Obsah (10)

§ 654§ 692§ 691§ 688§ 652§ 5§ 162§ 163§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 445 lg 1).

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja hinnangul jättis maakohus kaasomandi lõpetamisel poolte huvid ja õigused kaalumata. Õiglase lahendi tagaks asjas kaasomanikevahelise enampakkumise korraldamine. Maakohus lähtus põhjendamatult üksnes asjas tehtud ekspertiisi tulemustest, arvestada tulnuks ka seda, millist hüvitist olid pooled valmis tasuma. Samuti palus hageja määrata kindlaks menetluskulude jaotuse ja jätta poolte menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus muutis
3. märtsi
4. a otsusega maakohtu otsuse põhjendusi ja täpsustas resolutsiooni, sest see on raskesti jälgitav ning ebaselge. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt jäid asjas kantud menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohus selles osas resolutsiooni ei muutnud. Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks ja kaasomandi lõpetamiseks maakohtust erineval viisil ei ole alust. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude (AÕS § 77 lg 2) lahendamisel kaaluma poolte huvisid õiglusest lähtudes. Selline kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohtul oli võimalus kaaluda, kas jätta kaasomandis olnud vara hagejale või kostjale või panna see kaasomanikevahelisele enampakkumisele. Maakohtu otsuse põhjendav osa on mõneti vastuoluline ja halvasti jälgitav. Otsusest peab olema arusaadav, miks maakohus just sellisel viisil kaasomandi lõpetas. Poolte kaasomandi lõpetamise viisi üle otsustamisel on oluline arvestada, kummale pooltest on kaasomand koduks. Vaatamata sellele, et pooltele võib kuuluda muud kinnisvara, on inimesel tavaliselt üks koht, mis on talle püsivaks elupaigaks ja millega on tekkinud emotsionaalne side. Vaidlust ei ole, et kostja on elanud vaidlusaluses korteris alates
5. aastast kuni praeguseni ja hageja on sealt lahkunud
6. aastal ning ostnud endale elamiseks uue eluaseme. Veenev ei ole hageja väide, et ta soovib ise asuda korterisse elama. See, millistel asjaoludel hageja kodust lahkus, ei ole määrava tähtsusega. Kaaludes poolte huvisid ja silmas pidades eelkõige õiglust, on põhjendatud jätta kaasomand kostjale, kellele see on olnud koduks. Maakohus leidis õigesti, et kaasomanikevaheline enampakkumine riivaks kostja huvi kasutada korterit edasi elukohana. Enampakkumisel on määrav ainult raha ja muud olulised asjaolud jääksid arvestamata. Enampakkumine võib olla põhjendatud juhul, kui kummalgi pooltest pole kaalukat huvi, mis annaks aluse jätta kaasomand talle, või on huvi võrdne. Maakohus on väljamõistetud hüvitise suurust piisavalt põhjendanud ja ringkonnakohus neid põhjendusi

§ 654lg 6 alusel ei korda.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust eksperdiarvamuses toodud väärtuses kahelda. Asjaolu, et pooled on menetluse käigus ise pakkunud vara eest kõrgemat hinda, ei tähenda seda, et eksperdiarvamus oleks vale. Nii hageja kui ka kostja palusid jätta kaasomand ühe poole ainuomandisse ja mõista kaasomandi osa kaotuse eest välja hüvitisena pool vara harilikust väärtusest. Seega ei pidanud maakohus arvestama poolte varem pakutud summadega. Maakohus on ka õigesti leidnud, et vara hariliku väärtuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda võimalusel tegelikult toimunud tehingutest, mida on analüüsitud eksperdiarvamuses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks teisele ringkonnakohtule. Ringkonnakohus rikkus kaotatud omandi eest õiglase hüvitise tagamise põhimõtet. Kaotatud omandi väärtus tuleb kindlaks määrata võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Seega pidi ringkonnakohus lähtuma vaidlusaluse vara väärtusest apellatsioonimenetluse ajal, mitte võtma aluseks
2. aasta alguses (kinnisvarakriisi tipphetkel) koostatud eksperdihinnangu. Kuivõrd kohtumenetluses jagatakse kaasomanike vara, kus üks kaasomanikest saab kogu vara omanikuks ja teine kaasomanik saab omandi asemel samaväärse hüvitise, jättis ringkonnakohus põhjendamatult ja ebaõiglaselt kohtukulud ainult ühe kaasomaniku (hageja) kanda.
3. Vastuses kassatsioonkaebusele ei pidanud kostja kaebust õigeks ja vaidles sellele vastu.
4. Hageja ja kostja esindaja esitasid
5. septembril 2010 Riigikohtule kassatsiooniastmes kantud menetluskulude nimekirja ja sellekohase arve. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis kõik esimeses ja teises kohtuastmes kantud menetluskulud hageja kanda. Tühistatud osas on võimalik teha

§ 691

p 5 alusel uus otsus, millega jätta kõikide kohtuastmete, sh kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. 12. Riigikohus kontrollib

§ 688

lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus määras kindlaks hagejale tasutava hüvitise kaasomandi kaotuse eest selliselt, et ei arvestanud vaidlusaluse vara väärtust apellatsioonimenetluse ajal. Samuti vaidlustas hageja ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti asjas kantud menetluskulud hageja kanda. 13. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu otsus kaasomandi kaotuse eest väljamõistetud hüvitise kindlaksmääramise osas põhjendatud. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et õiglase hüvitise tagamise põhimõtte järgi tuli hüvitise väljamõistmisel lähtuda vaidlusaluse vara väärtusest apellatsioonimenetluse ajal. Iseenesest õige on hageja seisukoht, et õiglase hüvitise maksmise tagab see, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kolleegium märgib, et kohus saab eeltooduga arvestada aga vaid juhul, kui pooled on selliselt hüvitise kindlaksmääramist taotlenud.

§ 652

lg 3 p 2 järgi tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtu otsuses hindamata tõendeid muu hulgas juhul, kui asjaolu või tõend tekkis või sai pooltele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kuivõrd hageja ei esitanud apellatsioonimenetluses uusi tõendeid kaasomandi esemeks olevate kinnistute turuväärtuse kohta ega taotlenud ekspertiisi määramist, jättis ta ise end ilma võimalusest taotleda hüvitist lähtudes kinnistute turuväärtusest apellatsioonimenetluse ajal. Kolleegium on asunud sarnasele seisukohale kaasomandi lõpetamise nõude lahendamisel

1. aprilli
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06 ja
3. veebruari
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-168-
5. Alusetu on hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on jätnud tegelikku turuhinda kajastava eksperdiarvamuse vastu võtmata. Toimikust ei nähtu, et hageja oleks esitanud ringkonnakohtule tõendeid, mille alusel saanuks hinnata vaidlusaluse vara väärtust apellatsioonimenetluse ajal.
6. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu otsusega osas, milles kohtud määrasid kindlaks asjas kantud menetluskulude jaotuse. Kohtud juhindusid ebaõigesti

§ 162

lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praeguses asjas on nii hageja kui ka kostja vastuhagis taotlenud kaasomandi lõpetamist ja rahalise hüvitise maksmist (1/2 osas kaasomandi turuväärtusest). Seega lõpetati kaasomand eelduslikult mõlema poole huvides ja menetluskulude jagamisel ei saa lähtuda sellest, et kohus lõpetas kaasomandi kostja soovitud viisil. Kolleegiumi arvates on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud

§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda.

Menetluskulude kindlaksmääramist kaasomandi lõpetamisel on kolleegium selgitanud

1. jaanuari
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1138-08 (samasugusele seisukohale on asutud ka ühisvara jagamise menetluses kantud menetluskulude jaotamisel
3. märtsi
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07). Kolleegium leiab, et asjas on võimalik teha menetluskulude jaotuse osas uus otsus, millega jätta menetluskulud

§ 163

lg 1 alusel täielikult poolte endi kanda.

§ 174

lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 3 esimese lause kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. 15. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu