) § 143 lg 1 kohaselt märgitakse jaotusettepanekus tunnustatud nõuded, nende rahuldamisjärgud ja jaotised. AS UniCredit Bank Eesti filiaal ei ole esitanud
§-s 94 sätestatud korras asjaõigusseaduse (AÕS) § 276 lg-st 1 tulenevat pandieseme realiseerimise nõuet. AS UniCredit Bank Eesti filiaal on 30. aprillil 2009 esitanud haldurile taotluse, milles teatab nõudeavalduse tagasivõtmisest ning palub selle lugeda pankrotimenetluses mitteesitatuks. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-166-04 lahendis selgitanud, et pandipidaja võib olla pankrotivõlausaldaja, kuid oma nõude rahuldamiseks peab pandipidaja esitama pantija pankrotimenetluses asjaõigusliku pandieseme realiseerimise nõude pankrotiseaduses sätestatud korras. AS UniCredit Bank Eesti filiaal ei ole nõuet kooskõlas
§-dega 93 ja 94 esitanud. Kuni
kohaselt, kui pandiga tagatud nõuet omav võlausaldaja jätab oma nõude tähtaegselt esitamata ja nõude esitamise tähtaega ei ole ennistatud, loetakse temale kuuluv pandiõigus lõppenuks. Maakohus jättis AS UniCredit Bank Eesti filiaali vastuväite jaotusettepanekule rahuldamata, kuna võlausaldaja ei ole pankrotimenetluses esitanud tähtaegselt nõuet pandieseme arvel oma nõude rahuldamiseks.
lg-ga 2 haldurile, kuna pankrotimenetluses on rikutud määruskaebuse esitaja õigusi. Vaidluse all olevad menetlustoimingud tehti 2009, mistõttu tuleb
lg 3 alusel lähtuda tol ajal kehtinud
Määruskaebuse esitaja on isik, kellel eelduslikult oli õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu olemasolev nõue pankrotivara arvel pandiõiguse alusel.
lg-s 3 selgitas seadusandja, et pankroti väljakuulutamine sellise isiku õigusi ei mõjuta. Nimetatud säte oli ilmselt vastuolus
§-ga 139, mille lg-d 2 ja 4 sätestasid, et kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest asjaõigustest kehtima üksnes need asjaõigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja müüki, ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud asjaõigused loetakse aga lõppenuks ja kustutatakse halduri avalduse alusel, kusjuures kustutamiseks ei ole vaja puudutatud isiku nõusolekut. Seega oli 2009 kujunenud olukord, et ühelt poolt ei pidanud kinnisasja omaniku pankrotimenetlus mõjutama kinnisasja koormava hüpoteegi pidaja, kel puudus võlaõiguslik nõue pankrotivõlgniku vastu, õigusi, teisalt, kui see hüpoteek asus järjekoha poolest tagapool nende hüpoteegipidajate hüpoteekidest, kes omasid nõudeid pankrotimenetluses (olid võlausaldajateks pankrotiseaduse mõttes), loeti pankrotimenetluses kinnisasja võõrandamisel hüpoteek lõppenuks, ilma et selleks oleks olnud vaja hüpoteegipidaja nõusolekut. Kuna põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud, riivas selline õiguslik olukord oluliselt hüpoteegipidaja, kel puudus võlaõiguslik nõue võlgniku vastu, õigusi. Pankrotiseaduses puudus regulatsioon, kuidas selline hüpoteegipidaja pidi saama oma õigusi kaitsta, kui haldur koormatud kinnisasja pankrotivarana realiseerib. Seega tuleb tekkinud olukorras rakendada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 4 ja kohaldada sätteid, mis reguleerivad reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, sest vaidlusaluse olukorra reguleerimata jätmine ei vastanud
mõttele ega eesmärgile. Lisaks ei vasta selline pandipidaja õiguste oluline rikkumine AÕS § 276 ja § 325 mõttele ja eesmärgile. Lähedane õigussuhe, mida TsÜS § 4 alusel saaks ja tuleks tekkinud olukorras rakendada, sisaldub täitemenetluse seadustikus (TMS). TMS § 174 jj reguleerivad kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamist. Kuna tegemist on pankrotiseaduses reguleerimata õigussuhtega, siis ei saa hüpoteegipidaja nõude jaotusettepanekus kajastamisel takistuseks olla ka
Haldurile annab õiguse teha täitemenetluse seadustiku toiminguid
lg 4, mille kohaselt teeb pankrotiseaduses sätestatud juhtudel täitemenetluse seadustikus sätestatud toiminguid ajutine haldur või haldur, kellel on täituri õigused ja kohustused. Tulenevalt TMS § 176 lg-st 1 ja § 108 lg-st 2 pidi isik, kelle õigus kinnisasja müügiga enampakkumisel loetakse lõppenuks (
lg-d 2 ja 3), esitama enne asja müüki haldurile avalduse, milles taotles lõppeva õiguse eest hüvitist tulemist ja avaldusele tuli lisada õigust tõendavad dokumendid. Seega pidi määruskaebuse esitaja esitama haldurile enne
lg-le 3, kuid samas palus rakendada analoogiat täitemenetluse seadustiku regulatsiooniga ning lubada tal ühineda menetlusega ja rahuldada tema nõue pandiga tagatud nõudena. Seega olid enne kinnisasja müüki halduri kasutuses nii avaldus kui ka nõuet tõendavad dokumendid ning haldur oli kohustatud neile tähelepanu pöörama ja andma vajadusel analoogia alusel
lg-ga 3 avaldajale tähtaja avalduses puuduste kõrvaldamiseks (kuna sõnaselgelt hüvitise nõuet avaldusest ei nähtu, kuigi selge on, milline oli selle avalduse esitamise eesmärk � saada pandiõiguse lõppemisel raha). Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul jätta vaidlusalune jaotusettepanek kinnitamata ja tagastada haldurile, et viimane saaks võtta seisukoha
lg-t 3 ja
Kehtiv
lg 3 sätestab, et kui pankrot kuulutati välja enne
aasta 1. jaanuari kehtinud
Vaatamata
lg 3 selgele õiguslikule regulatsioonile on ringkonnakohus
Credit Bank Eesti filiaali pidama võlausaldajaks, kelle õigusi pankroti väljakuulutamine mõjutab. Ringkonnakohus on TsÜS § 4 ebaõigesti kohaldanud, kuivõrd tegemist pole olukorraga, kus õigussuhet reguleeriv säte puuduks. Analoogia korras täitemenetluse seadustiku sätete kohaldamine on väär. Jaotusettepanekus ei ole võimalik kajastada tunnustamata nõudeid ning ringkonnakohtu seisukoht, et
lg 1 ei saa olla hüpoteegipidaja nõude jaotusettepanekus kajastamise takistuseks, on vastuolus
Ringkonnakohtu seisukohad tähendaksid seda, et pankrotimenetluses koheldakse võlausaldajaid põhjendamatult ebavõrdselt ning hüpoteegipidaja saab teiste võlausaldajate ees põhjendamatu eelise. Selleks, et haldur saaks mingeid toiminguid täitemenetluse seadustiku alusel teha, peaks pankrotiseadus konkreetse juhtumi ka ette nägema.
Credit Bank Eesti filiaal oli
lg 3 kohaselt ei ole pankrotivõlausaldaja isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Pankroti väljakuulutamine tema õigusi ei mõjuta. See säte on alates 1. jaanuarist 2010 tunnistatud kehtetuks.
lg 3 kohaselt, kui pankrot kuulutati välja enne
aasta 1. jaanuari kehtinud
Kuna praegusel juhul kuulutati võlgniku pankrot välja 2. märtsil 2009, tuleks lähtuda sellel ajal kehtinud
lg 3 redaktsioonist.
lg-st 3 tulenes seega, et isik, kellel oli õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel, ei olnud pankrotivõlausaldajaks ning pankroti väljakuulutamine ei mõjutanud tema õigusi, st et isik peaks olema sarnases olukorras, nagu oleks siis, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik ei oleks pankrotis. Praegusel juhul on asja materjalide kohaselt (I kd, tlk-d 124, 130) haldur hüpoteegiga koormatud kinnisasja müünud. 1. jaanuarini 2010 kehtinud
lg-te 2 ja 4 sõnastuse kohaselt, kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest asjaõigustest kehtima üksnes need asjaõigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki, ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud asjaõigused loetakse aga lõppenuks ja kustutatakse halduri avalduse alusel, kusjuures kustutamiseks ei ole vaja puudutatud isiku nõusolekut. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et 2009 oli kujunenud olukord, et ühelt poolt ei pidanud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku pankrotimenetlus mõjutama hüpoteegipidaja õigusi, kel puudus võlaõiguslik nõue võlgniku vastu. Teisalt, kui see hüpoteek asus järjekoha poolest tagapool nende hüpoteegipidajate hüpoteekidest, kes omasid nõudeid pankrotimenetluses (olid võlausaldajateks pankrotiseaduse mõttes), loeti pankrotimenetluses kinnisasja võõrandamisel hüpoteek lõppenuks, ilma et selleks oleks olnud vaja hüpoteegipidaja nõusolekut. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et pankrotiseaduses puudus regulatsioon, kuidas selline hüpoteegipidaja pidi saama oma õigusi kaitsta, kui haldur koormatud kinnisasja pankrotivarana realiseerib. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on praegusel juhul põhjendatult viidanud TsÜS § 4 alusel täitemenetluse seadustiku kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamist reguleerivatele sätetele. Kuna pankrotiseadus ei reguleeri eelnimetatud olukorda, ei takista hüpoteegipidaja nõude kajastamist jaotusettepanekus ka jaotusettepaneku sisu reguleeriv
TMS § 176 lg 1 kohaselt, kui isiku kinnistusraamatusse kantud õigus kinnisasja müügiga lõpeb, võib õiguse omaja tulemist nõuda TMS § 108 lg-s 2 sätestatud korras hüvitist kustutatud õiguse eest vastavalt kustutatud õiguse endisele järjekohale. TMS § 108 lg 2 kohaselt võib isik, kelle õigus sundtäitmisega lõpeb, enne asja müüki esitada kohtutäiturile avalduse, milles ta taotleb lõppenud õiguse eest hüvitist tulemist. Avaldusele tuleb lisada õigust tõendavad dokumendid.
aprillil 2009 esitatud avalduses rakendada analoogiat täitemenetluse seadustiku regulatsiooniga ning lubada tal ühineda menetlusega ja rahuldada tema nõue pandiga tagatud nõudena. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kuna enne kinnisasja müüki olid halduri kasutuses nii avaldus kui ka nõuet tõendavad dokumendid, oli haldur kohustatud neile tähelepanu pöörama, ja kui see oli vajalik, andma analoogia alusel
Credit Bank Eesti filiaalil puudub tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ning ta ei saa olla ka võlausaldajaks pankrotimenetluses, märgib kolleegium, et kuigi filiaal ei ole tulenevalt äriseadustiku § 384 lg-st 2 juriidiline isik, saab välismaine äriühing osaleda menetluses filiaali kaudu (vt ka Riigikohtu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.