Obsah (4)

§ 146§ 147§ 160§ 144

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 147 lg 3 kohaselt lugema

1. a lõppemisest ning kuna hagi on esitatud kohtule
2. augustil 2007, siis ei ole hageja nõue

§ 146lg-s 1 ettenähtud kolme aasta pikkust aegumise tähtaega silmas pidades aegunud.

Hagi osalise rahuldamise tõttu jäetakse poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ekslikult jätnud kohaldamata rahvusvahelise eraõiguse seaduse. Kohtud oleksid pidanud kindlaks määrama, kas vaidluses tuleb kohaldada Soome või Eesti õigust. Kui kohaldama peab Soome õigust, võib see mõjutada õiguslikku olukorda põhivõla, viivisenõude ja aegumise osas. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, millal muutus nõue sissenõutavaks. Ilma selleta ei saa otsustada põhi- ja kõrvalnõude aegumise üle. Otsuses on vaid viidatud, et viivisenõue muutus sissenõutavaks
2. augustil 2004, kuna hageja nii nõuab. Valesti on kohaldatud

§ 147lg-t 3.

Seltsingulepingust tulenevad nõuded ei ole kokkulepitud tasu nõuded. Seltsingu likvideerimisel väljamakstav tasu selgub alles seltsingu likvideerimisel. Vahendustasu

1. augusti
2. a tehingu eest laekus kostjale hiljemalt
3. märtsil 2004, seega muutus nõue sellest hetkest sissenõutavaks. Hagi aegus seega

§ 146lg 1 kohaselt 9.

märtsil 2007, hagi esitati aga alles

1. augustil
2. Hoolimata sellest, kas lugeda aegumistähtaja alguseks
3. märts 2004 või
4. detsember 2004, oleks aegunud hageja nõude see osa, mille ta esitas
5. aprilli
6. a avalduses. Nõude osaline esitamine ei tohi luua olukorda, kus hageja saab menetlustoimingutega oma suva järgi mõjutada aegumistähtaegade pikkust.

§ 160lg 1 sisuks on peatada nõuete aegumine üksnes hagiga esitatud osas.

Samale järeldusele on Riigikohus jõudnud lahendis 3-2-1-102-08. Asjakohane ei ole Riigikohtu lahend 3-2-1-108-08, sest see käsitles viivisenõude aegumist.

§ 144kohaselt on koos põhinõudega aegunud ka viivisenõue.

Isegi kui saaks kohaldada

§ 147

lg-t 3, on aegunud viivis nõudelt, mis ületab algses hagis nõutud 3 129 320 krooni, sest hiljem esitatud põhinõue aegus

§ 160lg 1 alusel.

Viivisenõude arvestamisel on jäetud tähelepanuta

§-d 146 ja

2. aastal sissenõutavaks muutunud viivisenõue aegus
3. detsembril
4. Seega on igal juhul aegunud 623 497 krooni 75 sendi suurune viivisenõude osa. Hagi on esitatud vale kostja vastu. Hageja väidetest tulenevalt saab kostjaks olla vaid Teeriaho. Õige ei ole ringkonnakohtu järeldus, et pooled sõlmisid seltsingulepingu. Isegi kui seltsinguleping oleks sõlmitud, saaks selle olla sõlminud vaid hageja ning Teeriaho ning hageja ei saaks nõuda kasumi jaotamist/likvideerimist, sest seltsing ei omandanud kostjale tasutud raha. Isegi kui hageja ja kostja oleksid sõlminud seltsingulepingu, saaks kostja vastu VÕS § 626 alusel teoreetiliselt esitada üksnes seltsinguvarasse väljaandmise nõude. Alles väljaandmise järel saaks arvutada, milline on seltsingu likvideerimisel jaotatav summa. Selline nõue oleks samuti aegunud

§ 146lg 1 ja § 147 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel põhjendanud oma mittenõustumist maakohtu seisukohtadega, vaid on esitanud uued põhjendused. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta luges vaidlusaluse lepingu sõlmituks just

1. augustil
2. Tunnistajate ütlustest on tehtud valed ja põhjendamata järeldused. Ringkonnakohus oleks pidanud dokumentaalse tõendi tõlke õigsuses kaheldes seda enne pooltega arutama. Võõrkeelse dokumendi tõlgendamine erinevalt kohtule esitatud tõlkest tõendi esitaja vastaspoole kahjuks on poolte võrdsuse põhimõtte rikkumine. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas saab
3. augusti
4. a e-kirjast järeldada poolte kokkuleppe olemasolu. Hageja on võtnud omaks väite, et e-kirjas toodud arvestustes ei ole Teeriaho pidanud silmas raha maksmist hagejale, vaid selle investeerimist äriprojekti. Ringkonnakohus tühistas oma resolutsiooniga maakohtu otsuse tervikuna, samas rahuldas ta oma uue otsusega hagi üksnes osaliselt. Ringkonnakohus oleks pidanud jätma maakohtu otsuse muutmata osas, millega jäeti rahuldamata hagi 10 066 766 krooni 90 sendi põhivõla ja sellele vastava viivisenõude osas.
5. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
6. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad varem esitatud seisukohtade juurde.
8. juuni
9. a määrusega anti asi lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
10. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu istungil jäid poolte esindajad varem esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12. Kolleegium võtab esmalt seisukoha pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimise kohta. Kvalifikatsioonist sõltub, kas nõude aegumistähtaja algusele on võimalik kohaldada

§ 147

lg 3 esimeses lauses sätestatut, mille kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks, või tuleb kohaldada teisi sätteid. Kolleegium lähtub õigussuhte kvalifitseerimise eeldusena ringkonnakohtu tuvastatust, mille kohaselt sõlmisid pooled suulise lepingu, mille põhiline eesmärk oli jagada omavahel kostja poolt Jantoni aktsiate müügi vahendamise eest saadud tulu. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus selle asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et poolte suuline leping vastab kõige rohkem seltsingulepingu tunnustele. VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad kaks või enam isikut seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Praegusel juhul luges ringkonnakohus seltsinglaste ühiseks eesmärgiks Jantoni aktsiate müügi vahendamist ja selle eest vahendustasu saamist ning saadud vahendustasu omavahelist jaotamist. Hageja panuseks VÕS § 581 lg 1 tähenduses oli eelkõige vahendustasu teenimise võimaluse väljapakkumine kostjale ning ka aktsiatele ostja leidmine. Kostja panuseks oli eelkõige maaklerilepingu vormistamine Jantoni aktsionäridega ja müügilepingu sõlmimise ja täitmise asjaolude korraldamine, samuti maksude optimeerimise võimaluse loomine. Kolleegiumi hinnangul vastab poolte seltsing kohtu tuvastatud asjaolude alusel vaikiva seltsingu tunnustele. VÕS § 610 lg 1 kohaselt kohustub vaikiv seltsinglane (praegusel juhul hageja) tegema teatud panuse ettevõtte või selle osa majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele maksma tema panusele vastava osa kasumist. Sama paragrahvi lg 3 esimese lause kohaselt tekivad ettevõtte majandamisel tehtud tehingutest õigused ja kohustused üksnes ettevõtjale. Seega iseloomustab vaikivat seltsingut asjaolu, et kolmandatele isikutele nähtavalt teeb tehinguid ja toiminguid üks isik, kuid sisesuhtes tegutsevad ühise eesmärgi nimel mitu isikut. Nii on see ringkonnakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt toimunud ka praegu, mil Jantoni aktsionäridele ja aktsiate ostjale nähtavalt on tegutsenud vaid kostja. Hageja on aga, ilmselt sooviga enda tegevust Jantoni teiste aktsionäride eest varjata, tegutsenud vaikiva seltsinglasena varjatult.
2. Kolleegium on seisukohal, et (vaikivat) seltsingut ei iseloomusta kokkulepitud tasu maksmine

§ 147lg 3 tähenduses.

Seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Seega ei ole tegemist vastastikuse lepinguga.

§ 147

lg 3 eeldab aga kokkulepitud tasu maksmist mingisuguse vastastikuse soorituse (töö, teenuse vms) eest. (Vaikivat) seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav kahjum. Seltsingut ei iseloomusta seega kokkulepitud tasu maksmine. Seetõttu on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt algas aegumistähtaeg praegusel juhul

§ 147lg 3 kohaselt 2004.

a lõppemisest.

§ 147lg-t 3 praegusel juhul kohaldada ei saa.

Nimetatud ekslik seisukoht võis kaasa tuua ebaõige otsuse. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

1. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud nõude sissenõutavaks muutumise aega. Ringkonnakohus on üldsõnaliselt märkinud, et nõue ei saanud muutuda sissenõutavaks enne vahendustasu laekumist kostja kontole. Vahendustasu laekus kostja kontole
2. a alguses. Kuna

§ 147

lg-t 3 on kohaldatud alusetult, on vaja määrata kindlaks nõude sissenõutavaks muutumise aeg.

1. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus nõude sissenõutavaks muutumise aja kindlaks määrama. Kuna pooltevahelise lepingu korral on tegemist vaikiva seltsingu lepinguga, saab hageja nõue praegusel juhul olla suunatud seltsingu tegevuse tulemusel tekkinud kasumi jaotamisele. Seejuures on oluline määrata poolte seltsingu lõppemise aeg. VÕS § 591 esimese lause kohaselt peavad seltsingut juhtima õigustatud seltsinglased seltsingu lõppemisel koostama ja seltsinglastele esitama tegevusaruande ning tegema ettepaneku jaotada kasum või katta kahjum. Tegevusaruanne tuleb koostada ka vaikiva seltsingu lõppemisel, kuid lisaks täpsustab VÕS § 617 lg 1, et vaikiva seltsingu lõppemise korral peab ettevõtja tagastama vaikivale seltsinglasele kahe kuu jooksul seltsingu lõppemisest tema kasumi arvel suurenenud või kahjumi tagajärjel vähenenud panuse. Seega muutub vaikiva seltsingu lõppemise korral hageja nõue sissenõutavaks pärast kahe kuu möödumist seltsingu lõppemisest. Seltsingu lõppemise aega võib aidata kindlaks teha Teeriaho
2. augustil 2004 saadetud e-kiri, mida ringkonnakohus on pidanud kasumiosa suuruse kindlaksmääramisel kõige usaldusväärsemaks tõendiks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgesõnaliselt hinnata, kas see tõend võimaldab tuvastada ka seltsingu lõppemise aega, mis omakorda võimaldab kindlaks määrata nõude sissenõutavaks muutumise aja. Kõrvalnõuete sissenõutavaks muutumise ja aegumise kohta vt otsuse p
4. Järgmisena käsitleb kolleegium kassatsioonkaebuse väiteid

§ 160lg 1 kohta.

Kolleegium loeb need väited õiguslikeks ning seega lubatavaks, hoolimata sellest, et varasemas menetluses selliseid väiteid ei esitatud.

§ 160

lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Praeguses asjas tuleb lahendada õiguslik küsimus, kas

1. augusti
2. a hagiga nõudest ühe osa esitamine peatas aegumise ka nõude algselt esitamata jäetud osa suhtes, mis esitati
3. aprilli
4. a hagiavalduse täiendustega. Kolleegium vastab sellele küsimusele eitavalt.

§ 160

lg 1 mõte on peatada aegumine ainult selle nõude osas, mis on kohtule hagiga esitatud. Kolleegium möönab, et kohtumenetlusnormid võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet mh suurendada, kuid seejuures tuleb hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. Sellist riski kannab hageja ka siis, kui ta algses hagis reserveerib endale õiguse esitada osa nõudest hiljem (nagu ka praegusel juhul, I kd, tl 19). Kolleegium leiab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et eespool nimetatud seisukoht kehtib ka juhul, mil kohtus pannakse hagiga maksma ainult kõrvalnõue (algse hagiavaldusega üks osa viivisenõudest ja hilisema avaldusega ülejäänud osa). Seega muudab kolleegium seisukohta, mis on väljendatud nt Riigikohtu 26. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-08. Riigikohus on 7. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 leidnud, et

§ 160

lg 1 järgi peatab hagi esitamine üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse. Viidatud lahendis oli siiski tegemist olukorraga, mil menetluse kestel muudeti hagi alust, mitte ei suurendatud nõuet. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus lähtuvalt nõude sissenõutavaks muutumise aja määramise tulemusest kontrollima, kas hageja

1. aprilli
2. a hagiavalduse täiendusega esitatud nõude osa on aegunud. Kolleegium märgib ka seda, et asja uuel läbivaatamisel tuleb mh hinnata hageja esitatud väiteid nõude aegumistähtaja peatumise kohta pooltevaheliste läbirääkimiste tõttu ning kostja kohustuste tahtliku rikkumise kohta, mis hageja arvates annab alust kohaldada

§ 146lg-t 4.

Riigikohus on

§ 146lg 4 kohaldamise eeldusi analüüsinud nt 16.

septembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 tehtud otsuses.

1. Kõrvalnõuete (eelkõige viivise) sissenõutavaks muutumise ja aegumise kohta märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus on määranud viivise sissenõutavaks muutumise ajana
2. augusti 2004, kuna hageja on taotlenud viivise väljamõistmist arvates sellest kuupäevast. Eraõiguse normid ei tunne siiski võimalust määrata viivise sissenõutavus kindlaks ainult hageja soovist ja tema taotletud kuupäevast lähtudes, sellel peab olema ka materiaalõiguslik alus. Seetõttu tuleb asja uuel läbivaatamisel seaduses sätestatud alusel kindlaks määrata ka viivise sissenõutavaks muutumise aeg ning seejärel hinnata, kas ja milline osa viivisest võib olla aegunud. Seejuures on oluline see, et
3. augusti
4. a hagis ei nõudnud hageja viivist, vaid üksnes osa põhinõudest. Seetõttu ei peatunud aegumistähtaja kulgemine viivisenõude osas, põhinõude esitamine ei peata esitamata jäetud kõrvalnõude aegumistähtaega.

§ 144

kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et

1. aprilli
2. a hagiavaldusega esitatud põhinõude osa on aegunud, on aegunud ka sellele nõude osale vastav viivisenõue. Viivise korral tuleb arvestada ka

§-s 154 sätestatut, mille kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Selle normi kohaldamine võib mh viia tulemusele, et kui mingi osa viivisest muutus sissenõutavaks

1. a ja kolme aasta pikkune aegumistähtaeg algas järelikult
2. a lõppemisest, siis on see osa viivisenõudest aegunud, kuna esimest korda nõuti viivist hagiavalduse
3. aprilli
4. a täiendustes. Viivis muutub VÕS § 113 lg 1 kohaselt sissenõutavaks rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kolleegium märgib ka seda, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendav osa on vastuolulised. Resolutsioonis on ringkonnakohus mõistnud viivise välja VÕS §-s 94 sätestatud määras. Otsuse põhjendavas osas on ringkonnakohus viidanud hageja taotlusele mõista viivis välja VÕS § 113 lg 1 alusel, mille kohaselt lisandub VÕS §-s 94 sätestatud määrale 7% aastas.
5. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited Soome õiguse kohaldamise kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest kumbki pool ei ole varasemas menetluses tuginenud sellele, et vaidlus on võimalik lahendada ka Soome õiguse alusel. Kogu menetluse kestel on pooled tuginenud Eesti õiguse kohaldatavusele.
6. TsMS § 688 lg-tes 3-5 sätestatud asjaolude hindamise keelu tõttu ei saa kolleegium hinnata kostja väidet, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Ringkonnakohus on tuvastanud suulise lepingu sõlmimise hageja ja kostja vahel. Kolleegiumi hinnangul ei ole võõrkeelse dokumendi tõlgendamine erinevalt esitatud tõlkest praegusel juhul poolte võrdsuse põhimõtet rikkunud. Ringkonnakohtu
7. detsembri
8. a istungi protokollist (II kd, tl 46 jj) nähtub, et hageja esindaja on ringkonnakohtu tähelepanu juhtinud ebaõigele tõlkele. Seega ei tulnud selle asjaolu käsitlemine ringkonnakohtu otsuses kostjale üllatuslikult ega ole poolte võrdsuse põhimõtte rikkumine. Kostja ei ole väitnud, et soomekeelne isikunimi kujul "Arille" tähendaks eesti keeles midagi muud kui "Arile". TsMS § 33 lg 2 kohaselt ei ole kohtul kohustust nõuda, et tõlke kinnitaks vandetõlk või notar. Seega võib kohus tõlkes leiduva ilmse ebatäpsuse ka ise parandada. Kolleegiumi hinnangul ei anna kassatsioonkaebuse ülejäänud väited alust ringkonnakohtu otsuse tühistamisele.
9. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
10. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada. Kostja eest on kautsjoni tasunud Tapani Ensio Teeriaho. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Seetõttu tuleb kostjal kautsjoni tagastamiseks teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu