← Eesti

3-1-1-82-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-82-10 Otsuse kuupäev

  1. oktoober 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Väärteoasi E.S. karistamises liiklusseaduse § 7422 lg 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. mai
  3. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-09-29784 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E.S. kaitsja vandeadvokaat Maano Saarevälja kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  4. september 2010 Istungil osalenud isikud E.S. kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Harju Maakohtu
  6. mai
  7. a otsus E.S. karistamises LS § 7422 lg 3 järgi ja lõpetada väärteoasjas menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
  8. Kaitsja kassatsioon rahuldada.
  9. Mõista Eesti Vabariigilt E.S. kasuks välja 10 000 (kümme tuhat) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Kohtuvälise menetleja
  11. detsembri
  12. a otsusega karistati E.S. LS § 7422 lg 3 alusel põhikaristusena rahatrahviga 130 trahviühiku ulatuses ja 7422 lg 5 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks kuuks. Otsuse kohaselt juhtis E.S.
  13. novembril 2009 mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust 43 km/h võrra, rikkudes sellega LE § 124 p 1 nõudeid.
  14. E.S. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Kaebuse kohaselt sõitis taksojuhist menetlusalune isik klientidega esimeses sõidureas, tema ees sõitis teine auto, mis alguses liikus normaalse kiirusega, siis aeglustas sõitu kuni 40 km/h. Kui kaebaja oli reastunud teise sõiduritta, et sellest sõidukist mööduda, kiirendas ka teine auto ega lasknud kaebajal tagasi esimesse ritta reastuda. Äkkpidurduse vältimiseks, mis oleks tekitanud ebamugavusi klientidele, kiirendas kaebaja ja sõitis teise sõiduki ette. Kiirenduse hetkel võis tema juhitud sõiduki kiirus olla 70 km/h. Seejärel märkas kaebaja enda taga siniseid vilkureid. Kaebaja hinnangul oli teise autoga sõitnud kohtuvälise menetleja tegevus sihilikult pahatahtlik, pealegi oli ta autos üksi ja tema väide, et kiiruseületus oli 45 km/h, ei vasta tõele.
  15. Harju Maakohtu
  16. mai
  17. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. 3.1 Kohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et E.S. juhtis
  18. novembril 2009 mootorsõidukit asulasisesel teel, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. Sellel teelõigul liikus patrullsõiduk kiirusega 30-52 km/h, kaebaja möödus patrullsõidukist teise sõidurea kaudu, reastus pärast möödasõitu patrullsõiduki ette esimesse sõiduritta ja jätkas teekonda lubatust suurema kiirusega. Vaidlust ei ole ka selles, et kohtuväline menetleja oli rikkumise fikseerimise ajal pädev mõõtja ning et kaebaja juhitud sõiduki kiirust mõõdeti taadeldud ja töökorras mõõtevahendiga, järgides mõõtemetoodikat. 3.2 Maakohtu hinnangul puudus kahtlus selles, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kantud mõõdetud sõidukiirus on kaebaja sõiduki liikumisel mõõdetud kiirus. Ei kaebaja enda ega üle kuulatud mõõtja ütlustest ei nähtu, et mõõtja oleks saanud märgitud teelõigul mõõta mõne teise sõiduki kiirust. Kohtul puudus kahtlus ka selles, et kohtuvälise menetleja ametnik näitas menetlusalusele isikule kiirusemõõteseadme näitu. Menetlusaluse isiku poolt alles kohtuistungil esitatud vastupidist väidet ei pidanud kohus usutavaks, leides, et sellisel juhul oleks menetlusalune isik juba kohtuvälises menetluses sellele tähelepanu juhtinud. 3.3 E.S. süüstavad tõendid on maakohtu arvates piisavad vaatamata asjaolule, et kohtuvälise menetleja ametnik toimetas liiklusjärelevalvet üksinda, sest liiklusjärelevalve üksi toimetamine oli põhjendatud kohtuvälise menetleja ressursside nappusega. Ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kahelda selles, et liiklusjärelevalvet toimetanud ametnik andis sündmustele objektiivse hinnangu. Kohtu arvates kinnitavad tunnistajana üle kuulatud kohtuvälise menetleja ametniku ütlused, kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll ja ka menetlusaluse isiku enda ütlused tema poolt väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo toimepanemist. 3.4 Kohtu hinnangul on alles kohtuistungil esitatud väide mõõteseadme mittenägemise kohta ebausutav ja esitatud kohtu eksitamiseks. Selline väide ei ole kooskõlas kaebaja varasemate avaldustega, milles ta on püüdnud vastutusest vabaneda ja leebemat karistust saavutada vaid väidetega rikkumise provotseerimise kohta. Liiklusjärelevalvet teostanud ametnik on veenvalt selgitanud, et läbi viidud liiklusjärelevalve toimingute salvestamine ei olnud käesoleval juhul võimalik, kuna mõõtmine toimus juhtimise ajal käsimõõteseadmega. Kuna salvestusseade oli fikseeritud patrullautos kõrvalistuja kohale esipaneelil, ei olnud mõõteseadme salvestamisele seadistamine patrullauto juhtimise ja samaaegselt mõõtmise ajal objektiivselt võimalik. 3.5 Kaebaja on nii vastulauses kui kohtumenetluses väitnud, et kiiruse ületamist tingis patrullsõidukit juhtinud kohtuvälise menetleja ametnik, kes takistas kaebajal endast möödumist. Mingit objektiivset vältimatut vajadust patrullsõidukist möödumiseks kaebaja ütlustest aga ei nähtu. Kuivõrd kohtuvälise menetleja ametnik mõõtis kaebaja kiirust otse ette, siis oli kiiruse mõõtmise ajaks menetlusalune isik möödumise lõpetanud ja jõudnud patrullauto ette. Et miski oleks tal sel hetkel takistanud lubatud sõidukiirusega liikumist, tema ütlustest ei nähtu. Seega valis kaebaja ümberreastumiseks teadlikult viisi, mis vajas lubatud kiiruse ületamist, jätkates kiiruse ületamist ka pärast ümberreastumist. Mingit seost kaebaja ja patrullauto kiiruste vahel mõõtmise hetkeks aga enam ei olnud ja menetlusaluse isiku väited selle kohta, et kohtuvälise menetleja ametnik provotseeris teda LE 124 p 1 nõudeid rikkuma, on otsitud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  19. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E.S. kaitsja vandeadvokaat Maano Saareväli, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteoasjas menetluse lõpetamist. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud KrMS § 66 lg-st 2 tulenevat keeldu kuulata tunnistajana üle väärteoasja menetlenud isikut. Lubamatu tõendi kasutamist tuleb kaitsja hinnangul käsitleda väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. Kaitsja märgib, et E.S. juhitud mootorsõiduki kiiruse mõõtmisel rikuti mõõtemetoodikat, mistõttu ei ole mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud. Rikutud on metoodika p 5 nõuet, mille kohaselt peab enne mõõtmise alustamist katsetama mõõteseadme kasutamise võimalust valitud mõõtekohas. Veel märgib kassaator, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu ei ole tõendatud, sest ainsaks tema süüd kinnitava tõendi allikaks on menetleja ise. Vaidlusalusel juhul toimetas politseiametnik kiiruse mõõtmist käsimõõteseadmega üksi, juhtides samal ajal ka patrullsõidukit. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  20. Arutatavas väärteoasjas toimetas kohtuvälise menetleja ametnik patrullautot juhtides liiklusjärelevalvet ja mõõtis sõidukite kiirust. Hoolimata selle sündmuse ajal kehtinud patrulltegevuse korrast (kinnitatud politseipeadirektori
  21. juuni
  22. a käskkirjaga nr 168), mille p-de 14.1 ja 14.2 kohaselt pidi patrulltoimkond olema vähemalt kaheliikmeline, toimetas politseiametnik järelevalvet üksinda.
  23. Kriminaalkolleegium on küll varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi, kuid sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik astuma täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Nii näiteks saab liiklusjärelevalve toiminguid salvestada, tagades seeläbi võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  24. jaanuari
  25. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-09, p 17 ja
  26. aprilli
  27. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-12-10;
  28. mai
  29. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-41-10, p 7). Kolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas väärteoasjas neid nõudeid aga järgitud.
  30. Arutatavas asjas ei ole kohtuvälise menetleja ametnik vastuolus eelmärgituga võtnud mingeid täiendavaid meetmeid, võimaldamaks karistuse kohaldajal anda väärteoasjale objektiivne hinnang. E.S. väärteo tõendamisel tugineb kohtuväline menetleja vaid enda koostatud kiirusmõõteseadme protokollile, milles fikseeritakse menetlusaluse isiku juhitud auto sõidukiiruse mõõtmise asjaolud. Menetlusalune isik vaidleb sellele vastu ja leiab, et asjas pole ühtki objektiivset tõendit, mis kinnitaks, et talle tutvustatud kiirusmõõteseadme näit oleks saadud just tema sõiduki kiiruse mõõtmisel. Täiendavaid tõendeid asjas kogutud ei ole.
  31. Maakohtu istungil kuulati kiirust mõõtnud ja väärteoprotokolli koostanud politseiametnik üle ning maakohus on E.S. karistamisel viidanud neile ütlustele kui menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele. Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi aga väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  32. aprilli
  33. a otsust väärteoasjas 3-1-1-29-05, p 7;
  34. märtsi
  35. a otsust kriminaalasjas 3-1-1-142-05, p 12;
  36. septembri
  37. a otsust kriminaalasjas 3-1-147-08, p 10;
  38. jaanuari
  39. a otsust väärteoasjas 3-1-1-73-08, p 9.1 ja
  40. jaanuari
  41. a otsust asjas nr 3-1-1-82-09, p 12). Seega on maakohus arutatavas asjas rikkunud väärteomenetlusõigust ning kriminaalkolleegiumi eelkirjeldatud väljakujunenud praktikat arvestades tuleb sellist eksimust hinnata väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.
  42. Kriminaalkolleegium ei nõustu maakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, nagu tohiks riikliku järelevalve toimetamisel olukorras, kus järelevalvetoimingu tulemusel võidakse alustada väärteomenetlust ja määrata isikule karistus, eirata järelevalvetoimingute tegemise korda põhjendusel, et korra järgimiseks napib ressursse (otsuse p 3.3). Kolleegiumi hinnangul ei ole aktsepteeritav olukord, kus riik jätab potentsiaalse väärteomenetluse tarbeks sihilikult tõendid kogumata ning õigustab seda ressursside nappusega. Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  43. detsembri
  44. a otsust asjas 3-1-1-9706, p 31 ja
  45. augusti
  46. a otsust asjas nr 3-1-1-29-07, p 7.2).
  47. Kolleegium leiab, et liiklusjärelevalvet üksinda toimetanud politseiametnik ei püüdnudki täiendavaid tõendeid kogudes leida usaldusväärset kinnitust kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile. Seetõttu puuduvad väärteoasjas küllaldased tõendid, mille alusel oleks kohus saanud tõsikindlalt tuvastada, et E.S. pani toime väärteo. Tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest tuleb kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada aga süüdistatava kasuks. Kuna puudused, mis kahtluse tekitavad, ei oleks ka väärteoasja maakohtus uuesti arutades kõrvaldatavad, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Eelnevat arvestades jätab kolleegium kassatsioonis esitatud ülejäänud väited käsitlemata.
  48. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4, § 150 lg-st 2 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  49. mai
  50. a otsuse ja lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
  51. Kaitsja on esitanud taotluse kaitsjatasu ja kaitseteenuse osutamiseks kantud kulude hüvitamiseks ühtekokku 12 576 krooni suuruses summas. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus tuleb rahuldada osaliselt. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuna Põhja Politseiprefektuuri rahastatakse riigieelarvest, siis tuleb kaitsjale makstud tasu ja kuluhüvitised välja mõista riigieelarvest. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  52. jaanuari
  53. a otsus väärteoasjas 3-1-1-104-09, p 15;
  54. jaanuari
  55. a otsus asjas nr 3-1-1-82-09, p 22.1). Kolleegiumi hinnangul ei ole arutatav väärteoasi materiaalõiguslikult keeruline, kaitsja on koostanud kassatsiooni ja osalenud väärteoasja arutamisel Riigikohtus. Eelnevast tulenevalt on kolleegiumi arvates E.S. kaitsjale makstud tasu mõistlik 10 000 kr suuruses summas, mis tuleb menetlusalusele isikule hüvitada. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.