3-4-1-33-09

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-33-09, millega on ühinenud riigikohtunikud Jüri Ilvest, Jaak Luik ja Märt Rask Olen seisukohal, et õiguskantsleri taotlus tulnuks rahuldada. Riigikogu valimise seaduses, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses ja Euroopa Parlamendi valimise seaduses olevad välireklaami kogu aktiivse agitatsiooni ajal täielikult keelavad sätted tulnuks tunnistada põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks. I Olen seisukohal, et valimisseaduste regulatsioon, mille kohaselt poliitiline välireklaam on kogu aktiivse agitatsiooni perioodil täielikult keelatud, kujutab endast Riigikogu valimiste ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste puhul ebaproportsionaalset sekkumist põhiseaduse §-dega 57, 60 ja 156 tagatud valimisõigustesse ning põhiseaduse §-ga 45 tagatud väljendusvabadusse. Ükski nende õiguste piiramiseks üldkogu poolt otsuse punktis 51 nähtud eesmärk ei õigusta valimisõigustesse ja väljendusvabadusse sekkumist. Arvan, et valitud viisil pole võimalik langetada valimiskampaania kulusid ja vähendada raha osakaalu erakondade poliitilise võimu omandamisel. Mõistlik on eeldada, et konkureerivad erakonnad kasutavad valimiskampaanias ära kõik saadaolevad ressursid, ka rahalised. Raha, mida pole võimalik kasutada aktiivse agitatsiooni perioodil välireklaamiks, kasutatakse eelduslikult sel perioodil valimiskampaanias muul otstarbel. Tundub, et tänu aktiivse agitatsiooni perioodil poliitilise välireklaami keelamisele tehakse Eestis erakondade poliitilist välireklaami ja järelikult ka kulutusi poliitilisele välireklaamile enne aktiivse agitatsiooni perioodi. Viimasel juhul nihkub poliitilise välireklaami kulutuste tegemine lihtsalt varasemasse perioodi ning aktiivse agitatsiooni perioodil poliitilise välireklaami täielik keelamine eelduslikult ei saa vähendada raha osakaalu poliitikas. Pigem võib raha osakaal poliitilise võimu saavutamiseks sellisel juhul isegi suureneda, sest periood, mille kestel end valijatele aktiivse välireklaami ja muude vahendite abil tutvustatakse, pikeneb poliitilise välireklaami eksponeerimise aja ettepoole nihkumise tõttu. Valimiskampaania kulude ning poliitikas raha osakaalu vähendamiseks on võimalik kehtestada valimiskampaania kuludele mõistlik ülempiir. Nimetatud keelu eesmärgina näeb üldkogu ka avaliku ruumi vabastamist liigsest poliitilisest välireklaamist, mis võib tekitada avalikkuse vastumeelsust poliitilise reklaami ja poliitika vastu. Arvan, et selle eesmärgi saavutamiseks on aktiivse agitatsiooni perioodiks poliitilise välireklaami totaalse keelu asemel võimalik kasutada palju leebemaid vahendeid, näiteks lubada poliitilist välireklaami aktiivse agitatsiooni perioodil, kuid piirates sel perioodil poliitilise välireklaami välja paneku kestust, piirata kasutatavate reklaamipindade suurust ja välja paneku kohti jne. Arvan, et aktiivse agitatsiooni perioodil poliitilise välireklaami täielik keelamine sunnib otsima muid võimalusi välitingimustes valija mõjutamiseks, mis võib kaasa tuua poliitilise välireklaami mõiste, samuti seadusega lubatu ja keelatu hägustumise ning lõpptulemusena ka õiguskorra autoriteedi languse. Mulle jääb arusaamatuks, miks on vaja vabastada avalikku ruumi poliitilisest välireklaamist just aktiivse agitatsiooni perioodil, kuid võimaldada poliitilist välireklaami enne seda perioodi. Poliitilise välireklaami poliitikasse vastumeelsust tekitav mõju, kui see on olemas, peaks eelduslikult olema ühesugune, sõltumata välireklaami esitamise ajast. Ma ei ole ka veendunud selles, et praegu seadusega vastuolus olev poliitiline välireklaam, erinevalt teistest, praegu mitte keelatud avalikest poliitilisest reklaamidest, saab tekitada valijates vastumeelsust poliitika vastu. Arvan, et kui mõistetakse, et mingi poliitilise reklaami liik tekitab valijaskonnas vastumeelsust, siis hakkab toimima poliitikas tegutsevate jõudude eneseregulatsioon - niipea kui saadakse aru, et valijate mõjutamise mingi vahend tekitab valijates vastumeelsust mõjutajasse, loobutakse vastumeelsust tekitava mõjutusvahendi kasutamisest. Üldkogu näeb valitud vahendi eesmärgina ka poliitilise argumentatsiooni suurendamist. Eesmärk suurendada poliitilist argumentatsiooni on kiiduväärne. Kuid seni, kuni argumenteerimata propagandaga on eelduslikult võimalik saavutada valijate soovitud suunas mõjutamist, ei aita poliitilise välireklaami keelamine kaasa valimisprotsessis poliitilise argumentatsiooni suurendamisele. Loosunglik reklaam ja paljasõnalised lubadused lihtsalt kanduvad suuremas mahus teise inforuumi, näiteks trükiajakirjanduselt ostetud reklaamipindadele, televisiooni, raadiosse, postkastidesse, supermarketite siseruumidesse. Poliitilise argumentatsiooni osatähtsus saab suureneda, kui valimisprotsessis osalevad poliitilised jõud ise leiavad, et seisukohtade argumenteeritult esitamine on reklaamist efektiivsem. Seepärast pean valimiskampaanias poliitilise argumentatsiooni suurendamiseks aktiivse agitatsiooni perioodil välireklaami täielikku keelamist sobimatuks vahendiks ja soovitud sihile mitteviivaks põhiõigustesse sekkumiseks. Kuna välireklaami täielik keelamine aktiivse agitatsiooni perioodil ei suuda tagada poliitilise argumentatsiooni suurenemist ning argumenteerimata poliitiline agitatsiooni läheb suure tõenäosusega teistesse infokanalitesse, siis minu arvates ei saa üldkogu enamuse poolt põhiseaduspäraseks peetud vahend vähendada valijate kohatut mõjutamist (valijate tahtega manipuleerimist, poliitilise programmi ja kavatsuste kohta valijatele sisulise teabe andmata jätmist). Üldkogu enamus viitab otsuses, et Riigikohus on varem näinud aktiivse agitatsiooni perioodil poliitilise välireklaami keelamise eesmärgina erakondade, üksikkandidaatide ja valimisliitude võrdsuse tagamist selle kaudu, et vähendatakse erakondade kulutusi valimiskampaaniale ja raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel. Eelpool põhjendasin, miks ma arvan, et valitud vahend erakondade puhul raha osakaalu ja kulutusi ei vähenda. Seega ei saa see vahend minu arvates kaasa aidata ka erakondade ja teiste kandideerijate võrdsuse saavutamisele. Erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide võrdsuse hindamisel tuleb silmas pidada ka nende tegelikku võimalust oma vaateid tutvustada. Oma vaadete tutvustamise võimaluste poolest on erakond, valimisliit ja üksikkandidaat juba olemuslikult ebavõrdses olukorras. Erakond eksisteerib juba enne valimisnimekirjade registreerimist ning saab erakonnana poliitilise välireklaami abil end teatavaks teha enne aktiivse agitatsiooni perioodi. Valimisliidud ja üksikkandidaadid tekivad alles nende registreerimisel valimiskomisjonis. Kohalikel valimistel ei pruugi üksikkandidaadil või valimisliidul oma programmi kui dokumenti üldse olla võimalik efektiivselt tutvustada teisiti kui aktiivse agitatsiooni perioodil välireklaami kaudu. Kohalikke avalik-õiguslikke telekanaleid üldjuhul pole. Kohalikku eraõiguslikku raadiosse ja trükimeediasse, kui ka viimased on olemas, pääs ei pruugi olla tagatud. Arvan, et aktiivse agitatsiooni perioodil poliitilise välireklaami keelamine annab eelise "vanadele poliitikas olijatele" ja võib pärssida nendega konkureerivate uute poliitikute esile kerkimist. Erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide faktilist ebavõrdsust ei saa seepärast kõrvaldada poliitilise välireklaami täielik keelamine kogu aktiivse agitatsiooni perioodil. Selline keeld pigem süvendab nende faktilist ebavõrdsust. Üldkogu enamuse seisukohta, et praegusel juhul on valimisõigusi ja väljendusvabadust, mille olemasoluta ei oleks demokraatlik riigikorraldus võimalik, valimisseadustega piiratud samade õiguste kasutamise huvides demokraatlike otsustusprotsesside parema toimimise tagamiseks (vt otsuse punkt 67) pean ma ebaveenvaks. II Nõustun üldkogu enamusega selles, et Euroopa Liidu õigus ei takista Riigikogul poliitilise välireklaami keelamist Euroopa parlamendi valimiste kampaania ajaks ning et selle keelu põhiseaduspärasuse kontrollimine on Riigikohtu pädevuses (vt otsuse punktid 42 ja 43). Olen seisukohal, et selle keelu põhiseaduspärasust saab Euroopa Parlamendi valimiste puhul hinnata üksnes läbi põhiseaduse § 45, mis sätestab väljendusvabaduse. Euroopa Parlamendi valimise seaduse §-s 51 sätestatud piirang on minu arvates ebaproportsionaalne sekkumine põhiseaduse §-ga 45 tagatud väljendusvabadusse üldjoontes samadel põhjendustel, mis on esitatud käesoleva eriarvamuse esimeses osas. Erinevalt üldkogu enamusest arvan, et põhiseaduse §-dele 57 ja 60 tuginemine Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 51 põhiseaduspärasuse hindamisel pole võimalik. Põhiseaduse §-d 57 ja 60 reguleerivad valimisõigusi üksnes Eesti riigivõimu teostamisel. Põhiseaduse täiendamise seaduse § 2 mille kohaselt Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi, ei toonud muudatusi põhiseaduse §-de 57 ja 60 kohaldamisse. Euroopa Parlamenti Eestist valitud isikud ei teosta Eesti riigivõimu. Õiguslikus mõttes nad esindavad Euroopa Liidu ühishuvi, nagu ka Eestist pärit Euroopa Komisjoni liige ning Euroopa Kohtu ja esimese astme kohtu kohtunik. Minu arvates saab ja tuleb valimisõigustesse sekkumise õiguspärasust Euroopa Parlamendi valimistel hinnata läbi üldkogu otsuse punktides 36, 37 ja 42 nimetatud Euroopa Liidu õigusaktide, jättes Euroopa Liidu õiguse kohaldamise ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt kohtuasja lahendamisel kohaldamata Eesti õiguse sätte, mis on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. III Ma tunnustan erakonna tegevusvabadust kui põhiseadusega kaitstud vabadusõigust. Õigus koonduda erakonda oleks sisutühi, kui erakonnal poleks õigust tegutseda. Arvan, et erakonna tegevusvabadus on tuletatav põhiseaduse § 48 lg-test 1, 3 ja 4. Erinevalt üldkogu enamusest ei näe ma valimisseaduste vaidluse all olnud sätete puhul sekkumist erakonna tegevusvabadusse. Arvan, et erakonna tegevusvabadus ei hõlma väljendusvabadust. Väljendusvabadus on erakondade ja teiste mittetulundusühingute, samuti nagu füüsiliste isikute ja äriühingute puhul kaitstud põhiseaduse §-ga 45. Väljendusvabadust kaitseb kõigi põhiõiguste kandjate puhul põhiseaduse § 45, milles sätestatakse seaduse kvalifitseeritud reservatsiooniga põhiõigus. Põhiseaduse mõttega ei oleks kooskõlas kui näiteks ettevõtlusega tegeleva ajakirjandusväljaande väljendusvabadust kaitseb põhiseaduse § 31, milles sätestatakse seaduse lihtsa reservatsiooniga põhiõigus.