3-3-1-58-10

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-58-10

1. september 2010 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Andres Sarapuu kaebus OÜ VT Marketing kohustamiseks vastama kaebaja teabenõudele Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a määrus haldusasjas nr 3-09-2675 Andres Sarapuu määruskaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Andres Sarapuu määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu
4. märtsi
5. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. aprilli
7. a määrus haldusasjas nr 3-09-
8. Vabastada Andres Sarapuu riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-09-2675 ja saata asi Tallinna Halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Vahistatu Andres Sarapuu esitas
10. oktoobril 2009 OÜ-le VT Marketing teabenõude vangla kaupluse vahendusel ostetud teleri soetushinna, -koha ja -aja teadasaamiseks. OÜ VT Marketing vastas
11. novembril 2009, et tema puhul on tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga, kes ei ole avaliku teabe seaduse (AvTS) alusel kohustatud avaldama kinnipeetavale teavet kaupade sisseostuhindade kohta, kuna kinnipeetavale vanglas kaupade müümine ei ole oma sisult avalik ülesanne.
12. A. Sarapuu esitas
13. novembril 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse OÜ VT Marketing kohustamiseks vastama tema teabenõudele. Koos kaebusega esitas A. Sarapuu taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja lisas taotlusele vanglasisese isikuarve väljavõtte, mille kohaselt oli kaebajal
14. novembri
15. a seisuga vabaks kasutamiseks 32,25 krooni.
16. Tallinna Halduskohus jättis
17. märtsi
18. a määrusega kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja on jätnud riigilõivu põhjendamatult tasumata ja asetanud end teadlikult olukorda, kus tal ei jätku enam raha riigilõivu tasumiseks. Esitatud tõenditest nähtub, et kaebajale on erinevate isikute poolt üle kantud piisaval hulgal raha kohtukulude kandmiseks, sh riigilõivu tasumiseks, millega kaebaja pidi kaebuse esitamisel igal juhul arvestama. Kaebaja on kulutanud oma arvel olnud rahalistest vahenditest vangla kaupluses ajavahemikul
19. juuli kuni
20. oktoober 2009 erinevate arvete tasumiseks ning vanglale teenuste eest tasumiseks kokku 6462,65 krooni. Perioodil
21. november 2009 kuni
22. jaanuar 2010 on kaebaja isikuarvel olnud algsaldo 294,95 krooni, sissetulekuid 690,65 krooni ning väljaminekuid 914,5 krooni. Konto lõppjääk 71,10 krooni on broneeritud.
23. novembril oli kaebaja isikuarvel 494,95 krooni, millest vangla kaupluses kulutati 370,70 krooni. Kaebaja on kulutanud suurema osa rahast isiklike tarbeesemete soetamiseks, arvestamata seejuures võimalike kohtukuludega seotud väljaminekuid, mis on olnud isiku teadlik valik. Seega ei ole kaebaja maksejõuetu. Kaebaja esitatud nõuet ei saa lisaks pidada isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Kaebusest ei nähtu, et kaebuse rahuldamisest või rahuldamata jätmisest sõltuks arvestataval määral isiku jaoks oluliste huvide realiseerumine või tema elukorraldus. Kaebajal on küll õigus kohustamiskaebuse esitamiseks, ent kaebuse rahuldamist või mitterahuldamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamisel.
24. Tallinna Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses palus Andres Sarapuu tühistada Tallinna Halduskohtu
25. märtsi
26. a määruse ja vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest.
27. Tallinna Ringkonnakohus jättis
28. aprilli
29. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kaebus iseenesest ei ole perspektiivitu. Kuna Riigikohtu erikogu määrusest nr 3-3-4-1-10 tulenevalt on kinnipeetavale sisseostude tegemise võimaluse pakkumine/tagamine avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on OÜ VT Marketing AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja. Olukorras, kus kinnipeetava isikuarvel on piiratud rahalised vahendid, tal puudub iga kord võimalus rahalisi vahendeid juurde hankida või konkureeriva ettevõtja poole pöörduda, on kinnipeetava jaoks vangla kaupluses müüdavatele kaupadele seadusega ettenähtud juurdehindluse piirangust kinnipidamine oluline küsimus. Vanglasisese isikuarve väljavõttest nähtuvalt laekus aga kaebuse esitamisest (
30. november 2009) kuni selle käiguta jätmiseni ja riigilõivu tasumise kohustamiseni (
31. veebruar 2010) kaebaja kontole kokku 1690,65 krooni, millest kaebaja kulutas vangla kaupluses 1310,7 krooni, seega suuremaid summasid, kui vajalike hügieenitarvete ostmiseks võiks kuluda. Seetõttu ei saa eeldada, et tegemist on maksejõuetu isikuga. Kaebaja käitumist raha kulutamisel tuleb lugeda enda maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvaks ning halduskohus on õigesti jätnud kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
32. Andres Sarapuu esitas
33. aprillil 2010 Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
34. aprilli
35. a määruse ja vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
36. Asjas on vaidlus selle üle, kas kohtud on õigesti jätnud A. Sarapuu riigilõivu tasumisest vabastamata põhjusel, et kaebaja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks. Kohtud on leidnud, et kaebaja vanglasisese isikuarve väljavõttest nähtuvate sissetulekute ja väljaminekute suurust arvestades on kaebaja vangla kaupluses kulutanud suuremaid summasid, kui vajalike hügieenitarvete ostmiseks võiks kuluda.
37. Vaidlust ei ole selles, et A. Sarapuu vanglasisese isikuarve väljavõtte kohaselt oli kaebaja kaebuse ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise hetkel maksejõuetu. Isikuarve kohaselt oli kaebajal taotluse esitamise hetkel vabaks kasutamiseks 32,25 krooni (tl-d 3 ja 18). Kolleegiumi hinnangul leidsid kohtud aga ebaõigesti, et A. Sarapuu on maksejõuline, sest kaebaja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks.
38. Riigikohtu halduskolleegium asus
39. juuni
40. a määruses asjas nr 3-3-1-20-10 (p 15), seisukohale, et kui riigilõivust vabastamise taotlusest, majandusliku seisundi teatisest ja muudest kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei olnud kaebust (või kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus esitatakse pärast kaebuse esitamist, siis nimetatud taotlust) esitades riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb taotleja üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Põhjendatud kahtluse korral, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus nõuda taotlejalt täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Kolleegium selgitas, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pea isik ette nägema halduskohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tarbeks raha säästma. Seetõttu peab kohus hindama üksnes neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise vahelisse perioodi, kuid arvestades HKMS § 9 lg-tes 4-6 sätestatud kaebuse esitamise tähtaegu, ei tohiks kohus arvesse võtta enam kui kaebuse või taotluse esitamise hetkele eelnenud nelja kuu sissetulekuid ja väljaminekuid. Kohtul tuleb maksejõuetuse põhjuste hindamisel arvestada, et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda peetakse ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud.
41. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et kohtud on ebaõigesti pidanud A. Sarapuud maksejõuliseks. Kohtud on maksejõulisuse hindamisel võtnud ebaõigesti arvesse ja analüüsinud neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäid kaebaja õigusi piiravast toimingust teadasaamise (
42. november) ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise (
43. november) vahelisest ajavahemikust väljapoole. Samuti ei ole kohtud kogunud ja hinnanud oma kahtluse kinnituseks täiendavaid tõendeid ega täiendavalt kontrollinud, kas ja mis ulatuses olid A. Sarapuu kulutused kaupluses põhjendamatud. Kuna aga kaebaja õigusi rikkuda võivat teabe väljastamisest keeldumisele eelnevat ning riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlusele järgnenud ajavahemikku kohtud maksejõulisuse hindamisel arvesse võtta ei tohtinud ning teabe väljastamise keeldumisest kuni kaebuse ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamiseni kaebaja vanglasisesel isikuarvel sissetulekuid ja väljaminekuid ei esinenud, siis on kohtud ebaõigesti leidnud, et kaebaja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks.
44. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebus ei ole perspektiivitu ega väheoluline. Riigikohtu erikogu leidis
45. veebruari
46. a määruses nr 3-3-4-1-10, et "kuna kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus on avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on OÜ VT Marketing AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja." Seega ei saa kaebust pidada perspektiivituks. Arvestades, et kinnipeetavatel puudub õigus ja võimalus valida teenuse pakkujat (sooritada ostud teise ettevõtte vahendusel), on kinnipeetavale vangla kaupluses müüdavate kaupade osas vangistusseaduse § 48 lg-s 1 sätestatud juurdehindluse piirangust kinnipidamine oluline küsimus.
47. Eeltoodust tulenevalt kuulub A. Sarapuu määruskaebus rahuldamisele. Kolleegium tühistab Tallinna Halduskohtu
48. märtsi
49. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu
50. aprilli
51. a määruse haldusasjas nr 3-09-
52. Kolleegium vabastab A. Sarapuu riigilõivu tasumisest käesolevas haldusasjas ja saadab asja halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann