Obsah (5)

§ 200§ 121§ 63§ 64§ 21

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-67-10 Otsuse kuupäev 27. september 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Eerik Kergandb

§ 200

lg 2 p-de 4 ja 7, § 121 ning § 266 lg 2 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu

1. aprilli
2. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-14467 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P. P. kaitsja vandeadvokaat Mall Saar Asja läbivaatamise kuupäev
3. august 2010, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Muuta Tartu Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a otsuse põhiosa KrMS § 361 lg 1 p 3 alusel, täpsustades dokumendis sisalduvate tunnistaja ütluste tõendina arvestamise tingimusi.
7. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.
8. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Saar ja Ko kasuks välja 960 (üheksasada kuuskümmend) krooni, sealhulgas käibemaks 160 (ükssada kuuskümmend) krooni vandeadvokaat Mall Saare poolt P. P-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
9. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks P. P-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 960 (üheksasada kuuskümmend) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. P. P. anti kohtu alla

§ 200

lg 2 p-de 4 ja 7, § 121 ning § 266 lg 2 p 1 järgi.

§ 200lg 2 p-de 4 ja 7 järgi süüdistati P.

P. selles, et tema, olles varem toime pannud röövimise, pani uuesti toime röövimise isikute grupis. Röövimine seisnes selles, et ta peksis 06.03.

1. a kella 19.30 paiku Põlva linnas XXX X maja juures koos M. M. tahtlikult käte ja jalgadega T. V.-i pea- ja näopiirkonda, mille tagajärjel tekkisid kannatanul näo- ja peapiirkonda pindmised haavad, verevalumid, ninaturse, valulikud huuled ja haav suhu ning võttis kannatanul seljas olnud jope taskust ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära mobiiltelefoni Nokia 5320 maksumusega 3990 krooni ja kõnekaardi Diil maksumusega 25 krooni.
2. Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja
3. veebruari
4. a otsusega mõisteti P. P.

§ 200lg 2 p-de 4 ja 7 järgi õigeks tõendamatuse tõttu.

P. P. tunnistati süüdi

§ 121järgi, sealhulgas T.

V.-i kehalises väärkohtlemises

1. märtsi
2. a õhtul ja teda karistati vangistusega 3 aastaks. Veel tunnistati P. P. sama otsusega süüdi § 266 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 63lg 2 ja 64 lg 1 alusel mõistis kohus P.

P-le liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. Sama kohtuotsusega tunnistati M. M. süüdi § 200 lg 2 p 7 järgi ja teda karistati vangistusega 3 aastaks, kuid tema osas kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud ei ole. 2.1 Maakohus luges tõendatuks, et M. M. hõivas kannatanult mobiiltelefoni vahetult peale peksmist. Sellest aga ei saa teha järeldust, et P. P. peksis õues kannatanut temalt vara hõivamise eesmärgil. Kohtus uuritud tõendid ei kinnita usaldusväärselt, et P. P. oleks olnud teadlik M. M. kavatsusest saada endale kannatanu mobiiltelefon. Pole tõendatud P. P. osalemine kannatanu kinnihoidmisel, kui M. M. võttis viimaselt ära mobiiltelefoni. Samuti puuduvad tõendid, et ta oleks vägivalda rakendanud vara hõivamise eesmärgil. T. V.-i patsiendikaarti (II kd tl 9), milles meditsiinitöötaja on märkinud patsiendi sõnade järgi, et peksjateks olid nii P. P. kui ka M. M., ei pidanud kohus lubatavaks tõendiks. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada P. P. kasuks. Sellest tulenevalt leidis maakohus et P. P. ei ole toime pannud varavastast, vaid isikuvastase kuriteo, mistõttu tuleb ta röövimises (s.o.

§ 200lg 2 p-de 4 ja 7 järgi) õigeks mõista.

2.2 Maakohus luges tuvastatuks, et P. P. peksis

1. märtsil
2. a kella 19.30 paiku Põlvas XXX X majas ja maja juures T. V.-i korduvalt rusikate ja jalgadega, millega põhjustas viimasele tahtlikult pea põrutuse, näo kriimustused, suu limaskesta lahtise haava ja ninaluu murru, pannes sellega toime

§ 121järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Selle teo osas ei tuvastanud kohus õigusvastasust ega P. P. süüd välistavaid asjaolusid. 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör Ü. Hõrak, P. P. kaitsja M. Saar ja M. M. kaitsja P. Järve. Prokuratuur taotles maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o P. P. õigeksmõistmise osas

§ 200

lg 2 p 4 ja 7 järgi materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning P. P. süüditunnistamist

§ 200lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ja raskema liitkaristuse mõistmist.

P. P. kaitsja M. Saar taotles maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o P. P-le mõistetud karistuse osas ja palus mõista P. P-le kergem karistus. M. M. kaitsja P. Järve taotles samuti maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o M. M. süüditunnistamises

§ 200lg 2 p 7 järgi ning palus M.

M. tegu ümber kvalifitseerida varguseks ja kergendada karistust.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsusega jäeti P. P. kaitsja M. Saare ja M. M. kaitsja P. Järve apellatsioonid rahuldamata. Sama otsusega rahuldati prokuratuuri apellatsioon ja Tartu Maakohtu otsus tühistati osaliselt, s.o P. P. õigeksmõistmises

§ 200lg 2 p-de 4 ja 7 järgi, P.

P. süüditunnistamises

§ 121järgi 06.03.2009 õhtul T.

V.-i kehalises väärkohtlemises ja

§ 121

järgi karistuse mõistmises,

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises, samuti P.

P-lt välja mõistetud sundraha osas. P. P. tunnistati süüdi

§ 200

lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ja teda karistati vangistusega 4 aastaks.

§ 121järgi mõisteti P.

P-le karistuseks 2 aastat vangistust. Liitkaristuseks mõistis ringkonnakohus P. P-le

§ 64

lg 1 alusel, arvestades

§ 200

lg 2 p 4 ja 7, § 121 ja § 266 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistusi, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 5 aastat vangistust. Ringkonnakohtu seisukohad on järgmised. 4.1 Maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, mis on kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Nimelt toetus maakohus oma otsuses osaliselt süüdistatavate ütlustele kohtus, kuigi luges need ebausaldusväärseteks. Seega oleks ringkonnakohtu hinnangul pidanud maakohus need ütlused tervikuna tõendite kogumist välja arvama, mitte valikuliselt otsuse tegemisel aluseks võtma. 4.2 Kannatanu T. V.-i, tunnistajate S. S.-i ja P. P. ütluste pinnalt on maakohus õigesti lugenud tõendatuks, et

1. septembri
2. a õhtul Põlva linnas XXX X maja koridoris nõudsid süüdistatavad kannatanult 100 krooni raha laenuks ja P. P. lõi kahel korral kannatanut näkku. Kannatanu ja tunnistaja S. S.-i ütluste kohaselt järgnesid kannatanu väljumisel koridorist talle P. P. ja M. M. Ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et tõendina ei ole lubatud patsiendikaardil meditsiinitöötaja poolt märgitu, et patsiendi sõnul oli peksjaks lisaks P. P-le ka M. M. See seisukoht on põhjendamatu ja tõend on lubamatu vaid siis, kui on rikutud selle saamise korda. Patsiendikaart on dokument, seega tõend KrMS § 63 lg 1 mõttes. Selle saamise korda rikutud ei ole ning selles sisaldub teave tõendamiseseme asjaolude kohta. Patsiendikaart on maakohtu poolt ka avaldatud ning seda tuleb lugeda lubatavaks tõendiks tervikuna, mitte ainult selles osas, mis puudutab kannatanul tuvastatud kehavigastusi. Patsiendikaardist nähtuvalt olid kannatanu sõnade kohaselt tema peksjateks M. M. ja P. P. (II kd, tl 9). Ringkonnakohus on seisukohal, et patsiendikaardil kajastatu on kaudseks tõendiks selle kohta, et ka M. M. kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Kohus rõhutab lisaks, et patsiendikaart on koostatud
3. märtsil 2009 kell 20.03, st pool tundi pärast kuriteosündmust, mistõttu kannatanu poolt sellel ajahetkel tema peksjate kohta avaldatu on igati usutav. Otsusega sedastatakse, et tuginedes kannatanu T. V.-i ja tunnistaja S. S.-i ütlustele ning patsiendikaardis kajastatule, on tuvastatud, et XXX X maja hoovis peksid maas lamavat kannatanut T. V.-i käte ja jalgadega P. P. ja M. M. 4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud ka maakohtu järeldustega, et kuna puuduvad usaldusväärsed tõendid, et P. P. oleks kasutanud vägivalda kannatanu vastupanu mahasurumiseks või selle vältimiseks vara hõivamise eesmärgil, ei ole P. P. toime pannud mitte varavastase, vaid isikuvastase kuriteo. Arvestades asjaolu, et vägivalda tarvitati kuni mobiiltelefoni hõivamiseni, on võimalik teha järeldus, et realiseeritud oli kaastäideviijate eesmärk. Sõltumata sellest, et algselt kasutas P. P. kannatanu suhtes vägivalda muul eesmärgil (omavaheline konflikt maja koridoris), oli käesoleval juhul tegemist kestva vägivallaga, mille käigus hõivati mobiiltelefon. Kannatanu peksmine ja mobiiltelefoni hõivamine oli ajalis-ruumiliselt omavahel seotud. Lähtudes kogu sündmuse olustikust (süüdistatavate poolt koos kannatanule järgnemine maja hoovi, koos kannatanu peksmine) ei ole eluliselt usutav, et P. P. ei saanud näha M. M. poolt mobiiltelefoni hõivamist. Isegi kui eeldada, et peksjaks ehk siis vägivalla kasutajaks oleks kannatanu suhtes vaid P. P. ja M. M. hõivas vaid kannatanu vara, on tegemist siiski röövimise kaastäideviimisega.

§ 21

lg 2 kohaselt kui vähemalt kaks isikut panevad teo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad). Teovalitsemisteooria kohaselt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Oluline on, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse.

§ 200

lg 1 kohaselt moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivset koosseisu saab lugeda täidetuks, kui on tuvastatud, et isiku suhtes kasutati vägivalda ja vägivalda kasutati vara hõivamiseks. Seega, maakohtu poolt toodud järeldused ja ka tuvastatuks loetud asjaolud viitavad vaieldamatult P. P. ja M. M. poolt röövimise kaastäideviijate tegevusele. 4.4 Röövimise objektiivse kooseisuga ei ole ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas maakohtu otsuses märgitu, et kuna M. M. seadis teadlikult ja tahtlikult endale eesmärgiks kannatanu vara ebaseadusliku omastamise P. P. objektiivsel kaasosalusel, s.o viimase vägivallategude kaudu, siis pani ta omastamise eesmärgil ja grupis vägivalda kasutades toime kannatanult mobiiltelefoni äravõtmise. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et mõlemad süüdistatavad kasutasid kannatanu suhtes vägivalda ning selle käigus hõivati mobiiltelefon. Seega oli vägivald vara hõivamise vahendiks. Maakohtu seisukoht, et M. M. poolt kannatanu suhtes toimepandu oleks võimalik subsumeerida grupilise röövimisena kohtuotsuses käsitletud viisil, kandes ainult P. P. poolt kasutatud vägivalla üle M. M. teokoosseisu, ei tulene seadusest. Kuna P. P. ja M. M. panid mõlemad toime grupilise röövimise ja P. P. on varem karistatud röövimise eest, siis tuleb ringkonnakohtu hinnangul M. M. poolt toimepandu kvalifikatsioon (

§ 200lg 2 p 7) jätta muutmata ja P.

P. poolt toimepandu kvalifitseerida

§ 200lg 2 p-de 4 ja 7 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsuse peale esitas kassatsiooni P. P. kaitsja M. Saar, kes vaidlustab kohtuotsuse P. P. süüdimõistmise osas

§ 200

lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ja taotleb kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus on väär kriminaalmenetlusõiguse ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 5.1 Kohtulik uurimine ringkonnakohtus ei vastanud kassaatori hinnangul kriminaalasja igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõuetele, kuna istungil kuulati üle ainult süüdistatav P. P. ning muus osas avaldati vaid maakohtu istungil antud kannatanute ja tunnistajate ütlused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai 2003 kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03). 5.2 Ringkonnakohus ei ole kõrvale jätnud S. S.-i kui tõendi allikat, vaatamata sellele, et tema ütlustes on olulised kõrvaldamata vastuolud. Ringkonnakohtul tunnistaja ütluste pinnalt tekkinud arvamus on risti vastupidine sellele, mida tunnistaja rääkis ristküsitluse käigus kaitsja küsimustele vastates ja on vastuolus ka maakohtu seisukohaga, kes tunnistaja vahetult üle kuulas. 5.3 P. P. süüditunnistamine röövimises on lisaks ebausaldusväärsete tunnistaja ütlustele rajatud paljasõnalistele järeldustele, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja seega põhjendamatu kohtuotsuse.
2. Prokuratuuri poolt esitanud kassatsioonivastuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, samuti kooskõlas kohtupraktika ja Riigikohtu lahenditega ning kassatsioonis esitatud väited alusetud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kassatsioonis viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai 2003 kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-117-03 ei ole asjakohane, kuna käesolevas kriminaalasjas uuris maakohus tõendeid vahetult. Menetluses ei olnud anonüümseid või välisriigis üle kuulatud tunnistajaid ega esinenud muid erandlikke asjaolusid, mis eeldanuks tunnistajate veelkordset ülekuulamist ringkonnakohtus. Seega ei rikkunud ringkonnakohus tõendite vahenditu uurimise osas kriminaalmenetlusõigust. Samuti ei ole ringkonnakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust, hinnates kohtus uuritud tõendeid maakohtust oluliselt erinevalt, sest ringkonnakohtu seisukohad tõendite maakohtust erineval hindamisel on küllaldaselt põhjendatud. Seega vastab ringkonnakohtu otsus tõendite erineva hindamise osas seadusele ja Riigikohtu väljakujunenud seisukohtadele (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. märtsi
6. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-11-113-06).
7. Riigikohus möönab, et tunnistaja S. S.-i usaldusväärsuse kontrollimiseks võis olla vajalik tema ülekuulamine ringkonnakohtus. Samas pole tunnistaja korduva ülekuulamata jätmisega menetlusõigust rikutud oluliselt, sest tema ütlused maakohtu istungil olid riimuvad ja vastuoludeta kuni kaitsja küsimusteni ristküsitlusel ning kaitsjal oli maakohtu istungil võimalus küsitleda tunnistajat viimaste ütluste ebaselguse kohta.
8. Kassatsioonis on vaidlustatud P. P. süüdimõistmine

§ 200lg 2 p 4 ja 7 järgi.

Kaitsja leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti rakendanud materiaalõigust, sest P. P. ja M. M. tegevus mobiiltelefoni hõivamisel ei olnud kooskõlastatud ja P. P. tahtlus mobiiltelefoni hõivamiseks ei ole tõendatud. Seega taotleb kassaator Riigikohtult uute faktiliste asjaolude (tunnistada P. P. ja M. M. tegevus mobiiltelefoni hõivamisel mittekooskõlastatuks ja lugeda P. P. tahtlus mobiiltelefoni hõivamiseks mittetõendatuks) tuvastamist. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada ja seetõttu jätab kriminaalkolleegium kaitsja need väited tähelepanuta.

1. Lisaks kassatsioonis esitatule peab kriminaalkolleegium vajalikuks täpsustada mõningaid ringkonnakohtu põhjendusi patsiendikaardi kui dokumendi tõendina lubatavuse kohta. Eksitav on ringkonnakohtu üheselt väljendatud seisukoht, et patsiendikaart kui dokument tuleb lugeda lubatavaks tõendiks tervikuna, mitte üksnes osas, mis puudutab kannatanul tuvastatud kehavigastusi. Ringkonnakohus on küll õigesti märkinud, et KrMS § 63 ja § 123 lg 1 kohaselt on dokument kui tõend lubatav, kui see sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta ning on saadud seaduslikult. Kummagi eelduse olemasolus käesolevas asjas kahtlust ei ole. Samas ei ole patsiendikaardil sisalduv teave T. V.-i suhtes vägivalda tarvitanud isikute kohta hõlmatud arsti eriteadmiste ja pädevusega. Sisuliselt kajastab see teave kannatanu ütlusi tõendamiseseme asjaolude (teo toimepanijad ja toimepanemise viis) kohta, mille arst kandis patsiendikaardile kannatanu poolt arstile antud seletuse järgi.
2. Võistlevas kohtumenetluses on tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel (KrMS § 15) oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel. Tunnistaja ütluste vahendlikule uurimisele seavad KrMS § 68 lg 5, § 296 lg 1 ja § 289 lg 1 olulisi piiranguid. KrMS § 289 lg 1 lubab kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada vaid tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõtet on selgitatud mitmes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas otsuses (vt. nt otsused asjades nr 3-1-1-89-06, nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07). Järelikult tuleb tunnistaja ütlused, mis on talletatud tunnistaja ülekuulamise protokollis või ka dokumendis, üldjuhul jätta tõendina kõrvale, kui tunnistajat ennast on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta ristküsitleda kohtuistungil.
3. Oluline on siinkohal, et patsiendikaardil sisalduv teave pole mitte kohtueelses menetluses antud ütlused menetlejale KrMS § 63 lg 1 tähenduses, vaid eravestluses arstile edastatud teave, mis on patsiendikaardi vahendusel jõudnud kriminaalmenetlusse. Käesolevas asjas oli esiteks kaitsjal võimalik kannatanut, kelle ütlused olid dokumendis talletatud, ka vahetult kohtus nende ütluste kohta ristküsitleda - seega oli süüdistatava kaitseõigus tagatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjades nr 3-1-1-86-06 ja nr 3-1-145-07). Teiseks oli tegemist n-ö spontaansete ütlustega (res gestae) menetlusvälisele isikule, kellel puudus ametist tulenev huvi antud teabe vastu ja seetõttu pole reeglina alust nende ütluste usaldusväärsuses kahelda. Lisaks ei tuginenud kohus P. P. ja M. M. süüdimõistmisel üksnes või olulisel määral T. V.-i patsiendikaardil kajastatud ütlustele. Kolmandaks väitis kannatanu kohtus, et ta ei mäleta enam peksmise täpseid asjaolusid. Sellest ei ole võimalik tuletada otsest vastuolu patsiendikaardil talletatud ja tema poolt kohtus antud ütluste vahel. Samas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et juhul, kui tunnistaja või kannatanu ütlused kohtus on selgelt vastuolulised asjaolude suhtes, mida menetlusväliselt koostatud dokumendiga soovitakse tõendada, saab kohus dokumendis kajastatud ütlusi arvestada ainult tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seega on menetluseväliselt saadud dokumendis (patsiendikaardil) sisalduvate tunnistaja ütluste kasutamine tõendina lubatav vaid ülalkirjeldatud asjaoludel. Seejuures ei või aga isiku süüdimõistmine tugineda üksnes või olulisel määral sellisele tõendile.
4. Eeltoodu alusel ja tuginedes KrMS § 361 lg 1 p-le 3 teeb Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
5. aprilli
6. a otsuse põhiosas muudatuse dokumendis sisalduvate tunnistaja ütluste tõendina arvestamise tingimuste osas. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kaitsja kassatsiooni jätab kolleegium rahuldamata.
7. P. P. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks summas 960 krooni (sh käibemaks 160 krooni). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
8. detsembri
9. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja 21 rahuldada. Vastavalt KrMS §186 lg-le 2 tuleb kaitsjatasu kui menetluskulu hüvitada riigile süüdimõistetul. Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg