RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-81-10 Otsuse kuupäev 21. oktoober 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi Ko

) § 542 lg 1 järgi 120 trahviühiku (7200 krooni) suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et

1. jaanuaril 2010 kella 21.55 paiku kasutas ta Tallinnas P 4 asuva maja juures autojuhina sõidukil Mercedes-Benz, mille kohta pole väljastatud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust (plafooni). Sellega rikkus V.B. majandus- ja kommunikatsiooniministri
2. mai
3. a määrusega nr 141 kehtestatud "Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja" (edaspidi Eeskiri) § 15 lg 7 nõudeid.
4. V.B. esitas Harju Maakohtule kaebuse, taotledes kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja hinnangul reguleerib majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus taksoveoteenust osutavate ettevõtete tegevust. Menetlusalune isik aga tegeleb autorendiga, mille tõttu oli tema karistamine

§ 542lg 1 järgi ebaseaduslik.

1. Harju Maakohtu
2. mai
3. a otsusega menetlusaluse isiku kaebus rahuldati, kohtuvälise menetleja otsus tühistati ja väärteomenetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 3.1 Vaidlus puudub selles, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas juhtis V.B. sõidukit, millele ei olnud väljastatud sõidukikaarti taksoveoks ning mille katusel oli plafoon kirjaga "Tallinn". Menetlusalune isik tavatses seda sõidukit anda kolmandate isikute tasulisse kasutusse. Kontrollimise hetkel autos sõitjaid ei viibinud. Kohus märkis, et kuigi alates
4. jaanuarist 2009 muudeti

§ 542

lg 1 sõnastust, jäeti muutmata Eeskirja §-s 2 loetletud subjektide ring, kellele on eeskiri kohustuslik. Väärteo toimepanemise ajal oli Eeskirja täitmine kohustuslik kõigile ühistranspordi korraldajatele, vedajatele, ühissõidukijuhtidele ning sõitjatele. Eeskirja §-st 1 tulenevalt reguleerib see õigusakt muuhulgas tasulisel sõitjateveol sõitjate ja nende pagasi tasulist vedu sõiduautoga (taksoga). Sõna "takso" kasutamine viitab üheselt asjaolule, et kõnealune regulatsioon laieneb üksnes sellistele sõiduautovedudele, mida teostatakse taksoveona. Seega oleksid Eeskirja sätted V.B. suhtes kehtinud, kui ta oleks väärteoprotokollis märgitud ajal olnud ühistranspordi korraldaja, vedaja, sõitja või ühissõidukijuht, s.h sõiduautoga taksoveoteenuse osutaja. 3.2 Ühistranspordiseaduse § 2 p-dest 1 ja 3 koostoimes tuleneb, et ühissõidukijuht on ühistransporditeenuse osutamiseks ettenähtud transpordivahendi juht, s.h autojuht, kes teostab tasulist sõitjatevedu tegevusloa alusel.

§ 2

p 2 kohaselt on vedaja ühistransporditeenuse osutamiseks tegevusluba omav äriseadustikus nimetatud ja äriregistrisse kantud ettevõtja või seaduse alusel muusse registrisse kantud juriidiline isik.

§ 31

lg 1 ja 4 kohaselt võib tasulist sõitjatevedu teostada ainult ühistranspordiloa ning taksoloa alusel ja üksnes sõidukiga, millele on väljastatud sõidukikaart. Vaid selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes käsitatav ühissõiduki ja sellega sõitjate vedu teostav autojuht ühissõidukijuhina. Ehkki Eeskirja § 15 lg-s 7 sätestatakse nõuded ka sõidukile, millega ei osutata taksoveoteenust, pole neid nõudeid eiranud juhi karistamine

§ 542lg 1 järgi siiski võimalik, sest ta ei ole Eeskirja §-s 2 nimetatud subjekt.

Kuna menetlusalune isik ei ole vaadeldav ühissõidukijuhi ega vedajana, ei ole tähtis, kas tema sõiduki katusel olnud plafoon oli käsitatav taksotunnust matkiva tunnusena või mitte. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Alates
2. jaanuarist 2009 sätestatakse

§ 542

lg-s 1 vastutus bussi-, trammi-, trollibussi- või autojuhi poolt bussi-, trammi-, trollibussi- või taksoveo või pagasiveo nõuete rikkumise eest. Ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu (364 SE III) seletuskirja kohaselt asendati vaadeldavas sättes mõiste "taksojuht" mõistega "autojuht". Riigikohtu kriminaalkolleegium on

1. novembri
2. a otsuses asjas nr 3-1-1-69-07,
3. novembri
4. a otsuses asjas nr 3-1-1-74-07 ja
5. veebruari
6. a otsuses asjas nr 3-1-1-96-07 asunud seisukohale, et sõidukit, millele ei ole väljastatud sõidukikaarti, ei saa kehtiva ühistranspordiseaduse tähenduses lugeda taksoks. Eelnõuga kavandatud muudatus võimaldas karistada taksotunnuseid või neid matkivaid tunnuseid kasutavat autojuhti, kellel puudub taksoveo osutamise eelduseks olev tegevusluba ja sõidukikaart. Eeskirja tuleb tõlgendada kooskõlas ühistranspordiseaduse mõttega. 4.2 Kassaatori hinnangul laieneb Eeskirja § 15 lg-s 7 sätestatud nõue ka nendele sõidukijuhtidele, kellele ei ole väljastatud taksoveoluba ega sõidukikaarti. Taksotunnuste kasutamine on lubatud ainult taksoveol. Muul tasulisel sõitjateveol on see keelatud.

§ 542

lg-s 1 pole viidatud Eeskirjale, vaid taksoveo nõuetele.

§ 2

p 11 kohaselt on taksovedu sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja reisiparvlaev. Kõnealuse sätte mõttes on takso sõiduk, millel kasutatakse taksotunnuseid ja mis on mõeldud taksoveoks. Taksoteenuse osutamine on ka sõitjatevedu ühissõidukiga, millel on taksotunnused või millel on pelgalt osa sellistest tunnustest. Liiati on seadusandja kehtestanud

§ 542lg-s 1 vastutuse autojuhile.

V.B. pani väärteo toime autojuhina ja Eeskirja täitmine oli temale kohustuslik.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled varasemate seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Väärteoprotokolli kohaselt pani V.B. temale süüksarvatava teo toime
3. jaanuaril
4. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta kasutas taksoveoks kohustusliku sõidukikaardita sõidukil taksotunnuseid matkivat plafooni, millega rikkus Eeskirja § 15 lg 7 nõudeid. Väärteomenetluse lõpetamisel sedastas maakohus, et kuigi
5. jaanuaril 2009 jõustus

§ 542

lg 1 uues redaktsioonis, jäeti muutmata "Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja" § 2 lg 1, mille kohaselt on eeskiri kohustuslik üksnes ühistranspordi korraldajatele, vedajatele, ühissõidukijuhtidele ja sõitjatele. Kuivõrd Eeskiri on kehtestatud ühistranspordiseaduses sisalduva volitusnormi alusel, sisustas kohus selle mõisteid ja kehtivusala lähtuvalt seaduse terminitest. Kokkuvõtlikult asus maakohus seisukohale, et V.B. vastutaks

§ 542

lg 1 alusel vaid siis, kui ta oleks vaadeldav ühissõidukijuhi või vedajana ühistranspordiseaduse mõttes. Kriminaalkolleegium selle järeldusega ei nõustu. 7. Kuni 10. jaanuarini 2009 nähti

§ 542

lg-s 1 ette vastutus bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuhi poolt bussi-, trammi-, trollibussi- või taksoveo või pagasiveo nõuete rikkumise eest. Vaadeldava süüteo subjektiks sai olla erilise isikutunnusega isik, s.o bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht. Kriminaalkolleegium on kõnealust väärteokoosseisu sisustades märkinud, et lähtuvalt ühistranspordiseadusest võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga, millele on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht. Neid isikuid, kes kasutasid sõidukeid, millele olid küll kinnitatud taksotunnused, kuid millele ei olnud väljastatud kehtivat sõidukikaarti, ei saanud

§ 542

lg 1 järgi karistada, kuna nad ei olnud ühistranspordiseaduse tähenduses taksojuhtidena vaadeldavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-69-07, p-d 8 ja 9,
3. novembri
4. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-74-07, p-d 6-8 ning
5. veebruari
6. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-96-07, p-d 6-8). Lähtuvalt
7. jaanuaril 2009 jõustunud

§ 542

lg 1 sõnastusest pole varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohad enam kehtiva süüteokoosseisu sisustamiseks asjakohased. 8. Alates 10. jaanuarist 2009 on

§ 542lg-s 1 sõna "taksojuht" asendatud sõnaga "autojuht".

Selline muudatus tulenes vajadusest kehtestada vastutus taksotunnuseid ja neid matkivaid tunnuseid kasutavatele autojuhtidele, kellel puudub taksoveo osutamise eelduseks olev tegevusluba ning sõidukikaart. Seaduse varasema redaktsiooni järgi neid isikuid aga karistada ei saanud, sest nad ei olnud

§ 542lg 1 mõttes erilise isikutunnusega subjektiks, s.o taksojuhiks.

Kokkuvõtlikult sooviti ühistranspordiseaduse muutmisega vaadeldava väärteokoosseisu toimeala laiendada ka nendele isikutele, kelle tegevus evib oma sisult küll ühistransporditeenuse osutamise tunnuseid, kuid kellel sellise teenuse osutamise õigus tegelikult puudub. Seega ei eelda

§ 542

lg-s 1 kirjeldatud süüteokoosseis, et toimepanija oleks käsitatav mõne ühistranspordiseaduses nimetatud subjekti - näiteks ühissõidukijuhi või vedajana. 9. Ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 kujutab endast blanketset koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest. Nende nõuete kohaselt on tasuline sõitjatevedu õiguspärane, kui veoteenuse osutaja täidab seaduse või alamalseisvate õigusaktidega ettenähtud tingimusi. Muul viisil pole selline tegevus reeglina lubatav. Kolleegium märgib, et ühistranspordiseaduse ega ka Eeskirja reguleerimisala ei puuduta pelgalt õiguslikes raamides tegutsevaid subjekte, vaid oluliselt laiemat isikute ringi (nt Eeskirja § 2 lg 4, § 11 lg 1 ja 4 ning § 15 lg 7). Kummastki õigusaktist tulenevate piirangute rikkumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamise eesmärki teenib ka

§-s 542 kirjeldatud väärteokoosseis.

1. Teokirjelduse kohaselt rikkus V.B. Eeskirja § 15 lg-s 7 sätestatud keeldu kasutada sõidukil, mille kohta pole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust. See piirang on samuti ühemõtteliselt suunatud nendele isikutele, kellel taksoveoteenuse osutamiseks õiguslikku alust ei ole ja keda ei saa seetõttu käsitada ühistranspordiseaduses nimetatud subjektidena. Seetõttu pole asjakohane maakohtu osutus Eeskirja § 2 lg-le 1 ega ka järeldus, et Eeskirjast tulenevad kitsendused, s.h keeld kasutada sõidukil taksotunnuseid matkivat tunnust, ei kehtinud menetlusaluse isiku suhtes põhjusel, et ta pole ühistranspordiseaduse mõttes vaadeldav ühissõidukijuhi või vedajana. Eelnev on käsitatav materiaalõiguse väära kohaldamisena VTMS § 149 p 1 mõttes.
2. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
3. mai
4. a otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks. Kassaator taotles kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist, kuid tulenevalt VTMS § 174 p-st 6 raskendaks sellise lahendi tegemine menetlusaluse isiku olukorda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari
6. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-83-08, p 16). Seetõttu rahuldab kolleegium kassatsiooni osaliselt. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi