Obsah (5)

§ 692§ 691§ 162§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 654 lg-t

1. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
2. detsembri
3. a lahendis asjas nr 3-2-1-116-00 asunud seisukohale, et pärast abielu lõppemist abikaasa surma tõttu ei ole võimalik ühisvara jagada. Abielu kestel soetatud vara on sellisel juhul abikaasade ühisvara sõltumata sellest, kas see on omandatud abikaasade ühisvara või lahusvara arvel. Seejuures eeldatakse abikaasade osade võrdsust. Ringkonnakohus on aga praeguses asjas sisuliselt asunud ühisvara jagama. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks on praeguses asjas kohaldatavad VÕS § 1027 ja § 1037 lg-d 1 ja
4. Nende sätete kohaldamise eeldusi ei ole tuvastatud ei maakohtu ega ringkonnakohtu menetluses. Samuti on ringkonnakohus valesti kohaldanud VÕS § 1037 lg-t
5. Rikkumise ajaks selle sätte mõttes ei saa olla L. Treifeldi omanikuna kinnistusraamatusse kandmise aeg, vaid M. Vaidla surmaaeg, kuivõrd pärandaja vara läheb pärijale üle alates pärandaja surmapäevast.
6. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
7. Hageja kostja kassatsioonkaebusele tähtaegselt ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

§ 692lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Kolleegium saab

§ 691p 5 alusel teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on hagi osaliselt rahuldades kohaldanud valesti võlaõigusseaduse alusetu rikastumise sätteid. Ringkonnakohus on viidanud VÕS § 1037 lg-tele 1-
2. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu aga, et ringkonnakohus oleks kontrollinud nende sätete kohaldamise eeldusi. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Seega on VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldusteks teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine. Ringkonnakohtu otsuses ei ole välja toodud, kuidas rikkus kostja õiguseellane L. Treifeld M. Vaidla õigusi. Selliseid asjaolusid ei ole menetluses välja toonud ka hageja. Hagiavalduse kohaselt erastas M. Vaidla ise talle lahusvarana kuulunud elamu mõttelise osa juurde kuuluva maa. Seega muutus elamu kinnistu, mille mõtteline osa oli abikaasade ühisvara, oluliseks osaks M. Vaidla tegevuse tulemusena. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ka selle, et VÕS § 1027 järgi saab alusetu rikastumise sätete alusel välja nõuda vaid õigusliku aluseta saadut. Praeguses asjas sai L. Treifeld hagiavalduses esitatud asjaolude põhjal kinnistu mõttelise osa omanikuks, kuna see oli abikaasade ühisvara, ning ta oli M. Vaidla pärija, seega õiguslikul alusel. Arvestades eeltoodut, ei ole võimalik hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Hagiavalduses väljatoodud asjaolusid silmas pidades ei ole hagi võimalik rahuldada ka mõnel muul õiguslikul alusel. Seetõttu tuleb ka hageja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3. Kolleegium märgib, et juhul kui abikaasa on surnud enne
4. juulit 2010, siis tuleb perekonnaseaduse § 210 lg 2 kohaselt kohaldada enne
5. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust. Sellisel juhul pärast abielu lõppemist ühe abikaasa surma tõttu ei saa abikaasade ühisvara enam jagada. Surnud abikaasa pärijal on siiski võimalik esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool (1/2). Kohus võib ka nimetatud tuvastushagis pärandvara koosseisu määrates kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest enne
6. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg-s 2 märgitud alustel (vt Riigikohtu
7. jaanuari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09). Juhul kui surnud abikaasa pärija soovib lõpptulemusena saada kaasomandina pärandvarasse kuuluva asja ainuomanikuks või talle kuuluva mõttelise osa eest hüvitist, tuleb tal esitada kõigi kaasomanike vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks. 15.

§ 162lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda. Hageja peab hüvitama kostja menetluskulud.

§ 174

lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. 16. Kuna kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kassatsioonikautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Praeguses asjas on kostja eest kautsjoni tasunud Heldur Otsa.

§ 149

lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Kostja on teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada Heldur Otsa arvelduskontole. Hageja tasutud kassatsioonikautsjon arvatakse

§ 149lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu