Obsah (9)

§ 160§ 158§ 144§ 146§ 147§ 154§ 142§ 143§ 168

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 146 lg 1 järgi kolm aastat ja see algas 22. juulil 2002.

§ 160lg 1 järgi peatus nõude aegumine eelmise hagi esitamisega 22.

oktoobril 2004 ja aegumine jätkus

§ 160lg 3 järgi ringkonnakohtu otsuse jõustumise järel 15.

novembril

1. Aegumise peatumise ajaks oli aegumistähtaeg kestnud kaks aastat ja kolm kuud, seega sai hageja nõue aeguda alles üheksa kuud pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. Hageja esitas praeguses asjas hagi
2. detsembril 2008, s.o enne aegumistähtaja möödumist. Asjas saab kohaldada ka

§ 158

lg-s 1 sätestatud aegumise katkemist, sest kostja tunnustas hageja nõuet, kui ei esitanud ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust ja maksis

1. novembril 2008 vabatahtlikult hagejale hagis nõutud 500 000 krooni. Seega algas aegumistähtaeg
2. novembril 2008 uuesti ning sellest ajast arvates ei ole kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud. Kuna kõrvalkohustusest tulenev nõue aegub

§ 144järgi koos põhikohustusest tuleneva nõudega, ei ole ka viivisenõue aegunud.

1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus lõpetada asja menetluse, sest samade poolte vahel on samal alusel sama hagieseme üle peetud vaidluses jõustunud
2. oktoobril 2008 ringkonnakohtu otsus. Hageja andis
3. augustil 1999 kostjale laenu 150 000 USA dollarit tähtajaga
4. september 1999 ja intressimääraga 10% kuus.
5. septembril 1999 sõlmisid pooled laenulepingu, milles märkisid, et
6. septembri
7. a seisuga on kostja võlg 165 000 USA dollarit, millest põhivõlg on 150 000 USA dollarit ja intress ühe kuu eest 15 000 USA dollarit. Nimetatud põhi- ja intressivõlg anti kostjale laenuks intressimääraga 9% kuus. Seega vormistasid pooled eelmise laenulepingu ümber.
8. oktoobril 1999 leppisid pooled kokku, et hageja andis laenuks põhivõla 150 000 USA dollarit ja vahepeal kogunenud intressivõla 29 850 USA dollarit intressimääraga 8% kuus. Iga kord, kui pooled pikendasid laenu tagastamise tähtaega, lisati põhisummale tasumata intress ja intressisummalt arvestati intressi nagu põhivõlalt. Lõplikult vormistasid pooled laenusuhte
9. juulil 2002 kogusummaga 1 139 216 USA dollarit. Ringkonnakohus leidis eelmises vaidluses, et laenulepingus näidatud summast on 176 216 USA dollarit "reaalne võlg" (hageja antud laenudest tulenev võlg) ja 965 000 USA dollarit kostjale antud pantide eest "tagatissummaks" antu. Kohtuotsuses puudub põhjendus, kas 176 216 USA dollarit on põhivõlg või hõlmab ka intressi. Kostja on
10. novembri
11. a seisuga 150 000 USA dollarit tagastanud. Hageja nõue on aegunud. Kui

§ 160

lg 3 tähenduses peaks nõue olema alati sisuliselt lahendatud, ei omaks see säte üldse tähendust, sest samas nõudes uut menetlust alustada ei saa. Hageja lepingujärgne intressinõue laenu tasumisega hilinemise eest on leppetrahvinõue VÕS § 158 lg 1 mõttes. Leppetrahvi maksmise eelduseks on lepingu rikkumine, s.o kohustuse täitmisega viivitamine. Kuna

1. juulil 2002 sõlmitud lepingu järgi oli kohustuse täitmise tähtajaks
2. august 2002, algas kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg
3. augustil 2002, mil nõue muutus sissenõutavaks. Kogu eelmise kohtumenetluse vältel hageja leppetrahvinõuet ei esitanud. Seega kaotas hageja VÕS § 159 lg 2 järgi õiguse nõuda leppetrahvi, sest ei teinud seda mõistliku aja jooksul.
4. Harju Maakohus jättis
5. juuni
6. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt andis kostja hagejale
7. augustil 2002 varasemast laenusuhtest tuleneva nõude täitmiseks deklaratiivse võlatunnistuse VÕS § 30 tähenduses. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine

§ 158

järgi nõude aegumistähtaja, mis

§ 146lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude puhul kolm aastat.

Nõude aegumistähtaeg algab

§ 147

lg 1 ja lg 2 järgi sissenõutavaks muutumisest, st alates ajast, mil õigustatud isik võib nõuda kohustuse täitmist. Praeguses asjas nõudis hageja laenu tagamist, mille täitmise tähtaeg saabus võlakirja järgi 7. augustil 2003.

§ 147lg 1 järgi muutus nõue sissenõutavaks 8.

augustil 2003 kell 00:00. Aegumine peatub

§ 160

lg 1 kohaselt õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Peatumine lõpeb sel juhul

§ 160lg 3 kohaselt kohtulahendi jõustumisega.

Asjaolu, et hageja esitas 22. oktoobril 2004 maakohtule hagi võlatunnistusest tuleneva kohustuse osaliseks täitmiseks, ei peata aegumist ülejäänud kohustuse osas. Hageja nõue põhivõla tasumiseks aegus

§ 146lg 1 ja § 136 lg 2 järgi kolme aasta jooksul, s.o 7.

augustil 2006 kell 24:00. Seega on hageja nõue põhivõla ülejäänud osa saamiseks aegunud. Perioodiliselt arvestatav intressinõue aegub korduva kohustusena

§ 154

järgi iga arvestusperioodi kohta kolme aasta jooksul alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil intressikohustus muutus sissenõutavaks. Sõltumata sellest lõpeb intressinõue kõrvalkohustusest tuleneva nõudena

§ 144järgi koos põhinõudega.

Seega on koos põhivõlaga aegunud ka intressinõue.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta aegumise kohaldamise taotlus rahuldamata ning saata asi maakohtule sisuliseks lahendamiseks, sest maakohus kohaldas vääralt aegumist. Hageja nõue ei ole aegunud, sest see peatus, kui hageja esitas hagi nõude osaliseks tunnustamiseks. Samuti katkes hagi aegumine
2. novembril 2008, mil kostja maksis ära osa nõutud võlast, s.o tunnustas osaliselt nõuet.
3. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
5. novembri
6. a otsusega osaliselt apellatsioonkaebuse, tühistas osaliselt maakohtu vaheotsuse, lõpetas põhivõla osas menetluse ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis Tallinna Ringkonnakohtu
7. oktoobri
8. a otsusega väljamõistetud põhivõlast tulenevale intressinõudele aegumise kohaldamata ja saatis asja selles osas maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitas hageja
9. detsembril 2008 hagi poolte vahel
10. augustil 2002 tehtud tehingu alusel. Hageja nõuab kostjalt 500 000 krooni suuruse põhivõla ja 2 170 000 krooni suuruse intressi tasumist. Pooled ei vaidle selle üle, et
11. augusti
12. a tehinguga andis kostja deklaratiivse võlatunnistuse, mille kohaselt võlgnes kostja hagejale varem sõlmitud laenulepingute alusel kokku 3 000 000 krooni, mis tuli tasuda hiljemalt
13. augustil
14. Samuti lepiti kokku, et kui kostja ühe aasta jooksul laenu ei tagasta, maksab ta hagejale tasumata võlgnevuse summalt intressi, mille määraks on 3,5% kuus.
15. aprillil 2004 esitas hageja sama tehingu alusel sama kostja vastu hagi, milles palus kostjalt põhivõlana välja mõista 500 000 krooni. Kohtuotsus jõustus
16. novembril
17. Kuna samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend, tuleb menetlus võlatunnistuse alusel põhivõlana 500 000 krooni saamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Hageja esitas praeguses asjas sama nõude samal alusel, s.o nõude, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga), mille kohta on tehtud jõustunud kohtulahend asjas, kus kohus arutas sama hageja hagi sama kostja vastu samast tehingust tekkinud tasumata põhivõla saamiseks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja tema nõutud suuruses põhivõla. Hageja võis selles hagis nõuda kogu põhivõlga, kuid nõudis üksnes 500 000 krooni. Hageja ise määras oma dispositiivset õigust kasutades hagi eseme ega kasutanud ka menetluse käigus õigust nõuet suurendada. Võlgnevuse põhiosa nõue on ühtne hagiese (kindel rahasumma). Hageja käitumisest saab järeldada, et ta loobus vabatahtlikult ülejäänud põhivõlast, mille suurus pidi talle juba eelmise menetluse ajal teada olema. Aegumine ei katkenud

§ 158lg 1 alusel, kui kostja täitis ringkonnakohtu otsuse.

Sellises olukorras ei olnud tegemist nõude tunnustamisega, vaid kohtuotsuse vabatahtliku täitmisega olukorras, kus pool ei soovinud otsust vaidlustada. Hageja esitatud intressinõue on osaliselt aegunud. Võlatunnistuse alusel tekkinud nõuete aegumistähtaeg hakkas kulgema 8. augustil 2003 ja lõppes 8. augustil 2006. Selle aja sees esitas hageja kostja vastu esimese hagi 500 000 krooni suuruse põhivõla saamiseks ning põhivõla selles osas

§ 160lg 1 järgi aegumine peatus.

Koos põhivõla aegumise peatumisega peatus ka selle põhinõude pealt arvutatava intressivõla aegumine.

1. novembril 2008 intressivõla aegumistähtaja kulgemine jätkus (enne peatumist oli tähtaeg kulgenud üks aasta kaks kuud ja 14 päeva) ning nõue esitati aegumistähtaja jooksul (tähtaeg oli jätkunud 14 päeva). Muus osas aegus intressivõlanõue koos ülejäänud põhivõlanõudega
2. augustil 2006, sest seda aegumistähtaja jooksul ei hagetud ning
3. oktoobril 2004 esitatud hagi intressinõude aegumist ei peatanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega menetlus lõpetati TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel põhivõla nõudes, ja saata asja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas uue otsuse, millega jätta aegumine kohaldamata ka põhinõudele ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt lõpetas ringkonnakohus vääralt põhivõlanõude osas menetluse, sest praeguses asjas ei nõuta sama summat, mida nõuti
5. aastal esitatud hagis. Väär on ka ringkonnakohtu arusaam, et hageja loobus osast nõudest, kui nõudis esimeses hagis kostjalt võlatunnistusest tuleneva võla osalist maksmist. Hageja ei ole sellesisulist tahet väljendanud. Hageja soovis eelmist asja ringkonnakohtus teist korda läbi vaadates haginõuet suurendada, kuid kohus ei pidanud seda vajalikuks. Põhinõude osas menetlust lõpetades rikkus ringkonnakohus ühtlasi TsMS § 428 lg 1 p 2 ja ületas nõude piire, sest kostja ei olnud apellatsioonkaebust esitanud ega sellist taotlust ringkonnakohtule esitanud. Seda tehes jättis ringkonnakohus lahendamata hageja apellatsioonkaebuse nõude jätta põhinõude osas aegumine kohaldamata, rikkudes TsMS §
6. Hageja nõue ei ole aegunud, sest

§ 160lg 1 järgi aegumine peatus eelmise kohtumenetluse ajaks.

Hageja eelmise hagi alusel peetud vaidluses ei olnud kordagi vaidluse all nõude suurus. Pooled vaidlesid selle üle, kas hagejal on üldse sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu, st vaieldi nõude tunnustamise üle.

§ 160

lg 1 näeb ette, et hagi aegumine peatub mh juhul, kui õigustatud isik esitab hagi nõude tunnustamiseks. Eelmises asjas hageja nõuet tunnustati.

1. Kostja kassatsioonkaebusele tähtaegselt ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus lõpetas põhivõlanõude menetluse. Tühistatud osas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel jätta jõusse maakohtu otsus. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
3. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel hageja põhivõlanõude menetluse ega rahuldanud hageja taotlust jätta põhinõudele aegumine kohaldamata. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.
4. Kolleegium vastab esmalt küsimusele, kas ringkonnakohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel õigesti hageja põhivõlanõude menetluse, viidates sellele, et samal alusel sama hagieseme üle on samade poolte vaidluses jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. TsMS § 429 lg 1 p 2 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, mh juhul kui samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et kui kohtule on esitatud kaks sama haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elujuhtumiga, siis on sama nõue esitatud samal alusel. Ekslik on aga ringkonnakohtu arusaam, et põhivõlanõue on ühtne hagiese, millega saab pöörduda kohtusse vaid üks kord. Selline arusaam ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtetega, mille järgi peab kohus asja menetlema, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (TsMS § 3 lg 1), ning arvestama asja menetledes asjaoluga, et hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme (TsMS § 4 lg 2). Hageja esitas mõlemas asjas hagi
5. augusti
6. a deklaratiivse võlatunnistuse alusel, millest nähtuvalt võlgnes kostja hagejale 3 000 000 krooni.
7. aprillil 2004 esitatud hagis palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 500 000 krooni.
8. detsembril 2008 esitatud hagis palus hageja mõista kostjalt välja seni nõudmata põhivõla osa 500 000 krooni. Kolleegiumi arvates ei ole olukord, kus hageja esitab sama tehingu alusel esmalt hagi osa võlanõude ning seejärel ülejäänud võlanõude rahuldamiseks, kohtule sama haginõude esitamiseks. Hagejal on õigus ise määrata, kas ta nõuab hagis kogu oma materiaalõigusest tuleneva rahalise nõude rahuldamist ühekorraga või teeb seda ositi. Ekslik on ka ringkonnakohtu arusaam, et hageja käitumisest eelmises hagimenetluses saab järeldada, et hageja loobus vabatahtlikult ülejäänud põhivõlanõudest, kui ei nõudnud korraga kogu põhivõla väljamõistmist. Kolleegium juhib tähelepanu, et hageja võib TsMS § 429 lg 1 järgi kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni hagist loobuda, esitades selleks avalduse, ning kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja TsMS § 432 järgi sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle uuesti kohtusse pöörduda. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks eelmises tsiviilasjas esitanud hagi kogu põhivõlanõude rahuldamiseks ja seejärel osaliselt hagist loobunud. Samuti ei ole eelmises asjas tehtud kohtumäärust hagist osaliselt loobumise kohta. Seega ei ole hageja materiaalõigusest tuleneva nõude kohta praeguses asjas esitatud osas jõustunud Eesti kohtu lahendit, mis takistaks hagejal selles osas kohtusse pöörduda ja oma õigusi kohtu korras kaitsta. Iseenesest võib võlausaldaja loobuda ka oma materiaalõiguslikust nõudest. Kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud võlausaldaja loobumise tõttu nõudest, siis VÕS § 207 lg 1 järgi võlasuhe lõpeb. Praeguses asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et hageja on
9. augusti
10. a deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevast nõudest loobunud. Ainuüksi see, et hageja ei nõudnud eelmises tsiviilasjas esitatud hagis kogu võla tasumist, ei anna alust sellist järeldust teha. Materiaalõigusliku nõude olemasolu või puudumine, sh nõudest loobumine tuleb kohtul tuvastada menetluse käigus ja see ei anna TsMS § 428 ega muu sätte järgi alust asja menetlust lõpetada. Ülaltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et hageja esitas samale tegelikule elujuhtumile tuginedes eelmises asjas menetletust erineva haginõude. Seega lõpetas ringkonnakohus vääralt TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel põhivõlanõude osas menetluse. Õige ei ole aga hageja arusaam, et ringkonnakohus ei võinud menetlust ilma menetlusosalise taotluseta lõpetada. Kolleegium juhib tähelepanu, et kohus peab menetluse seaduses sätestatud aluse olemasolul TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetama.
11. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha selles, kas hageja põhivõlanõue on aegunud. Hageja arvates ei ole tema praeguses asjas esitatud põhivõlanõue aegunud, sest aegumine peatus

§ 160lg 1 järgi eelmise hagi menetlemise ajaks.

Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub

§ 142

lg 1 järgi seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on

§ 146lg 1 järgi kolm aastat.

Aegumistähtaeg algab

§ 147

lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub

§ 147

lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja pidi 7. augusti 2002. a deklaratiivsest võlatunnistusest tuleneva võla tasuma ühe aasta jooksul, s.o hiljemalt 7. augustil 2003.

§ 146lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 2 järgi lõppes põhinõude aegumistähtaeg 7.

augustil 2006, nagu leidis õigesti ka maakohus. Hageja esitas hagi 3. detsembril 2008, s.o pärast aegumistähtaja möödumist. Sellises olukorras võttis maakohus

§ 143järgi õigesti arvesse kostja taotluse ja kohaldas aegumist.

Hageja arusaam, et tema põhivõlanõue ei ole aegunud, sest aegumine peatus eelmise hagimenetluse ajaks, ei ole põhjendatud. Aegumine peatub

§ 160

lg 1 järgi siis, kui õigustatud isik esitab hagi nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Aegumine peatub

§ 160lg 3 järgi kohtulahendi jõustumiseni.

Aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei loeta

§ 168lg 1 järgi aegumistähtaja hulka.

Kolleegiumi arvates ei ole

§ 160

lg 1 tõlgendatav selliselt, et võlanõude osaliseks rahuldamiseks hagi esitamisel peatub kohtumenetluse ajaks kogu võlanõude aegumine.

§ 160

lg 1 mõtte järgi peatub materiaalõigusliku nõude aegumine ainult selles osas, mille kohta on kohtule haginõue esitatud. Samale seisukohale asus kolleegium ka

1. novembri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 (p 22), kus kolleegium märkis, et hagi esitamine peatab

§ 160lg 1 järgi üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse.

Kolleegium märgib täiendavalt, et põhinõude aegumise peatumisega ei peatu viivisenõude aegumine. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et hageja

1. detsembril 2008 esitatud põhivõlanõue on aegunud.
2. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada. Hageja palus kassatsioonkaebuses tagastada kautsjoni Jelena Janinale, s.o isikule, kes tasus hageja kassatsioonkaebuselt
3. detsembril 2009 kautsjoni. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu