, tl 325); "Kas oskate viidatud mingile avaldatud rahandusministri määrusele, kus see on mingil moel kirja pandud, et tuleb tõmmata kas kriipsuke või nullike?" (XXI kd, tl 325); "S.t. rahandusminister ei olegi kinnitanud korda, kuidas tagastamisele mittekuuluvat käibemaksu selles lahtris kirjeldada?" (XXI kd, tl 325); "Viidake mingile seadusandlikule aktile või muule normile, mis sätestas tagastusnõude lahtri täitmise korra." (XXI kd, tl 325) jne. M. J.-i küsitlemist seoses käibedeklaratsiooni vormiga jätkas 4. juuli 2008. a kohtuistungil kaitsja R. Laid, korrates suuresti päev varem süüdistatava poolt esitatud küsimusi, näiteks: "S.t. see vorm ja käibedeklaratsiooni esitamine ei olnud maksumaksja poolt vabalt valitud vormis, vaid Maksuameti poolt ettekirjutatud plangil?" (XXI kd, tl 334); "Maksumaksja ei võinud esitada seda [käibedeklaratsiooni] vabas vormis, vaid pidi võtma Maksuametist plangi ja selle täitma? Kas oli nii?" (XXI kd, tl 334); "Kas oli kehtestatud vorm, mida peab käibedeklaratsioon sisaldama, milliseid andmeid või oli kehtestatud käibedeklaratsiooni vormi plank?" (XXI kd, tl 334); "Kas seal rahandusministri määruses on ka konkreetselt midagi määratletud puudutavalt tagastusnõuet, tagastusettepanekut või midagi taolist?" (XXI kd, tl 334); "Kas selle tagastusnõude [lahtri] täitmiseks on ka mingi regulatsioon olemas?" (XXI kd, tl 334); "Ja teie nimetatud määruses ka ei ole midagi niisugust, mis reguleeriks tagastusnõude lahtri täitmist?" (XXI kd, tl 334) jne. Kriminaalasja lahendamise seisukohalt sisutud küsimused puudutasid erinevaid teemasid. Muu hulgas esitas R. P. M. J.-ile maksuhalduri olemuse ja töökorralduse kohta selliseid küsimusi nagu: "/.../ kes või mis on maksuhaldur?" (XXI kd, tl 343); "Ma saan õigesti aru, et maksuhaldur ei ole elus asi?" (XXI kd, tl 343); "Tegu on institutsiooniga?" (Küsimus Maksu- ja Tolliameti kohta - XXI kd, tl 343); "S.t. ta on nagu juriidiline isik?" (Küsimus Maksu- ja Tolliameti kohta - XXI kd, tl 343); "On kaks mõistet - maksuhaldur ja maksuametnik - kas nad on sünonüümid?" (XXI kd, tl 343); "Kas maksuametnik, kes on füüsiline isik, on maksuametnik ka töövälisel ajal või ainult tööajal?" (XXI kd, tl 343); "Kas te praegu olete maksuametnik või maksuhalduri esindaja?" (XXI kd, tl 343); "Kas ma saan õigesti aru, et Eesti Vabariigis ei ole maksuhaldurit puhkepäevadel, riigipühadel ja reedetel, mis on Reformierakonna järgi maksuvabad päevad?" (XXI kd, tl 343) jne. Sarnaseid lihtsaid õiguslikke küsimusi esitasid advokaatidest kaitsjad ja aastaid ettevõtluse ning seega ka maksustamisega kokku puutunud süüdistatav R. P., kes väidetavalt on endine maksuametnik (R. P. enda väide 6. detsembri 2007. a kohtuistungil - XX kd, tl 355). Kolleegium on veendunud, et nii süüdistatav kui ka kaitsjad olid tegelikult hästi kursis nende õiguslike teemadega, mille kohta nad tunnistajale küsimusi esitasid. Seega ei saanud M. J.-ile esitatud küsimuste põhjus olla puudulikud teadmised maksuõigusest (mille täiendamine ei ole muidugi ka tunnistaja ülekuulamise eesmärk). Süüdistatava ja kaitsjate küsimuste legitiimseks eesmärgiks ei saa pidada ka M. J.-i maksuõiguslike teadmiste kontrollimist, sest ei süüdistuse ega tsiviilhagi põhjendatus sõltu sellest, kuivõrd hästi tunneb kannatanu esindaja mingit õiguslikku regulatsiooni. Kolleegium leiab, et kõnealuste küsimuste massilise esitamise tegelik eesmärk oli kohtumenetluse venitamine. 41. Lisaks õigusaktide sisule keskendusid kaitsjad ja süüdistatav M. J.-i küsitledes sageli ka asja lahendamise seisukohalt tähtsusetutele detailidele või tunnistaja varasemates ütlustes sisaldunud, kuid käesoleva kriminaalasja seisukohalt ebaolulistele vigadele. Ühe näitena võib tuua selle, kuidas võeti korduvalt jutuks majandusteadlase E. A. isikuandmed. 11. juuni 2008. a kohtuistungil küsitleb M. J.-i kaitsja R. Laid: "/.../ Kaitsja adv. Rein Laid: Räägime tsiviilhagi täiendamisel esitatud maksevõime majandusanalüüsist T kohta. Kust see majandusteadlane A. üldse võetud on, kes ta on? Kannatanu esindaja M. J.: See A. võrrand on enamuses mikroökonoomika õpikutes, selle järgi arvestatakse, seal on palju näitajad, mida arvestatakse, kasutusel olidki just need võrrandid, mida kasutatakse maksuasjades. A. võrrand on kättesaadav ka internetist, mul on olemas see aadress, mille kaudu kasutatakse seda võrrandit, kui on vaja. Kaitsja adv. Rein Laid: Minu küsimus oli - kes on majandusteadlane A.? Kannatanu esindaja M. J.: Majandusteadlane. Ma arvan, et ma sünniaastaid ei pea teadma. See on inimene, kes on koostanud võrrandi, tema võrrandeid kasutatakse analüüside tegemisel. Kaitsja adv. Rein Laid: Kus ta töötab? Kannatanu esindaja M. J.: Ta on surnud, välismaalane, tema võrrandeid kasutatakse üldiselt. /.../" (XXI kd, tl 264) 2. juuli 2008. a kohtuistungil naaseb E. A. küsimuse juurde süüdistatav R. P.: "/.../ Süüdistatav: Kas oskate öelda selle A. eesnime, kelle võrrandit teie kasutate? Kannatanu esindaja M. J.: Ma ei ole majandust päris õppinud, aga selle mehe nimi vist oli E. Ma ei jäta nimesid meelde, kui ei pea oluliseks. Süüdistatav: 11.06.2008.a. istungil - protokollis lk 17 - te vastate, et A. on surnud. Millist A. te mõtlete? Kannatanu esindaja M. J.: Tsiviilhagi see ei mõjuta, kuidas mina isiklikult tean majandustegelaste biograafiat. Võrrandi sain netiaadressilt. Minu teada ta peaks olema surnud. Süüdistatav: Kui te ei ole kasutanud E. A. võrrandit, kes elab, vaid olete kasutanud tundmatu autori algoritmi, siis millist algoritmi see finantskalkulaator kasutab? /.../" (XXI kd, tl 311) Mõnikord seisnes M. J.-i küsitlemine selles, et tal lasti konstateerida üldteadaolevaid fakte. "/.../ Süüdistatav: Nüüd tuleb küsimus. Kui inimene ei võta oma aadressilt posti vastu, siis milliseid järeldusi võib sellest faktist teha, kui kasutame loogilist mõtlemist? Kannatanu esindaja M. J.: Võib olla mitu põhjust. Võib-olla inimene ei ela sel aadressil. Võibolla ta on andnud aadressi, mis ei ole temaga seotud. Maksuhaldur ei ole kontrollinud sissekirjutust ja sissekirjutus ei ole Eestis ka kohustuslik. 1996.a. kehtinud Maksukorralduse seaduse järgi kui andmed muutusid, pidi maksukohustuslane esitama 5 päeva jooksul uued andmed. Süüdistatav: Te tõite praegu välja kaks järeldust. Kas on veel mingi võimalus? Kannatanu esindaja M. J.: Ikka võib olla, inimene võib olla välisreisil, võib olla haiglas, põhjuseid võib olla mitu. Süüdistatav: Kas võib olla ka põhjus, et inimene on puhkusel? Kannatanu esindaja M. J.: Võib küll olla. Süüdistatav: Kas inimene võib ka mitte soovida posti vastu võtta? Kannatanu esindaja M. J.: On olnud juhtumeid. Süüdistatav: Kas võib olla ka nii, et inimene sai teate kätte, aga kui ta sobival ajal läks postimajja, siis tähitud kiri läks juba tagasi Maksuametile? Kannatanu esindaja M. J.: Sellisel juhul inimene saab ühendust võtta. Kui ta näeb, kes talle kirja saatis, ta võtab ühendust. Süüdistatav: Kas ka selline variant on võimalik, et see kiri varastati postkastist? Kannatanu esindaja M. J.: Ükski variant ei ole välistatud, te võite neid siin palju loetleda. /.../" (XXI kd, tl 298-299) 42. Väga suur hulk süüdistatava ja kaitsjate küsimustest M. J.-ile puudutas selliseid AS T suhtes toimunud maksumenetluse nüansse, millel käesoleva kriminaalasja, sh kannatanu tsiviilhagi lahendamise seisukohalt mingisugust tähtsust olla ei saanud. 43. Küsimused, milles paluti tunnistajal selgitada õigusaktide sisu, üldteadaolevaid fakte või mis olid muul moel kriminaalasja lahendamise seisukohalt asjakohatud ja/või taaskordasid põhjuseta varasemaid küsimusi, moodustasid suure osa kaitsjate ja süüdistatava poolt M. J.-ile kümne ja poole istungipäeva jooksul esitatud küsimuste massiivist. Hinnates süüdistatava ja kaitsjate küsimusi käesoleva asja tõendamiseseme kontekstis ja arvestades R. P. ning tema kaitsjate käitumist kohtumenetluses tervikuna, on kolleegium seisukohal, et kannatanu esindaja tunnistajana küsitlemist kasutati esmajoones kriminaalmenetluse venitamiseks. 44. Kolleegiumi hinnangul ei piirdunud kohtumenetluse venitamine süüdistatava ja kaitsjate poolt üksnes suure hulga asjakohatute küsimuste esitamisega M. J.-i ülekuulamisel. Süüdistatav ja kaitsjad astusid ka mitmeid muid samme, mis soodustasid menetluse asjatut pikenemist või vähemalt demonstreerisid süüdistatava ja kaitsjate soovi menetlusega venitada. Eeskätt osutab kolleegium järgnevale. 1. Kogu esimese kohtuistungipäeva vältel 11. septembril 2007 (kell 10.08-17.10, lõunavaheajaga 12.52-14.03), mil pidi toimuma süüdistusakti avaldamine, esitasid kaitsjad R. Laid ja V. Kivistik, vähemal määral ka R. P. ise erinevaid väiteid selle kohta, et kohtus kannatanut (Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu) esindanud kolmel Maksu- ja Tolliameti ametnikul puudub õigus kannatanut esindada või et kannatanu esindajad tuleks taandada (vt XX kd, tl 182-197). Kaitsjate ja süüdistatava nende väidete ja taotluste ärakuulamisele ja teiste kohtumenetluse pooltega arutamisele kulus terve istungipäev. Seejuures olid põhjendused, millega kannatanute esindajate protsessis osalemise õigust kahtluse alla seati, kolleegiumi hinnangul valdavalt otsitud ja õiguslikult irrelevantsed. Näiteks esinesid kaitsjad argumendiga, et konkreetsed Maksu- ja Tolliameti töötajad ei saa käesolevas kohtumenetluses olla kannatanu seaduslikud esindajad, sest nad pole Maksu- ja Tolliameti juhatuse liikmed. Tähelepanuväärne on ka kaitsjate toimimine sama kohtuistungi alguses. Nimelt leidsid kaitsjad kohtuistungi rakendamisel, et kannatanu esindajate poolt kohtule esitatud volikirjade koopiad ei ole nõuetekohased dokumendid, vaieldes aga samal ajal vastu ettepanekule kontrollida kannatanu esindajate volitusi kriminaaltoimikus olevate volikirjade originaalide alusel. Kaitsjad põhjendasid oma positsiooni sellega, et esindajate volituste kontrollimine toimub KrMS § 282 kohaselt enne kui prokurör annab KrMS § 285 lg 2 sätestatud korras kohtuliku uurimise alguses toimiku kohtule üle, mistõttu ei tohi toimikust vaadata ka kannatanu esindaja volikirja originaali. (XX kd, tl 182-185). Kolleegium leiab, et kaitsjate selline käitumine oli selgelt pahauskne. Puudub igasugune mõistlik põhjus väita, et enne KrMS § 285 lg-s 2 sätestatud toimiku üleandmist kohtule on kohtul istungi rakendamisel keelatud tutvuda toimikus olevate volikirjadega, mis tõendavad kohtumenetluse poolte esindajate volitusi. 2. 9. jaanuari 2008. a kohtuistungil (XXI kd, tl 13-19) arutati menetluslikku olukorda, mis oli tekkinud seoses maakohtu samal päeval tehtud määrusega. Selle määrusega (XXI kd, tl 1-12) lõpetas kohus aegumise tõttu kriminaalmenetluse osas, mis puudutas valeandmete edastamist AS T 1996. a oktoobrikuu käibedeklaratsioonis (vt käesoleva otsuse p 1.1) ja jättis läbi vaatamata R. P. 19. detsembri 2007. a kohtuistungil esitatud taotluse (XX kd, tl 392-400) mõista riigilt R. P. kasuks välja 1 000 000 krooni põhiõiguste (mõistliku menetlusaja) jätkuva rikkumise tõttu. Kui prokurör ja kannatanu esindaja leidsid, et kohtu kõnealune määrus ei takista kriminaalasja arutamise jätkamist süüdistuse selles osas, mida määrus ei puuduta, siis süüdistatav ja mõlemad kaitsjad vaidlesid sellele seisukohale pikalt vastu, nõudes et kriminaalasja arutamist ei jätkataks enne kui maakohtu määrus on jõustunud, s.t möödunud on määruskaebetähtaeg ja maakohtu määruse vaidlustamise korral läbitud ka määruskaebemenetlus ringkonnakohtus. Maakohus, tulles vastu süüdistatava ja kaitsja taotlusele, lükkas kriminaalasja arutamise edasi kuni enda 9. jaanuari 2008. a määruse jõustumiseni. Kuna maakohtu määruse vaidlustasid nii R. P. kui ka prokurör, jõustus see Tartu Ringkonnakohtu 12. veebruari 2008. a määrusega (XXI kd, tl 52 jj), millega maakohtu määrus kriminaalmenetluse osalist lõpetamist puudutavas osas tühistati. Kriminaalasja arutamise edasilükkamise tõttu jäid ringkonnakohtu määruse tegemise kuupäevani planeeritud 6 istungipäeva ära. Kolleegiumi hinnangul puudus süüdistatavate ja kaitsjate taotlusel ning selle alusel tehtud maakohtu otsustusel lükata kriminaalasja arutamine 9. jaanuari 2008. a määruse jõustumiseni edasi mõistlik põhjus. Kõnealune määrus puudutas vaid ühte tegu (või osategu) kokku üheteistkümnest R. P.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud teost. Sisulisest küljest ei saanud teadmatus küsimuses, kas süüdistus hõlmab ka väidetavat valeandmete esitamist OÜ T 1996. a oktoobrikuu käibedeklaratsioonis (või kas R. P.-le mõistetakse välja rahaline hüvitis mõistliku menetlusaja möödumise tõttu) kuidagi takistada süüdistuse ülejäänud osade arutamist. 3. Varem kokkulepitud 17. septembri 2008. a kohtuistung jäi ära kaitsja V. Kivistiku taotlusel. Seejuures põhjendas V. Kivistik oma taotlust sellega, et ta ei saa maakohtu istungil osaleda seetõttu, et samale päevale on määratud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istung väärteoasjas nr 3-1-1-52-08, kus V. Kivistik on menetlusaluse isiku kaitsja. (XXI kd, tl 354) Kolleegiumi käsutuses olevate andmete kohaselt ei teavitanud aga V. Kivistik Riigikohut sellest, et tal on 17. septembriks 2008 kokku lepitud istung kriminaalasjas ega taotlenud Riigikohtus toimuva väärteoasja istungi määramist teisele ajale. Samal päeval, kui Riigikohus saatis V. Kivistikule asjas nr 3-1-1-52-08 kohtukutse, s.o 5. augustil 2008 on V. Kivistik koostanud kohtuistungi edasilükkamise taotluse Tartu Maakohtule (XXI kd, tl 354). Analoogilistel põhjustel, s.o hiljem määratud Riigikohtu istungi tõttu taotlesid kaitsjad edukalt ka 21. jaanuarile 2009 planeeritud maakohtu istungi algusaja edasilükkamist 4 tunni võrra (XXII kd, tl 64). Kolleegium märgib, et olukorras, kus kohtumenetluse pool taotleb kohtuistungi varem määranud kohtult istungi edasilükkamist hiljem määratud Riigikohtu istungi tõttu, ilma et ta oleks eelnevalt taotlenud Riigikohtu istungi aja muutmist, võtab ta endale vähemalt kaasvastutuse algselt määratud kohtuistungi ärajäämise eest. Sellist seisukohta kinnitab ka KrMS § 170 lg 2 ps 31 sätestatu, mille kohaselt loetakse menetleja juurde ilmumata jäämise mõjuvaks põhjuseks üksnes osavõtt varem määratud kohtuistungist. 4. Väidetavalt maakohtu informeerimiseks kandsid süüdistatav ja kaitsjad maakohtu 19. septembri 2008. a istungil täies ulatuses ja koos selgitustega ette (XXI kd, tl 35-37) taotluse (XXI kd, tl 357-365), mille R. P. oli esitanud 2. septembril 2008. a Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile. Selles taotluses palus R. P. Riigikohtul tuvastada, et menetlus Tartu Maakohtu kriminaalasjas nr 1-07-2186 on olnud ebamõistlikult pikk ja et õigustloova akti puudumine, millega sätestatakse menetluskord ebamõistliku menetlusaja kohta esitatud kaebuste läbivaatamiseks ja õiglase hüvitise määramiseks, on põhiseadusega vastuolus, ning palus endale määrata Riigikohtu äranägemisel õiglane hüvitis põhiõiguste rikkumisest tuleneva moraalse kahju eest. V. Kivistik esitas samas taotluse, et maakohus lükkaks kriminaalasja arutamise seoses Riigikohtule esitatud taotlusega edasi kuni järgmise kohtuistungini detsembris 2008 (XXI kd, tl 36-37). Maakohus jättis selle taotluse rahuldamata (XXI kd, tl 37). Kolleegium leiab, et mitte maakohtule, vaid Riigikohtule adresseeritud 9-leheküljelise taotluse ja seda puudutavate selgituste ettekandmine maakohtu istungil, samuti kaitsja taotlus kohtuistung edasi lükata olid suunatud kohtumenetluse venitamisele. Võimalik ebaselgus küsimuses, kas Riigikohus mõistab seoses mõistliku menetlusaja nõude rikkumisega R. P. kasuks välja moraalse kahju hüvitise, ei saanud kuidagi mõjutada Tartu Maakohtus toimuva kriminaalmenetluse kulgu. Kohtuistungi edasilükkamine, mida maakohtu keeldumise tõttu küll ei juhtunud, oleks kriminaalasja menetlusaega veelgi pikendanud. 45. Lisaks eeltoodule esitasid R. P. ja tema kaitsjad maakohtule mitmeid taotlusi. Võtmata seisukohta nende taotluste põhjendatuse või põhjendamatuse suhtes, märgib kolleegium, et süüdistatav ja kaitsjad esitasid taotlusi silmatorkavalt aeganõudval viisil, mis pikendas ebamõistlikult kohtumenetluse aega. Konkreetselt osutab kolleegium järgmistele taotlustele. 1. 19. detsembri 2007. a kohtuistungil (XX kd, tl 401-408) esitas R. P. Tartu Maakohtule taotluse (XX kd, tl 392-400), milles palus tuvastada, et tema suhtes toimunud kriminaalmenetlus on olnud ebamõistlikult pikk ning rikub EIÕK art 6 lg-ga 1 tagatud õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Alternatiivselt palus R. P. tuvastada, et tal puudub siseriiklik kaitsevahend ebamõistliku menetlusaja tuvastamiseks ja seetõttu on rikutud tema õigusi EIÕK art 13 järgi. Ühtlasi palus R. P. mõista talle põhiõiguste jätkuva rikkumise eest välja 1 000 000 krooni hüvitist. Pärast seda, kui teised kohtumenetluse pooled olid pärast istungivaheaega väljendanud lühidalt oma seisukoha taotluse põhjendatuse kohta, esinesid nii mõlemad kaitsjad kui ka süüdistatav pikkade sõnavõttudega esitatud taotluse toetuseks. Sellest tulenevalt arutati taotlust istungipäeva lõpuni. 2. 25. aprilli 2008. a kohtuistungil (XXI kd, tl 122-131) esitasid süüdistatava kaitsjad kohtule kaks taotlust. Esimese taotluses (XXI kd, tl 99-103) paluti jätta kannatanute esindaja poolt esitatud tsiviilhagid seadusest tulenevatele nõuetele mittevastavuse tõttu TsMS § 371 alusel menetlusse võtmata. Teises taotluses (XXI kd, tl 104-114) palusid kaitsjad mõista R. P. mõistliku menetlusaja möödumise tõttu õigeks valeandmete esitamises AS T 1998. a veebruarikuu käibedeklaratsioonis (vt käesoleva otsuse punkt 1.2) või tunnistada kriminaalmenetluse seadustik osas, milles see ei võimalda kohtul sellist otsust teha, põhiseadusvastaseks. Maakohus jättis kaitsjate mõlemad eelnimetatud taotlused protokollilise määrusega rahuldamata (XXI kd, tl-d 126 ja 128-129), kuid nende arutamisele kulus valdav osa istungipäevast. 3. 11. detsembri 2008. a kohtuistungi alguses esitas R. P. taotluse anda kriminaalasja lahendamine Tartu Maakohtu Tartu kohtumajast üle Valga kohtumajja (XXII kd, tl 105). Mõlemad kaitsjad ja süüdistatav esinesid selle taotluse toetuseks pikkade sõnavõttudega, mis vältasid valdava osa istungipäevast (XXII kd, tl 105-114). Kolleegium leiab, et osutatud taotluse esitamine mitte kohtumenetluse algetapil, vaid pärast juba pikka aega väldanud kohtulikku uurimist, eriti aga taotluse esitamise viis osutavad sellele, et taotluse põhieesmärk oli kohtumenetluse pidurdamine. 4. 22. aprilli 2009. a kohtuistungil esitas kaitsja R. Laid asjas taotluse tuvastada, et kõigi käesoleva asja raames menetletavate episoodide puhul on rikutud R. P. õigust mõistlikule menetlusajale ja hüvitisena põhiõiguste rikkumise eest mõista R. P. õigeks (XXIII kd, tl 120124). Selle taotluse toetuseks esinesid kaitsjad ja süüdistatav sõnavõttudega umbes kahe ja poole tunni jooksul, lugedes muu hulgas ette mitu lehekülge teksti ajakirjas Juridica avaldatud artiklist (XXIII kd, tl 120-127). 46. Kolleegium on seisukohal, et kriminaalasja arutava kohtu ülesanne on vältida sellise olukorra tekkimist, kus kohtumenetluse poole pahauskne tegevus hakkab kohtumenetlust venitama. Näiteks tuleb kohtul KrMS § 288 lg 5 alusel sekkuda ristküsitlusse ja jätta kõrvale kõik asjakohatud küsimused. Samuti tuleb kohtul mõistlikult piirata kohtumenetluse poolte taotluste arutamise aega. Ka inimõiguste kohus on menetlusaja mõistlikkuse tagamise kontekstis leidnud, et menetluse juhtimine, sh oluliste ja ebaoluliste tõendite eristamine ning poolte tegevusele või tegevusetusele hinnangu andmine on asja arutava kohtu pädevuses (vt Stoji? v. Horvaatia, otsus 1. juunist 2006, p 26). Kohtumenetluse poolte obstruktsionistlik tegevus ei tohi hakata dikteerima kohtumenetluse kulgu ega muuta kohut protsessiosaliste pantvangiks. Kolleegiumi hinnangul ei ole nende põhimõtete järgimine maakohtul käesolevas asjas täiel määral õnnestunud. See asjaolu ei anna aga iseenesest alust jätta R. P. ja tema kaitsjate eelkirjeldatud roll kriminaalmenetluse venitamisel arvesse võtmata. 47. Hinnates seda, kas ja kui, siis millises ulatuses on käesolevas asjas menetlusaja mõistlikkuse nõuet rikutud, ei saa jätta arvestamata ka asjaolu, et R. P. haigestumise tõttu jäi ära suur hulk kohtuistungeid: 1) 12. septembri 2007. a kohtuistungile (XX kd, tl 197-199) R. P. ei ilmunud, edastades sama päeva hommikul kohtule faksi teel perearsti tõendi enda haigestumise kohta; 2) 18. septembri 2007. a kohtuistungile (XX kd, tl 241-242) ei ilmunud ei R. P. ega tema kaitsjad R. Laid ja V. Kivistik. Vahetult enne kohtuistungi algust saatis R. P. faksi teel omakäelise teate selle kohta, et ta on jätkuvalt haige ja lisana Valga haigla patsiendikaardi. Hiljem esitati R. P. tervisliku seisundi kohta ka Valga haigla väljastatud tõend (XX kd, tl 347). Kaitsjate kohtusse mitteilmumise kohta saatis kohus teatise Eesti Advokatuuri. 3) 19.-21. septembrile 2007 planeeritud kohtuistungid jäid R. P. haigestumise tõttu (XX kd, tl 244) ära; 4)10. detsembri 2007. a kohtuistungile (XX kd, tl 364-365) jäi R. P. haigestumise tõttu ilmumata, esitades kohtule faksi teel arstitõendi. R. P. haigestumise tõttu jäid ära ka 11. ja 12. detsembrile 2007 planeeritud kohtuistungid; 5)15. mai 2008. a kohtuistungil (XXI kd, tl 193-195) lükati asja arutamine edasi R. P. haigestumise tõttu; 6) 14.-16. ja 21.-23. jaanuarile 2009 planeeritud kohtuistungid jäid ära R. P. haigestumise tõttu (XXII kd, tl 130); 7) 17.-19. ja 25.-27. veebruarile 2009 planeeritud kohtuistungid jäid ära R. P. haigestumise tõttu (XXIII kd, tl 3 ja 96); 8) 21. aprilli 2009. a kohtuistung jäi pooleli R. P. tervisliku seisundi halvenemise tõttu (XXIII kd, tl 110). Kolleegium märgib, et raske haigestumine on kohtusse ilmumata jäämise mõjuv põhjus (KrMS § 170 lg 2 p 3). Süüdistatav ei saa vastutada selle eest, kui tervislik olukord ei võimalda tal kriminaalmenetluses osaleda. Samas tuleb arvestada, et ajal, mil süüdistatava tervislik seisund välistab tema osavõtu kriminaalmenetlusest, puudub ka riigil objektiivselt võimalus menetlust jätkata ja see lõpule viia. Seega ei saa aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, käsitada riigipoolse viivitusena. Sarnasele seisukohale on asunud ka inimõiguste kohus, leides, et süüdistatavale ei tohi ette heita menetluslikke viivitusi, mis on tingitud tema tervislikust seisundist, kuid samas ei saa süüdistatava terviseseisundist tingitud viivitusi omistada ka riigile, et põhjendada EIÕK art 6 lg 1 rikkumist (vt Lavents v. Läti, otsus 28. novembrist 2002, p 100). Seega tuleb käesolevas asjas menetlusaja mõistlikkuse hindamisel silmas pidada, et väga oluliselt on menetluse kestust kohtumenetluse staadiumis mõjutanud R. P. tervislik olukord, mida riik mõjutada ei saanud. 48. Sõltumata eelmärgitust osutab kolleegium sellele, et kohtud ei ole õigeksmõistvat otsust tehes pööranud piisavat tähelepanu kriminaalasjas kogutud andmetele selle kohta, et mitte kõik tõendid, mis R. P. esitas maakohtule kohtumenetluses osalemist takistanud haigestumiste kinnituseks, ei pruugi vastata tegelikkusele. Tervishoiuameti 23. aprilli 2009. a vastuses Tartu Maakohtu järelepärimisele (XXIII kd, tl 140-141) on märgitud, et kuuest arst A. A. poolt R. P.-le väljastatud tõendist, mis R. P. esitas käesolevas kriminaalasjas maakohtule, tervelt viis on antud põhjendamatult (ei vasta tegelikkusele). Tervishoiuameti juristi täiendavas selgituses (XXIII kd, tl 137-139) täpsustatakse, et kõikidel juhtudel, mil Tervishoiuamet tuvastas tõendi mittevastavuse, on tegemist sellega, et patsiendi terviseseisund ei vastanud nendele kriteeriumidele, mis tinginuks talle tõendi väljastamise. Seejuures vähemalt ühel juhul tuvastati, et patsient esitas arstile võltsitud röntgenülesvõtte. Maakohus leidis, et Tervishoiuameti vastus ei anna piisavat alust kahelda R. P.-le väljastatud arstitõendite õigsuses, põhjendades seda kohtule edastatud informatsiooni ebatäielikkusega. Kolleegium leiab, et Tervishoiuameti edastatud teave oli piisav vähemalt selleks, et maakohus pidanuks võtma ette samme kogumaks täiendavaid andmeid asjaolude kohta, mis puudutasid osade arstitõendite tõepärasuse kahtluse alla seadmist. Olukorras, kus kohus kaalub süüdistatava õigeksmõistmist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ei saa ta jätta kergekäeliselt tähelepanuta võimalikke tõendeid selle kohta, et menetlusaja pikkus on olulises osas tingitud süüdistatava enda pahausksest käitumisest. Erinevalt tõenditest, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolusid, on tõendid, mis annavad teavet pika menetlusaja põhjuste kohta, sellised, mille kogumisel peab kohus ilmutama aktiivset rolli. Käesolevas asjas on maakohus osutatud põhimõtet järginud vaid osaliselt ja kolleegium käsitab seda kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (E) 49. Hinnates riigi ehk kriminaalasja menetlenud ametkondade rolli selles, et väidetavat valeandmete esitamist OÜ G ja OÜ T käibedeklaratsioonides lahendatakse 2004. a keskpaigast saadik, tõdeb kolleegium, et menetlejate tegevus või tegevusetus on põhjustanud teatud viivitusi, kuid neid ei saa pidada menetluse pidurdumise määravaks põhjuseks. 50. Rääkides riigipoolsetest viivitustest tuleb esmalt märkida, et kohtueelses menetluses, mis toimus 1. juulist 2004 (OÜ G käibedeklaratsioonide osas) ja 25. augustist 2004 (OÜ T 2003. a detsembrikuu käibedeklaratsiooni osas) kuni 21. veebruarini 2007, võib täheldada teatud väheaktiivse tegevuse perioode. Eeskätt jäävad need perioodid 2005. a teise ja 2006. a esimesse poolaastasse. Vähemalt teatud määral on kriminaalmenetluse pidurdumine sel ajal siiski õigustatav asjaoluga, et vastus 11. jaanuari 2005. a õigusabipalvele saabus Vene Föderatsioonist osaliselt alles 24. augustil 2006 (VII kd, tl 74 jj). 51. Teiseks on kriminaalasja menetlust mõnevõrra pidurdanud süüdistusakti (XX kd, tl 1-40) halb kvaliteet. Pärast süüdistusakti avaldamist 6. detsembri 2007. a kohtuistungil (XX kd, tl 352
3. jj)väitsid süüdistatav ja kaitsjad, et süüdistusakt ei ole arusaadav, juhtides ühtlasi - ja seda mitte täiesti põhjendamatult - tähelepanu mitmetele süüdistusaktis sisalduvatele puudustele (XX kd, tl 353 jj). Süüdistusakti puuduste arutamine võttis poole 6. detsembri 2007. a istungipäevast ja terve 7. detsembri 2007. a istungipäeva (XX kd, tl 353-364). Kolleegium ei nõustu küll süüdistatava ja kaitsjate maakohtu istungil väljendatud seisukohaga, et süüdistusakti pinnalt jääb arusaamatuks, milles R. P.-d süüdistatakse, kuid tõdeb, et süüdistusakt on põhjendamatult raskesti jälgitav. Kolleegium taunib jätkuvalt praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-116-06, p 28). Käesolevas asjas esitatud süüdistusakt sellele nõudele ei vasta. Samuti on süüdistusakti see osa, mis puudutab R. P.-le esitatud süüdistuse sisu, loogiliselt struktureerimata ja selles kirjeldatud teod või osateod pole kõikidel juhtudel üksteisest selgelt eristatavad. Seda kinnitab muu hulgas asjaolu, et kui prokurör on kogu menetluse kestel (sh kassatsioonis) rääkinud 10 erinevast R. P.-le süüksarvatavast kuriteoepisoodist, siis kolleegiumi hinnangul on süüdistusakti teksti pinnalt eristatavad vähemalt 11 erinevat tegu või osategu (vt otsuse punkt 1). Samasuguse rikkumiste arvu luges süüdistusaktist välja ka R. P. kaitsja R. Laid (XX kd, tl 357). Muu hulgas ei nähtu süüdistusakti tekstist piisava selgusega, kas R. P. erinevaid rikkumisi käsitatakse iseseisvate kuritegudena või ühe jätkuva teo osategudena, nagu on prokurör kogu kohtumenetluse jooksul väitnud. Osutatud ebaselgust suurendab ka järgnev aspekt. Osadel juhtudel on valeandmete esitamist ühe ja sama äriühingu erinevate maksustamisperioodide käibedeklaratsioonides käsitletud süüdistuse teksti erinevates lõikudes, mis üldjuhul algavad sõnaga "Samuti..." (nt valeandmete esitamine AS T 1996. a oktoobrikuu ja 1998. a veebruarikuu käibedeklaratsioonides). Seevastu teistel juhtudel on valeandmete esitamine ühe ja sama äriühingu erinevate maksustamisperioodide käibedeklaratsioonides koondatud kokku süüdistuse ühte lõiku (nt valeandmete esitamine OÜ G käibedeklaratsioonides). Hooletusele süüdistusakti koostamisel viitab seegi, et R. P.-le esitatud süüdistuse teksti kohaselt esitas R. P. grupis A. P.-ga tahtlikult valeandmeid OÜ G 2003. a augustikuu tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonis (XX kd, tl 35). Alles maakohtu istungil süüdistatava ja kaitsjate küsimustele vastates selgitas prokurör, et OÜ G tuludeklaratsioonis valeandmete esitamist puudutavas osas on kriminaalmenetlus tegelikult lõpetatud (XX kd, tl 354-355). Kolleegium märgib, et viide valeandmete esitamisele OÜ G tuludeklaratsioonis on segadusttekitav vaatamata prokuröri poolt maakohtus esile toodud tõigale, et "kui lugeda viimast OÜ-ga G seotud episoodi edasi, siis ei viidata ühelegi tulumaksu ega sotsiaalmaksu seaduse rikkumisele /.../" (XX kd, tl 354). Lisaks eelmärgitule puuduvad süüdistuses, mis algselt hõlmas ka väidetavalt ajavahemikul 1996-2002 toime pandud tegusid, viited kriminaalkoodeksi sätetele, mille järgi need teod toimepanemise ajal kuriteona karistatavad olid. Kolleegium on varem selgitanud, et süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud kvalifikatsioonimuudatused alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05, 32, p 26). See nõue kehtib ka olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega. Sellisel juhul tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 18.) Kokkuvõttes leiab kolleegium, et eelnimetatud ja veel mõningad süüdistusakti arusaadavust vähendanud puudused pidurdasid teatud määral menetluse kulgu. Samas ei olnud vajakajäämistel süüdistusaktis menetluse kestuse põhjuste hulgas siiski märkimisväärset rolli. 52. Ringkonnakohus heitis prokuratuurile ette, et käesolevas asjas liideti ühte menetlusse kuriteod aastatest 1996-2004, nähes selles kriminaalmenetluse pikaealisuse põhjust. Kolleegium märgib, et KrMS § 216 lg 1 p 2 mõtte kohaselt tuleb kriminaalasjad, mille raames menetletakse ühe ja sama isiku erinevaid kuritegusid, üldjuhul ühendada ühiseks menetluseks. See on eriti oluline selleks, et tagada süüdimõistmise korral isiku süü suurusele (

§ 56

) vastava karistuse ja vajadusel kohase liitkaristuse (

§ 64) mõistmine.

Samuti on kriminaalasjade ühendamine tavaliselt tähtis asja lahendamise kvaliteedi seisukohalt. Seda eriti olukorras, kus erinevate kriminaalasjade esemeks on ühe jätkuva teo erinevad osateod. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on ühes kohtuasjas möönnud, et kriminaalasjade eraldamine võinuks küll tõenäoliselt kaebaja kriminaalasja menetlemist kiirendada, ent ei pruukinuks olla kooskõlas hea õigusemõistmise põhimõttega (Neumeister v. Austria, otsus

1. juunist 1968, kohtu seisukoha p 21). Seejuures puudutas inimõiguste kohtu osutatud seisukoht olukorda, kus küsimus oli ühe süüdistatava kriminaalasja eraldamises kaassüüdistatavate kriminaalasjast. Kolleegiumi arvates on veel vähem võimalik leida argumente põhjendamaks ühe süüdistatava erinevate tegude menetlemist erinevate kriminaalasjade raames. Seda eriti olukorras, kui isik on nendes kriminaalasjades ainukene süüdistatav. Vaatamata eeltoodule möönab kolleegium, et teatud juhtudel võib siiski olla õige lahendada ühe ja sama süüdistatava erinevaid tegusid erinevate kriminaalasjade raames. Seda näiteks juhul, kui isiku ühe teo osas on kohtueelne menetlus jõudnud lõppjärku, samas kui teise teo osas on menetlus veel algstaadiumis. Ka käesoleva kriminaalasja puhul ei ole kolleegium veendunud selles, et kõigi R. P.-le süüksarvatavate tegude liitmine üheks kriminaalasjaks oli kõige õigem menetluslik valik. Siinkohal tuleb aga arvestada, et eeskätt võis kõigi R. P.-d puudutavate kriminaalasjade liitmine pikendada menetlust nende (varasemate) tegude puhul, mille osas prokuratuur R. P. õigeksmõistmist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ei vaidlusta. Seevastu R. P. poolt väidetavalt aastatel 2003 ja 2004 toime pandud tegude menetlusaeg ei saanud oluliselt sõltuda sellest, kas neid tegusid menetleti ühes menetluses väidetavalt aastatel 1996-2002 toime pandud tegudega või viimatinimetatud tegudest eraldi teise kriminaalasja raames. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et ringkonnakohtu otsuses esile toodud asjaoluga erinevate kriminaalasjade liitmise kohta ei ole võimalik põhjendada mõistliku menetlusaja möödumist nende tegude osas, mis R. P. pani väidetavalt toime aastatel 2003 ja
3. Samas jagab kolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsusest tulenevat seisukohta, et käesoleva kriminaalasja menetlusaeg pikenes muu hulgas seetõttu, et kohtus jätkati menetlust ka nende R. P.-le etteheidetavate tegude osas, mille toimepanemisest oli möödunud 10 aastat või enam. Kolleegium märgib, et nende tegude puhul oli mõistliku menetlusaja möödumine ilmne. (Seda, kas need teod olid ka aegunud, nagu maakohus ja ringkonnakohus leidsid, kolleegium ei hinda, sest R. P. on kõnealustes tegudes õigeks mõistetud ning seda otsustust pole kassatsioonis vaidlustatud. Ühtlasi ei ole käesolevas asjas tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid anda õiguslikku hinnangut sellele, kas R. P.-le süüdistuses ette heidetud rikkumised (kui need üldse aset leidsid) on käsitatavad ühe jätkuva teona või mitte.) Kolleegium märgib, et erinevalt tegudest, mille osas alustati kriminaalmenetlust
4. a, on R. P. väidetavate varasemate tegude kohtueelses menetluses täheldatavad väga ulatuslikud tegevusetuse perioodid. Selliseid viivitusi iseloomustab ilmekalt prokuröri
5. aprilli
6. a uurija taandamise määrus, kus on muu hulgas tõdetud, et uurija tegevus on viimase aasta jooksul praktiliselt seiskunud ja piirdunud põhiliselt eeluurimise tähtaja pikendamise määruste trükkimisega (VIII kd, tl 96-97). Kolleegium märgib, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et ka aastatel 2003-2006 oleks kõneksolevate tegude kohtueelse menetluse lõpuleviimiseks märkimisväärseid jõupingutusi tehtud. Juhul, kui menetlus R. P.-le varasemate väidetavate tegude osas oleks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu varem lõpetatud, võinuks see kiirendada menetlust nende tegude osas, mis väidetavalt on toime pandud aastatel 2003-
7. Kohtud leidsid, et kriminaalmenetluse jätkamise eest enam kui 10 aastat tagasi toime pandud tegude osas on vastutav prokuratuur, kes keeldus süüdistusest loobumast. Kolleegium nõustub, et prokuratuur oleks EIÕK art 6 lg-le 1 tuginedes võinud kaaluda süüdistusest osalist loobumist. Samas võinuks ka kohus kriminaalmenetluse süüdistuse vanema osa suhtes juba varem mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada või R. P. selles osas õigeks mõista. (F)
8. Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval kriminaalasjas õigus sellele, et tema asja menetletaks erilise hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. (Vt Konashevskaya jt v. Venemaa, p 43). Hinnates seda, mis on R. P. jaoks seoses väidetavalt aastatel 2003.-
9. toime pandud tegude menetlemisega kaalul, märgib kolleegium, et R. P. käitumisest senises kohtumenetluses (vt otsuse punkte 3845) võib järeldada, et süüküsimuse kiire lahendamine ja tuleviku osas ebamäärase olukorra lõppemine pole olnud tema jaoks esmatähtis. Pigem on R. P. ja tema kaitsjad astunud samme, et kriminaalmenetlusest tingitud ebakindla olukorra lõppemist edasi lükata. Seetõttu ei saa asja võimalik olulisus R. P. jaoks käesoleval juhul anda alust väiteks, et riik oleks pidanud senises menetluses üles näitama erilist kiirust. Samuti arvestab kolleegium, et R. P. ei ole ega ole olnud käesolevas asjas vahi all. Süüdistatava viibimine vahi all on asjaolu, mis inimõiguste kohtu praktika kohaselt nõuab kriminaalasja kiireks lahendamiseks erilise hoolikuse ilmutamist (vt Kud?a v. Poola, p 130 ja Pishchalnikov v. Venemaa, otsus
10. septembrist 2009, p 49). R. P. suhtes varem käesolevas asjas tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeld on Tartu Maakohtu
11. detsembri
12. a määrusega tühistatud (XX kd, tl 344 jj). (G)
13. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et ehkki menetlejate toimimine on põhjustanud käesoleva asja lahendamisel teatud viivitusi, ei ole need kokkuvõttes - ja eriti arvestades R. P. ning tema kaitsjate käitumisest tingitud kohtumenetluse pidurdumist - sedavõrd olulised, et võimaldaksid rääkida mõistliku menetlusaja möödumisest ka nende tegude puhul, mille osas alustati kriminaalmenetlust
14. aastal. Igal juhul ei ole mõistliku menetlusaja võimalik riive sedavõrd intensiivne, et see annaks piisava aluse R. P. kõnealustes tegudes mõistliku menetlusaja möödumise tõttu õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada. V
15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
16. jaanuari
17. a ja Tartu Maakohtu
18. juuni
19. a õigeksmõistvad otsused osaliselt ning saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Prokuratuuri kassatsioon tuleb rahuldada.
20. Ehkki kolleegium asus eelnevalt seisukohale, et
21. aastal alustatud osas ei ole käesolevas kriminaalmenetluses mõistliku aja piir veel ületatud, ei ole see piir enam väga kaugel. Seetõttu tuleb kohtul asja uuel arutamisel toimida erilise hoolikusega, et jõuda otsuse tegemiseni võimalikult kiiresti, ilma igasuguste põhjendamatute viivitusteta. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg