3-1-1-61-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-61-10 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

1. august 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe Kohtuasi Aserbaidžaani Vabariigi advokaat D. S. taotlus lubada tal osaleda apellatsioonimenetluses süüdistatava A. Z. kaitsjana Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-08-12818 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik D. S., määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. juuli 2010, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta D. S. määruskaebus läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. märtsi
7. a otsusega tunnistati teiste hulgas süüdi A. Z. Kohus tunnistas A. Z. süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ning mõistis talle KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks vangistuse 14 aastat ja 6 kuud.
8. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonid ka A. Z. ja Aserbaidžaani Vabariigi advokaat D. S. Viimati nimetatud isiku apellatsioon jäeti Harju Maakohtu
9. aprilli
10. a määrusega KrMS § 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ja tagastati apellatsiooni esitajale. Määruses märkis kohus, et esialgselt D. S-le antud luba osaleda kriminaalasjas süüdisatava kaitsjana võeti hiljem tagasi ning edasiselt tal kriminaalmenetluses kaitsjana osaleda ei lubatud. Uut luba D. S-le aga antud ei ole.
11. Tallinna Ringkonnakohtule
12. mail 2010 laekunud taotluses märkis D. S., et ta on A. Z. lepinguliseks kaitsjaks ja kaitsealune soovib just tema osalemist apellatsioonimenetluses. Taotleja arvates puudusid seaduslikud alused tema väljaarvamiseks menetlusosaliste hulgast.
13. Juhindudes KrMS § 328 lg1 p-st 3 ja ja § 385 p-st 16 jättis ringkonnakohus eelmenetluses
14. mai
15. a määrusega taotluse rahuldamata, märkides, et määrus on lõplik ega ole edasikaevatav. Määruse põhjendused on lühidalt järgmised. 4.1 KrMS § 42 lg 1 p 1 kohaselt saab lisaks advokaadile olla kriminaalmenetluses lepinguliseks kaitsjaks ka seadusega lepingulisele esindajale kehtestatud haridusnõuetele vastav muu isik, kuid seda üksnes menetleja loal. Käesoleval juhul on loa andmiseks pädev menetleja Tallinna Ringkonnakohus. 4.2 Esialgu andis Harju Maakohus D. S-le KrMS § 42 lg 1 p 1 alusel loa osaleda maakohtu menetluses muu isikuna A. Z. kaitsjana. Hiljem aga võttis maakohus selle loa määrusega tagasi põhjendusega, et D. S. on kohtuistungitele korduvalt tahtlikult ilmumata jäämisega tinginud istungite edasilükkamise. Maakohus leidis, et selliselt toimides käitus D. S. süüdistatava huvide vastaselt ja näitas üles lugupidamatust kohtu ning teiste kohtumenetluse poolte suhtes. 4.3 Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus on õigesti ja põhjendatult sedastanud asjaolud, mis on tinginud D. S-le KrMS § 42 lg 1 p 1 alusel antud loa tagasivõtmise ning puuduvad alused kõnealuse loa uuendamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
16. Tallinna Ringkonnakohtu
17. mai
18. a määruse peale on Riigikohtule esitanud määruskaebuse D. S., kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja enese lubamist apellatsioonimenetlusse A. Z. kaitsjana, põhjendades seda järgnevalt. 5.1 Kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda kaitsja eemaldamist menetlusest. Pealegi, kohus on tagasi võtnud D. S-le antud loa kriminaalmenetluses A. Z. kaitsjana osaleda mitte seetõttu, et ta puudus istungitelt, vaid põhjusel, et tema väited on Eesti kohtusüsteemi jaoks ebamugavad. 5.2 Ringkonnakohus viitab oma määruses KrMS § 385 p-le 16, mis näeb ette kohtumenetluse poole taotluse lahendamise kohtumenetluses. Sellega on ringkonnakohus tunnistanud D. S. kohtumenetluse pooleks, kuid on samal ajal jätnud rahuldamata tema taotluse lubada ta A. Z. kaitsjana apellatsioonimenetlusse. 5.3 Ühtlasi esitab D. S. taotluse Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku Paavo Randma taandamiseks, märkides, et KrMS § 49 lg 1 p 1 kohaselt on kohtunik kohustatud kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem samas kriminaalasjas teinud kohtulahendi. P. Randma on juba D. S. kaebusi lahendades teinud käesolevas kriminaalasjas kaks määrust ?
19. aprillil 2010 ja
20. mail
22. Vastuses D. S. kaebusele leiab Riigiprokuratuuri juhtiv prokurör Margus Kurm, et see on põhjendamatu ja palub jätta see rahuldamata. Prokurör ei nõustu kaebuses toodud järeldusega, nagu oleks ringkonnakohus D. S. taotluse sisulise lahendamisega ta automaatselt menetlusosaliseks tunnistanud, kuna taotluse rahuldamata jätmine ei saa olla samaaegselt selle rahuldamine. Prokurör märgib ka seda, et tulenevalt KrMS § 50 lg-st 5 lahendavad ühe kohtuniku vastu esitatud taandamistaotluse kohtukoosseisu teised liikmed. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust esitada taandamistaotlus ringkonnakohtu kohtuniku peale Riigikohtule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
23. Kriminaalmenetluse seadustiku § 42 lg 1 p 1 kohaselt võib lepinguliseks kaitsjaks olla advokaat ja teised kriminaalmenetluse seadustikus lepingulisele esindajale kehtestatud haridusnõuetele vastavad isikud menetleja loal. Eelnevast nähtub, et kui advokaadi jaoks piisab kriminaalmenetluses osalemiseks kokkuleppest kaitsealusega, siis teised kriminaalmenetluse seadustikus lepingulisele esindajale kehtestatud haridusnõuetele vastavad isikud peavad lisaks sellele taotlema ka luba menetlejalt, kelleks tulenevalt KrMS § 16 lg-st 1 on kohus, prokuratuur ja uurimisasutus. Seega peab isik, kes vastab haridusnõuetele, kuid kes ei ole advokaat, küsima kriminaalmenetluses kaitsjana osalemiseks kohtueelses menetluses luba uurimisasutuselt või prokuratuurilt, kohtumenetluses aga kriminaalasja menetlevalt kohtult.
24. Kui menetleja annab isikule loa kriminaalmenetluses kaitsjana osaleda, kontrollib ta reeglina üksnes isiku vastavust seaduses sätestatud haridusnõuetele. Seda põhjusel, et üldjuhul ei tunne menetleja kaitsjana tegutseda soovivat isikut ja seetõttu puuduvad tal andmed, mille põhjal isiku pädevust hinnata. Menetluse kestel saab menetleja aga isiku kaitsjana tegutsemist jälgides tema oskustest parema ülevaate, mistõttu võib selguda, et isik on tegelikult asjatundmatu ja tema kaitsealuse huvid jäävad kaitseta. Seetõttu võib osutuda vajalikuks esialgu antud luba menetluses kaitsjana osalemiseks tagasi võtta ning anda kahtlustatavale või süüdistatavale tema kaitseõiguste tagamise eesmärgil võimalus uus kaitsja valida. Ka Riigikohtu praktikas on selgesõnaliselt tunnustatud menetleja õigust võtta tagasi luba, mille ta on andnud kaitsjana menetluses osalemiseks isikule, kes ei ole advokaat (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25. aprilli
26. a määrus väärteoasjas nr 3-1-1-37-06, p 7.3). Tuleb märkida sedagi, et juhul, kui süüdistatav soovib enda kaitsjaks isikut, kes vastab küll kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud haridusnõuetele, kuid kes on kvalifikatsiooni omandanud välisriigis, tuleb menetlejal loa andmist eriti põhjalikult kaaluda. Seejuures tuleb menetlejal vastata küsimusele, kas on alust eeldada, et isik omab teadmisi Eesti õigussüsteemist, sh kriminaalmenetlus- ja karistusõigusest sellisel tasemel, et tal on võimalik oma ülesandeid kaitsjana pädevalt täita. Sarnased piirangud on sätestatud ka advokaatidest kaitsjatele. Nimelt tuleneb advokatuuriseaduse (edaspidi AdvS) § 22 lg-st 3, et Eestis võib reeglina advokaadi kutsenimetuse all õigusteenust osutada üksnes Eesti Advokatuuri liige. Assotsieerunud liige võib kaitsta klienti kohtus üksnes koostöös vandeadvokaadiga (AdvS § 67 lg 2). Ka välisriigi advokaat võib AdvS § 74 lg 4 kohaselt klienti kohtus kaitsta üksnes koos vandeadvokaadiga. Seega lähtub advokatuuriseadus eeldusest, et välisriigi advokaadid ei tunne Eesti õiguskorda sellisel määral, et nad võiksid kriminaalmenetluses kaitsjana osaleda iseseisvalt, mistõttu nad võivad seda teha üksnes vandeadvokaadi juhendamisel. Kuna muu haridusnõuetele vastava isiku suhtes advokatuuriseaduse sätted ei kohaldu ja kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust, et tal oleks menetluses Eesti õiguskorda tundev juhendaja, tulebki menetlejal tema kriminaalmenetluses kaitsjana osalemiseks loa andmise üle otsustamise käigus eriti põhjalikult kontrollida tema teadmisi Eesti õigussüsteemist.
27. Harju Maakohus võttis
28. juuni
29. a määrusega tagasi D. S-le antud loa osaleda kriminaalasjas nr 1-0812818 A. Z. kaitsjana. Määrusest nähtub, et loa tagasivõtmise tingis korduv menetlusõiguste kuritarvitamine D. S. poolt, mille tagajärjel jäi A. Z. kaitseta. Seega tuvastas kohus, et kuigi D. S. haridus vastab seaduses sätestatud nõuetele, millistel kaalutlustel ta KrMS § 42 lg 1 p-st 1 lähtudes üldse menetlusse lubati, on ta menetluse jooksul näidanud ennast üles ebapädeva kaitsjana, mis tingis talle antud loa tagasivõtmise. Harju Maakohtu
30. juuni
31. a määruse jõustumisega lakkas D. S. olemast kriminaalasjas nr 1-08-12818 A. Z. kaitsja, millega ta kaotas menetlusosalise seisundi ning KrMS § 47 esimeses lõikes sätestatud õigused, sh nimetatud lõike kolmandas punktis sätestatud õiguse esitada taotlusi ja kaebusi.
32. Vaatamata eelnevale on D. S. jätkanud kriminaalasjas nr 1-08-12818 arvukate taotluste ja kaebuste esitamist. Nii on ta esitanud
33. mail 2010 Tallinna Ringkonnakohtusse laekunud taotluse osaleda apellatsioonimenetluses A. Z. kaitsjana. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus, asudes taotlust sisuliselt lahendama ja viidates taotluse lahendamisel KrMS § 385 p-le 16, on jätnud tähelepanuta, et D. S. ei ole enam menetlusosaline ning tal ei ole käesoleval ajal menetlusosalise õigusi, sh õigust esitada taotlusi. Seega tulnuks ringkonnakohtul D. S. taotlus jätta läbi vaatamata põhjendusega, et ta ei ole käesolevas kriminaalasjas taotlust esitama õigustatud isik. Ühtlasi ei olnud ringkonnakohtul alust viidata KrMS § 385 p-le 16, kuivõrd D. S. näol ei ole tegemist kohtumenetluse poolega. Vaatamata eelnevale on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et puudub kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kuna D. S. on asjassepuutumatu isik, mistõttu ringkonnakohus ei saanud käesolevas asjas menetlusnorme kohaldades tema õigusi rikkuda. 10.1 Seejuures ei ole rikutud ka A. Z. kaitseõigust. Kuigi A. Z. on menetluse kestel väljendanud soovi, et D. S. jätkaks tema kaitsjana kriminaalmenetluses osalemist, tuleb rõhutada, et õigus valida endale kaitsja ei ole pelgalt süüdistatava ülesanne, vaid kohtul on kohustus kontrollida, et valitud kaitsja ka tegelikult oma ülesandeid täidab. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on asutud seisukohale, et riik peab süüdistatavale tagama sellise õigusabi, mis on praktiline ja efektiivne ning mitte lihtsalt teoreetiline ja illusoorne (vt nt Artico v Itaalia, otsus
34. maist 1980, p 33 ja Imbrioscia v Šveits, otsus
35. novembrist 1993, p 38). Ka KrMS § 8 lg 1 p-des 2 ja 3 rõhutatakse kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate subjektide ? uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu kohustust tagada kaitseõigus. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et kaitseõiguse tagamise põhimõte tähendab eeskätt kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate ametiisikute ja nende kaudu riigi vastavat kohustust, mistõttu nõustuda ei saa seisukohaga, et kaitseõiguse tagatuse küsimus on vaid kaitsealuse ja tema kaitsja vahekorra küsimus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
36. jaanuari
37. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-02, p-d 7.1 ja 7.2). 10.2 Käesolevas kriminaalasjas on maakohus sedastanud menetlusõiguste kuritarvitamise D. S. poolt ja võtnud A. Z. kaitseõiguse tagamise huvides tagasi D. S-le antud loa A. Z. kaitsjana kriminaalmenetluses osalemiseks. Ringkonnakohtul ei olnud mingit põhjust arvata, et D. S. näitaks ennast uue loa saamise korral üles pädeva kaitsjana. Seega on ringkonnakohus D. S. taotlust rahuldamata jättes arvestanud igati A. Z. kaitseõiguse tagamise vajadusega. Tuleb märkida sedagi, et A. Z. ei ole käesolevas kriminaalasjas jäänud kaitsjata, vaid kriminaalasja materjalidest nähtub, et tema kaitsjateks on vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva ja vandeadvokaat Sven Sillar, kes on tema nimel esitanud ka apellatsioonid.
38. Kriminaalmenetluse seadustiku § 384 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. D. S. ei ole KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isik. Samuti ei ole ta käsitatav menetlusvälise isikuna, kelle õigusi või seaduslikke huvisid oleks kriminaalmenetluses piiratud ja kes seetõttu peaks saama esitada määruskaebust advokaadi vahendusel. Lähtudes eeltoodust tuleb D. S. määruskaebus KrMS § 350 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata ja tagastada esitajale. Eerik Kergandberg Jüri Ilvest Priit Pikamäe