Obsah (14)

§ 183§ 637§ 124§ 19§ 436§ 191§ 136§ 3401§ 696§ 133§ 137§ 139§ 180§ 181

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 183 piirab äriühingule menetlusabi andmist, kuid leidis, et ka nimetatud säte on vastuolus põhiseadusega, kuna piirab ebaproportsionaalselt õiguskaitse kättesaadavust. Sellest tulenevalt palus hageja jätta

§-st 183 tulenevad piirangud kohaldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. märtsi
3. a määrusega rahuldamata hageja taotlused jätta seadus kohaldamata, samuti menetlusabi taotluse. Ringkonnakohus kohustas hagejat tasuma riigilõivu 945 000 krooni 30 päeva jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest. Ringkonnakohus leidis, et seadusega sätestatud riigilõivu tasumise kohustus apellatsioonkaebuse esitamisel, selle suurus ega menetlusabi andmise piirangud ei ole vastuolus põhiseadusega. Praeguses asjas on tsiviilasja hinnaks 31 500 000 krooni. Riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 1 ja lisa 1 järgi on tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni riigilõivu täismäär kolm protsenti tsiviilasja hinnast. Seega tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 945 000 krooni. Eduka kohtumenetluse korral, mida hageja apellatsioonkaebust esitades silmas pidas, mõistetakse tasutud riigilõiv kostjalt hageja kasuks täies ulatuses välja. Lisaks saab hageja eduka apellatsioonimenetluse korral hagi rahuldamisel märkimisväärselt suure rahalise hüve. Seetõttu ei ole apellatsioonimenetluse eest tasutav riigilõiv ebaproportsionaalselt suur ega kahjusta hageja põhiseaduslikke õigusi. Ka

§ 183ei ole põhiseadusega vastuolus ja selle kohaldamata jätmiseks puudub alus.

Seadusandja on eeldanud, et tegutseval äriühingul on oma eesmärkide saavutamiseks raha, sh seadusega sätestatud suuruses riigilõivu tasumiseks soovitud menetlustoimingu tegemise eest. Kuna hageja ei vasta

§-s 183 toodud tingimustele, tuleb tema menetlusabi taotlus jätta rahuldamata. Hagejale anti riigilõivu tasumiseks 15 päeva (resolutsiooni järgi 30 päeva) kohtumääruse jõustumisest. Ringkonnakohus hoiatas ka hagejat, et riigilõivu tasumata jätmise korral keeldub kohus apellatsioonkaebust menetlusse võtmast (

§ 637lg 1 p 3).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega võtta apellatsioonkaebus menetlusse riigilõivu juurde nõudmata. Kui Riigikohus leiab, et apellatsioonkaebuselt 945 000 krooni suuruse riigilõivu tasumine on kooskõlas põhiseadusega, palub hageja anda talle menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamise teel, jättes põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata

§-st 183 tulenevad menetlusabi andmise piirangud. Määruskaebuse järgi ei ole ringkonnakohtu määruse põhjendused piisavad ega veenvad. Ringkonnakohus on määruses tsiteerinud erinevaid menetlusnorme, kuid ei ole esitanud piisavaid sisulisi seisukohti hageja taotluses esitatud põhjenduste kohta. Ainus sisuline väide on see, et hagi rahuldamise korral saab hageja märkimisväärselt suure varalise hüve. Määrusest ei nähtu, kuidas kohtu järeldus põhjendab põhiseadusest tuleneva õiguskaitse kättesaadavuse õiguse piiramist. Määruskaebuses leitakse, et asjassepuutuvad sätted on praegusel juhul

§ 124

lg 1, § 137 lg 1, § 139 lg 2 p 3 ja § 147 lg 1 ning RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1. Need sätted tuleb PS §-de 15 ja 152 alusel jätta kohaldamata. Kuigi riigilõivumäärade mittekulupõhine kehtestamine on legitiimne, ei ole see mõõdukas järgmistel põhjustel: hageja on hagi esitamisel juba tasunud 945 000 krooni riigilõivu (võttes selleks laenu), mis ületab enam kui 200 korda kuu töötasu alammäära; tsiviilasja materjalid ei ole märkimisväärselt mahukad; hageja majanduslik olukord ei võimalda tasuda veel 945 000 krooni. Ringkonnakohus ei ole määrust piisavalt põhjendanud ka menetlusabi taotluse osas.

§ 183

on põhiseadusega vastuolus, kuna see ei võimalda hinnata konkreetse hageja suutlikkust riigilõiv tasuda, vaid on kehtestanud absoluutsed piirangud. Ringkonnakohus on leidnud, et seadusandja eeldab äriühingu suutlikkust tasuda riigilõivu. Eeldus ei saa aga olla absoluutne. Teiseks ei ole riigilõivu tasumine praegusel juhul seotud laiemas mõttes äriühingu eesmärkide saavutamisega (kaupade või teenuste müük ja sellelt tulu saamine), vaid oma õiguste kaitsmisega. Hageja ei taotle saamata jäänud tulu, vaid kostja tegevuse tulemusena hageja vara vähenemise hüvitamist.

1. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Kostja arvates on ringkonnakohtu lahend põhjendatud. Ettenähtud riigilõivu määr ei ole põhiseadusega vastuolus. Hageja finantsolukord on hea, võimaldades riigilõivu tasuda.
3. juuni
4. a määrusega andis kohtukoosseis asja lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb

§ 19

lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu üldkogule.

1. Kolleegium analüüsib esmalt määruskaebuse ulatust (I) ja lahendamise võimalusi kehtiva õiguse alusel (II). Seejärel käsitleb kolleegium hagejale menetlusabi andmisest keeldumise põhiseaduspärasuse kontrolli vajalikkust (III) ja võimalusi kontrollida riigilõivu suurust ettenägevate sätete põhiseaduspärasust käesolevas menetluses (IV). I
2. Kolleegium analüüsib esmalt ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigust.
3. Vaidluse all ei ole järgmised asjaolud: hageja tasus hagiavalduselt riigilõivu 945 000 krooni (I kd, tl 92, 97); maakohus jättis
4. veebruari
5. a otsusega hagi rahuldamata; hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada; riigilõivu hageja apellatsioonkaebuselt ei tasunud, vaid esitas ringkonnakohtule taotluse jätta seadus kohaldamata riigilõivu määra vastuolu tõttu põhiseadusega ning alternatiivselt menetlusabi taotluse riigilõivu maksmisest vabastamiseks; ringkonnakohus jättis
6. märtsi
7. a määrusega hageja taotlused rahuldamata ja kohustas hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni 30 päeva jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest.
8. Ringkonnakohus on
9. märtsi
10. a määruses teinud sisuliselt kolm menetluslikku otsustust: jätnud rahuldamata hageja menetlusabi taotluse; määranud asja hinnaks apellatsioonimenetluses 31 500 000 krooni; kohustanud hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni. Hageja taotlused jätta seadused kohaldamata ei ole menetluslikku laadi, kuna kohus kohaldab seadust

§ 436

lg 7, § 639 lg 1 ja § 659 järgi (nende koostoimes) ise ega ole poolte väidetuga seotud. 15. Kahtluseta võib hageja

§ 191

lg 1 esimese lause alusel esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse osas, milles jäeti rahuldamata hageja menetlusabi taotlus. 16.

§ 136

lg 5 esimese lause järgi võib esitada määruskaebuse maakohtu tsiviilasja hinna kindlaksmääramise määruse peale, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni. Kolleegiumi senise praktika järgi saab tsiviilasja kindlaksmääramist vaidlustada ka juhul, kui tsiviilasja hind määratakse kindlaks hagi käiguta jätmise määruses (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11). Sama sätte alusel on kolleegiumi senise praktika järgi vaidlustatav ka ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu
3. detsembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14;
5. aprilli
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8). Seega on ringkonnakohtu määrus kaevatav ka osas, milles ringkonnakohus määras asja hinnaks 31 500 000 krooni.
7. Osas, milles ringkonnakohus kohustas hagejat maksma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni, on tegemist apellatsioonkaebuse käiguta jätmise ja puuduste kõrvaldamise tähtaja määramisega, st

§ 3401lg 1 (ja § 147 lg 1 kolmanda lause) järgse määrusega.

Sellise määruse peale määruskaebuse esitamise õigust tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud ei ole, sõltumata sellest, kas määruse teeb maakohus või ringkonnakohus. Ringkonnakohtu määruse peale saab puudutatud menetlusosaline

§ 696

lg 1 esimese lause järgi esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine on seadusega lubatud. Seda, et kaebuselt riigilõivu maksma kohustav määrus ei ole vaidlustatav ja kaebus tuleks jätta läbi vaatamata, kinnitab ka tsiviilkolleegiumi senine praktika (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8). Kui hageja ei nõustu puuduste kõrvaldamisega ja nõutud riigilõivu ei maksa, jäetakse kaebus

§ 3401

lg 2 esimese lause (ja § 147 lg 1 kolmanda lause) järgi menetlusse võtmata ja tagastatakse. Selle määruse peale saab hageja

§ 3401

lg 2 teise lause järgi aga esitada määruskaebuse, mille lahendamisel kontrollitakse ka puuduste kõrvaldamise määruse õigsust. Kolleegium juhib seejuures tähelepanu, et ebaselge on ringkonnakohtu määruses kasutatud formuleering, mis kohustab hagejat tasuma riigilõivu 30 päeva jooksul kohtumääruse jõustumisest alates (määruse põhjendavas osas pealegi vastuoluliselt 15 päeva jooksul kohtumääruse jõustumisest alates).

1. Eelneva põhjal on ringkonnakohtu määrus vaidlustatav Riigikohtus osas, milles jäeti rahuldamata hageja menetlusabi taotlus, ja osas, milles määrati asja hinnaks apellatsioonimenetluses 31 500 000 krooni.
2. Ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav osas, milles kohustati hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni (vt määruse p 17). Kuna üldkogu võib asuda seisukohale, et koos tsiviilasja hinnaga ja hagejale menetlusabi andmisest keeldumisega tuleb sätete põhiseaduspärasuse hindamise raames kontrollida ka tasumisele kuuluva riigilõivu suurust, ei pea kolleegium otstarbekaks lahendada enne asja üldkogule andmist kaebuse osalise läbivaatamata jätmise küsimust, et mitte tekitada võimalikke menetluslikke raskusi asja lahendamisel (vt ka määruse IV osa). II
3. Järgnevalt hindab kolleegium, kas määruskaebuse saaks kehtiva õiguse alusel rahuldada.
4. Hageja ei ole määruskaebuses väitnud, et ringkonnakohtu määratud apellatsioonkaebuse hind 31 500 000 krooni oleks vale.
5. Rahalise nõudega hagi hind määratakse

§ 124lg 1 esimese lause järgi nõutava rahasummaga.

Koos põhinõudega esitatud kõrvalnõudeid (sh viivist)

§ 133

lg 2 järgi hagihinna määramisel ei arvestata, kui kõrvalnõuete summa hagi esitamise seisuga põhinõuet ei ületa. Kuna hageja nõudis kostjalt 31 500 000 krooni põhivõlga ja 9 802 109 krooni 59 senti viivist hagi esitamise seisuga, oli asja hind maakohtus 31 500 000 krooni. 23. Apellatsioonkaebuse esitamisel on asja hind

§ 137lg 1 järgi sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

Erisus tuleneb aga

§ 137

lg-st 4, mille järgi võetakse otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas. Kuna hageja vaidlustas hagi rahuldamata jätnud maakohtu otsust tervikuna, on asja hinnaks apellatsioonimenetluses nimetatud sätete järgi 31 500 000 krooni pluss vähemalt 9 802 109 krooni 59 senti (hageja viivisenõue hagi esitamise seisuga).

1. Kehtiva õiguse järgi ei ole võimalik määrata hageja apellatsioonkaebuse hinda seega madalamaks kui 31 500 000 krooni. Nii tegi õigesti ka ringkonnakohus.
2. Kuigi riigilõivu nõudmise osas ei ole ringkonnakohtu määrus vaidlustatav (vt käesoleva määruse p 19), peab kolleegium vajalikuks käsitleda tasumisele kuuluva riigilõivu suurust. Apellatsioonkaebuselt tuleb

§ 139lg 2 p 3 järgi tasuda riigilõivu.

Riigilõivu tasutakse apellatsioonkaebuselt RLS § 56 lg 19 järgi sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. See kehtib sõltumata sellest, et

§ 137

lg 4 järgi võib tsiviilasja hind apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrvalnõuete võrra kõrgem (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 71). Hagiavalduse esitamisel tasutakse RLS § 56 lg 1 järgi riigilõivu lähtuvalt hagihinnast seaduse lisa 1 järgi või kindla summana. Riigilõivuseaduse lisa 1 järgi on tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni riigilõivu täismäär 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Tsiviilasja hind (hagi hind) maakohtus oli 31 500 000 krooni (vt määruse p 22). Sellelt tuli viidatud sätete järgi maakohtus tasuda riigilõivu 945 000 krooni. Apellatsioonkaebuselt tuleb hagejal RLS § 56 lg 19 järgi maksta samuti riigilõivu 945 000 krooni.
3. Menetlusosalise võib

§ 180

lg 1 alusel riigi menetlusabina vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu maksmisest. Samas antakse juriidilisele isikule

§ 183

lg 1 järgi menetlusabi üksnes juhul, kui tegemist on teatud tingimustele vastava mittetulundusühingu või sihtasutusega, ning sama paragrahvi teise lõike järgi, kui on välja kuulutatud juriidilise isiku pankrot.

§ 183

ega muud sätted ei näe võimalust menetlusabi andmise tõttu vabastada §-s 183 nimetamata juriidiline isik täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. Kuna hageja ei vasta

§ 183

lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldustele, st hageja ei ole pankrotis ega ole ka mittetulundusühing või sihtasutus, puuduvad eeldused anda talle menetlusabi. Seega ei saa hageja määruskaebust menetlusabi andmata jätmise osas kehtiva õiguse alusel rahuldada.

1. Kolleegium leiab eelnevat kokku võttes, et hageja määruskaebust ei ole võimalik kehtiva õiguse alusel rahuldada. III
2. Kolleegium leiab, et kontrollida tuleb eelkõige

§ 183

lg 1 põhiseaduspärasust, mis võimaldab menetlusabi anda üksnes mittetulundusühingutele ja sihtasutustele ja sedagi vaid oluliste lisatingimuste täitmisel, st mitte oma majanduslike huvide realiseerimiseks kohtumenetluses. Kolleegiumi arvates ei ole praeguses asjas hädavajalik kontrollida

§ 183

lg 2 põhiseaduspärasust, kuna hageja kaebuse rahuldamiseks piisab ka § 183 lg 1 põhiseadusvastaseks tunnistamisest. 29. Kolleegiumi arvates saaks

§ 183

lg 1 kui asjassepuutuva normi põhiseadusega vastuolu ja kehtetuse korral osas, milles see välistab äriühingule menetlusabi andmise, kaaluda hagejale menetlusabi andmist tema soovitud viisil ning seega ka hageja määruskaebuse rahuldada. 30. Kui

§ 183

lg-s 1 sisalduv piirang ei kehtiks, saaks hagejale menetlusabi andmisel kohaldada vähemalt

§ 181

. Raskusi tekiks seejuures konkreetsete majanduslike kriteeriumite sisustamisega, millal juriidilisele isikule menetlusabi anda, st esmajoones füüsiliste isikute majandusliku seisundi hindamisel oluliste

§-de 182 ja 186 vastava kohaldamisega. Vajadusel on kolleegiumi arvates nii

§ 181

lg 1 p 1 kui ka viidatud sätteid mõttekohaselt rakendades võimalik vajalikud kriteeriumid kohtupraktikas luua, kuni seadusandja reegleid täpsustab. 31. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud ega vajalik praeguses menetlusstaadiumis kontrollida hageja majanduslikku seisundit või saata asi selleks tagasi ringkonnakohtule. Selline kontroll oleks mõistlik alles siis, kui on selge nii see, et hagejal on üldse võimalik menetlusabi saada (st

§ 183

lg 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise korral) kui ka see, millistele majanduslikele kriteeriumitele peaks hageja menetlusabi saamiseks vastama. Majanduslikku seisundit saaks ringkonnakohus kontrollida juhul, kui üldkogu tunnistab menetlusabi saamise piirangu kehtetuks ja annab vähemalt üldised kriteeriumid, millest lähtudes ringkonnakohus peab hageja taotluse lahendama.

1. Kolleegiumil on esmajoones kahtlus, et menetlusabi saamise võimatus apellatsioonkaebuse esitamiseks vajaliku riigilõivu tasumisel kaalumisõiguseta võib olla ebaproportsionaalne piirang PS § 24 lg 5 järgse põhiõiguse teostamiseks kaevata edasi maakohtu otsuse peale kõrgemalseisvale kohtule. Kolleegium ei välista, et sellega koos võib olla rikutud ka PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. Lisaks võib kolleegiumi arvates püstitada küsimuse äriühingute ebavõrdsest kohtlemisest mittetulundusühingute ja sihtasutustega võrreldes, samuti juriidiliste isikute ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes füüsiliste isikutega, st PS § 12 lg 1 esimese lause rikkumisest.
2. Kuna kolleegiumi pädevuses ei ole tuvastada sätete põhiseadusvastasust, tuleb asi anda lahendada Riigikohtu üldkogule. IV
3. Kolleegium jõudis eespool järeldusele, et ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav osas, milles kohustati hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni (vt määruse p 19).
4. Samas on hagejale menetlusabi andmise otsustamine vahetult seotud tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse ja tsiviilasja hinnaga.
5. Just tasumisele kuuluva riigilõivu suurus on ilmselgelt keskse tähendusega, hindamaks, kas hagejal oleks ka

§ 183

lg 1 järgse piirangu kehtetuks tunnistamisel õigus saada menetlusabi lõivu tasumiseks. Kolleegiumi arvates oleks ebaotstarbekas, kui tasumisele kuuluva riigilõivu suurust saaks põhiseaduslikkuse järelevalve korras kontrollida üksnes pärast seda, kui on kindlaks tehtud hageja maksevõime riigilõivu tasumiseks. Pealegi jätaks see lahtiseks olulise küsimuse, kas majandusliku võimaluse (ka nt laenu saamise kaudu) olemasolul lõivu tasuda on menetlusosalise jaoks lõivu suuruse põhiseaduspärasus üldse kontrollimatu. Kolleegiumi arvates oleks ebamõistlik menetluskäik, kui hageja peaks esmalt taotlema menetlusabi lõivu maksmiseks, mille määr võidakse seejärel tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks.

1. Lisaks ei välista kolleegium, et tasumisele kuuluva riigilõivu suurust saaks erandlikult kontrollida koos tsiviilasja hinnaga (mis on käesolevas menetluses vaidlustatav) põhiseaduslikkuse järelevalve aspektist, kui hinna ja lõivu sätete koostoimes võib regulatsioon olla põhiseadusvastane. Lisaks ei pruugi kaebeõiguse puudumine lõivu tasuma kohustava määruse peale olla kooskõlas põhiseadusega, kui see välistab lõivu põhiseaduspärasuse kontrolli muus menetluses kui üksnes kaebuse tagastamise või lõivu tagastamata jätmise peale kaevates.
2. Eelnimetatud põhjustel peab kolleegium vajalikuks, et üldkogu otsustaks, kas lisaks

§ 183

lg-le 1 saab käesoleva asja lahendamisel kontrollida ka nende sätete põhiseaduspärasust, mis koostoimes näevad ette, et hageja peab apellatsioonkaebuselt maksma riigilõivu 945 000 krooni. Nendeks säteteks on kolleegiumi arvates

§ 124

lg 1 esimene lause, § 133 lg 1 ja § 137 lg 1 ning RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ja lisa 1 nende koostoimes. Ebaproportsionaalselt kõrge riigilõivu tasumise kohustus võib olla lubamatu piirang nii PS § 24 lg-s 5 kui ka § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguste realiseerimisel. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu