← Eesti

3-3-1-51-10

Obsah (6)§ 23§ 15§ 5§ 19§ 94§ 741

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-51-10 4. oktoober 2010 Eesi

) § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata. Kohus põhjendas määrust järgnevalt:

  1. a)vastuseks Pikk 8 ja 10 elanike, sh kaebaja 25. aprilli 2009. a taotlusele selgitas Pärnu Linnavalitsus 28. mail 2009, et olemasolevad hooned ja rajatised rekonstrueeritakse vastavalt detailplaneeringule või projekteerimistingimustele ning rekonstrueerimistööde aluseks on ehitusluba, mis on väljastatud vastavalt ehitusprojektile, ning Pikk 8 ja 10 vaheline ala on Pärnu linna tänavate koosseisu kuuluv tänav;
  2. b)Pikk tn 8 kinnistu plaanilt on näha, et Pikk 8 ja 10 vaheline ala ei kuulu korruselamumaa juurde, vaid on eraldi maaüksus. Ka katastriüksuse plaanilt nähtub, et Pikk 8 ja 10 vaheline ala moodustab ühtse katastriüksuse nimetusega Põhja tänav, mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud Pärnu linn;
  3. c)kohtule esitatud materjalidest selgub, et kaebuses käsitletud liiklusmärk "Sissesõidu keeld" oli omavoliliselt paigaldatud avalikult kasutatavale teele. Liiklusmärk paluti likvideerida või paigaldada korteriühistu kinnistule. Kuna liiklusmärki tähtaegselt ei demonteeritud, tehti seda Pärnu Linnavalitsuse majandusosakonna korraldusel ja paigutati hoiule majandusosakonda. Kaebajal puudub õiguslik alus nõuda liiklusmärgi paigutamist Pikk 8 ja 10 vahelisele alale;
  4. d)kohtu infopäringule saadud vastusest selgub, et kaebaja nimele ei ole registreeritud sõidukeid. Seega ei saa vaidlustatud toiming rikkuda kaebaja kui sõidukiomaniku õigust parkida tasuta vaidlusalusel maa-alal. Samuti nähtub kohtu kogutud kaardimaterjalist, et sõidukeid on võimalik parkida ja ka pargitakse nii Pikk tn 8 kui ka Pikk tn 10 juurde kuuluval maa-alal. Pikk 8 elanike sõidukite parkimine elamu juurde kuuluval maa-alal tuleb lahendada elanike endi poolt;
  5. e)arvestades, et Pikk 8 ja 10 majad asuvad intensiivse liiklusega Pika tänava ääres, korruselamute vahel ja ümber, sõidukite liiklemist ka enne vaidlusaluse ala rekonstrueerimist, liikluskorraldusega hõlmatud maa-ala suurust ja elanikele kuuluvate sõidukite tasuta parkimise võimalust elamu juurde kuuluval maa-alal, ei saanud Põhja tänava rekonstrueerimine muuta korrusmajade elanike seniseid elamistingimusi kaebuses kirjeldatud määral. Kui kaebaja hinnangul ei ole vaidlusalusel maa-alal tagatud liiklejatele ohutus, on tal võimalik pöörduda linnavalitsuse või politsei poole liiklusseaduse (LS) § 2 lg 4 alusel;
  6. f)Vabariigi Valitsuse korraldus nr 45 on kehtiv. Samuti kehtivad kinnistusraamatu kanded Pikk tn 8 ja Põhja tänava osas. Ehitusregistri kannetest nähtuvalt on Põhja tänava ehitamiseks väljastatud ehitusluba, mida asjas esitatud tõendite kohaselt vaidlustatud ei ole. Seetõttu ei kaitse kaebuse läbivaatamine kaebaja subjektiivseid õigusi ega vii teda soovitud eesmärgini - taastada Pikk 8 ja 10 vahelise ala remondieelne olukord, paigaldada äravõetud liiklusmärk ja taastada raudaed ning haljasala. Järelikult ei saa kaebajal ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust

§ 23lg 3 p 1 mõttes.

  1. Tallinna Halduskohus jättis
  2. jaanuari
  3. a määrusega asjas nr 3-09-1307 rahuldamata E. Treufeldti riigi õigusabi taotluse määruskaebuse esitamisel Tallinna Halduskohtu
  4. novembri
  5. a määrusele. Kohus leidis, et riigi õigusabi andmiseks puudub riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt alus, kuna taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kuna halduskohtus kehtib uurimisprintsiip, siis tuleb halduskohtul teha kõik võimalik, et selgitada välja nii kaebuse sisu kui ka kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Kaebuse esitaja on suutnud kohtule esitada menetluskõlbuliku kaebuse ja määruskaebuse. Kohus on asja lahendamiseks kogunud täiendavaid tõendeid. Taotleja oskab ise anda selgitusi selle kohta, kuidas rikub kaevatav toiming tema õigust elamisväärsetele elamistingimustele.
  6. E. Treufeldt taotles määruskaebuses Tallinna Halduskohtu
  7. novembri
  8. a määruse peale halduskohtu määruse tühistamist ja asja saatmist halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse kohaselt on kohus jätnud tähelepanuta osa kaebuse põhjendusi, tõlgendanud kaebaja esitatud tõendeid ebaõigesti tema vastu ning toetanud vastustaja sisult ebaõigeid väiteid. Halduskohus jättis kaebaja hinnangul ebaõigesti tähelepanuta tema palved, milles ta on soovinud endale riigi kulul õigusabi (
  9. ja
  10. juuli ning
  11. septembri
  12. a kirjad kohtule). Selle asemel, et kaebust korduvalt käiguta jätta, oleks kohus pidanud tegema määruse kaebajale riigi õigusabi määramise või sellest keeldumise kohta. Kaebuse kohaselt on Pärnu Linnavalitsus andnud kaebajale erinevates kirjades vastukäivat infot, mistõttu kohtul puudub alus uskuda vastustaja väiteid. Vaidlusaluse ala nimetamine teeks, tänavaks või tupikteeks ei muuda õiguspäraseks majadevahelise tänavalõigu ebaseaduslikku rekonstrueerimist. Üldkasutatava tänava staatusele vaatamata on Pärnu linnas analoogsed 20-30 m pikkused tupiktänavad varustatud kas autode lausliikluse keelumärgiga, keelatud on veoautode ja busside sisenemine või on lubatud sissesõit ainult kohalike majade elanikele. Samuti ei ole sellistel tänavajuppidel keelatud külgnevate majade elanike autode parkimine. Tupikteelt keelumärgi eemaldamine on loonud ohtliku olukorra, kuivõrd tee on nii kitsas, et kõnniteele sõitmata ei ole seal võimalik ümber pöörata. Kuna tee ääres on ka parkimine keelatud, ei ole majadevahelise tee avamine liikluseks ühegi linnaelaniku huvides. Kohus on vääral seisukohal, et vaidlusalune liiklusmärk on paigaldatud omavoliliselt. Kaebaja väitel on linnavalitsuse sellekohane väide vale. Kohus on asjatult selgitanud, et vaidlusalune maa-ala ei kuulu korruselamu juurde, vaid on eraldi maaüksus - kaebaja ei olegi vastupidist väitnud. Samas on tee Pika tänava poolsetele korteritele ainukeseks parkimisvõimaluseks, sest majade esine eramaa on nii kitsas, et autode möödasõit murule sõitmata on võimatu. Väär on kohtu seisukoht, et tiheda liiklusega kesklinnas ei saa kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et liikluse ümberkorralduste tõttu tema elukeskkonda ei halvendataks. Liikluse ümberkorraldamise ainsaks eesmärgiks peaks olema liiklusolukorra ja -ohutuse parandamine. Arukalt juhitud linnades kesklinna liikluskoormust hoopis vähendatakse või keelatakse. Kaebusega kaitseb E. Treufeldt oma õigusi kodurahule, tervisele ja elule, samuti on uus liikluskorraldus vähendanud kaebaja korteri väärtust ja rikub õigust eraomandi kasutamisele. Korteri väärtus sõltub parkimisvõimalusest korteri juures ning see ei ole seotud küsimusega, kas korteri omanikul on auto. Rikutud on ka võrdse kohtlemise põhimõtet, sest kaebaja kinnistust mõnisada meetrit eemal asuvas analoogilises Pühavaimu tupiktänavas on liiklus korraldatud loogiliselt, õiglaselt ja ohutult - tänav on ühetasapinnaline, ainult jalakäijatele, kusjuures ainult kinnistute omanikel on lubatud sisse sõita ja parkida.
  13. Pärnu Linnavalitsus vaidles määruskaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Vastustaja märkis, et vaidlusalune maa-ala ei kuulu Pikk tn 8 ja 10 kinnistute koosseisu ja tegemist on Vabariigi Valitsuse poolt Pärnu linna omandisse avalikult kasutatava Põhja tänava ehitamiseks antud maaüksusega. Liiklusmärk "Sissesõidu keeld" oli paigaldatud avalikult kasutatavale teele omavoliliselt. Vastustaja hinnangul ei ole rikutud kaebaja õigust elamisväärsetele elamistingimustele. Korteriühistul on võimalik parkimist korraldada korrusmaja juurde kuuluval eramaal. Arvestades hoonete Pikk 8 ja 10 asumist intensiivse liiklusega tee ääres, ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et liikluskorraldust ega parkimiskorraldust hoonete ümbruses ei muudeta. Autoga on tagatud juurdepääs Pikk 8 ja 10 hoonete kinnistutele ning kohas, kus enne asus aed, on läbipääs autodele endiselt suletud. Kaebaja soovile vastu tulles on vaidlusalusel alal tähistatud jalakäijate rada jalakäijate ohutuks liiklemiseks. Mootorsõidukite jaoks on endiselt tegemist tupiksissesõiduga.
  14. E. Treufeldt leidis määruskaebuses Tallinna Halduskohtu
  15. jaanuari
  16. a määruse peale, et riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmine oli ebaõige. Kohus ei ole küsinud kaebajalt täiendavaid tõendeid. Kaebaja ei ole võimeline oma õigusi ilma õigusabita kaitsma M. Viisitamme vastu, kes võib endale kaitsjateks valida parimad juristid.
  17. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  18. märtsi
  19. a määrusega haldusasjas nr 3-09-1307 Ellen Treufeldti määruskaebuse Tallinna Halduskohtu
  20. novembri
  21. a määruse peale osaliselt ja tühistas viidatud määruse osas, milles jäeti läbi vaatamata E. Treufeldti kaebus Pärnu Linnavalitsuse kohustamiseks paigaldada Pärnus Pikk tn 8 ja 10 kinnistute vahel asuva sissesõidutee algusesse sissesõitu keelav liiklusmärk ning kustutada sissesõidutee äärtelt parkimist keelav märgistus. Ringkonnakohus saatis selles osas kaebuse halduskohtule läbivaatamise jätkamiseks. E. Treufeldti määruskaebuse Tallinna Halduskohtu
  22. jaanuari
  23. a määruse peale jättis kohus rahuldamata. Ringkonnakohus esitas järgmised põhjendused: a) õige on halduskohtu järeldus, et vaidlusalune tupiksissesõidutee ei kuulu Pikk tn 8 ja 10 kinnistute alla, vaid Põhja tänava koosseisu, mis on Pärnu linna omandis. Sellest ei saa siiski veel järeldada, nagu puuduks kaebajal käesolevas asjas kaebeõigus; b) kohaliku omavalitsuse poolt LS § 2 lg 4 ja § 45 lg 2 alusel liikluse korraldamine kohalikel teedel ja tänavatel võib riivata üksikisikute seadusega kaitstud õigusi ja huve. Välistada ei saa isikute õiguste puutumust liikluskorraldusega tema kinnistuga piirneval tänaval. Selline liikluskorraldus võib kinnistule juurdepääsu võimaluste ja muude liiklusolude (müra, heitgaaside hulk, ohutus) kaudu mõjutada kinnisasja kasutamist ja turuväärtust. Korteriomandi turuväärtust ei mõjuta auto olemasolu korteriomanikul, vaid lähiümbruse parkimistingimused. Kaebuses esitatud selgitustest nähtuvalt soovib kaebaja Pärnu Linnavalitsuselt liikluse korraldamist nii, et mootorsõidukite sissesõitu Põhja tänava viidatud osasse piirataks selliselt, et see õigus säiliks üksnes tupiktee ääres paiknevate korrusmajade elanikel ja samaaegselt oleks neil võimalik kasutada seda tänavaosa parkimiseks; c)

§ 23

lg 3 p 1 kohaselt võib halduskohus jätta kaebuse läbi vaatamata juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetud asjaolud on tõendatud. Halduskohus võib jätta

§ 23

lg 3 p 1 alusel kaebuse läbi vaatamata siis, kui kaebuse esitaja väidetud faktiliste asjaolude õigsust eeldades ei ole tal puutumust vaidlustatud akti või toiminguga. Kuna E. Treufeldti kaebuse esemeks on liikluskorraldus tänaval, mis piirneb vahetult kinnistuga, kus asub kaebaja eluruum, ei saa kaebuse esitajal kaebeõiguse puudumist pidada ilmselgeks. Ennatlik on halduskohtu seisukoht, et kaebuse esitajal ei saa olla õigust vaidlustada liikluskorralduse muutmist. Liikluskorralduse muutmise õiguspärasuse hindamine eeldab asjaolude hindamist, mis saab toimuda kaebuse sisulise läbivaatamise käigus;

  1. d)halduskohus viitas 11. novembri 2009. a määruses sellele, et kuna ehitusregistri kannetest nähtuvalt on Põhja tänava ehitamiseks väljastatud ehitusluba, mida asjas vaidlustatud ei ole, ei saa kaebaja nõuded viia teda eesmärgile. Samas ei ole viidatud ehitusluba käesoleva haldusasja materjalide hulgas, mistõttu pole teada ehitusloa ega selle lisaks oleva projekti sisu ega see, kuidas ja millises ulatuses on ehitusloaga määratud vaidlusaluse ala liikluskorraldus. Järelikult ei ole hetkel võimalik võtta seisukohta selles, kas kehtiv ehitusluba välistab kaebaja õiguse nõuda Põhja tänava liikluskorralduse muutmist tema soovitud viisil. Juhul kui ehitusluba välistab kaebuse rahuldamise, peaks kohus uurimisprintsiibist lähtudes juhtima kaebaja tähelepanu vajadusele täiendada kaebust ehitusloa tühistamise taotlusega;
  2. e)sõltumata eeltoodust puudub kaebajal õigus taotleda vaidlusalusel maatükil paiknenud raudaia ja haljasala taastamist - need rajatised asuvad Põhja tänava kinnistul ega ole Pikk tn 8 kinnistu osaks. Järelikult ei riiva nende rajatiste kõrvaldamine või ümberehitamine Pikk 8 korruselamu korteriomanike omandiõigust. Vaidlusaluse maa-ala liikluskorraldusega puudub neil rajatistel õiguslik seos;
  3. f)kohus selgitab kaebajale, et haldusorgan, kelle vastu kaebus on suunatud, on Pärnu Linnavalitsus, mitte Pärnu endine linnapea M. Viisitamm. Linnavalitsuse liikme volitused minetanud M. Viisitamme ei saa halduskohus kohustada linnavalitsuse pädevuse kohaselt Pärnu linna tänaval kaebaja soovide kohaselt liiklust korraldama;
  4. g)praeguseks kujunenud olukorras, kus vaidluse ese on selgemaks saanud, on kaebaja võimalused oma õigusi kohtumenetluses kaitsta paranenud. Lisaks tuleb tähelepanu pöörata RÕS § 7 lg 1 p-le 9, mille kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse asjas, milles taotlejal on ilmne ühine huvi isikuga, kellel ei ole õigust riigi õigusabi saada. Sätte eesmärk on vältida olukorda, kus riigi kulul osutatakse õigusabi seetõttu, et paljude isikute hulgast on nende ühist huvi kohtusse kaitsma pöördunud maksejõuetu isik. Kaebaja poolt ajalehele "Pärnu Postimees" avaldamiseks pakutud artiklist (tl 62) nähtuvalt tegutseb kaebaja kõigi lähinaabrite, st Pikk 8 ja 10 korruselamute korteriomanike huvides. Liiklusohutus elamute vahetus naabruses ja mootorsõidukite parkimisvõimalused ei saa olla üksnes ühe eaka pensionäri ja mootorsõidukit mitteomava Pikk tn 8 elaniku mure. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. E. Treufeldt esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub täiendada ringkonnakohtu määruse sõnastust selliselt, et kaebus tagastatakse halduskohtule läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus; muuta määrust selliselt, et halduskohtule suunataks kaebus asja lahendamiseks täies algses mahus, uurides muu hulgas ka Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a korralduse nr 45 õiguspärasust, tunnistada vastustajaks käesolevas kohtuvaidluses Mart Viisitamm, mitte Pärnu Linnavalitsus, ja rahuldada kaebaja õigusabi taotlus. E. Treufeldt põhjendas määruskaebust järgmiselt:
  5. a)halduskohus rakendas uurimisprintsiipi ebaõigesti, uurides küll omal algatusel välja, et kaebajal autot ei ole, kuid samas jättes kontrollimata kaebaja väited selle kohta, et liiklusmärk oli paigaldatud linnavalitsuse komisjoni otsuse alusel. Sellest võib järeldada, et halduskohtul kas puudusid vajalikud õigusteadmised või et kohus ei olnud erapooletu. Kaebaja ei tea, kuidas saavutada, et tema kaebuse vaataks läbi erapooletu halduskohtunik;
  6. b)Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a korraldus võib olla saadud Pärnu Linnavalitsuse poolse pettuse teel, mistõttu selle tuvastamise korral muutuks korraldus kaebaja arvates õigustühiseks. Korralduse õigusvastaseks tunnistamise osas on kaebajal olemas kaebeõigus ning kuigi see ei olnud algselt kohtuvaidluse objektiks, on see kaebuse otsese objektiga tihedalt seotud, mistõttu seda võiks vaadata koos käesoleva kaebusega;
  7. c)elamistingimuste halvendamise eest vastutab M. Viisitamm, mitte Pärnu Linnavalitsus;
  8. d)kuigi ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kaebaja õigusteadmised on kohtuprotsessi käigus paranenud ja ta suudab paremini (mitte täielikult) oma õigusi kaitsta, puuduvad tal siiski varasemalt omandatud õigusteadmised. Kaebuse tegelik sisu ja mõte on kaebusest küll välja loetav, kuid ilmselt juriidiliselt nõrgalt vormistatud, kui halduskohus sellest üldse aru ei saanud ja ringkonnakohus alles aimama hakkas;
  9. e)ringkonnakohtu viide RÕS § 7 lg 1 p-le 9 on ekslik. Kaebus on esitatud eelkõige E. Treufeldti enda huvides. Kaebaja tunneb isiklikult ainult osa majaelanikest, kes samuti on kõik pensionärid. Jõukamate autot omavate elanike arvates ei pruugi nende õigused olla rikutud, sest nad pargivad auto normaalsete parkimisvõimaluste puudumisel lihtsalt maja ees olevale muruplatsile. Mõned korterid Pikk 8 ja 10 elamutes kuuluvad ka linnale, kes on samas hoopis vastustaja rollis. Kui kohus leiab, et kaebajal on ilmne ühine huvi isikuga, kellel ei ole õigust õigusabi saada, tuleks see isik konkreetselt nimetada. Kaebaja kinnitab, et tal ei ole ärilisi suhteid ühegi asjassepuutuva kinnistu omanikuga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub E. Treufeldt muuta ringkonnakohtu määrust selliselt, et kaebuse vaataks halduskohtus läbi teine kohtukoosseis. Kolleegium juhib E. Treufeldti tähelepanu asjaolule, et juhul, kui menetlusosaline on seisukohal, et asja menetlev kohtunik ei ole erapooletu, on tal

§ 15

lg 1 ja

§ 5lg 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 23 p 7 ja TsMS § 24 lg 1 alusel õigus nõuda kohtuniku taandamist. Taandamise avaldus esitatakse vastavalt TsMS § 24 lg-le 2 kohtule, mille koosseisu taandatav kohtunik kuulub. TsMS § 24 lg 3 kohaselt tuleb taandamise alust avalduses põhistada. Eeltoodud põhjustel ei rahulda kolleegium määruskaebuses esitatud taotlust muuta ringkonnakohtu määrust selliselt, et kaebuse vaataks halduskohtus läbi teine kohtukoosseis. Juhul kui kaebaja peab kohtuniku taandamist vajalikuks, on tal õigus esitada kohtuniku taandamise avaldus Tallinna Halduskohtule.

  1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega selles osas, milles jäeti rahuldamata E. Treufeldti määruskaebus Tallinna Halduskohtu
  2. novembri
  3. a määruse peale haldusasjas nr 3-09-1307 ega pea vajalikuks neid korrata. Kaebajal puudub õigus taotleda vaidlusalusel maatükil paiknenud raudaia ja haljasala taastamist.
  4. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub kaebaja, et kohus kontrolliks käesoleva kohtuasja raames ka Vabariigi Valitsuse
  5. jaanuari
  6. a korralduse nr 45 õiguspärasust ja kehtivust.

§ 19

lg 8 sätestab, et kaebuses esitatud taotlust võib kaebuse esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Kuivõrd käesolevas menetlusetapis on vaidlus alles kaebeõiguse üle ning kohtuvaidlust ei ole halduskohtus veel toimunud, on kaebajal võimalik oma kaebust täiendada. Kaebuse täiendamise lubatavuse üle otsustab halduskohus.

  1. Kaebaja taotlusele tunnistada käesolevas asjas vastustajaks Pärnu endine linnapea Mart Viisitamm on ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega vastanud. Kolleegium ei pea vajalikuks sellel küsimusel pikemalt peatuda.
  2. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub E. Treufeldt tühistada Tallinna Halduskohtu
  3. jaanuari
  4. a määruse täies ulatuses ja Tallinna Ringkonnakohtu määruse osas, milles jäeti rahuldamata kaebaja taotlus tühistada halduskohtu määrus, millega keelduti kaebajale riigi õigusabi määramast.
  5. Sellega seoses peab kolleegium kõigepealt vajalikuks märkida, et halduskohus lahendas E. Treufeldti riigi õigusabi taotluse ekslikult alles pärast määruskaebuse esitamist kohtu
  6. novembri
  7. a määrusele. Juba
  8. juunil 2009 halduskohtule esitatud puuduste kõrvaldamise avalduses taotles kaebaja tasuta õigusabi advokaadi poolt. Sama soovi kordas kaebaja ka
  9. juulil 2009 ning
  10. septembril 2009 esitatud avaldustes. Kaebaja põhjendas oma taotlust sellega, et kuna ta on pensionär, ei võimalda tema majanduslik seisund tal õigusabi eest tasuda. Taotleja viitas asjaolule, et halduskohus jättis tema kaebuse korduvalt käiguta ja leidis, et see kinnitab tema juriidilist ebakompetentsust ja vajadust advokaadi järele.

§ 94

kohaselt toimub riigipoolse menetlusabi andmine tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras, kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 180 lg 1 p 3 sätestab ühe menetlusabi liigina kohtu võimaluse määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. RÕS § 15 lg 1 kohaselt lahendab kohtumenetluse käigus esitatud taotluse riigi õigusabi saamiseks asja menetlev kohus määrusega kohtumenetluse seaduses sätestatud korras. Kolleegium leiab, et Tallinna Halduskohus jättis ebaõigesti kaebaja varasemad riigi õigusabi taotlused tähelepanuta. Kui halduskohus leidis, et taotlused ei olnud korrektselt vormistatud või ei olnud piisavalt põhistatud, pidanuks kohus RÕS § 14 lg 5 alusel nõudma taotlejalt või teistelt isikutelt või asutustelt täiendavat teavet E. Treufeldti majandusliku seisundi kohta. Käesolevas asjas kulus riigi õigusabi taotluse esitamisest selle lahendama hakkamiseni halduskohtu poolt üle poole aasta. Selline viivitus riigi õigusabi taotluse lahendamisel oli antud juhul ebamõistlik. 16. Kolleegium peab vajalikuks selgitada edasikaebeõigust riigi õigusabi andmist puudutava määruse peale. RÕS § 15 lg 8 sätestab, et riigi õigusabi andmise või sellest keeldumise määruse peale võib esitada määruskaebuse kohtumenetlust reguleerivates seadustes sätestatud korras.

§ 94

kohaselt toimub riigipoolse menetlusabi andmine tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras, kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 191 lg 1 kohaselt võib maakohtu või ringkonnakohtu menetlusabi andmise või sellest keeldumise määruse peale menetlusabi taotleja esitada määruskaebuse, kuid sama lõike teise lause kohaselt ei saa maakohtu menetlusabi määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata.

§ 741

lg 1 alusel võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule esitada üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Seega selleks, et E. Treufeldt saaks vastavalt

§ 741

lg-le 1 vaidlustada Tallinna Ringkonnakohtu määrust osas, millega jäeti kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata, peab selline võimalus olema ette nähtud seaduses või peab see määrus takistama asja edasist menetlust. Niisiis tuleb lahendada küsimus, kas tsiviilkohtumenetluses kehtiv määruskaebuse esitamise keeld laieneb ka halduskohtumenetlusele või kas määruskaebuse esitamiseks annab aluse

§ 741

lg 1, mille kohaselt on edasikaebamine lubatud, kui määrus takistab asja edasist menetlust.

  1. aprilli
  2. a määruse kohtuasjas nr 3-3-1-19-09 punktis 12 leidis Riigikohtu halduskolleegium, et

§ 741

lg-s 1 sätestatut "määrus takistab asja edasist menetlust" tuleb tõlgendada laiendavalt. See säte hõlmab nii juhtumeid, kus tegemist on kohtuasja menetluse edasise takistamisega kui ka juhtumeid, kus takistatud on kohtuasja menetluse mõistliku aja jooksul lõpetamine.

§ 741lg 1 laiendava tõlgendamise vajadusele viitas kolleegium ka 19.

juuni 2009. a määruses kohtuasjas nr 3-31-47-09 punktis 16, kus Riigikohtu halduskolleegium asus seisukohale, et

§ 741

lg-s 1 sätestatu hõlmab ka juhtumeid, kus määrus takistab kohtuasja ökonoomset ning efektiivset menetlemist. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et juhul, kui on tegemist olukorraga, kus on võimalik, et isik ei ole võimeline ise kohtus oma õigusi kaitsma, võib menetlusabi andmata jätmine takistada asja edasist sisulist kohtumenetlust. Seetõttu peab kolleegium põhjendatuks, et halduskohtu poolt riigi õigusabi andmisest keeldumises on võimalik esitada määruskaebus ka ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtuni välja. Järelikult on Tallinna Ringkonnakohtu

  1. märtsi
  2. a määruse peale haldusasjas nr 3-09-1307 määruskaebuse esitamine lubatud.
  3. Tallinna Halduskohus keeldus kaebajale riigi õigusabi andmast, viidates RÕS § 7 lg 1 p-le 1, mille kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kohus leidis, et kuivõrd kaebaja on ise suutnud kohtule esitada menetluskõlbuliku kaebuse ja määruskaebuse, on ta võimeline ise oma õigusi kaitsma. Lisaks viitas kohus uurimisprintsiibile, mille alusel halduskohtul tuleb teha omalt poolt kõik võimalik, et selgitataks välja nii kaebuse sisu kui ka kõik asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud. Ringkonnakohus lisas, et olukorras, kus vaidluse ese on selgemaks saanud, on kaebuse esitaja võimalused oma õigusi kohtumenetluses kaitsta paranenud. E. Treufeldt märkis Riigikohtule esitatud määruskaebuses, et kuigi kohtumenetluse käigus on kaebaja õigusteadmised paranenud, ei suuda ta täielikult oma õigusi kaitsta.
  4. Arvestades kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuse, hilisemate avalduste ja ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse sisu, samuti asjaolu, et E. Treufeldt on 83-aastane pensionär, kellel kolleegiumi arvates puuduvad piisavad õigusalased teadmised, on kolleegiumil põhjendatud kahtlus, et kaebaja ei ole võimeline ise oma õigusi kohtus kaitsma ja et ta vajab kvalifitseeritud õigusabi. E. Treufeldt on kohtule esitatud dokumentides korduvalt viidanud oma vähestele teadmistele halduskohtumenetluse põhimõtete kohta.
  5. Ringkonnakohus põhjendas riigi õigusabi andmisest keeldumist ka RÕS § 7 lg 1 p-ga 9, mille kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse asjas, milles taotlejal on ilmne ühine huvi isikuga, kellel ei ole õigust riigi õigusabi saada. Ringkonnakohtu hinnangul võib kaebaja poolt ajalehele "Pärnu Postimees" avaldamiseks pakutud artiklist järeldada, et kaebaja tegutseb kõigi lähinaabrite, st Pikk 8 ja 10 korruselamute korteriomanike huvides. Kohus märkis, et liiklusohutus elamute vahetus naabruses ja elanike omandis olevate mootorsõidukite parkimisvõimalused ei saa olla üksnes ühe eakast pensionärist ja mootorsõidukit mitteomava Pikk tn 8 elaniku mure. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu selle seisukohaga. Kui isik vaidlustab oma õiguste kaitseks haldusakti või toimingut, mis puudutab ka teiste isikute õigusi, siis oleks tema kohtusse pöördumise õigus ebaproportsionaalselt piiratud, kui tema võimalus saada menetlusabi sõltuks ka teiste puudutatud isikute käitumisest ja majanduslikust seisundist. Ainuüksi asjaolu, et teised kortermaja elanikud ei soovi oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, ei saa välistada kaebaja võimalust oma õigusi kohtus kaitsta. RÕS § 7 lg 1 p 9 kohaldamine on võimalik ainult olukorras, kus kohtul on tekkinud põhjendatud kahtlus, et riigi õigusabi saamise võimalust püütakse kuritarvitada. Sel juhul peab kohus tuvastama konkreetsed isikud, kellel on kaebajaga ühine huvi, samuti tuleb need isikud puudutatud isikutena kohtumenetlusse kaasata.
  6. Halduskohus möönis oma
  7. jaanuari
  8. a määruses, et kuna taotleja on pensionär, kelle ainsaks sissetulekuks on pension suurusega 4987 krooni kuus, ei ole ta suuteline õigusabi eest ise maksma.
  9. Eelnevalt esitatud põhjustel puudub alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Seetõttu rahuldab kolleegium E. Treufeldti määruskaebuse osas, mis puudutab riigi õigusabi taotluse lahendamist, tühistab ringkonnakohtu määruse vastavas osas ja halduskohtu
  10. jaanuari
  11. a määruse täies ulatuses. Riigikohus teeb selles osas uue määruse, millega rahuldab E. Treufeldti taotluse riigi õigusabi saamiseks. E. Treufeldtile tuleb RÕS § 4 lg 3 p 5, § 6 lg 1 ja § 8 p 1 alusel anda riigi õigusabi kaebaja esindamiseks käesoleva haldusasja menetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Ülejäänud osas jätab kolleegium E. Treufeldti määruskaebuse rahuldamata. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.