← Eesti

3-3-1-22-10

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-22-10

  1. juuni 2010 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Andres Sarapuu kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  2. oktoobri
  3. a korralduse nr 13.2-1/24228 tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  4. veebruari
  5. a määrus haldusasjas nr 3-09-2984 Andres Sarapuu määruskaebus Kirjalik menetlus Rahuldada Andres Sarapuu määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  6. detsembri
  7. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu
  8. veebruari
  9. a määrus haldusasjas nr 3-09-
  10. Vabastada Andres Sarapuu riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-09-2984 ja saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Andres Sarapuu esitas
  12. detsembril 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  13. oktoobri
  14. a korralduse nr 13.2-1/24228 tühistamiseks. Selle korraldusega kohustati A. Sarapuud tasuma maksuvõlga 14 414 krooni (füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) tähtpäevaks tasumata jäetud sotsiaalmaks 12 177 krooni ja sellelt arvestatud intress 2 237 krooni). Kaebuse esitaja väitis, et septembris 2005 võttis ta end Maksu- ja Tolliametis FIE-na arvele,
  15. novembril 2005 ta vahistati ning aprillis 2006 mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust. Vanglas viibimise ajal pöördus ta korduvalt Maksu- ja Tolliameti poole, et end registrist kustutada, kuid sellele kas ei vastatud või nõuti tema isiklikku kohaleilmumist. Neid asjaolusid arvestades poleks sotsiaalmaksuvõlga tohtinud koguneda. Pöördumisi Maksu- ja Tolliameti poole A. Sarapuu tõendada ei suuda. Pärast vanglast vabanemist läks kaebuse esitaja kohe Maksu- ja Tolliametisse ning sulges oma registreeringu FIE-na. Kaebuse esitaja märkis ka, et viibis korralduse andmise ajal kolmeaastast vangistust kandmas ning nägi korraldust esmakordselt siis, kui halduskohus kohustas
  16. novembril 2009 Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskust esitama kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta haldusasjas nr 3-09-
  17. Kaebuse esitaja taotles enda vabastamist riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu.
  18. Tallinna Halduskohtus rahuldas
  19. detsembri
  20. a määrusega riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse osaliselt. Kohus leidis, et riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 13 kohaselt tuleks kaebuse esitajal tasuda kaebuselt riigilõivu 720 krooni. A. Sarapuu vanglasisesel isikuarvel on
  21. detsembri
  22. a seisuga vabu vahendeid 171 krooni ja 90 senti. Halduskohtule kaebuse esitamise päeval (
  23. detsembril 2009) oli isikuarve jääk aga 101 krooni ja 90 senti, kusjuures kaks päeva varem oli kaebuse esitaja teinud vangla kaupluses 180-kroonise väljamineku. Sellest rahast ei jätku riigilõivu tervikuna tasumiseks. Samas ei saa kaebuse esitajat pidada ka täiesti maksejõuetuks, sest vanglas tagatakse temale rõivad ja toitlustus ning ta ei vaja vanglas viibimise ajal toimetulekuks täiendavat raha. Seepärast tuleb kaebuse esitaja vabastada riigilõivu tasumisest osaliselt ja kohustada teda tasuma riigilõivu 125 krooni, mis tal on olemas hetkel ning oli olemas ka vahetult kaebuse esitamisele eelnenud ajal. Kaebuse esitaja otsus teha riigilõivu tasumise asemel vangla kauplusest sisseoste ei mõjuta tasumisele kuuluva riigilõivu suurust.
  24. A. Sarapuu esitas määruskaebuse, milles taotles enda täielikku vabastamist riigilõivu tasumisest. Määruskaebuse kohaselt ei muuda 171 krooni olemasolu kaebuse esitajat maksejõuliseks, sest Tallinna Vangla on tema isikuarvel broneerinud 142 krooni elektri eest tasumiseks ja kohtud nõuavad kaebuse esitajalt riigilõivu tasumist kolmes haldusasjas.
  25. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  26. veebruari
  27. a määrusega A. Sarapuu määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et ka maksejõuetu isiku võib jätta riigilõivu tasumisest vabastamata, kui kaebus on perspektiivitu. A. Sarapuu kaebus ei ole perspektiivikas. Sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg-test 5 ja 6 tulenevalt on FIE kohustatud maksma sotsiaalmaksu aastas mitte vähem kui maksustamisperioodi kuude eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud summalt ja seda proportsionaalselt FIE-na registreeritud kuude arvuga. Sotsiaalmaksu maksmine toimub SMS § 9 lg 3 kohaselt avansiliste maksetena, mida on isik SMS § 9 lg 5 kohaselt kohustatud maksma proportsionaalselt kuude arvuga, mille kestel isik oli registreeritud FIE-na. Eeltoodud sätetest tulenevalt sõltub sotsiaalmaksu ja selle avansiliste maksete tasumise kohustus sellest, kas isik on FIEna registreeritud. FIE-na registreeritud isiku mittetegelemine ettevõtlusega mõjutas vaadeldaval perioodil SMS § 2 lg 8 ja § 9 lg 51 kohaselt sotsiaalmaksu ja avansiliste maksete tasumise kohustust juhul, kui isik oli vastavalt maksukorralduse seaduses sätestatule teatanud Maksu- ja Tolliameti piirkondlikule struktuuriüksusele ettevõtluse peatamisest või ajutise või hooajalise ettevõtlusega tegelemise algus- ja lõppkuupäeva vastavalt maksukorralduse seaduse kuni
  28. jaanuarini 2009 kehtinud § 20 lg-le
  29. Käesoleval juhul möönab kaebuse esitaja, et ta ei saa tõendada väiteid Maksuja Tolliameti poole pöördumisest. Eeltoodud põhjustel ei oleks A. Sarapuu riigilõivust täies ulatuses vabastamine põhjendatud ja kaebuse esitaja väited tema maksejõuetusest ei oma taotluse lahendamisel määravat tähtsust. Ringkonnakohus nõustus siiski ka halduskohtu hinnanguga kaebuse esitaja maksevõimele. Kaebuse esitaja ei väida, et ta oleks tasunud või tasub oma isikuarvel olevatest vabadest rahalistest vahenditest riigilõive veel muudes haldusasjades esitatud kaebustelt. A. Sarapuu isikuarvel broneeritud summadega on halduskohus kaebuse esitaja vabade rahaliste vahendite kindlakstegemisel arvestanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  30. A. Sarapuu esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  31. veebruari
  32. a määrus ja vabastada ta riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu. Määruskaebuse kohaselt oli A. Sarapuul tõepoolest 171 krooni ja vahetevahel on isikuarvele laekunud väiksemaid toetusi, kuid neid vajab kaebaja esmavajaduste rahuldamiseks. Põhjendamatu on väita, et vanglas viibides on isik täielikult riigi ülalpidamisel. Nii tekib "surnud ring," kus vähese isikuarvele laekunud raha tõttu jätab kohus kaebaja riigilõivust vabastamata ja vangla omakorda ei võimalda hügieenitarbeid, riideid või muud esmavajalikku, sest kaebajal oli isikuarvel raha olemas.
  33. Riigikohtu
  34. mai
  35. a määrusega peatati A. Sarapuu määruskaebuse menetlus kuni Riigikohtu määruse jõustumiseni haldusasjas nr 3-3-1-20-
  36. Riigikohus uuendas menetluse
  37. juuni
  38. a määrusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  39. Asjas on vaidlus selle üle, kas kohtud on õigesti jätnud A. Sarapuu riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata. HKMS § 91 lg 1
  40. lause sätestab, et isiku taotlusel võib kohus määrusega vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu. Halduskohus leidis, et A. Sarapuul on võimalik tasuda riigilõivu 125 krooni ja seda ületavas osas tuleb kaebaja maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest vabastada. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kaebaja täies ulatuses riigilõivust vabastamine oleks põhjendamatu ainuüksi kaebuse perspektiivituse tõttu. Kuigi kaebaja väited tema maksejõuetuse kohta ei omanud ringkonnakohtu arvates määravat tähtsust, nõustus ringkonnakohus siiski halduskohtu hinnanguga kaebaja maksevõimele.
  41. Halduskolleegium ei jaga ringkonnakohtu arvamust, et A. Sarapuu kaebus on perspektiivitu. A. Sarapuu on Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse korralduse vaidlustanud väitega, et perioodi eest, mille kestel kaebaja ei saanud vangistuses viibimise tõttu ettevõtlusega tegeleda, ei saa temalt nõuda ka FIE sotsiaalmaksu. Ringkonnakohtu arvates sõltub sotsiaalmaksu ja selle avansiliste maksete tasumise kohustus FIE-na registreerimisest ning ettevõtlusega mittetegelemine välistab maksukohustuse vaid siis, kui isik on maksuhaldurit teavitanud ettevõtluse peatamisest või ajutise või hooajalise ettevõtlusega tegelemise algus- ja lõpukuupäevast. Halduskolleegium leidis
  42. juuni
  43. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-01, et FIE sotsiaalmaksuga maksustamisel on oluline reaalne ettevõtlusega tegelemine ja registrikanne on selle kohta vaid üks võimalik tõend. Sotsiaalmaksuga maksustamisel ei ole lõppkokkuvõttes oluline, kas isik teatas õigeaegselt ettevõtlusega tegelemise lõpetamisest. Oluline on maksustamisperioodil ettevõtlusest tulu saamine või maksumaksja reaalne majandustegevus, mis on suunatud tulu saamisele. Samal seisukohal oli Riigikohus ka
  44. septembri
  45. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-03 (p 10). Kuigi viidatud lahendites oli vaidluse all enne
  46. jaanuari 2001 kehtinud sotsiaalmaksuseaduse redaktsioon, saab halduskolleegiumi arvates nimetatud lahendites väljendatud põhimõtetest lähtuda ka sotsiaalmaksuseaduse hilisema redaktsiooni kohaldamisel. Vaidlustatud korraldusega hõlmatud perioodil kehtinud SMS § 2 lg 1 p 5 kohaselt makstakse sotsiaalmaksu füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulult tulumaksuseaduse § 14 tähenduses, millest on tehtud tulumaksuseaduses lubatud ettevõtlusega seotud mahaarvamised, arvestades sama paragrahvi lõigetes 5, 7 ja 8 sätestatut, kuid mitte rohkem kui maksustamisperioodi kuude palga alammäärade 15-kordselt summalt aastas. Tulumaksuseaduse § 14 lg 2 peab ettevõtluseks isiku iseseisvat majandus- või kutsetegevust, mille eesmärgiks on tulu saamine. SMS § 2 lg 5 sätestab, et füüsilisest isikust ettevõtja maksab sotsiaalmaksu aastas üldjuhul mitte vähem kui SMS §-s 21 nimetatud kuumäära 12-kordselt summalt. Seega tuleb sotsiaalmaksu maksta ka neil ettevõtlusega tegelevatel füüsilistel isikutel, kes ei saanudki ettevõtlusest tulu. Sellest saab järeldada, et sotsiaalmaksu objektiks pole mitte üksnes tulu, vaid ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku puhul ka tema ettevõtlus, mis on suunatud tulu saamisele. Seetõttu leiab kolleegium, et FIE sotsiaalmaksukohustus eeldab ettevõtlusega tegelemist. Ringkonnakohtu määruses osundatud SMS § 9 reguleerib sotsiaalmaksu maksmise korda ega muuda §-s 2 sätestatud maksuobjekti. Kuna A. Sarapuu kaebus põhineb väitel, et tal puudus vanglas viibimise tõttu võimalus ettevõtlusega tegeleda, ei saa halduskolleegiumi arvates pidada A. Sarapuu kaebust perspektiivituks.
  47. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu hinnanguga kaebaja maksevõimele. Halduskohus on tuvastanud, et kaebuse esitamise päeval oli A. Sarapuu isikuarve jääk 101 krooni ja 90 senti, kusjuures kaks päeva varem oli kaebuse esitaja teinud vangla kaupluses 180-kroonise väljamineku. Halduskohtu määruse tegemise ajal oli A. Sarapuu isikuarvel 171 krooni ja 90 senti. Halduskohtu arvates oli kaebaja esitajal võimalik tasuda 125 krooni riigilõivu, sest vanglas tagatakse temale rõivad ja toitlustus ning ta ei vaja vanglas viibimise ajal toimetulekuks täiendavat raha.
  48. Riigikohus leidis
  49. juuni
  50. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-20-10 (p 15) järgmist: "HKMS § 15 lg-st 3, § 16 lg-st 2 ja § 91 lg-st 1 tulenevalt on maksejõuetuse tõendamise kohustus eelkõige kaebajal (vt Riigikohtu
  51. veebruari
  52. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-80-05, p 7). Seetõttu peab kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusele lisama teatise enda ja oma perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisu kohta ning võimaluse korral muud tõendid, mis kinnitavad tema maksejõuetust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 185 lg 2). Kui taotlusest, majandusliku seisu teatisest ja muudest kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei olnud kaebust (või kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus esitatakse pärast kaebuse esitamist, siis nimetatud taotlust) esitades riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata vaid siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Kui kohtul tekib siiski põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus taotlejalt nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Halduskolleegium märgib, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pea isik ette nägema halduskohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tarbeks raha säästma. Seetõttu peaks kohus hindama üksnes neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise vahelisse perioodi. Arvestades HKMS § 9 lg-tes 4-6 sätestatud kaebuse esitamise tähtaegu peab halduskolleegium mõistlikuks piiritleda kohtu hindamisruumi selliselt, et arvesse ei tuleks võtta enam kui kaebuse või taotluse esitamise hetkele eelnenud nelja kuu sissetulekuid ja väljaminekuid. Kolleegium jääb oma senise praktika juurde, et kohtul tuleb maksejõuetuse põhjuste hindamisel arvestada, et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda peetakse ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud. Ka pärast riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Kui kohtu põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, leiab kinnitust, tuleb riigilõivust vabastamise taotlus jätta rahuldamata. Kui kahtlus kinnitust ei leia, tuleb isiku taotlus üldjuhul rahuldada, välja arvatud juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Halduskolleegium selgitab, et kohtul puudub vajadus koguda täiendavaid tõendeid ja hinnata põhjalikumalt taotleja majanduslikku seisu, sealhulgas tuvastada, kas taotleja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus tuleks igal juhul jätta rahuldamata põhjusel, et õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu."
  53. Halduskohus on tuvastanud, et A. Sarapuu isikuarvel ei olnud kaebuse ja ühes sellega riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise hetkel piisavalt raha ka osalise (125 krooni suuruse) riigilõivu tasumiseks. Seega tuleb eeldada, et kaebuse esitamise hetkel oli kaebaja maksejõuetu. Kohus võib riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamiseks nõuda kaebajalt täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel, kui kohtul on põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks. Selles asjas ei ole kohtud põhjendanud kahtlust, et A. Sarapuu on viinud end mõjuva põhjuseta olukorda, kus riigilõivu tasumiseks raha ei jätku. Halduskolleegium on seisukohal, et põhjendatud kahtluseks ei piisa pelgalt selle tuvastamisest, et kaks päeva enne kaebuse esitamist on kaebaja kulutanud vangla kaupluses 180 krooni. Kuigi kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest, võib neil esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud (vt nt Riigikohtu
  54. novembri
  55. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-55-07). Halduskohus ei ole ka nõudnud kaebuse esitajalt täiendavaid selgitusi või tõendeid ega tõendeid ise kogunud. Samuti on halduskohus taotluse lahendamisel ebaõigesti arvestanud A. Sarapuu isikuarvel pärast kaebuse ja ühes sellega riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamist toimunud sissetulekute ja väljaminekutega.
  56. Eespool toodud põhjustel rahuldab halduskolleegium A. Sarapuu määruskaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu
  57. detsembri
  58. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu
  59. veebruari
  60. a määruse. Halduskolleegium vabastab A. Sarapuu riigilõivu tasumisest antud asjas ja saadab asja halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.