Obsah (5)

§ 31§ 30§ 3§ 6§ 2

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-63-10 Otsuse kuupäev 27. september 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kerga

§ 31

lg 2 alusel rahatrahviga 7000 krooni.

§ 30lg 2 järgi karistati menetlusalust isikut selle eest, et 10.

veebruaril 2009 käitles ta Viljandi linnas XXX XXX XX diiselkütust, tehes müügitehingu kohas, mida pole majandustegevuse registris määratletud äriühingu tegevuskohana, eirates

§ 3

lg 6 nõudeid.

§ 31lg 2 järgi karistati OÜ-t X selle eest, et 10.

veebruaril 2009 puudusid tal müügitehingut kajastavad saatedokumendid, millega rikuti

§ 6lg-te 1, 2 ja 4 ning raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 nõudeid.

1. Maksu- ja Tolliameti otsuse peale esitas kaebuse OÜ X kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
2. Viru Maakohtu
3. veebruari
4. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja lahend muutmata ja OÜ X kaebus rahuldamata. Maakohus leidis, et OÜ-lt S omandatud kütuse edasimüümisel puudusid OÜ X poolt tellitud autojuht I. K.-l esitamiseks

§-s 6 loetletud dokumendid. Kütuse ümberpumpamine toimus OÜ X majandustegevuse raames ja huvides. Kütuse ümberpumpamise kohta pole majandustegevuse registris määratletud menetlusaluse isiku tegevuskohana. OÜ X juhatuse liige A. A. pani väärteo toime kavatsetult, sest ta pidi olema teadlik, et kütuse käitlemine eelkirjeldatud viisil on ebaseaduslik. Kaebaja osutas küll nõudeõiguse loovutamist puudutavale regulatsioonile, kuid see viide pole asjakohane, sest vedelkütuse käitlemist reguleerib eriseadus. Kooskõlas

§ 3

lg-s 6 sätestatuga võib äriühing kütust müüa või selle hoiuteenust osutada vaid majandustegevuse registrisse kantud tegevuskohas. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi M. Kiir, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Alternatiivselt taotleb kassaator maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja uueks arutamiseks saatmist samale kohtule. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Vastavalt

§ 3

lg-le 6 võib äriühing kütust müüa või selle hoiuteenust osutada vaid registrisse kantud tegevuskohas. OÜ X on kütuse müügil tegevuskohana määratlenud äriühingu kontori asukoha. Vaidlus seisneb selles, kus, millal ja kuidas kütuse müük toimus. Pole tuvastatud, millal ja kuidas OÜ X müügitehingu tegi. Maakohus leidis ekslikult, et kütuse ümberpumpamine on käsitatav kütuse müügina. Ühtlasi jäeti tähelepanuta, et sama teo toimepanemise eest on karistatud veel kahte äriühingut. 4.2 Menetlusaluse isiku esindaja sündmuskohal ei viibinud. Kütuse vedaja valduses oli hoopis OÜ L saateleht. Seetõttu ei saa väita, nagu oleks vedelkütuse vastuvõtmine, üleandmine või müük toimunud OÜ X osavõtul. Seda küsimust pole kohtuotsuses analüüsitud. Ekslik on ka järeldus, et kütuse müük toimub kohas, kus kütus müügi hetkel asub. See põhimõte võib olla kohaldatav müügil tanklast tarbijale. Menetlusalune isik tegeleb aga hulgimüügi, s.h edasimüügiga ja müügitehingu tegi ta

1. veebruaril 2009 tööpäeva kestel äriühingu kontoris. 4.3 Vastavalt VÕS §-le 208 võib asja müük muuhulgas toimuda asja faktiliselt omamata. Tollijärelevalve alla jäetud veokist leitud kütus oli kontrollimise hetkel OÜ L omandis. Maakohus jättis sellekohased tõendid tähelepanuta. Kuigi kütuse saatedokument oli puudustega, esitas vedaja selle koheselt kontrolli teostanud ametnikele. OÜ X müüs vaidlusaluse kütuse
2. veebruaril 2009 OÜ-le A omandit faktiliselt üle võtmata, omades väljanõudeõigust. Müügi- ehk kohustustehing sõlmiti poolte registreeritud tegevuskohas. Kohus ei põhjendanud, miks pole kohaldatavad asjaõigusseaduse ja võlaõigusseaduse väljanõudeõiguse loovutamist puudutavaid sätteid. Väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas realiseeris kütuse omanik, s.o OÜ L, kütuse väljanõudeõiguse OÜ-lt S. Menetlusaluse isiku seaduslik esindaja korraldas vaid OÜ L tehingut ja realiseeris nõudeõigust. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks käsitati OÜ-t X kütuseveo tellija ja müüjana. Veo tellis OÜ L. Nendel põhjustel ei vasta menetlusaluse isiku käitumine

§ 30lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu tunnustele.

4.4 Menetlusaluselt isikult pole

1. veebruaril 2009 kütuse saatedokumente nõutud. Sündmuskohal viibinud autojuht esitas ametnikele koheselt OÜ L saatekirja. Maakohtu otsusest ei selgu, kes pidi
2. veebruaril 2009 vedelkütuse seadusele vastava dokumentatsiooni esitama, kellelt seda nõuti ja kuidas oli see nõue seotud menetlusaluse isikuga. Lähtudes eelnevast ei olnud OÜ X

§ 6

lg-s 4 sätestatud kohustuse adressaadiks, mille tõttu ei vasta tema käitumine

§ 31lg-le 2.

5. Kassatsioonivastuses palub Maksu- ja Tolliamet jätta maakohtu otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 5.1 Müügi mõiste sisustamisel tuleb lähtuda vedelkütuse seaduse mõttest ja eesmärgist. Kütuse müük võib toimuda pelgalt kütuse üleandmise teel, mille tõttu pole kassaatori viited võlaõigusseaduse ja asjaõigusseaduse normidele asjakohased. Vedelkütuse seaduse vastuvõtmisel seati eesmärgiks paremini reguleerida toiminguid, mis algavad kütuse sisseveoga Eesti Vabariiki ja lõpevad kütuse müügiga tarbijale, tagamaks nõuetele vastava kütuse jõudmine tarbijani ning võimaldamaks kütuse liikumist turul jälgida. Kütuse käitlemine peab toimuma ettevõtja registreeringujärgses tegevuskohas ja selle liikumine siseturul peab olema jälgitav kõigil etappidel. Seadusandja tahe oli kütuse müügi mõiste sidumine selle üleandmise ja liikumise, mitte pelgalt müügidokumentide vormistamisega. Sellele viitab selgelt ka vedelkütuse seaduse eelnõu seletuskirjas märgitu. 5.2 Saatedokument tuleb vormistada kütuse müügil.

§ 6

lg 3 kohaselt on saatedokumendi olemasolu nõutav ka kütuse ettevõttesisesel liikumisel, seega neil juhtudel, mil kütuse asukohta muudetakse. Kassaatori väide, et kütuse müügiks pole vajalik hoiukoht, ei ole asjakohane.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult väljendatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 tuleb maakohtul väärteoasja arutada täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Seega peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-74-08, p 7 ja
5. oktoobri
6. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-55-08, p 8).
7. Kontrollimaks OÜ X käitumise vastavust

§ 30

lg-s 2 (Tegevuskoha varjamine) ja § 31 lg-s 2 (Nõuetekohase saatedokumendi ja vastavussertifikaadi puudumine, kuni 24. juunini 2010 kehtinud redaktsioonis) sisalduvate väärteokoosseisude objektiivsetele tunnustele, tuli maakohtul lähtuvalt väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest tuvastada, et menetlusalune isik rikkus

§ 3

lg 6 nõudeid, müües diiselkütust majandustegevuse registris määratlemata tegevuskohas, seejärel aga kindlaks teha, kas ta täitis kohustuse esitada järelevalvet teostavale ametnikule müügitehingut kajastav saatedokument, mis on nõutav tulenevalt

§ 6lg-test 1, 2 ja 4.

Samuti pidi kohus välja selgitama, kas see dokument vastas raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 nõuetele.

1. Maakohus refereeris otsuse põhiosas esmalt tunnistajate ja OÜ X seadusliku esindaja ütlusi ning kohtulikul arutamisel uuritud dokumentide sisu, tõdedes seejärel kokkuvõtlikult, et nende tõenditega on tuvastatud mõlema väärteo toimepanek. Väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas ühest veokist teise toimunud diiselkütuse ümberpumpamine (kütuse käitlemine) ei leidnud aset OÜ X registreeringujärgses tegevuskohas. Samuti puudusid kütuse edasimüümisel menetlusaluse isiku tellitud auto juhil vedelkütuse seaduses nõutavad saatedokumendid. Kriminaalkolleegium märgib, et sellisel kujul ei vasta otsus VTMS § 110 ja § 133 nõuetele, sest üldsõnaline viide kohtulikul arutamisel uuritud tõenditele ei võimalda kohtu siseveendumuse kujunemist jälgida.
2. Osaühingule X heideti väärteoprotokollis muuhulgas ette

§ 3

lg 6 nõuete rikkumist, millega ta realiseeris

§ 30lg-s 2 kirjeldatud teo tunnused.

Kõnealuses väärteokoosseisus sätestatakse vastutus vedelkütuse käitlemise eest registreeringus märkimata tegevuskoha kaudu.

§ 2

lg 1 p 3 kohaselt on kütuse käitlemine tarbimisse lubatud kütuse müük või müügiks pakkumine, vedu, hoiuteenuse osutamine ja ladustamine ning kütuse import, eksport ja tootmine.

§ 3

lg-s 6 on seadusandja kütuse müügi kui ühe võimaliku käitlemise viisi sidunud äriühingu kohustusega müüa kütust ainult oma registrisse kantud tegevuskohas. Väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et koht, kus kütuse ümberpumpamine toimus, ei ole registreeritud OÜ X tegevuskohana. Ometi ei selgu vaidlustatud otsuse pinnalt, millised tõendid kinnitavad maakohtu veendumust, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas aset leidnud kütuse ümberpumpamine oli käsitatav kütuse müügina. Samuti puudub kohtulahendis põhjendus, miks tuleb vedelkütuse müüjaks pidada menetlusalust isikut. Vedelkütuse käitlemise nõuete rikkumist muul

§ 2

lg 1 p-s 3 kirjeldatud viisil (nt vedu või ladustamine) pole väärteoprotokollis OÜ-le X süüks arvatud. Kuivõrd menetlusaluse isiku poolt väidetavalt toimepandud tegu seisnes kütuse müümise nõuete eiramises, tuli maakohtul tema vastutuse eeldusena tuvastada, et kütuse ümberpumpamise näol oli tegemist müügiga ja müüjaks oli kontrollimise ajal OÜ X. Selliselt tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt saanuks kohus edasiselt asuda vaagima menetlusaluse isiku vastutust

§ 31

lg 2 järgi, andes hinnangu selle kohta, kas temal oli kohustus vormistada kütuse üleandmise kohta saatedokument. 11. Kassatsioonimenetluse poolte vahel on vaidlus küsimuses, kas kütuse müük võib toimuda ka müüdava asja faktilise üleandmiseta (nt AÕS §-s 93 kirjeldatud viisil) ja kui, siis kas sellisel juhul on saatedokumendi vormistamine nõutav. Kohtuväline menetleja leiab, et kütuse müük on võimalik vaid kütuse üleandmise, mitte aga pelgalt müügiks vajalike dokumentide vormistamise teel. Selle seisukoha põhjendamiseks osutatakse kassatsioonivastuses vedelkütuse seaduse eelnõu seletuskirjale, mille kohaselt on seaduse eesmärgiks vajadus paremini reguleerida toiminguid, mis algavad vedelkütuse sisseveoga tolliterritooriumile ja lõpetades kütuse müügiga tarbijale, tagamaks nõuetele vastava kütuse jõudmist tarbijani ning võimaldamaks kütuse liikumist kõigil käitlemise etappidel jälgida. Nendest vajadustest lähtuvalt peab kütuse käitlemine toimuma registreeringujärgses tegevuskohas. Täiendavalt kehtib vedelkütuse käitlejale aruandekohustus, mille analüüs peab andma ülevaate kütuse liikumisest turul ja võimaluse võrrelda ostetud ning müüdud kütuse koguseid äriühingute kaupa. Samuti lasub müüjal või kütuse üleandjal kohustus vormistada seaduses ettenähtud juhtudel saatedokument (vt Riigikogu IX koosseis, 1159 SE I,

§ 6lg 1 ja § 7 lg 1).

12. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei välista vedelkütuse seaduse regulatsioon siiski otsesõnu võimalust müüa kütust võlaõigus- ja asjaõigusseaduse normide kohaselt, kui seejuures täidetakse vedelkütuse käitlemise nõudeid. Oluline on, et järelevalvet teostav ametkond saaks täpse ülevaate kütuse tegelikust liikumisest, mis ongi eeskätt saavutatav registreeringujärgses kohas tegutsemise nõude järgimise, saatedokumentide koostamise ja aruandekohustuse täitmise teel. Tuleb silmas pidada, et seadusandja on need tingimused järelevalve teostamise lihtsustamiseks sidunud kütuse asukoha muutumisega. Esmalt kinnitavad sellist järeldust näiteks

§ 6lg-d 1, 3, 4, 6 ja 7 nende koostoimes.

Teisalt väärib tähelepanu, et

1. juulil 2004 jõustus vedelkütuse seaduse, vedelkütuse erimärgistamise seaduse ja vedelkütuse miinimumvaru seaduse muutmise seadus (RT I 2004, 53, 365), millega tunnistati kehtetuks selle ajani seaduse § 2 lg 1 p-s 7 sisaldunud müügi mõiste. Eelnõu seletuskirja kohaselt tulenes muudatuse tegemise vajadus asjaolust, et termin "müük" on üldlevinud ja senine määratlus tekitas segadust (Riigikogu X koosseis, 349 SE I). Kolleegiumi arvates viitab eelnev samuti seadusandja tahtele sisustada müügi mõistet tsiviilõiguses omaksvõetud põhimõtetest lähtuvalt. Liiati oleks ebamõistlik eeldada, et müügilepingu sõlmimiseks tuleks kütus igakordselt vedada näiteks ühte müüja registreeringujärgsetest tegevuskohtadest ja vormistada saatedokument, kui kütuse asukoha muutmiseks sisuline vajadus puudub.
2. Maakohtule esitatud kaebuse kohaselt omandas menetlusalune isik vaidlusaluse kütuse OÜ-lt S, müües selle edasi OÜ-le A. OÜ A müüs kütuse OÜ-le L, viimane aga omakorda AS-le J. Sellises järjekorras tehingute toimumisele on enda otsuses osutanud ka kohtuväline menetleja. Kütuse valduse üleandmist kuni väärteoprotokollis märgitud ajani ei toimunud. Kaebaja väitel tellis veo OÜ L, kes kontrollimise hetkel oli kütuse omanikuks ja kes oli väljastanud ka kütuse saatedokumendi. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub samuti, et kontrollimise hetkeks oli kütus ümber pumbatud veokisse registrimärgiga nr XXX XXX ja tegemist oli OÜ-le L kuuluva kütusega. Kõnealuseid kaebuse väiteid ega ka tõenditest nähtuvaid samasisulisi asjaolusid pole kohtulahendis analüüsitud. Jättes otsuse põhistamata, rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, milline rikkumine toob kaasa otsuse tühistamise ja väärteoasja uueks arutamiseks saatmise samale kohtule.
3. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb muuhulgas lahendada küsimus sellest, kas ja miks on väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas toimunud kütuse ümberpumpamine käsitatav vedelkütuse müügina ning kas müüjaks oli menetlusalune isik. Seejuures peab kohus kujundama seisukoha ka kaebaja väite osas, mille kohaselt on sama teo eest karistatud veel kahte äriühingut ja kuidas mõjutab see asjaolu menetlusaluse isiku karistusõiguslikku vastutust. Järgnevalt tuleb anda hinnang OÜ X teo koosseisupärasusele, õigusvastasusele ja süülisusele

§ 31lg 2 järgi.

Samuti on vajalik lahendada menetlusalusele isikule õigusabikulude hüvitamise küsimus.

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
2. veebruari
3. a kohtuotsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks samale kohtule. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg