RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 64¹ p-i

2. H. L. esitas
3. märtsil 2009 Justiitsministeeriumile vaide, milles taotles käskkirja kehtetuks tunnistamist. Viru Vangla edastas vaide Justiitsministeeriumile
4. mail
5. Justiitsministeerium jättis
6. juunil 2009 vaide rahuldamata.
7. H. L. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla direktori käskkirja nr 6.-3/635-D ning tunnistada vaide edastamisega viivitamine õigusvastaseks. Kaebuse kohaselt viidi distsiplinaarmenetlus läbi rikkumistega. Vangla ei arvestanud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja karistuse määramisel ühegi kaebaja esitatud selgituse ega vastulausega, jättis asjakohased asjaolud arvesse võtmata, rikkudes seega diskretsioonireegleid. Samuti ei võimaldatud kaebajale tutvuda kõikide distsiplinaarmenetluse toimikus olevate dokumentidega. Käskkirjas nr 6.-3/635-D ega distsiplinaarmenetluse protokollis pole esitatud asjaolude kirjeldust, mis tõendaks kaebaja distsiplinaarsüütegu, samuti puuduvad viited muudele tõenditele ning nende asukohale. Ebaõige on käsitada venitatud kileribadest nööri meenutavat eset

§ 64¹ p 1 mõttes keelatud esemena.

Kaebajat karistati alusetult, sest ta ei rikkunud käskkirjas nimetatud õigusnorme. Kaebajale määratud karistus on ebaproportsionaalne ja põhjendamatu. Viru Vangla ületas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 80 lg-s 1 sätestatud vaide edastamise tähtaega, millega rikkus kaebaja õigust efektiivsele ja tõhusale menetlusele enda õiguste kaitseks ning õiguspärast ootust HMS § 80 lg 1 kehtimisele. Kaebaja märkis tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huvina õigusvastaste toimingute tuvastamise ja nendega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise soovi, samuti preventiivse huvi, et Viru Vangla ei jätkaks tulevikus vaide edastamise tähtaegade ületamist. Kaebaja asus seisukohale, et distsiplinaarkaristuse määramise tulemusel rakendati tema suhtes sisuliselt täiendavat karistust, mis seisnes isikliku televiisori kasutamise loa tühistamises, mille tulemusel tema olukord halvenes veelgi, mistõttu iga vaide edastamisega viivitatud päev tõi kaebajale negatiivseid tagajärgi.

1. Vastustaja Viru Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Distsiplinaarmenetluses tuvastati veenvalt, et H. L. kambrist leitud 2,5 meetri pikkuse nööri puhul oli tegemist piisavalt tugeva nööriga, mis võimaldas tekitada vigastusi nii endale kui teistele isikutele. H. L. oli nööri olemasolust teadlik, kuid ei teavitanud sellest vanglaametnikke. Karistuse määramisel arvestati asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning määratud karistus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. H. L. vaie edastati küll HMS § 80 lg-s 1 sätestatud tähtaja rikkumisega, kuid see oli põhjustatud vaiete suurest hulgast ning vaiet ei hoitud kinni pahatahtlikult. Kaebajal puudub õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, sest ei ole alust arvata, et vaide õigeaegse edastamise korral oleks vaideotsuse tulem olnud teistsugune. Noomituse määramisega ei kaasnenud H. L.-le mingeid kahjulikke tagajärgi.
2. Tartu Halduskohus jättis
3. oktoobri
4. a otsusega H. L. kaebuse rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt: 1) seaduseandja pole kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamise sätteid kehtestades täpsustanud süü vormi, seega ei pea karistuse määramise aluseks olev rikkumine olema tahtlik ja võib olla toime pandud ka hooletusest; 2) kaebajat ei ole karistatud nööri valmistamise ega kasutamise eest, mistõttu ei ole tähtis, kelle poolt, millisest materjalist ja missugusel viisil oli nöör valmistatud ning kas ja kuidas seda kasutati; 3) piisab, kui tegemist on loetellu kuuluva esemega ning vangla ei pea ega saagi igal konkreetsel juhul eseme või aine tegelikku ohtlikkust järele kontrollida; 4) vangla on järginud kõiki VangS § 64 lg-tes 1-41 kehtestatud nõudeid. Kuna keelatud eseme omamist tuleb üldjuhul pidada raskeks rikkumiseks, arvestab valitud karistus nii H. L.-le süüks pandud rikkumise asjaolusid kui varasemate karistuste puudumist; 5) kaebaja põhjendatud huvina märgitud preventiivne huvi ning mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamise kavatsus on küll tuvastamiskaebuse esitamiseks sobivad, kuid ei ole käesoleva asja asjaolusid arvesse võttes kaebuse rahuldamiseks küllaldased; 6) kuna Justiitsministeerium jättis H. L. vaide rahuldamata, siis pole tõenäoline, et ligi kuu aja pikkune täiendav ootamine vaide edastamise tähtaja rikkumise tõttu võis üldse tekitada mingit sellist mittevaralist kahju, mille rahalist hüvitamist saab kohtu vahendusel nõuda. Kohtul ei ole põhjust kahelda vaiete suure arvu kohta esitatud väite tõepärasuses ja kuna seetõttu venib ilmselgelt kõigi kinnipeetavate vaiete edastamine, ei saa kaebaja vastava nõude rahuldamine aidata kaasa tema isiklike subjektiivsete õiguste kaitsele, sest tal puudub õiguslik alus eeldada, et nõude rahuldamise tõttu hakatakse edaspidi tema vaideid eelisjärjekorras menetlema. Samuti on Viru Vangla juba võtnud tarvitusele meetmed olukorra parandamiseks ning palganud täiendavat tööjõudu.
5. H. L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus täielikult.
6. Tartu Ringkonnakohus jättis
7. jaanuari
8. a otsusega kaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Täiendavalt märkis kohus järgmist: 1) halduskohus on põhjalikult käsitlenud asjas olevaid tõendeid ning õigustatult leidnud, et kogutud tõenditega on tõendamist leidnud kaebaja süü VangS § 67 lg 1 ja

§ 64¹ p 1 rikkumises.

Kaebaja oli teadlik nööri olemasolust kambris ja seega oli tegemist süülise rikkumisega; 2) kaebajalt äravõetud 2,5 m pikkune nöör on

§ 64

¹ p 1 mõttes keelatud ese, kuna sellega saab ja on võimalik tekitada teistele isikutele või iseendale vigastusi. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt veendus ka menetleja kaebajalt äravõetud nööri tugevuses ja ohtlikkuses; 3) halduskohus leidis õigesti, et ligi kuu aja pikkune täiendav vaide lahendamise ootamine ei saanud tekitada kaebajale sellist mittevaralist kahju, mille hüvitamist tal oleks õigus nõuda; 4) preventiivne eesmärk peab aitama reaalselt kaasa kaebaja õiguste edasise rikkumise vältimisele. Vaide edastamine on sisuliselt menetlustoiming, mida on iseseisvalt võimalik vaidlustada vaid juhul, kui see rikub kaebaja õigusi iseseisvalt. Nimetatud toiming eraldivõetuna kaebaja õigusi ei riku. Kaebajal on küll puutumus vaidlustatud toiminguga, kuid ta ei ole näidanud toimingu õigusvastasuse tähendust eelise või õigusliku kasu aspektist ehk kaebaja ei ole tõendanud, et tuvastamiskaebuse rahuldamine soodustaks tema õiguste kaitset tulevikus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. H. L. esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsused tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Ebaõige on alama astme kohtute seisukoht, et seaduseandja pole distsiplinaarkaristuse määramist reguleerivates sätetes kehtestanud süü vormi. VangS § 63 lg 1 kohaselt saab kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristust üksnes juhul, kui vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõudeid on rikutud süüliselt. Kuna vangla oli teadlik nööri olemasolust, siis on kaebaja distsiplinaarkorras karistamine põhjendamatu ning võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuv. Kambri läbiotsimine teostati ajal, mil kinnipeetav kambris ei viibinud. Kohtud on jätnud tähelepanuta asjaolu, et vastustaja on meelevaldselt hävitanud asitõendi (kambrist leitud nööri), mistõttu ei olnud kohtutel võimalik sellele hinnangut anda, üksnes asitõendi fotografeerimine ei ole piisav. Kohtud on jätnud kaebaja esitatud tõendi tähelepanuta ja hindamata (kileriba - tl 96).

§ 64

¹ p 1 on vastuolus PS §-st 13 tuleneva õigusselguse põhimõttega, kuna selles pole defineeritud nööri mõistet. Kaebaja käsutuses on mitmeid nöörina käsitatavaid esemeid, mis on samas vanglas lubatud; vangla on meelevaldselt lugenud kileribad

§ 64¹ lg 1 mõttes nööriks, mis on keelatud ese.

H. L. palub kontrollida

§ 64¹ p 1 põhiseaduspärasust.

Alama astme kohtute otsused tuvastamiskaebuse osas on selges vastuolus Riigikohtu praktikaga (nr 3-3-1-11-02; nr 3-3-1-88-08), mille kohaselt on põhjendatud huvina käsitatav ka preventiivne huvi. H. L. palub Viru Vanglalt välja mõista menetluses kantud menetluskulud.

1. Viru Vangla palub jätta H. L. kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a otsuse muutmata. Vastustaja leiab, et kuna kaebaja oli teadlik nööri olemasolust kambris, siis oli tegemist süülise rikkumisega, mille eest karistamine on vangistusseaduse kohaselt lubatud. Asjaolu, et vanglateenistujad ei olnud varem keelatud eset kambrist leidnud, ei muuda eset lubatavaks.

§ 65

lg 1 kohaselt on vanglal õigus leitud ese hävitada, keelatud ese fotografeeriti ning foto nöörist lisati tõendina ka distsiplinaarmenetluse materjalide hulka. Nöör oli hinnangu andmiseks olemas distsiplinaarmenetluse ajal, mistõttu nööri mittesäilitamine menetluse lõppedes ei muuda menetlust ega selle tulemust õigusvastaseks. Kassaator ei ole näidanud toimingu õigusvastasuse tähendust eelise ja õigusliku kasu aspektist, mistõttu jätsid kohtud õigesti tuvastamisnõude põhjendatud huvi puudumise tõttu rahuldamata. Nimetatud järeldus on Riigikohtu

1. septembri
2. a otsuses nr 3-3-1-24-09 võetud seisukohtadega kooskõlas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kassatsiooniastmes on vaidlus selles, kas H. L.-le määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane ning kas tuvastamiskaebuse esitamiseks ja rahuldamiseks oli kaebajal piisav põhjendatud huvi.
4. Distsiplinaarkaristuse määramisel kehtinud VangS § 63 lg 1 redaktsiooni kohaselt võis kinnipeetavale kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusi. VangS § 15 lg 3 volitusnormi kohaselt tuli keelatud asjade loetelu, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise kord kehtestada justiitsministri määrusega.

§-s 64¹ on sätestatud ainete ja esemete loetelu, mis kinnipeetavale on keelatud. Nimetatud normi p 1 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon, erivahendid, sõjariistad, torke- lõike- ja raierelvad, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid. Vangla sisekorraeeskirja § 641 p 1 keelab sellise eseme enda juures hoidmise. Kohtud on õigesti leidnud, et VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm. Seetõttu saab distsiplinaarkaristust määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult, vaid hooletusest. Distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud süütegu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kambrist leiti läbiotsimise käigus kileribadest moodustatud nöör, mille olemasolust kambris oli kaebaja teadlik. 12. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kuna seadusandja on keelatud esemete ja ainete kohta regulatsiooni kehtestades lähtunud ainult määratlusest, et vastavas loetelus märgitud esemete või ainetega saab või on võimalik tekitada vigastusi ning esitanud vastava loetelu, siis piisab süüteo toimepanemiseks sellest, kui leitud ese kuulub

§-s 64¹ toodud loetellu, kusjuures vangla ei pea ega saagi igal konkreetsel juhul kontrollida eseme või aine tegelikku ohtlikkust.

§ 64

¹ p 1 kohaselt on kinnipeetavatele keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon, erivahendid, sõjariistad, torke- lõike- ja raierelvad, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid. Kolleegium leiab, et

§ 64

¹ p-s 1 on toodud näitlik loetelu esemetest, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Seega mitte iga

§ 64

¹ p-s 1 nimetatud ese ei ole kinnipeetavale keelatud, vaid üksnes sellised, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Järelikult tuleb vanglal distsiplinaarsüüteo toimepanemise kontrollimisel kõigepealt tuvastada, kas tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega või mitte, tuvastades leitud eseme omadused ning andes hinnangu, kas leitud esemega saab või on võimalik tekitada endale või teistele isikutele vigastusi. 13. Kuna halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel ja Riigikohus kaebuse aluseks olevaid asjaolusid ei tuvasta, ei ole kolleegiumil võimalik distsiplinaarsüüteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid ümber hinnata. Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul ei ole alama astme kohtud rikkunud tõendite hindamisel menetlusnorme. Eeltoodud hinnangut ei muuda ka asjaolu, et vangla ei ole kohtumenetluses tõendina esitanud kaebaja kambrist äravõetud nööri ning on selle väidetavalt hävitanud, sest eelnevalt on nöörist tehtud foto ning kohtumenetluses on teisi distsiplinaarsüüteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid hinnatud. Samuti nähtub distsiplinaarmenetluse protokollist, et vangla veendus leitud eseme tugevuses ja ohtlikkuses. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et distsiplinaarmenetluses tõendina kasutatavaid esemeid (antud juhul keelatud ese), mille omadustele tuleb vanglal eset vahetult hinnates hinnang anda, tuleks säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka kohtumenetluses vahetult hinnata. Üksnes eseme fotografeerimine ei pruugi alati olla piisav, hindamaks eseme omadusi ja sellest tulenevat või tuleneda võivat ohtu eset valdavale või teistele kinnipeetavatele. Nööri hävitamine ei too siiski käesolevas asjas kaasa kohtuotsuste ja Viru Vangla direktori käskkirja nr 6-3/635-D tühistamist, sest kohtuasja ja distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub veenvalt, et tegemist oli nööriga, mida saab käsitada keelatud esemena

§ 64¹ p 1 mõttes.

Eseme ohtlikkuse hindamisel ning

§ 64¹ p-s 1 märgitud keelatud esemena käsitamisel on vanglal ulatuslik hindamisruum.

Vangla on hindamist teostanud ja leidnud, et 2,5 m pikkune venitatud kileribadest moodustatud ese on käsitatav

§ 64

¹ p 1 mõttes sellise nöörina, millega saab või on võimalik tekitada endale ja teistele isikutele vigastusi. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et H. L. vastuväidete osas on vangla võtnud seisukoha, samuti hinnanud, kas leitud ese on käsitatav

§ 64¹ p 1 mõttes keelatud esemena.

Kolleegium on seisukohal, et vangla on õigesti hinnanud kambrist leitud eseme

§ 64

¹ p-i 1 mõttes keelatud esemeks, samuti on määratud distsiplinaarkaristus proportsionaalne toime pandud distsipliinirikkumisega. 14. Kolleegium on seisukohal, et

§ 64

¹ p 1 on põhiseadusega kooskõlas.

§ 64

¹ p-s 1 nimetatud esemete keelamisel, millega saab või võib tekitada vigastusi, on kolleegiumi hinnangul legitiimne eesmärk, milleks on kaitsta vanglas viibivate isikute ja vangla julgeolekut. Kuna

§ 64

¹ p-i 1 osas on seadusandja kehtestanud hindamisruumi, siis ei ole kolleegiumi hinnangul selles asjas vajalik täiendavat põhiseadusele vastavuse testi läbi viia.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et Viru Vangla direktori
2. märtsi
3. a käskkiri nr 63/635-D on õiguspärane haldusakt, millega ei rikutud H. L. subjektiivseid õigusi. Kaebajat on distsiplinaarkorras karistatud kõige leebema karistusega, noomitusega, mis on kolleegiumi hinnangul proportsionaalne toimepandud distsiplinaarsüüteo raskusega. Seega ei kuulu H. L. esitatud tühistamiskaebus rahuldamisele ja kohtute otsused jäävad selles osas jõusse.
4. Kohtud on vaide edastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõude jätnud rahuldamata põhjendatud huvi puudumise tõttu. Kohtud asusid seisukohale, et kaebaja omas küll puutumust vaidlustatud toiminguga, kuid ta ei ole näidanud toimingu õigusvastasuse tuvastamise tähendust eelise või õigusliku kasu aspektist ehk kaebaja ei ole tõendanud, et tuvastamiskaebuse rahuldamine soodustaks tema õiguste kaitset tulevikus olukorras, mil vaideotsusega jäeti esitatud vaie rahuldamata ning kaebaja on esitanud tähtaegse kaebuse vaides märgitud vangla direktori käskkirja tühistamiseks. Samuti ei saanud vaide edastamisega viivitamine põhjustada kaebajale sellist mittevaralist kahju, mille hüvitamist oleks kaebajal võimalik kohtus nõuda.
5. Tuvastamiskaebuse esitamiseks on põhjendatud huvina kohtupraktikas aktsepteeritud kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus. Kohtul tuleb tuvastamiskaebuse läbivaatamisel kontrollida põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise vastu, kuid selle raames ei tohi kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (Riigikohtu halduskolleegiumi
6. veebruari
7. a määrus asjas nr 3-3-1-88-09). Kolleegium nõustub kohtutega, et asjaolusid arvestades ei oleks H. L. kahju hüvitamise nõudel ilmselgelt perspektiivi, sest vaide edastamisega viivitamine ning sellest tulenev ligi kuu aja pikkune täiendav vaide lahendamise ootamine ei saanud kaebajale tekitada sellist mittevaralist kahju, millega kaasneks kahju hüvitise väljamõistmine.
8. H. L. esitas vaide
9. märtsil
10. Viru Vangla edastas vaide Justiitsministeeriumile
11. mail 2009, Justiitsministeerium sai selle kätte
12. mail
13. HMS § 80 kohaselt edastab haldusorgan nõuetele vastava vaide koos vajalike dokumentidega vaide saamisest alates seitsme päeva jooksul haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet. Vangistusseadus ei sätesta selles osas erandit.
14. Kolleegium on varasemalt selgitanud, et olukorras, kus isik on minetanud muude õiguskaitsevahendite kasutamise võimalused, võib toimingu õigusvastasuse tuvastamine olla isiku jaoks küll moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada haldusorgani jaoks olulist märguannet tema tegevuse lubamatuse suhtes, kuid sellest reeglina põhjendatud huvi olemasoluks ei piisa (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
15. aprilli
16. a otsus nr 3-3-1-4-10). Vaide edastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvalda iseenesest kahjulikke tagajärgi, tagajärgede kõrvaldamiseks (viivituse kõrvaldamine) oleks võinud viia tähtaegselt esitatud kohustamiskaebus, mida kaebaja Justiitsministeeriumile ega kohtule esitanud aga ei ole. Samas ei tähenda kohustamiskaebuse esitamata jätmine tuvastamiskaebuse esitamise võimatust.
17. Ebaõige on kohtute seisukoht, et kaebaja pole tõendanud, et tuvastamiskaebuse rahuldamine soodustaks tema õiguste kaitset tulevikus. Kaebaja preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebus soodustab tema õiguste kaitset tulevikus seetõttu, et motiveerib haldusorganit edaspidi õigusaktides sätestatut järgima ja täitma. Kolleegium rõhutab, et preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tuvastamisekaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitleda juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele. Näiteks juhtumil, kui kinnipeetav on vanglast vabanenud, ei saa tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel eesmärgil aidata kaasa tema õiguste kaitsmisele tulevikus. Küll võib tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huvina olla piisav näiteks kahju hüvitamise kaebuse esitamise kavatsus. Käesoleva asja asjaolud ei viita õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisele, mistõttu ei ole preventiivse huvi puudumine ilmselge. Kaebaja on õigesti leidnud, et kohtute seisukoht preventiivse huvi osas ei ühti Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktikaga (vt nt otsust asjas nr 3-3-1-100-09 ning otsust asjas nr 3-3-1-8808). Nimetatud lahendites leidis kolleegium, et põhjendatud huvina on käsitletav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes. Kolleegium jääb nimetatud otsustes preventiivse huvi osas esitatud seisukohtade juurde ja ei pea põhjendatuks oma varasemaid seisukohti muuta.
18. Vangla on tunnistanud HMS § 80 lg-s 1 sätestatud vaide edastamise tähtaja ületamist ja pole vaide edastamisega viivitamise perioodi õigsust kahtluse alla seadnud. Seega on vangla õigusvastaselt viivitanud vaide edastamisega ning rikkunud sellega HMS § 80 lg-s 1 märgitud tähtaega. Vaiete suure hulga, tööjõu vähesuse või töökorralduslike erisustega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide, sh menetlustähtaegu reguleerivate normide järgimata jätmist. Toimingu õigusvastasuse seisukohast ei oma ka tähtsust, kui pikk või lühike oli vaide edastamisega viivitamine ega vangla tegevuse tahtlikkus ning rikkumise vorm ja ulatus, sest nimetatud asjaolud omavad tähtsust kahju hüvitamise kaebuse mitte aga tuvastamiskaebuse lahendamisel.
19. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium Tartu Halduskohtu
20. oktoobri
21. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu
22. jaanuari
23. a otsuse haldusasjas nr 3-09-1498 osas, millega jäeti rahuldamata Viru Vangla viivituse õigusvastasuse tuvastamise taotlus. Kolleegium teeb selles osas HKMS § 72 lg 1 p 4 alusel uue otsuse, millega rahuldab tuvastamiskaebuse ja tunnistab Viru Vangla poolt vaide edastamisega viivitamise õigusvastaseks. Ülejäänud osas jäävad otsused muutmata, kuid täiendatakse otsuste põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
24. HKMS § 93 lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotust, kui ta teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Halduskohtule kaebuse esitamisel on H. L. eest tasutud riigilõivu 250 krooni ning apellatsioonkaebuse esitamise eest samuti 250 krooni. Seega on kaebaja kantud menetluskulud 500 krooni. Halduskolleegium leiab, et kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, siis tuleb HKMS § 92 lg 2 alusel Viru Vanglal H. L.-le hüvitada 250 krooni, kandes selle riigilõivu tasunud Heikko Laasi (Laas) arveldusarvele nr
25. Kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 alusel tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann