← Eesti

3-1-1-60-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev 3-1-1-60-10

  1. september 2010 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kriminaalasi M. L. süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  2. aprilli
  3. a kohtuotsus kriminaalasjas 1-09-9875 Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus, kassatsioon
  4. juuli 2010, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. aprilli
  7. a kohtuotsus kriminaalasjas 1-09-9875 ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  8. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Harju Maakohtu
  10. veebruari
  11. a otsusega tunnistati M. L. süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 140 päevamäära, s.o 21 315 krooni. M. L-le heideti ette avaliku korra rikkumist seeläbi, et ta lõi
  12. märtsil
  13. a kell 02.53 Tallinna ööklubi X ees tänaval ühel korral rusikaga näkku A. R.-ile ja üritas teda veel korduvalt lüüa.
  14. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava kaitsjad vandeadvokaat Helina Luksepp ja vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik, kes taotlesid M. L. õigeksmõistmist. Kaitsjate põhiväited olid järgmised. 2.1 Kriminaalmenetlust on alustatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 193 lg 1 nõudeid rikkudes, kuivõrd puudusid menetluse ajend ja alus. Kohtueelse uurimise läbi viinud Keskkriminaalpolitseil puudus menetlemiseks pädevus. Üheks tõendiks olnud ööklubi turvakaamera salvestis ei olnud kohtukõlbulik, sest seda ei võetud ära uurimistoimingu käigus. Mõningate tunnistajate M. L. süüstavad ütlused ei olnud usaldusväärsed. 2.2 Vastuolus Riigikohtu praktikaga on isik tunnistatud süüdi avaliku korra raskes rikkumises, ilma ära näitamata seda, mis moodustab avaliku korra rikkumise põhikoosseisu. Nimelt on M. L-le heidetud ette A. R.-i löömist, ent löömise mõttelisel kõrvaldamisel ei jääks ühtegi kuritegu alles. Ka ei saa kõneleda A. R.-i kehalisest väärkohtlemisest M. L. poolt, sest kannatanu on ise selgesõnaliselt öelnud, et M. L. löök talle valu ei põhjustanud.
  15. Tallinna Ringkonnakohtu
  16. aprilli
  17. a otsusega mõisteti M. L. süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi õigeks. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 3.1 KrMS § 226 lg 4 p 1 kohaselt peab kohtusse saadetavale süüdistusaktile olema lisatud koopia kuriteoteatest või muust seadustiku §-des 195 ja 197 nimetatud dokumendist, mis on olnud kriminaalmenetluse alustamise aluseks. Käesoleval juhul süüdistusaktile ühtegi nimetatud dokumenti lisatud ei olnud. Esimeseks menetlustoiminguks oli politseitöötaja H. A. ülekuulamine. H. A. märkis küll üles A. R.- i ja M. L. isikukoodid, kuid löömist pealt ei näinud. Politseiameti teabeturbe osakonna teatisest ilmneb, et
  18. märtsi
  19. a öösel ööklubi X juures ühtegi sündmust ei registreeritud. Seega puudus kriminaalmenetluse alustamiseks nii ajend kui ka alus. Osundades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  20. augusti
  21. a otsusele nr 3-1-1-29-07 leidis ringkonnakohus, et süüdistusakti vastavuse kontrollimata jätmine KrMS §-s 226 sätestatud nõuetele on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena, kuna tõi kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse tegemise. 3.2 M. L. tegevuses puudub avaliku korra rikkumise süüteokoosseis seetõttu, et süüdistusest ega kohtuotsusest ei nähtu, milliste isikute avalikku õigusrahu M. L. tegu rikkus. Sellisteks isikuteks ei saa olla politseinikud või turvatöötajad, kuivõrd nende tööülesandeks ongi konfliktsituatsioonide lahendamine. Lisaks sellele eeldab kohtupraktikast tulenevalt isiku süüditunnistamine KarS §-s 263 sätestatud kvalifitseeritud koosseisu järgi seda, et isik realiseerib KarS §-s 262 sisalduva põhikoosseisu, millele peab lisanduma veel KarS § 263 p-des 1-4 nimetatud asjaolu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  22. mai
  23. a otsus nr 3-1-1-7-07). Kui aga M. L. käitumisest löömine ära mõelda, ei vasta tema käitumine KarS §-s 262 sätestatud koosseisule. KarS § 121 järgi ei vastuta M. L. aga selle tõttu, et A. R. ei kinnitanud ei kohtueelsel uurimisel ega kohtus, et ta tundis valu. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  24. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni riigiprokurör Steven-Hristo Evestus, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks või M. L. süüditunnistamist KarS § 263 p 1 või § 121 järgi. 4.1 Kassaator nendib esmalt, et käesoleva kriminaalmenetluse eelselt ei olnud tõepoolest esitatud kuriteoteadet ega -kaebust KrMS § 195 mõttes, samuti ei olnud õiguskaitseasutuste ametnikud sedastanud teabelevis avaldatud kuriteole viitavat muud teavet KrMS § 197 lg 1 kohaselt. Küll aga on kassaatori arvates alust kriminaalmenetluse alustamisele eelnenud olukorra puhul rääkida KrMS § 197 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetluse ajendi olemasolust. Prokurör märgib, et
  25. märtsil
  26. aastal teavitas Keskkriminaalpolitsei menetlusosakond teda sellest, et neile teatavaks saanud asjaoludel kasutas ka varem õiguskaitseasutuste huviorbiidis olnud M. L.
  27. märtsi
  28. a öösel ööklubi X juures teise isiku suhtes vägivalda, mida nägi tunnistajana pealt politseiametnik H. A. Sellist teavet käsitaski prokurör kriminaalmenetluse alustamise ajendina KrMS § 197 lg 2 mõttes ja sellele järgnes kriminaalmenetluse alustamine tunnistaja H. A. ülekuulamisega. Ringkonnakohtu etteheidet, et rikutud on KrMS § 226 lg 4 p-s 1 sätestatut, kummutab kassaator väitega, et süüdistusaktis sisalduvale kriminaalasja alustamise teatisele jäeti H. A. ülekuulamise protokoll lisamata KrMS § 285 lg-s 1 sisalduva tõttu, mille järgi saab prokurör süüdistust kinnitavad tõendid anda kohtule üle alles kohtuliku uurimise alguses. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene, milline dokument tuleb KrMS § 226 lg 4 p-s 1 sätestatud nõude täitmiseks lisada süüdistusaktile siis, kui kriminaalmenetluse ajendiks on KrMS § 197 lg-s 2 märgitu. 4.2 Ringkonnakohus on kohaldanud vääralt ka materiaalõigust. M. L. rikkus oma teoga mitmete juhtunut pealt näinud ööklubi külastajate õigusrahu. Ehkki kannatanu ei kasutanud otsesõnu väljendit "valu", ütles ta, et ta tundis lööki ja löögi iseloomu arvestades pidi see tähendama valuaistingut. Isegi kui eeltooduga mitte nõustuda, pani M. L. toime vähemalt A. R.-i kehalise väärkohtlemise katse KarS § 121 järgi. 5.1 Kassatsioonivastuses leiab M. L. kaitsja H. Luksepp, et ärevusttekitav on kassatsioonis märgitu, et M. L. vastu algatati kriminaalmenetlus lähtuvalt sellest, et tegu on "varasemalt politseiasutuste huviorbiiti sattunud" isikuga. Ka märgib kaitsja, et ööklubi ei ole koht, kus rahu ja turvalisust saab mõõta tavapärase avaliku koha normide alusel - ööklubis või ööklubi ees rüselevad meesterahvad ei riku avalikku korda ega häiri teiste isikute õigusrahu määral, mida peaks kriminaalõiguslikult hindama. 5.2 M. L. teine kaitsja V. Luik toonitab oma kassatsioonivastuses veelkord, et käesoleval juhul on kogu kriminaalmenetlus selle alustamise seadusevastasuse tõttu ebaseaduslik. Materiaalõiguse osas märgib kaitsja, et üksnes löögi tundmist kannatanu poolt ei saa käsitada valutundena. Samuti on alusetu rääkida avaliku korra rikkumisest, kuna M. L. ei soovinud teiste inimeste õigusrahu häirida. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  29. Nii kassatsioonivastuses kui ka eelneva kriminaalmenetluse kestel on M. L. kaitsjad väitnud, et kriminaalmenetlust on nende kaitsealuse suhtes alustatud ebaseaseaduslikult. Kaitsjatega sisuliselt nõustuvalt on kriminaalmenetluse ajendi ja aluse puudumist tunnistatud ka ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses. Ringkonnakohus on sisuliselt lugenud tuvastatuks, et käesolevat kriminaalmenetlust alustades rikuti KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtet.
  30. Kolleegium märgib, et kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi e legaliteedipõhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures on oluline, et otstarbekuse kaalutlusel on võimalik alustatud kriminaalmenetlust üksnes lõpetada, kriminaalmenetluse alustamise enese suhtes aga kehtiva õiguse kohaselt selline kaalutlusõigus puudub ja siin toimib kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonita (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  31. aprilli
  32. a otsus nr 3-1-1-19-10, p 8.2). Kõnealust põhimõtet täpsustades märgitakse KrMS § 193 lg-s 1 ja §-s 194, et kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis).
  33. Tuleb nõustuda kassaatoriga, et kuritegevusevastases võitluses ei saa õiguskaitseasutused piirduda üksnes passiivse kaitsetaktikaga ja kuriteoteadetele või -kaebustele pelgalt reageerimisega. Seetõttu ongi KrMS § 197 lg-s 2 ette nähtud võimalus, et kriminaalmenetluse ajend võib ilmneda ka uurimisasutuste ja prokuratuuri endi tegevuse tulemina. Kolleegium nõustub kassaatoriga selleski, et käsitletaval juhul oli kriminaalmenetluse ajendiks nimelt kuriteole viitav teave, milleni jõuti uurimisasutuste ja prokuratuuri ühise ning kooskõlastatud tegevuse käigus. M. L. kaitsjaga nõustudes võib tõepoolest ärevusttekitavaks lugeda seda, kui varem õiguserikkumisi toime pannud inimesi kiusatakse taga üksnes nende mineviku tõttu. Ühiskonna sisejulgeoleku tagamise huvides saab kolleegiumi arvates aga vaevalt olla midagi taunitavat või ärevusttekitavat selles, kui uurimisasutused ja prokuratuur kontrollivad eriti põhjalikult vihjeid varasemalt politseiasutuste huviorbiiti sattunud isikute väidetavate õiguserikkumiste kohta ja kui kontrollimise tulemina jõutakse KrMS § 197 lg-s 2 ettenähtud kriminaalmenetluse ajendini.
  34. Kolleegium nõustub kassaatoriga ka selles, et käsitletaval juhul võimaldas kriminaalmenetluse alustamise eelselt uurimisasutuste ja prokuratuuri kogutud teave lugeda tuvastatuks kriminaalmenetluse aluse (kuriteotunnuste) olemasolu KrMS § 194 lg 2 kohaselt. Esinesid tõepärased andmed, et üks isik on teist löönud ning teada oli ka konflikti pealt näinud politseitöötaja, kes oli kirjalikult fikseerinud konflikti osapoolte andmed ja kes võis tunnistajana toimunut kirjeldada. Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks.
  35. Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte piiranguteta toimimine kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel kajastab seadusandja õiguspoliitilist otsustust, mida ei saa kriminaalmenetluse praktikas korrigeerida lähtudes näiteks sellest, kas kuriteotunnustega tegu on toime pandud ööklubi vahetus läheduses või sellest eemal. Nõustuda ei saa kaitsjatega ka selles, et kannatanu kuriteokaebuse puudumine võiks välistada kriminaalmenetluse aluse olemasolu, sest KrMS §-s 5 sisalduv riiklikkuse (avaliku süüdistuse) põhimõte toimib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ilma erasüüdistust võimaldavate piiranguteta.
  36. Samas ei saa eitada, et ka juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline. Kolleegiumi arvates on aga meie tänases õiguskorras võimalik taunida kriminaalmenetluse põhjendamatut alustamist üksnes teenistusliku järelevalve korras. Kõigepealt tuleb siinjuures arvestada, et vastavalt KarS §-s 310 sätestatule on võimalik küll karistada prokuröri teadvalt süütule isikule süüdistuse esitamise eest, kuid karistusseadustikus ei nähta ette vastutust alusetu kriminaalmenetluse alustamise eest.
  37. Samuti on oluline märkida, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  38. septembri
  39. a lahendis nr 3-1-141-08 on nenditud, et kriminaalmenetluse alustamine ei ole kohtulikult vaidlustatav. Erinevalt üksikutest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest ei ole KrMS §-s 228 sätestatu süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise pinnalt kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav ei KrMS VIII peatüki
  40. jaos sätestanud uurimiskaebe- ega ka mistahes muus korras. Tulenevalt KrMS § 193 lg-s 1 ja § 194 lg-s 2 sätestatust alustatakse kriminaalasja kohtueelset menetlust, kui on ilmnenud kuriteotunnused. Kuriteokahtlused on kahtlused ühiskonnas asetleidvate kõige raskemate õiguserikkumiste kohta, mille põhjendatust saab kontrollida eranditult vaid kriminaalmenetluse vahendusel esialgselt kohtueelse menetluses ja vajadusel lõplikult sellele järgnevas kohtumenetluses. Kriminaalmenetluse alustamise kohtuliku vaidlustamise võimaluse puudumine on põhjendatud ka seetõttu, et ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt PS §-st 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja KrMS § 211 kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine. Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei ole kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.
  41. Eelnevat kokkuvõtvalt nõustub kolleegium kassaatoriga, et käesoleva kriminaalmenetluse alustamisel ei ole rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda tuleb kassaatoriga ka selles, et kuigi KrMS § 226 lg 3 p 1 ning Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-29-07 toonitatu - kohaselt tuleb süüdistusaktile kohustuslikus korras lisada ka koopia kuriteoteatest või muust KrMS §-des 195 ja 196 nimetatud dokumendist, ei ole see nõue tegelikult täidetav KrMS § 197 lg-s 2 nimetatud ajendi puhul ja seega ka käesolevas kriminaalmenetluses. Seda põhjusel, et seadusandja ei ole sätestanud selle ajendi olemasolu fikseeriva dokumendi koostamist. Selliseks dokumendiks ei saa lugeda H. A. ülekuulamise protokolli, kui tõendit, mida oli prokurör KrMS § 285 lg 1 kohaselt pädev edastama kohtule alles kohtuliku uurimise alguses. II
  42. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et M. L. ei rikkunud oma tegevusega avalikku korda. Riigikohtu praktikas on varem märgitud, et avaliku korra rikkumine eeldab peale selle, et tegu pannakse toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul ka selle tuvastamist, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  43. septembri
  44. a otsus nr 3-1-1-78-05, p 7.3 ja
  45. aprilli
  46. a otsus nr 3-1-1-29-10, p 7.1). Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus ja maakohus viimatinimetatud nõuet üritanud sisustada seeläbi, et ära on näidatud mitmed isikud, kes nägid M. L. ja A. R.-i vahelist intsidenti pealt. Kohtupraktikas on nõustutud, et avaliku korra rikkumine võib tuleneda asjaolust, et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  47. mai
  48. a otsus nr 3-1-1-15-07, p 14 ja otsus nr 3-1-1-29-10, p 7.1), samas on aga leitud ka seda, et avalikku õigusrahu rikub iga süütegu (otsus nr 3-1-1-78-05, p 7.3). Seetõttu saab avaliku korra rikkumisena vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt.
  49. Maakohtu otsuses on M. L. teo KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseerimise põhjendusena märgitud, et juhtunut nägid pealt tunnistajad H. A., A. A. ja K. K. 15.1 Samas on maakohus tuvastanud, et K. K. oli A. R.-i abikaasa. Riigikohtu praktikas on leitud, et mõne konflikti osapoolega ühes seltskonnas viibinud inimesi ei saa üldjuhul pidada kõrvalisteks, asjasse mittepuutuvateks isikuteks (vt nt otsus nr 3-1-1-15-07, p 15 ja otsus nr 3-1-1-29-10, p 7.2). Maakohtu otsusest ei nähtu, millistel põhjustel peaks praegusel juhul erandkorras lugema kannatanuga samas seltskonnas viibinud inimese täiesti kõrvaliseks ja asjasse mittepuutuvaks isikuks. 15.2 Seevastu H. A. oli teenistuskohustusi täitev politseiametnik ja A. A. ööklubi X turvatöötaja. Et neil ei olnud mingit puutumust ei M. L. ega A. R.-iga, saab neid pidada kõrvalisteks, asjasse mittepuutuvateks isikuteks. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et politseinik ja turvatöötaja ei olnud sellised kõrvalised, asjasse mittepuutuvad isikud, kelle avalikku õigusrahu oleks piisaval määral häiritud. Nimetatud isikute tööülesannete hulka kuulubki konfliktsituatsioonide - sealhulgas vägivaldsete olukordade lahendamine ja üldjuhul ei riku kaklused neid pealtnägevate politseinike ja turvatöötajate õigusrahu sel määral, et süütegu vaadelda avaliku rahu rikkumisena. 15.3 Peale eelmainitu on maakohus tuvastanud, et lisaks K. K.-le, H. A.-le ja A. A.-le nägid juhtunut pealt veel mitmed ööklubi külastajad (kd 2, tl 75). Samas ei anna ka see asjaolu kriminaalkolleegiumi hinnangul alust rääkida avaliku korra rikkumisest, kuna lisaks sellele, et tegu näevad pealt kõrvalised, asjasse mittepuutuvad isikud, tuleb tuvastada ka, et juhtunu nimetatud isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt rikkus. Rikkumise intensiivsuse hindamisel tuleb silmas pidada avaliku korra olemust. Kohtupraktikas omaksvõetult tuleb avaliku korrana mõista tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  50. märtsi
  51. a otsus nr 3-1-1-32-96 ja otsus nr 3-1-1-7-07, p 7.1). Kuivõrd avaliku korra sisustamine on väärtushinnanguline, tuleb avaliku korra ja avaliku õigusrahu rikkumise kindlakstegemisel anda juhtunule hinnang kogu sündmustiku konteksti silmas pidades. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et ööklubi ees leidis aset kahe suurest inimhulgast teadlikult mõnevõrra eraldatumasse kohta siirdunud meesterahva vaheline küllaltki väheintensiivne füüsiline konflikt. Ringkonnakohus on viidanud tunnistajate ütlustele, kes ei näinud toimunus midagi erilist, kuivõrd joobnud isikute omavahelist sõnelemist juhtub ööklubides tihti. Ka M. L. kaitsja H. Luksepp leiab kassatsioonivastuses, et ööklubi ei ole koht, kus rahu ja turvalisust saab mõõta tavapärase avaliku koha normide järgi - ööklubis või ööklubi ees rüselevad isikud ei riku avalikku korda ega häiri teiste isikute õigusrahu määral, mida peaks kriminaalõiguslikult hindama. Kriminaalkolleegium nõustub, et avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev olenevalt konflikti aset leidmise kohast ning et rääkimaks kolmandate isikute avaliku õigusrahu rikkumisest ööklubis peab rikkumine olema intensiivsem kui mitmetes muudes avalikes kohtades. Käesoleval juhul ei ole kriminaalasjas kogutud tõendeid, mis kinnitaksid, et ööklubi juures toimunu rikkus intensiivselt seal viibinud isikute õigusrahu.
  52. Pärast avaliku korra rikkumise eitamist on ringkonnakohus järgmise sammuna õigesti analüüsinud M. L. võimalikku vastutust KarS § 121 järgi. Ringkonnakohus on leidnud, et A. R.-i kehalise väärkohtlemise eest ei vastuta M. L. seetõttu, et A. R. ei tundnud M. L. löögi tagajärjel valu. Kassaator märgib, et selle tõdemusega ei saa nõustuda, kuivõrd intensiivse ja kiire löögi tabamus toob endaga tingimata kaasa valuaistingu. Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu. Esiteks ei tähenda fakt, et isikut tabas kiire ja intensiivne löök, automaatselt seda, et selle löögi jõud täielikult või suures ulatuses löögist tabatu kehasse ka üle kandus. On mõeldav, et tugev löök tabab isikut vaid riivamisi ja enamik löögi jõust jääb realiseerimata. Teiseks tuleb arvestada, mida üldiselt "valu" all silmas peetakse. Rahvusvaheline Valu-uuringute Assotsiatsioon (International Association for the Study of Pain) defineerib valu kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat meeltega või tundmuslikult tajutavat aistingut või asjassepuutuva isiku poolt sellise kudede kahjustamisena kirjeldatavat aistingut (www.iasp-pain.org > Resources > Pain Terminology). Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, vastab erinevate inimeste puhul välismõjuri erinevale intensiivsusele (samas). Seega on valulävi subjektiivne nähtus, mis erinevate inimeste puhul erineb. Ringkonnakohus on A. R.-i ütlustele tuginedes lugenud tuvastatuks, et kannatanu valu ei tundnud. Et Riigikohus tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 faktilisi asjaolusid ei tuvasta ja et ringkonnakohtu otsuse põhjendustest johtuvalt on kohtu seisukohad vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  53. augusti
  54. a otsus nr 3-1-1-59-10, p 5 ja
  55. mai
  56. a otsus nr 3-1-1-19-09, pd 15-16), nõustub kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsusega, et M. L. ei realiseerinud oma käitumisega KarS § 121 objektiivset koosseisu. 17.1 Kassaatoriga tuleb aga nõustuda selles, et pärast lõpuleviidud süüteo toimepanemise eitamist oleks ringkonnakohus pidanud analüüsima võimalikku süüteokatse koosseisu M. L. tegevuses. Senises kohtupraktikas on KrMS § 306 lg 1 p 3 tõlgendades asutud seisukohale, et kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  57. detsembri
  58. a otsus nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  59. detsembri
  60. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37 ja
  61. novembri
  62. a otsus nr 3-1-1-55-09, p 20). Olles kindlaks teinud KarS § 263 p-s 1 kirjeldatud kuriteokoosseisu puudumise M. L. tegevuses, on ringkonnakohus käesolevas kriminaalasjas KrMS § 306 lg 1 p-st 3 juhindudes, seega põhjendatult, järgmise sammuna asunud kontrollima KarS §-s 121 sisalduva kehalise väärkohtlemise koosseisu esinemist süüdistatava käitumises, kuid viimase koosseisulise tagajärje puudumise sedastamisel jätnud edasiselt analüüsimata küsimuse, kas süüdistatava tegu võib vastata kehalise väärkohtlemise katse tunnustele. Nimelt tuleneb KarS § 25 lg-test 1 ja 2, et karistusseaduse järgi ei ole karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et süüdistatava teo vastavuse kontrollimata jätmine süüteokatse tunnustele olukorras, kus kohus on leidnud, et isiku vastutuselevõtmine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  63. septembri
  64. a otsus nr 3-1-1-61-09, p 32 ja
  65. novembri
  66. a otsus nr 3-1-1-55-09, p 23). 17.2 Kriminaalkolleegium märgib, et kriminaalasja uuel arutamisel ringkonnakohtus tuleb muu hulgas silmas pidada järgmist. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt on A. R. andnud ööklubi garderoobis toimunu kohta ütlusi, et "/--/ siis läks vahepeal ütlusteks ka, ei mäleta kuidas see oli, siis läksime õue, ei mäletagi, kumb selle ettepaneku tegi, igatahes õues me olime ning seal läks kähmluseks" (kd 2, tl 40). Tsiteeritu pinnalt ei ole välistatud, et süüdistatava ja kannatanu ööklubist väljumise järgselt aset leidnu näol võis olla tegemist mõlema isiku vastastikkusel kokkuleppel ja nõusolekul toimunud kaklusega. Riigikohtu praktikas on hädakaitseõiguse kontekstis asutud seisukohale, et kakluse näol on tegemist isiku teadliku eneseohustamisega, kus kõik kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  67. juuni
  68. a otsus nr 3-1-1-34-08, p 8). Osapoolte kokkuleppel toimunud kaklus välistab hädakaitseõiguse, kuna selles osalejad on enda tervise kahjustamisega nõustunud. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  69. novembri
  70. a otsus nr 3-1-1-109-01, p 6.1). Nii ei ole näiteks teo passiivne talumine hirmust teo toimepanija ees vaadeldav nõusolekuna. Samas ei saa enesestmõistetavalt nõusoleku andmisele kehtestada vorminõuet - näiteks nõuda, et kannatanu peab oma nõusolekut teo toimepanemisega otsesõnu kinnitama -, vaid selle andmine võib aset leida ka konkludentselt. Et tegu toimub pärast nõusoleku andmist, võib paratamatult esineda olukordi, kus kannatanu andis nõusoleku teole, mis erines olulisel määral hiljem asetleidnust. Kui teo toimepanija saab aru, et ta teeb rohkem kui kannatanu nõusolekut andes eeldas, on toimepanija tegu õigusvastane. Usub aga toimepanija ekslikult, et kannatanu lubas tal teha algsest nõusolekust rohkem, tuleb teo toimepanija vastutuse küsimus lahendada KarS § 31 lg-s 1 sätestatud lubatavuseksimuse eeskirjade järgi.
  71. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  72. aprilli
  73. a kohtuotsuse M. L. süüdistusasjas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kolleegium rahuldab kassatsiooni. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.