RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 182 lg 2 p 3 kohaselt välistatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle tühistada ja teha uus määrus, millega kostja menetlusabi taotlus rahuldada. Kostja leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud jätma

§ 182

lg 2 p 3 kohaldamata, kuna see on vastuolus Euroopa Liidu õigusega ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 12 ja 15.

§ 182lg 2 p 3 on vastuolus Euroopa Liidu Nõukogu 27.

jaanuari 2003 direktiivi 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad, (direktiiv) artikli 6 lg-ga 3, mis jätab menetlusabi taotluse lahendajale kaalutlusõiguse, otsustamaks, kas asja tähtsus taotlejale ja asja laad õigustavad taotluse rahuldamist.

§ 182

lg 2 p 3 kohtule kaalutlusõigust aga ei jäta.

§ 182lg 2 p 3 rikub ka PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsele.

Väga suurte riigilõivude tõttu on oluliselt piiratud kohtusse pöördumise võimalus. Samas on kehtestatud mõningad võimalused riigilõivust vabaneda ka isikutele, kes seda majanduslikul põhjusel vajavad. Kui sellisel isikul ei ole võimalik riigilõivu tasumise kohustusest vabaneda, ei saa ta oma õigust tõhusale õiguskaitsele realiseerida. Seega riivab

§ 182lg 2 p 3 põhiõigust tõhusale õiguskaitsele.

Kuna tegemist on seadusereservatsioonita põhiõigusega, saab selle piiramist õigustada üksnes teiste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtustega. Üldise põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele riive materiaalne põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne, ning seejärel sellest, kas legitiimse eesmärgi saavutamiseks toime pandud riive on proportsionaalne. Riigikogu õiguskomisjoni 23. novembri 2004 istungi protokollist võib järeldada, et

§ 182sõnastus on üle võetud riigi õigusabi seadusest.

Riigi õigusabi seaduse seletuskirjas on põhjendatud abi andmise piiramist vähese avaliku huviga. Kostja leiab, et vähene avalik huvi ei õigusta

§ 182lg 2 p-s 3 sätestatud piirangut.

Seega ei ole riive eesmärk legitiimne. Samuti ei ole riive proportsionaalne, kuna

§ 182

lg 2 p 3 ei jäta kohtule kaalutlusruumi isiku abivajaduse hindamiseks.

§ 182lg 2 p 3 rikub ka PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust.

Ei ole mõistlikku põhjust, miks peaks majandustegevusega hõivatud füüsilisi isikuid kohtlema halvemini kui majandustegevusega mittehõivatud füüsilisi isikuid. 7. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja leiab, et direktiivi preambuli p 17 ja artikli 6 p 3 kohaselt võivad taotluse sisulisel otsustamisel liikmesriigid jätta rahuldamata need tasuta õigusabi taotlused, milles esitatud nõue tuleneb otseselt taotleja tegevusalast või kutsetegevusest. Seega ei ole

§ 182

lg 2 p 3 direktiiviga vastuolus.

§ 182lg 2 p 3 ei ole ka põhiseadusega vastuolus.

Füüsilisi ja juriidilisi isikuid koheldakse nende majandus- ja kutsetegevusega seotud menetlustes võrdselt. Nii füüsilistel kui ka juriidilistel isikutel on oma majandus- või kutsetegevusega seotud menetlustes võimalik menetlusabi saada, kui on välja kuulutatud isiku pankrot. Kostja on ajavahemikul 14. detsembrist 2009 kuni 18 veebruarini 2010 võõrandanud viis talle kuulunud kinnistut oma abikaasale ja ühe kinnistu OÜ-le Uuesepa. Seega on kostja muutnud end ise varatuks. Samuti ei ole kostja menetlusabi taotluses märkinud tema abikaasa kinnistuid.

§ 186

lg 1 kohaselt arvestatakse menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit hinnates ka temaga koos elavate perekonnaliikmete vara. Kostja on võimeline riigilõivu tasuma, kuna tema abikaasale kuulub viis kinnistut kogupindalaga 175,81 hektarit. 8. 9. juuni 2010. a määrusega anti asi lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb

§ 19

lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 alusel üle anda Riigikohtu üldkogule. 10. Kostja määruskaebus tugineb kahele väitele. Esiteks, et

§ 182

lg 2 p 3 on vastuolus direktiivi artikli 6 lg-ga 3, ning teiseks, et

§ 182lg 2 p 3 on vastuolus põhiseadusega.

Kostja ei ole väitnud, et menetlus ei ole seotud tema majandustegevusega või et see puudutaks tema majandustegevusega mitteseotud õigusi. 11. Kolleegium leiab, et väide

§ 182

lg 2 p 3 vastuolust direktiiviga ei ole põhjendatud, kuna direktiivi artikli 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse direktiivi piiriüleste vaidluste suhtes. Direktiivi artikli 2 lg 1 järgi on vaidlus piiriülene siis, kui direktiivi raames tasuta õigusabi taotleva poole alaline asuvõi elukoht on mõnes teises liikmesriigis kui liikmesriik, kus asub asja läbivaatav kohus või kus otsust tuleb täita. Praeguses asjas ei ole tegemist direktiivi mõttes piiriülese vaidlusega, seega ei ole kostja menetlusabi taotlus direktiivi reguleerimisalas. 12. Kolleegium leiab aga, et vajalik on kontrollida

§ 182lg 2 p 3 põhiseaduspärasust.

Tegemist on asjassepuutuva normiga, kuna sellest sättest tuleneb absoluutne keeld anda füüsilisele isikule menetlusabi, kui ta taotleb seda menetluses, mis on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. Kohtul ei ole sellisel juhul võimalik hinnata taotleja menetlusabi vajadust muude kriteeriumide järgi. Seega selle sätte kehtivuse korral ei ole võimalik kostja menetlusabi taotlust teistmoodi lahendada, kui ringkonnakohus seda tegi, ning kostja määruskaebus tuleks jätta rahuldamata. Kui

§ 182lg 2 p 3 ei kehtiks, oleks asja lahendus teistsugune.

Ringkonnakohtu määrus tuleks tühistada ja asi tuleks saata ringkonnakohtule uueks lahendamiseks, et hinnata, kas on täidetud muud eeldused kostjale menetlusabi andmiseks.

1. Menetlusabi saamise võimatus apellatsioonkaebuse esitamiseks vajaliku riigilõivu tasumisel võib olla ebaproportsionaalne piirang PS § 24 lg 5 järgse põhiõiguse teostamiseks kaevata edasi maakohtu otsuse peale kõrgemalseisvale kohtule. Sellega koos võib olla rikutud ka PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. Lisaks võib kolleegiumi arvates püstitada küsimuse majandus- või kutsetegevusega tegelevate füüsiliste isikute ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes ülejäänud füüsiliste isikutega, st PS § 12 lg 1 esimese lause rikkumisest.
2. Kuna kolleegiumi pädevuses ei ole sätete põhiseadusvastasuse tuvastamine, tuleb asi anda lahendada Riigikohtu üldkogule. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu