← Eesti

3-3-1-20-10

Obsah (7)§ 67§ 11§ 91§ 23§ 33§ 15§ 9

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-20-10 22. juun

) § 91 lg 1 tähenduses. Kaebusele lisatud Tallinna Vangla õiendi kohaselt oli kaebaja vanglasisesele arvele laekunud juulisaugustis 2009 raha kokku 7090 krooni, millest

  1. oktoobri
  2. a seisuga oli vabaks kasutamiseks alles 45 senti, mis on ilmselgelt ebapiisav riigilõivu tasumiseks. Sellises olukorras saab kohus arvesse võtta kaebaja valikuid tema isikuarvel oleva raha kulutamisel ja hinnata, kas tegemist pole maksejõuetust tahtlikult esilekutsuvate väljaminekutega. A. Sarapuu esitas kaebuse kohtule
  3. novembril
  4. Samal kuupäeval esitatud riigilõivust vabastamise taotlusest järeldub, et pärast
  5. oktoobrit 2009 on kaebaja arvele laekunud veel 500 krooni, mis kulus kaebaja väitel hambapasta, dušigeeli, hambaharja, seebi jne ostmiseks. Hügieenitarvete ostmist, samuti vanglas tarbitud teenuste (nt elektri) eest tasumist ei saa pidada põhjendamatuks ja maksejõuetust tahtlikult tekitavaks kulutuseks. Tallinna Vangla õiendist nähtub samas, et kaebaja on septembris-oktoobris 2009 ostnud vangla kauplusest kaupu kokku kolmel korral -
  6. a
  7. septembril 943 krooni,
  8. septembril 783 krooni ning
  9. oktoobril 664,4 krooni eest. Seega oli kaebajal riigilõivu tasumiseks nõutavas suuruses raha olemas ja seda mitte kolm kuud enne kaebuse esitamist, nagu ta määruskaebuses märgib, vaid kaks nädalat enne kaebuse esitamist ning selle kahe nädala jooksul laekus tema enda sõnul arvele veel 500 krooni. Kinnipeetav peab küll hoolitsema oma isikliku hügieeni eest (vangistusseaduse § 50), kuid usutav ega tõendatud pole, et kaebaja kulutas
  10. oktoobrist 2009 kuni kaebuse esitamiseni
  11. novembril 2009 üle tuhande krooni hügieenitarvete ostmiseks või et see raha kulus kõik muude hädavajalike kulutuste katteks. Kaebaja käitumist raha kulutamisel tuleb seega lugeda maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvaks.
  12. A. Sarapuu esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  13. jaanuari
  14. a määrus ja vabastada ta riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu.
  15. Riigikohtu halduskolleegiumi
  16. mai
  17. a määrusega anti asi

§ 67lg 1 alusel läbivaatamiseks halduskolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Asjas on vaidlus selle üle, kas kohtud on õigesti jätnud A. Sarapuu riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata. Enne A. Sarapuu määruskaebuse taotluste lahendamist peab halduskolleegium vajalikuks selgitada kaebuse tagastamise võimalikkust

§ 11

lg 31 p 5 alusel (I) ja peatuda

§ 91lg 1 lause 1 kohaldamise üldistel probleemidel (II).

Seejärel analüüsib kolleegium vaidlustatud määrust ja võtab seisukoha määruskaebuse taotluste osas (III). I 8.

§ 11

lg 31 p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse või protesti määrusega selle esitajale, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. 9. Riigikohtu senise praktika kohaselt tuleb

§ 11

lg 31 p 5 sisustada lähtudes

§-st

  1. Kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kui kohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel, siis on tal kohustus asja menetleda (Riigikohtu
  2. mai
  3. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-08, p-d 14-15;
  4. septembri
  5. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-08, p 13;
  6. septembri
  7. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-34-08, p 9;
  8. oktoobri
  9. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-45-08, p 11;
  10. oktoobri
  11. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-53-08, p 8).
  12. Halduskolleegium peab vajalikuks eespool toodud tõlgendust muuta ja

§ 11lg 31 p 5 kohaldamisala laiendada.

Põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 6. septembri 2007. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-40-07, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 28). Halduskohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse seletuskirja kohaselt on

§ 11

lg 31 p 5 eesmärk eelkõige vähendada halduskohtute töökoormust, kõrvaldades menetlusest ilmselgelt põhjendamatud kaebused ehk lihtsalt sisutud haldusasjad. Neid kaalutlusi, eelkõige kohtusüsteemi efektiivse toimimise eesmärki silmas pidades on halduskolleegiumi arvates võimalik laiendada

§ 11lg 31 p 5 kohaldamisala ka kaebusele, mis on ilmselgelt perspektiivitu.

Kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks lugeda ennekõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. Eespool toodud tõlgendus ei välista aga kohtu kohustust kontrollida, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused, ja teha vajaduse korral kaebuse esitajale ettepanek kaebust muuta (

§ 11

lg 1 p 3), samuti vajaduse korral kaebuse käiguta jätmist ja kaebajalt täiendavate põhjenduste nõudmist (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-8-10, p 10). See tõlgendus ei hõlma ka õigust tagastada kaebus põhjusel, et kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks.
  3. Halduskolleegium rõhutab, et kaebuse tagastamise korral

§ 11lg 31 p 5 alusel on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus.

Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud. 12. Halduskolleegium märgib, et

§ 11

lg 31 p-le 5 eespool antud tõlgendus on kohaldatav ka juhul, kui kohus jätab kaebuse

§ 23

lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata või tagastab apellatsioonkaebuse

§ 33lg 3 p 5 alusel, sest nimetatud sätetel on ühine eesmärk (vt Riigikohtu 15.

mai 2008. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-08, p 12). II 13.

§ 91lg 1 1.

lause sätestab, et isiku taotlusel võib kohus määrusega vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu.

  1. Riigikohtu senise praktika kohaselt peab kohus riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel esmalt tuvastama, kas isik on maksejõuetu. Maksejõuetuks ei saa pidada isikut, kes on viinud ennast kaebuse esitamise ajaks mõjuva põhjuseta olukorda, kus riigilõivu tasumiseks raha enam ei jätku. Kohtul tuleb siiski arvestada, et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda peetakse ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvad (vt nt Riigikohtu
  2. novembri
  3. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-55-07, p 8 ja
  4. jaanuari
  5. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-81-09, p 8). Lisaks on halduskolleegium leidnud, et kaebajale peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (vt nt Riigikohtu
  6. detsembri
  7. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p 8 ning
  8. veebruari
  9. a määrused haldusasjades nr 3-3-1-91-07, p 8 ja 3-3-1-93-07, p 14). Kohtul tuleb hinnata ka kulutusi, mis jäävad riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse ning kohtumääruse tegemise päeva vahele. Kui kaebuse esitaja on viinud ennast kohtumääruse kättesaamise hetkeks teadlikult olukorda, kus riigilõivu tasumiseks raha enam ei jätku, tuleb jätta riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus rahuldamata (Riigikohtu
  10. veebruari
  11. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-93-07, p 13). Kui kohus on kindlaks teinud, et isik on maksejõuetu, tuleb kaaluda, kas tema vabastamine riigilõivu tasumisest on põhjendatud. Maksejõuetu isiku võib jätta riigilõivu tasumisest vabastamata, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (nt Riigikohtu
  12. detsembri
  13. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p 11 ja
  14. jaanuari
  15. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-81-09, p 11).
  16. Menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades peab kolleegium vajalikuks muuta ka

§ 91

lg 1 lause 1 kohaldamise praktikat.

§ 15

lg-st 3, § 16 lg-st 2 ja § 91 lg-st 1 tulenevalt on maksejõuetuse tõendamise kohustus eelkõige kaebajal (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-80-05, p 7). Seetõttu peab kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusele lisama teatise enda ja oma perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisu kohta ning võimaluse korral muud tõendid, mis kinnitavad tema maksejõuetust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 185 lg 2). Kui taotlusest, majandusliku seisu teatisest ja muudest kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei olnud kaebust (või kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus esitatakse pärast kaebuse esitamist, siis nimetatud taotlust) esitades riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata vaid siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Kui kohtul tekib siiski põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus taotlejalt nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Halduskolleegium märgib, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pea isik ette nägema halduskohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tarbeks raha säästma. Seetõttu peaks kohus hindama üksnes neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise vahelisse perioodi. Arvestades

§ 9

lg-tes 4-6 sätestatud kaebuse esitamise tähtaegu peab halduskolleegium mõistlikuks piiritleda kohtu hindamisruumi selliselt, et arvesse ei tuleks võtta enam kui kaebuse või taotluse esitamise hetkele eelnenud nelja kuu sissetulekuid ja väljaminekuid. Kolleegium jääb oma senise praktika juurde, et kohtul tuleb maksejõuetuse põhjuste hindamisel arvestada, et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda peetakse ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud. Ka pärast riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Kui kohtu põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, leiab kinnitust, tuleb riigilõivust vabastamise taotlus jätta rahuldamata. Kui kahtlus kinnitust ei leia, tuleb isiku taotlus üldjuhul rahuldada, välja arvatud juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Halduskolleegium selgitab, et kohtul puudub vajadus koguda täiendavaid tõendeid ja hinnata põhjalikumalt taotleja majanduslikku seisu, sealhulgas tuvastada, kas taotleja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus tuleks igal juhul jätta rahuldamata põhjusel, et õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. III

  1. A. Sarapuu esitas halduskohtule kaebuse
  2. novembril 2009 ja taotles, vastavalt halduskohtu tõlgendusele, Tallinna Vangla
  3. oktoobri
  4. a otsuse (teleri kasutamise loa peatamine) tühistamist ja
  5. septembril 2009 äravõetud teleri kambrisse tagastamist. Ühes kaebusega esitas A. Sarapuu taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja lisas isikuarve väljavõtte ajavahemikust
  6. jaanuar kuni
  7. oktoober
  8. Taotluses kinnitas A. Sarapuu, et pärast nimetatud kuupäeva, kuid enne kaebuse esitamist laekus tema isikuarvele veel 500 krooni, kuid selle kulutas kaebaja hügieenitarvetele.
  9. Halduskohus hindas
  10. detsembri
  11. a määruses A. Sarapuu maksejõuetuse tuvastamisel tema isikuarvele laekunud sissetulekuid ja väljaminekuid ajavahemikus
  12. juulist
  13. oktoobrini
  14. Ringkonnakohus arvestas täiendavalt A. Sarapuu väidet, et pärast
  15. oktoobrit 2009 laekus kaebaja arvele veel 500 krooni. Kohtud tuvastasid, et A. Sarapuul ei olnud
  16. oktoobri 2009 seisuga vanglasisesel isikuarvel riigilõivu tasumiseks piisavalt raha, kuid jätsid A. Sarapuu taotluse rahuldamata põhjusel, et kaebaja oli enda maksejõuetuse tahtlikult põhjustanud ega olnud seega maksejõuetu

§ 91lg 1 tähenduses.

  1. Halduskolleegium leiab, et kohtud ei ole tuvastanud, kas A. Sarapuul oli halduskohtule kaebuse ja ühes sellega riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise hetkel võimalik riigilõivu tasuda, kuid lähtunud siiski eeldusest, et riigilõivu tasumiseks vajalikku raha kaebajal sel hetkel isikuarvel ei olnud. Seega on kohtud sisuliselt möönnud, et kaebuse esitamise hetkel oli A. Sarapuu maksejõuetu. Vastavalt käesoleva määruse p-s 15 toodud selgitusele hindab kohus kaebaja maksejõuetuse põhjusi üksnes siis, kui kohtul on põhjendatud kahtlus, et kaebaja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks. Seejuures tuleks kohtul arvestada, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pea isik ette nägema kohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tarbeks raha säästma. Samuti tuleb arvestada, et ka kinnipeetaval võib olla põhjendatud kulutusi. Eeltoodut arvestades on kohtud A. Sarapuu taotluse lahendamisel ebaõigesti arvestanud kaebaja isikuarvele enne
  2. septembrit 2009 laekunud rahaga. Halduskohus on lisaks siiski tuvastanud, et
  3. septembril 2009, kui kaebajalt teler ära võeti, oli tema isikuarvel vabaks kasutamiseks 2582,7 krooni. Ringkonnakohus on kindlaks teinud, et kaebaja ostis septembris-oktoobris 2009 vangla kauplusest kaupu kokku kolmel korral -
  4. a
  5. septembril 943 krooni,
  6. septembril 783 krooni ning
  7. oktoobril 664,4 krooni eest ja pärast seda, kuid enne kaebuse esitamist laekus A. Sarapuu arvele veel 500 krooni. Kolleegium nõustub, et kinnipeetava sellised kulutused võivad anda aluse põhjendatud kahtluseks, et kaebaja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks. Kohtud ei ole aga kogunud ja hinnanud oma kahtluse kinnituseks täiendavaid tõendeid ega kontrollinud, kas A. Sarapuu kulutused olid põhjendamatud. Halduskolleegiumi arvates ei saa põhjendatud kahtlust rajada pelgalt oletusele. Seetõttu tuleb selles haldusasjas asuda seisukohale, et kohtute kahtlus, et A. Sarapuu muutis end ise mõjuva põhjuseta maksjõuetuks, ei ole leidnud kinnitust.
  8. Kolleegium märgib täiendavalt, et nõustub ringkonnakohtu põhjendustega, mille kohaselt teleri äravõtmise ja tagasi saamisega seotud vaidlust saab pidada A. Sarapuu jaoks oluliseks küsimuseks.
  9. Eespool toodud põhjustel rahuldab halduskolleegium A. Sarapuu määruskaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu
  10. detsembri
  11. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu
  12. jaanuari
  13. a määruse haldusasjas nr 3-09-
  14. Halduskolleegium vabastab A. Sarapuu riigilõivu tasumisest käesolevas haldusasjas ja saadab asja halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.