3-3-1-40-10

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-40-10

1. september 2010 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Romeo Kalda kaebus Viru Vangla
2. aprilli
3. a kirja nr 620.3/17037-1 ja Viru Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ning Viru Vangla
4. augusti
5. a vaideotsuse nr 6-25/375-3 tühistamiseks Tartu Ringkonnakohtu
6. jaanuari
7. a määrus haldusasjas nr 3-09-2448 Romeo Kalda määruskaebus Kirjalik menetlus Rahuldada Romeo Kalda määruskaebus osaliselt. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
8. jaanuari
9. a määrus haldusasjas nr 3-09-2448 osas, millega Romeo Kalda kaebus ilma riigilõivu tasumiseks uut tähtaega andmata tagastati (resolutsiooni p 2), ja saata asi ringkonnakohtule riigilõivu tasumiseks tähtaja andmiseks. Ülejäänud osas jätta Tartu Ringkonnakohtu määrus muutmata, täiendades selle põhjendusi käesoleva kohtumääruse põhjendustega. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Romeo Kalda esitas
11. aprillil 2009 Viru Vanglale taotluse eranumbrile helistamiseks reedel,
12. aprillil 2009 kella 14 ja 15 vahel. Viru Vangla jättis
13. aprilli
14. a kirjaga nr 6-20.3/17037-1 taotluse rahuldamata, selgitades, et R. Kaldal võimaldati eranumbrile helistada tema poolt soovitule järgneval päeval, s.o laupäeval,
15. aprillil
17. R. Kalda esitas
18. mail 2009 vaide keelduva otsuse tühistamiseks ning vanglale ettekirjutuse tegemiseks, et vangla ei piiraks helistamisi E2 osakonnas suuremas määras, kui Viru Vangla kodukorra p-s 14.5.7 ette on nähtud ning võimaldaks helistamisi ka nädala sees.
19. augustil 2009 andis Viru Vangla R. Kaldale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, sest seadus ei võimalda vaidemenetluses taotlusi esitada preventiivsel eesmärgil. Selleks ajaks oli R. Kalda suletud osakonnast E2 paigutatud avatud osakonda E
21. augusti
22. a otsusega nr 6-25/375-3 tagastas vangla vaide ettekirjutuse tegemise osas, sest helistamine osakonnas E2 ei mõjutanud enam R. Kalda õigusi, ning jättis vaide rahuldamata tühistamise osas. Vangla möönis otsuses, et ei jõudnud vaiet õigeaegselt Justiitsministeeriumile edastada tulenevalt suurest vaiete hulgast. Vangla leidis ka, et alates
23. juulist 2009, mil jõustus vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 4¹, puudus Justiitsministeeriumil pädevus vaadata läbi muid vangla teenistuja haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid ning nende vaiete lahendamise pädevus oli sellest ajast alates vanglal. Vangla märkis, et vangistusseadus ei näinud ette võimalust, et enne muudatuste jõustumist esitatud vaideid peaks lahendama jätkuvalt Justiitsministeerium.
24. R. Kalda esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla
25. aprilli
26. a kirja (helistamise võimalusest keeldumine) ja
27. augusti
28. a vaideotsuse tühistamiseks ning toimingute, millega ei võimaldatud tal
29. aprillist kuni
30. juunini 2009 nädala sees eranumbritele helistada, õigusvastasuse tuvastamiseks. Halduskohtu istungil täpsustas R. Kalda oma kaebust ning palus
31. aprilli
32. a kirja tühistamise asemel selle õigusvastasuse tuvastamist. Tuvastamiskaebuse põhjendatud huvina nimetas R. Kalda kavatsust esitada mittevaralise kahju nõue ning preventiivset huvi, mis seisnes soovis vältida samasisulise vaidluse läbimist juhul, kui teda uuesti kinnisesse osakonda paigutatakse.
33. Tartu Halduskohtu
34. detsembri
35. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.
36. R. Kalda esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Koos apellatsioonkaebusega esitas R. Kalda taotluse enda vabastamiseks riigilõivu maksmise kohustusest.
37. Tartu Ringkonnakohus jättis
38. jaanuari
39. a määrusega R. Kalda riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata ning tagastas apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel läbivaatamatult. Ringkonnakohus leidis, et kuigi R. Kalda maksejõuetus on tõendatud, pole ainuüksi see piisavaks aluseks isiku riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning antud juhul pole R. Kalda vabastamine riigilõivu tasumisest põhjendatud. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta järgnevalt: 1) Riigikohtu praktikast tulenevalt peab kohus isiku riigilõivu tasumisest vabastamise otsustamisel arvesse võtma ka isiku õiguste kaitse vajalikkust ja olulisust, käesoleval juhul ei jää aga kaebaja olulised õigused tema riigilõivu tasumisest vabastamata jätmisel kaitseta. Mittevaralise kahju eest hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamisel; 2) mittevaralise kahju hüvitamist saab isik nõuda üksnes riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud aluste esinemisel, kuid asja materjalidest ei nähtu, et R. Kaldale helistamise mittevõimaldamine oleks isegi selle õigusvastasuse korral saanud kaasa tuua sellise mittevaralise kahju, mis kuuluks RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitamisele; 3) Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et kohus võib jätta isiku riigilõivu tasumisest vabastamata ka juhul, kui kaebust saab pidada perspektiivituks. Käesoleval juhul ei ole soov vältida sellise juhtumi kordumist tulevikus põhjendatud huvina tõsiseltvõetav, mistõttu oleks tuvastamiskaebus perspektiivitu. Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks on alus üksnes olukorras, kus on reaalne ja tõsiseltvõetav oht, et isiku õigusi rikkuv tegevus võib korduda ning tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks edaspidi sellist isiku õigusi rikkuvat tegevust ära hoida. Sellise juhtumi kordumist ei saa pidada eriti tõenäoliseks, sest R. Kalda ei viibi enam Ehoones ning isegi kui ta sinna uuesti paigutataks, poleks alust eeldada, et ta kindlasti jälle nädala sees helistada ei saaks. Isegi sellise olukorra kordumise ohu möönmise korral ei saaks tuvastamiskaebuse rahuldamine seda ohtu vähendada, sest uuesti helistamisest keeldumine oleks tingitud juba uutest asjaoludest; 4) kuna tuvastamiskaebus on perspektiivitu ning jääks rahuldamata, ei kuuluks rahuldamisele ka R. Kalda kaebus vaideotsuse tühistamiseks. Vaideotsus ei saanud vaidemenetluse esemest sõltumatult R. Kalda õigusi rikkuda - väidetavad menetluslikud rikkumised ei saanud kaasa tuua seda, et vaideotsus eraldivõetuna rikuks kaebaja õigusi. Haldusmenetluse seaduse § 87 lg 2 p 3 kohaselt on vaideotsus vaidemenetluse esemest sõltumatult vaidlustatav aga üksnes siis, kui sellega on rikutud isiku õigusi. Kuna tühistamiskaebuse rahuldamise eelduseks on, et vaidlustatud haldusakt rikuks kaebaja õigusi ning vaideotsus eraldivõetuna ei saanud käesoleval juhul R. Kalda õigusi rikkuda, siis jääks R. Kalda kaebus ka selles osas rahuldamata ning on järelikult perspektiivitu. Seetõttu pole alust R. Kalda vabastamiseks riigilõivust ka selles osas; 5) asjaolu, et halduskohus R. Kalda riigilõivu tasumisest vabastas, ei tingi vältimatult tema vabastamist riigilõivu tasumisest ringkonnakohtus. Halduskohus on R. Kalda kaebuse täielikult rahuldamata jätnud, mis kinnitab veelgi tema kaebuse perspektiivitust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
40. R. Kalda palub määruskaebuses ringkonnakohtu määrus tühistada, saata haldusasi tagasi ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks ning vabastada kaebaja seejuures apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest või võimaldada tähtaja andmisega puuduste kõrvaldamiseks riigilõivu tasumist. R. Kalda põhjendused on järgmised: 1) ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kaebus on perspektiivitu - halduskohtu otsuses on õiguste rikkumine sisuliselt tuvastatud, kuigi resolutsioonis on kaebus jäetud rahuldamata. Halduskohtu otsuses märgiti, et vangla kodukorra p 14.5.7 kohaselt tuleb E-hoone suletud osakonnas helistamist võimaldada üldjuhul E-R 9-12 ja 13-16.30 ning R. Kalda helistamise taotlus lähtus kodukorras kehtestatust. Vangla kirjaliku vastuse kohaselt on olemas ka sisemine kirjalikult fikseerimata töökorraldus, mille kohaselt saavad E2 osakonna kinnipeetavad helistada laupäeviti. Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 2 võimaldab helistamise täpseid aegu aga kehtestada vaid vangla kodukorras. Isegi kodukorra p 1.9, mis võimaldab vajadusel direktori korraldusega kodukorra täitmisest ajutiselt kõrvale kalduda, ei saa olla õigustuseks R. Kalda taotluse lahendamisel, sest ükski kohtule esitatud väide ega dokument ei kinnita, et helistamist puudutav sisemine töökorraldus on üldse direktori poolt kehtestatud ning kehtib vaid ajutiselt. Seega on R. Kalda taotlusele antud vastus küll õigusvastane, kuid see asjaolu pole piisav tuvastamisnõude rahuldamiseks (tal pole selleks põhjendatud huvi). Halduskohus on seega rikkunud kohtumenetluse norme. Samas nähtub sellest ka, et ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt kaebuse perspektiivitust näitab see, et halduskohus jättis kaebuse täielikult rahuldamata, on vale; 2) kaebaja põhjendatud huviks on nii preventiivne huvi kui ka kahjunõude esitamise kavatsus. Ka Riigikohus on kaebuse esitamist preventiivse huvi põhjendusel tunnustanud. Vastupidiselt ringkonnakohtu otsuses öeldule viibib kaebaja jätkuvalt E-hoones, kuigi teises osakonnas. Pole välistatud, et ta paigutatakse uuesti osakonda E1-E6, kus vastustaja keeldub helistamise läbiviimisel täitmast kodukorra punkti 14.5.7 põhjusel, et selle punkti täitmisest on p 1.9 alusel suulise korraldusega ajutiselt kõrvale kaldutud. Helistamise mittevõimaldamisega soovitud ajal tekitati talle mittevaralist kahju - nördimus, lootuste purunemine, hingelised üleelamised. Kuna tegu on väiksemat sorti rikkumisega, piisab kaebajale kahju hüvitamiseks kohtuotsusest, millega tunnistatakse otsused õigusvastaseks, või ka vastustaja vabandusest. Õigusvastasuse tuvastamisel ei saa anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Põhiseaduse § 25 annab igaühele õiguse õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele; 3) vanglal polnud õigust vaiet vaideotsusega lahendama asuda. Kui vangla direktor vaiet rahuldada ei soovinud, tulnuks see HMS § 80 lg 1 alusel edastada Justiitsministeeriumile, kellele vaie ka adresseeritud oli. Vaide esitamise ajal kehtinud VangS § 1¹ lg 5 redaktsiooni kohaselt oli halduskohtule kaebuse esitamise eelduseks vaide esitamine Justiitsministeeriumile. Tulenevalt HMS § 5 lg-s 5 sisalduvast põhimõttest oleks vaide läbivaatamisel tulnud kohaldada selle esitamise ajal kehtinud sätteid ning vangla direktoril polnud õigust jätta vaiet vaideotsusega rahuldamata. Seega on vaideotsus antud pädevust ületades ja seetõttu õigusvastane ja tühine algusest peale (HMS § 63 lg 1 ja § 62 lg 2 p 3). Ringkonnakohtu seisukoht, et vaideotsus ei saanud kaebaja õigusi rikkuda, on ekslik; 4) ringkonnakohus ei andnud talle võimalust puuduste kõrvaldamiseks ehk riigilõivu tasumiseks, rikkudes sellega põhiseaduse §-i 12, millest lähtudes tuleb ka maksejõuetule kinnipeetavale anda puuduste kõrvaldamiseks ja riigilõivu tasumiseks täiendav tähtaeg. Ringkonnakohus aga leidis, et kuna kaebaja maksejõuetus on tõendatud, pole põhjust täiendavat tähtaega anda. Tähtaja määramine on vajalik, et riigilõivust mittevabastamisel saaks isik otsustada kaebuse perspektiivikuse üle kohtu põhjenduste alusel ning hinnata, kas võtta risk riigilõivu suuruse summa laenamiseks. Riigilõivust vabastamise taotluses oli kaebaja märkinud, et tal puudub kindel sissetulek ning ta on
41. a detsembris sugulastelt palunud maksta erinevates asjades tema eest riigilõivu 3 * 250 kr ja praegu ei ole võimalik kolmandatelt isikutelt lõivu tasumist paluda. Seega oli ringkonnakohtule arusaadav, et kaebajal on võimalused paluda sugulasi ja tuttavaid - ta oleks saanud raha laenata ning kuna kaebus on perspektiivikas, oleks lõiv hiljem ka tagastatud. Kaebuse tagastamisega ilma maksmiseks tähtaega andmata rikuti ka põhiseaduse §-st 15 tulenevat õigust kohtulikule kaitsele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
42. Kassatsiooniastmes on vaidlus selle üle, kas ringkonnakohus on õigesti jätnud R. Kalda riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata ning kaebuse HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel läbivaatamatult tagastanud. Kolleegium lahendab esmalt küsimuse kaebaja riigilõivust vabastamata jätmise põhjendatusest (I) ning seejärel selgitab kaebuse tagastamise võimalikkust HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel (II). I
43. Viru Vangla
44. aprilli
45. a kirja nr 6-20.3/17037-1 ja vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõude osas leidis Tartu Ringkonnakohus, et R. Kalda vabastamine riigilõivu tasumisest pole põhjendatud, sest mittevaralise kahju eest hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamisel. Kolleegium märgib, et käesoleval juhul ei ole R. Kalda kahjunõuet esitanud, vaid on nimetanud hüvitamiskaebuse esitamise kavatsust tuvastamiskaebuse põhjendatud huvina. Seetõttu ei ole hüvitise saamise olulisuse küsimus praeguse vaidluse - R. Kalda tuvastamiskaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise - lahendamisel asjakohaseks kaalutluseks.
46. Tuvastamisnõude osas leidis ringkonnakohus, et kuivõrd preventiivne huvi pole käesoleval juhul põhjendatud huvina tõsiseltvõetav, on tuvastamiskaebus põhjendatud huvi puudumise tõttu perspektiivitu. R. Kalda arvates pole aga välistatud, et ta paigutatakse uuesti osakonda E1-E6, kus vangla keeldub helistamisel täitmast kodukorra punkti 14.5.
47. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on põhjendatud huvina käsitatav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt Riigikohtu otsuseid haldusasjades nr 3-3-1-24-10, 3-3-1-100-09 ning 3-3-1-88-08). Asjas nr 3-3-1-24-10
48. juunil 2010 tehtud otsuse kohaselt on preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamisel piisavaks põhjendatud huviks juhul, kui kaebuse rahuldamine võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Preventiivset huvi ei saa aga piisava põhjendatud huvina käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele. Nimetatud otsuses leidis kolleegium, et preventiivse huvi puudumine polnud ilmselge, sest puudusid andmed õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest. Käesoleval juhul on aga tuvastatud faktiliste asjaolude muutumine, mistõttu vaidlustatud kiri ja toiming kaebaja õiguste teostamist enam ei mõjuta. R. Kalda ei viibi enam Viru Vangla suletud osakonnas, mille helistamise korda ta õigusvastaseks peab. Viru Vangla kirja ja toimingute õigusvastasuse tuvastamine ei saa kolleegiumi hinnangul seega aidata kaasa R. Kalda eesmärgi saavutamisele ega vältida vangla jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust tema suhtes. Pelgalt hüpoteetiline võimalus sattuda uuesti osakonda, kus helistamist võidakse piirata, ei põhjenda piisavat preventiivset huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks.
49. Lisaks preventiivsele huvile on R. Kalda tuvastamiskaebuse põhjendatud huvina nimetanud ka kahjunõude esitamise kavatsust, täpsustades määruskaebuses siiski, et tulenevalt rikkumise laadist on tema jaoks piisavaks kahjuhüvitiseks kas kohtuotsus, millega toimingud õigusvastaseks tunnistatakse, või vastustaja vabandus ning rahas kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsust tal ei ole. Ringkonnakohus hüvitamiskaebuse esitamise kavatsust põhjendatud huvi aspektist käsitlenud ei ole, märkides aga, et asja materjalidest ei nähtu, et helistamise mittevõimaldamine oleks isegi selle õigusvastasuse korral saanud kaasa tuua sellise mittevaralise kahju, mis RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitamisele kuuluks. Kohtupraktika kohaselt aktsepteeritakse tuvastamiskaebuse esitamisel piisava põhjendatud huvina ka kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus.
50. juuni
51. a otsuses asjas nr 3-3-1-32-10 rõhutas kolleegium, et põhjendatud huvi kindlakstegemise raames ei tohi kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta ning hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (vt ka Riigikohtu määrust haldusasjas nr 3-3-1-88-09). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud aluseid ei esine, mistõttu oleks mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu. Kolleegium on ka varasemas praktikas märkinud, et olenemata asjaolust, et toimingu õigusvastasuse tuvastamine võib olla isiku jaoks iseendast moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada haldusorgani jaoks märguannet tema tegevuse lubamatuse suhtes, ei loo eelnimetatu reeglina piisavat põhjendatud huvi kohtusse pöördumiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-410).
52. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt nõustub kolleegium Tartu Ringkonnakohtuga, et R. Kalda vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest Viru Vangla
53. aprilli
54. a kirja nr 6-20.3/17037-1 ja vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõudes ei ole kaebuses väljatoodud asjaolusid arvestades põhjendatud.
55. Viru Vangla
56. augusti
57. a vaideotsuse nr 6-25/375-3 tühistamise nõude osas leidis ringkonnakohus, et väidetavad menetluslikud rikkumised ei saanud kaasa tuua olukorda, kus vaideotsus eraldivõetuna rikuks kaebaja õigusi. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt vaideotsus ei saanud rikkuda kaebuse esitaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Seega on ringkonnakohus õigesti leidnud, et ka tühistamiskaebuse osas pole nõude ilmselge perspektiivituse tõttu alust R. Kalda riigilõivu tasumisest vabastamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel. II
58. Tartu Ringkonnakohus jättis R. Kalda taotluse tema vabastamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest rahuldamata ning tagastas sama määrusega apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel läbivaatamatult. HKMS § 84 lg 2 sätestab, et kui kaebuse esitaja ei ole riigilõivu tasunud, määrab kohus riigilõivu tasumiseks tähtaja ja riigilõivu määratud tähtajaks tasumata jätmise korral jäetakse kaebus läbi vaatamata. Halduskolleegium leiab, et sellest tulenevalt pidi ringkonnakohus ka pärast riigilõivust vabastamata jätmist apellatsioonkaebuse käiguta jätma ja andma kaebajale uue tähtaja riigilõivu tasumiseks. Üksnes määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmise korral tekkinuks ringkonnakohtul õigus kaebus läbi vaatamata jätta ning see HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel kaebuse esitajale tagastada.
59. Ülaltoodust tulenevalt rahuldab halduskolleegium R. Kalda määruskaebuse osaliselt. Tartu Ringkonnakohtu
60. jaanuari
61. a määrus tuleb tühistada osas, millega R. Kalda kaebus ilma riigilõivu tasumiseks uut tähtaega andmata tagastati, ja saata asi tagasi Tartu Ringkonnakohtule riigilõivu tasumiseks tähtaja andmiseks. Ülejäänud osas tuleb Tartu Ringkonnakohtu määrus jätta muutmata, täiendades määruse põhjendusi käesoleva kohtumääruse põhjendustega. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann