← Eesti

3-3-1-59-10

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-59-10

  1. oktoober 2010 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Peeter Danelsoni (Danelson) kaebus Keila Linnavalitsuse
  2. detsembri
  3. a korralduse nr 445 tühistamiseks osas, millega jäeti keskkonnamõju strateegiline hindamine algatamata, ja ettekirjutuse tegemiseks keskkonnamõju strateegilise hindamise otsustamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  4. augusti
  5. a määrus haldusasjas nr 3-09-460 Keila Linnavalitsuse määruskaebus Kirjalik menetlus Rahuldada Keila Linnavalitsuse määruskaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. augusti
  7. a määrus haldusasjas nr 3-09-460 ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
  8. juuni
  9. a määrus samas asjas, täiendades selle põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Keila Linnavalitsuse
  11. novembri
  12. a korraldusega nr 424 algatati Keila linnas Jõe tn 57b kinnistu detailplaneering ja kinnitati detailplaneeringu lähteülesanne. Korralduse kohaselt oli planeeringu eesmärgiks sellele kinnistule uue tootmiskompleksi (plasttorude tehase) rajamiseks vajalike maakasutus- ja ehitustingimuste määramine ning Kaare tänava piirkonnas maakasutuse korrastamine. Keila Linnavalitsuse
  13. aprilli
  14. a korraldusega nr 181 muudeti korraldust nr 424 ning täpsustati detailplaneeringu eesmärke, ülesandeid ja planeeritava ala ulatust.
  15. Keila Linnavalitsuse
  16. juuli
  17. a korraldusega nr 291 võeti planeering vastu ning
  18. septembri
  19. a korraldusega nr 352 algatati detailplaneeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine. Keila Linnavalitsuse
  20. novembri
  21. a korralduses nr 401 otsustati muudetud planeering vastu võtta. Korralduses leiti, et planeeringu koostaja on täiendanud planeeringut põhjalike keskkonnauuringutega ning vajadus keskkonnamõju strateegiliseks hindamiseks puudub. Keila Linnavalitsuse
  22. detsembri
  23. a korraldusega nr 445 otsustati Jõe tn 57b kinnistu detailplaneeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine jätta algatamata.
  24. Peeter Danelson esitas
  25. jaanuaril 2009 Keila Linnavalitsusele vaide, milles taotles
  26. detsembri
  27. a korralduse nr 445 kehtetuks tunnistamist ja Jõe tn 57b detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise uuesti otsustamist. Keila Linnavalitsuse
  28. jaanuari
  29. a korraldusega nr 36 jäeti vaie rahuldamata.
  30. Peeter Danelson esitas
  31. veebruaril 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Keila Linnavalitsuse
  32. detsembri
  33. a korralduse nr 445 ja teha Keila Linnavalitsusele ettekirjutus uuesti otsustada keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine. Kaebuse kohaselt on keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmine vastuolus keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) ja planeerimisseaduse (PlanS) nõuetega ning rikub kaebaja õigust osaleda efektiivselt planeerimismenetluses.
  34. Tallinna Halduskohtu
  35. juuni
  36. a määrusega tagastati Peeter Danelsoni kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 3¹ p 5 alusel. Kohus leidis, et kaebajale ei tulene õigusaktidest subjektiivset õigust nõuda keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimist koheselt. Vaidlustatud korraldus on käsitatav menetlustoiminguna, mis on vaidlustatav vaid väga piiratud juhtudel, eelkõige juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest või kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või muudaks menetluslik rikkumine haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele võimatuks. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, mil erandkorras oleks vajalik kohtu sekkumine menetlusse, samuti ei ole kaebaja viidanud sellisele menetlusveale, mis annaks talle erandina õiguse vaidlustada menetlustoimingut iseseisvalt. Kaebaja on saanud realiseerida kõiki planeerimisseadusest tulenevaid võimalusi detailplaneeringu menetluses osalemiseks ning kaebajale ei ole saabunud õiguslikke tagajärgi, mis võimaldaksid väita, et tema subjektiivseid õigusi juba rikutakse. Vaidlustatud menetlustoiming ei ole toonud kaebaja jaoks kaasa õiguslikult siduvaid tagajärgi.
  37. Peeter Danelson esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu
  38. juuni
  39. a määruse ja võtta kaebus halduskohtu menetlusse. Määruskaebuse kohaselt on Keila Linnavalitsuse
  40. detsembri
  41. a korraldus nr 445 kohtus vaidlustatav, sest keskkonnamõju strateegilise hindamise õigusvastane algatamata jätmine võtab huvitatud isikutelt võimaluse efektiivselt oma seisukohti ning õigusi detailplaneeringu menetluses kaitsta, kuna nad jäetakse ilma keskkonnamõjusid puudutavast erapooletust menetlusest. Seetõttu on keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmine käsitatav olulise menetlustoiminguna ning selle rikkumine on detailplaneeringu menetluses määrava tähtsusega. Kuna keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmine on käsitatav olulise rikkumisena detailplaneeringu menetluses, mis tooks iseseisvalt kaasa kehtestatud detailplaneeringu tühistamise, siis on nimetatud korraldus menetlustoiminguna halduskohtus vaidlustatav ning esitatud kaebus tuleks võtta halduskohtu menetlusse. Keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmisega on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi osaleda efektiivselt detailplaneeringu menetluses, sealhulgas keskkonnamõju strateegilise hindamise menetluses.
  42. Tallinna Ringkonnakohtu
  43. augusti
  44. a määrusega rahuldati Peeter Danelsoni määruskaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu
  45. juuni
  46. a määrus ning saadeti asi kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise jätkamiseks Tallinna Halduskohtule. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on planeeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise otsuse näol tegemist menetlustoiminguga, mis on kohtus vaidlustatav üksnes erandlikel asjaoludel. Ebaõige on aga halduskohtu seisukoht, et kaebajal puudus halduskohtusse pöördumise õigus. Kaebaja õigus kohtusse pöördumiseks tuleneb juba sellest, et tema omandis olev kinnisasi paikneb planeerimisala vahetus läheduses. Kaebeõiguse aluseks on põhiseaduse (PS) §-de 5 ja 53 koosmõjust tulenev isiku õigus puhtale keskkonnale. Isegi kui ettevalmistatava detailplaneeringuga ei kavandata ühtegi KeHJS § 6 lg-s 1 loetletud olulise keskkonnamõjuga tegevust, ei tähenda see, et keskkonnamõju strateegilise hindamise teostamine detailplaneeringu koostamise käigus oleks vabatahtlik. Kuigi keskkonnamõju strateegilise hindamise korraldamata jätmine eraldi võetuna kaebaja õigusi tõepoolest ei piira ning hindamise läbi viimata jätmise õiguspärasust saab kontrollida ka lõpliku haldusakti vaidlustamisel, on selles asjas P. Danelsoni kaebus siiski lubatav. Tehase rajamine elamute vahetusse lähedusse on sellise iseloomuga tegevus, mille puhul ei saa ilmselgelt välistada KeHJS § 5 tähenduses olulise keskkonnamõju kaasnemise võimalikkust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  47. Keila Linnavalitsus esitas
  48. jaanuaril 2010 Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  49. augusti
  50. a määruse täies ulatuses. Kaebuse kohaselt ei ole Peeter Danelsonil võimalik oma eesmärki keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimiseks saavutada, sest Keila Linnavalitsuse
  51. juuni
  52. a korraldusega nr 202 on detailplaneeringu menetlemine peatatud kuni uute lähteseisukohtade kinnitamiseni põhjusel, et detailplaneeringu algatamist taotlenud isik on loobunud kavandatud tehase rajamisest. Kaebaja oli kohtumenetluse käigus teadlik planeeringu peatamisest ja sellega seonduvatest asjaoludest. Tallinna Ringkonnakohus ei teavitanud Keila Linnavalitsust määruskaebuse esitamisest ja selle menetlusse võtmisest ega saatnud linnavalitsusele määruskaebuse ärakirja ega küsinud tema seisukohta. Seetõttu ei saanud linnavalitsus ka määruskaebusele vastata. Tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Keila Linnavalitsus sai ringkonnakohtule esitatud määruskaebusest ja selle menetlemisest teada alles Tallinna Halduskohtu
  53. jaanuari
  54. a määrusest. Tallinna Ringkonnakohtu
  55. augusti
  56. a määruse sai Keila Linnavalitsus kätte
  57. jaanuaril 2010, mil halduskohus saatis linnavalitsusele järelepärimise vastusena nimetatud ringkonnakohtu määruse.
  58. Riigikohtu halduskolleegiumi
  59. märtsi
  60. a määrusega peatati määruskaebuse loamenetlus Riigikohtu lahendini haldusasjas nr 3-3-1-101-
  61. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas
  62. juuni
  63. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-101-09 Keila Linnavalitsuse määruskaebuse. Kolleegium uuendas
  64. juuni
  65. a määrusega asjas nr 3-7-1-3-49 menetluse Keila Linnavalitsuse määruskaebuses Tallinna Ringkonnakohtu
  66. augusti
  67. a määruse peale ning võttis asja menetlusse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  68. Kohtuasjas nr 3-3-1-101-09 leidis kolleegium, et HKMS § 741 lg-s 1 sätestatut "määrus takistab asja edasist menetlus" tuleb tõlgendada laiendavalt. See säte hõlmab nii juhtumeid, kus tegemist on kohtuasja menetluse edasise takistamisega, kui ka juhtumeid, kus takistatud on kohtuasja menetluse mõistliku aja jooksul lõpetamine. Riigikohtu halduskolleegium leidis
  69. juuni
  70. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-101-09, et nimetatud järeldust võib kohaldada ka kaebuse tagastamise määruse osas, milles kontrollitakse kaebeõiguse olemasolu. HKMS § 741 lg-s 1 sätestatu hõlmab ka juhtumeid, kus määrus takistab kohtuasja ökonoomset ning efektiivset menetlemist. Seega oli Keila Linnavalitsusel Tallinna Ringkonnakohtu
  71. augusti
  72. a määruse peale haldusasjas nr 3-09-460 määruskaebuse esitamine lubatud.
  73. Kohtutoimiku materjalidele tuginedes ei ole kolleegiumil põhjust kahtluse alla seada ka Keila Linnavalitsuse väidet, et Tallinna Ringkonnakohtu
  74. augusti
  75. a määruse olemasolust sai linnavalitsus teada alles Tallinna Halduskohtu
  76. jaanuari
  77. a määrusest. Kohtutoimikust ei nähtu, et Keila Linnavalitsusele oleks ringkonnakohtu eelnimetatud määrust enne
  78. jaanuari 2010 saadetud. Seega on määruskaebus esitatud tähtaegselt ning kolleegium kontrollib ringkonnakohtu määruse õiguspärasust sisuliselt.
  79. Kolleegium lahendas
  80. juuni
  81. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-101-09 ka käesoleva haldusasja esemeks oleva Keila Linnavalitsuse
  82. detsembri
  83. a korralduse nr 445 halduskohtus vaidlustamise võimalikkuse küsimuse. P. Danelsoni kaebuses märgitud kaebeõigust kinnitavad asjaolud on analoogsed haldusasjas nr 3-3-1-101-09 kontrollitud kaebuse asjaoludega, vaidlustatud on sama haldusakti ning ka kaebuse nõuded ei erine. Seetõttu leiab kolleegium, et Riigikohtu halduskolleegiumi
  84. juuni
  85. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-101-09 avaldatud seisukohad ja selgitused on kohaldatavad ka käesoleva vaidluse lahendamisel.
  86. Eeltoodust tulenevalt kuulub Keila Linnavalitsuse määruskaebus rahuldamisele, sest P. Danelsonil ei ole käesolevas asjas ilmselgelt halduskohtusse pöördumise õigust ning halduskohus tagastas õigesti kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel. Määruskaebuse lahendamisel ei oma õiguslikku tähendust ka planeeringu taotleja loobumine kavandatava tehase rajamisest ning sellest tulenev planeerimismenetluse peatamine. Kolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
  87. augusti
  88. a määruse haldusasjas nr 3-09-460 ja jätab jõusse Tallinna Halduskohtu
  89. juuni
  90. a määruse, täiendades selle põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. Kautsjon kuulub tagastamisele. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.