← Eesti

3-1-1-78-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-78-10 Otsuse kuupäev 27. oktoober 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kir

§ 113järgi süüks arvatud teo ja selle eest mõistetud karistuse osas.

Apellandi hinnangul tuli T. K. poolt A. M.-i tapmine kvalifitseerida mõrvana KarS § 114 p-de 1, 5 ja 6 järgi, mitte tapmisena KarS § 113 järgi. Eelnevast johtuvalt tulnuks süüdistatavat ka rangemalt karistada. 4.2 T. K. leidis apellatsioonis, et kohus on jätnud tähelepanuta KarS § 113 ning § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi kvalifitseeritud kuriteos süüd välistavad asjaolud. Apellant leidis ka, et kriminaalmenetluse käigus rikuti korduvalt tema õigusi. T. K. taotles enda õigeksmõistmist kõigis talle süüks arvatud kuritegudes. 4.3 Kaitsja apellatsioonis taotleti samuti T. K. õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul on T.

§ 209esitatud süüdistuse osas tegemist pelgalt tsiviilõiguslike vaidlustega.

Ei ole tõendatud T. K. eesmärk kelmuse teel kannatanute raha omastada, mistõttu tema teos puudub kuriteokoosseis. KarS § 201 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohta märkis kaitsja, et T. K. tagastas auto õigeaegselt, kuid kasutas seda vastavalt suulisele kokkuleppele edasi. Seejärel auto varastati. OÜ M on korduvalt kinnitanud, et T. K. ei ole neile kahju tekitanud. Varalise kahju puudumine aga välistab kuriteokoosseisu. Kuna T. K. ei teadnud, et ta on tagaotsitav, on tema eelkäsitletud väidetavad kuriteod aegunud. Kaitsja hinnangul leidis kohtulikul uurimisel tõendamist, et T. K. ei varastanud A. M.-i asju ega tapnud teda. DNA ekspertiisi tulemusel on välistatud, et need teod võis toime panna T. K.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 5.1 Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus veenvalt ja kohtuotsuse lugejale jälgitavalt põhistanud oma seisukohti T. K. süüditunnistamises. Ringkonnakohus ei pidanud seetõttu vajalikuks tõendeid veelkordselt hinnata ning piirdus vaid seisukoha kujundamisega apellatsioonides esitatud peamiste väidete kohta. 5.2 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsjaga, nagu oleks T.

§ 209

lg 1 järgi süüksarvatud teod hinnatavad pelgalt tsiviilõiguslike tehingutena, märkides, et tsiviilõigusliku lepingu ärakasutamisel kelmust toime pannes toimub petmine ja eksimusse viidud kannatanu ennast kahjustav varakäsutus just lepingu tulemusena. Kriminaalasjas uuritud tõenditest nähtub üheselt, et T. K-l puudus algusest peale kavatsus kannatanutega sõlmitud tsiviilõiguslikku lepingut täita. Süüdistatav realiseeris süüteo objektiivse koosseisu otsese tahtlusega. 5.3 KarS § 201 lg 1 järgi esitatud süüdistusse puutuvalt märkis kohtukolleegium, et asjas on tõendamist leidnud, et T. K. ei tagastanud renditähtaja möödumisel rendile võetud autot, vaid valetas rendiettevõttele, et jõuab kohale hiljem. Rohkem ei õnnestunud rendileandjal süüdistatavaga ühendust saada. T. K. väited renditud auto varastamise kohta on aga paljasõnalised, sest ta ei ole politseile ega rendileandjale sellekohast avaldust teinud. Seetõttu on omastamise koosseis täidetud. Rendileandja otsus jätta kriminaalasjas tsiviilhagi esitamata ei ole alus süüdistatava õigeksmõistmiseks. 5.4 Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud T.

§ 201lg 1 ja § 209 lg 1 järgi süüks arvatud teod aegunud, sest 2002. a novembris toime pandud kuritegude aegumine peatus Kar

S § 81 lg 7 p 1 alusel end varjama asunud T. K. tagaotsitavaks kuulutamisega

  1. a alguses. 5.5 Süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kohta märkis ringkonnakohus, et T. K. küll muutis kohtus enda eeluurimisel antud ütlusi, kuid seda vaid osaliselt. Seetõttu puudus alus tema ütluste tervikuna kõrvale jätmiseks. Ka maakohtu istungil kinnitas T. K., et ta viibis A. M.-i kodu naabruses asuvas talus, eitades üksnes A. M.-i kodus vargil käimist ja A. M.-i tapmist. Seega leidis maakohus seaduslikult, et eeluurimisel andis süüdistatav ilma igasuguse kõrvalise mõjutuseta, vabal tahtel, kaitsja juuresolekul üksikasjalikke ütlusi kuritegude toimepanemise kohta ning tema ütlused on kinnitamist leidnud teiste kohtuistungil vahetult kontrollitud tõenditega. Tunnistajate ütlustega on tõendatud nii see, et T. K. viibis kuriteo toimepanemise ajal Valjalas kui seegi, et Valjalasse saabudes ei olnud T. K-l raha, kuid sealt lahkudes oli, kuigi vahepeal ei õnnestunud tal enda lähedastega kohtuda. DNA ekspertiisi tulemusel ja sõrmejälgede põhjal on tuvastatud, et ta viibis A. M.-i kodu naabruses asuvas talus. Oma ütluste sündmuskoha olustikuga seondamisel on T. K. viis aastat pärast kuriteo toimepanemist andnud sundimatult tõepäraseid ütlusi sündmuskoha olustikus vahepeal toimunud muudatuste kohta. Süüdistatava väiteid tema mõjutamise kohta eeluurimisel ei pidanud ringkonnakohus usutavateks. Usutavaks ei lugenud kohtukolleegium ka T. K. esitatud alibit, sest süüdistatav ei andnud kohtule võimalust seda kontrollida. 5.6 Ringkonnakohtu hinnangul ei andnud prokuröri apellatsioon alust maakohtu otsuse muutmiseks, sest maakohus on piisava veenvusega selgitanud tapmise raskendavate asjaolude puudumist T. K. käitumises. Kuna prokuröri taotlus mõista T. K-le raskem karistus, seondus otseselt taotlusega tema süüditunnistamiseks raskemas kuriteos, jättis kohtukolleegium selle taotluse rahuldamata, leides, et maakohus mõistis süüdistatavale karistuse kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  2. Kaitsja esitas ringkonnakohtu otsuse peale Riigikohtule kassatsiooni, milles taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning T. K. õigeksmõistmist kõigis talle süüks arvatud tegudes. Ka prokurör esitas kassatsiooni, kuid Riigikohus ei võtnud seda menetlusse. 6.1 T.

§ 209

lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas leiab kaitsja, et tegemist on pelgalt tsiviilõigusliku vaidlusega, kuna T. K. jättis täitmata oma lepingulised kohustused. Kannatanud laenasid T. K-le raha, et see ostaks neile enampakkumisel kinnistu. Süüdistatav ei osalenud enampakkumisel, sest sai eelnevalt teada, et ta pakkumist ei võida. Raha ta kannatanutele ei tagastanud, kuna see varastati talt ära. Kassaatori hinnangul on see süütegu aegunud, sest T. K-le ei olnud kuni kinnipidamiseni

  1. novembril 2008 teada, et teda taga otsitakse. 6.2 KarS § 201 lg 1 järgi T. K-le süüks arvatud teos asub kassaator seisukohale, et T. K. rentis endale auto ja kasutas seda vastavalt kokkuleppele rendileandjaga, kuid auto varastati. Kuna rendileandja on kinnitanud, et tal T. K. vastu nõudeid ei ole, siis ei tekitanud T. K. kannatanule varalist kahju ja tema teos puudub kuriteo koosseis. Ka see süütegu on kaitsja hinnangul aegunud. 6.3 KarS § 113 ning § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi kvalifitseeritud teod on kaitsja arvates tõendamata. Kannatanu küünte alt leiti meesterahva DNA-profiil, mis ei kuulu T. K-le. Seega võib järeldada, et kannatanu suhtes tarvitas vägivalda keegi teine. Ka varastatud jalgrattalt leiti DNA-profiil, mis ei kuulu T. K-le. Lisaks leiti kannatanu maja hoovist suitsukonilt DNA-profiil, mis kuulub tundmatule naisterahvale. Asjaolu, et T. K. DNA-d leiti naabruses asuvast talust ja et ta jaatas kuriteo toimepanemisega kokkulangevas ajavahemikus selles talus viibimist, ei tähenda, et süüdistatav tappis kannatanu. Kohtueelses menetluses selgus küll, et süüdistatav tunneb kannatanu elamut ja oskab selle sisemust kirjeldada, kuid seda seetõttu, et ta on seal käinud. Ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokoll on avaldatud põhjendamatult. Kannatanu asjade varguses tunnistas süüdistatav end kohtueelses menetluses süüdi üksnes seetõttu, et politseiametnikud teda selleks sundisid. 6.4 Lisaks eelnevale arvab kaitsja, et tuvastatud ei ole, et kannatanu kirstu sulgenud isikul olnuks tahtlus kannatanu surma suhtes. Seega peaks tegu olema kvalifitseeritud KarS § 117 järgi ja see on praeguseks aegunud.
  2. Prokuröri kassatsioonivastuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning kassatsioon rahuldamata. Prokuröri hinnangul on T. K. talle süüks arvatud kuritegudes õigesti süüdi tunnistatud ja kaitsja kassatsioonis tema õigeksmõistmise taotlust põhistavad argumendid on kohtud juba asjakohaselt kummutanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub menetlusõiguse oluline rikkumine ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kõigepealt käsitleb kolleegium kaitsja väidet selle kohta, et T. K-le süüksarvatavad kelmus, omastamine ja vargus on aegunud (I) ning seejärel võtab seisukoha kohtueelselt antud ütluste avaldamise kohta (II). I 8.1 Süüdistuse kohaselt pani T. K. kelmuse ja omastamise toime
  4. a oktoobris-novembris, varguse aga
  5. a aprillis. Kõik eelnimetatud teod on vastavalt KarS § 4 lg-le 3 teise astme kuriteod. Kui aegumine ei ole katkenud või peatunud, ei tohi KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt kedagi teise astme kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Seega on nimetatud kuritegude toimepanemisest käesolevaks ajaks möödunud nimetatud tähtajast pikem aeg. KarS § 81 lg 7 p-st 1 nähtuvalt peatub kuriteo aegumine muu hulgas süüdistatava kõrvalehoidumisel kohtueelsest menetlusest kuni isiku kinnipidamiseni või tema ilmumiseni menetleja juurde. Just nimetatud alusel oligi ringkonnakohtu arvates T. K-le süüks arvatud kelmuse, omastamise ja varguse aegumine
  6. maist 2003 -
  7. novembrini 2008 peatunud. Seega tuleb nende kuritegude aegumise üle otsustamiseks järgnevalt vastata küsimusele, kas T. K. hoidis kriminaalmenetlusest kõrvale. 8.2 Kolleegium selgitab, et kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine eeldab isiku tahtlikku käitumist, millega ta püüab vältida enda suhtes menetluse läbiviimist. Kõrvalehoidumine kriminaalmenetlusest võib põhimõtteliselt seisneda nii tegevuses kui ka tegevusetuses. Juhul, kui menetleja hinnangul seisneb kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine tegevusetuses, tuleb ära näidata, milliste isikult nõutavate käitumisaktide tegematajätmist saab kõrvalehoidumisena käsitada. Olukord, kus isiku asukoht on teadmata ja menetleja ei suuda seda välja selgitada, ei pea aga iseenesest tähendama seda, et see isik hoidub kriminaalmenetlusest kõrvale. 8.3 Ringkonnakohtu hinnangul asus T. K.
  8. a lõpus kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma, sest olles teadlik, et teda otsitakse, ei elanud ta oma elukohas, jättis kutse peale ilmumata ülekuulamisele Pärnu politseijaoskonnas ja ka T. K. lähedased ei teadnud pikema aja kestel tema asukohast, mistõttu kuulutati T. K.
  9. mail 2003 tagaotsitavaks. Kriminaalkolleegium ringkonnakohtu eeltoodud järeldustega ei nõustu. Pelgalt fakti põhjal, et isik ei ela enda rahvastikuregistri järgsel aadressil, ei saa järeldada, nagu hoiduks ta kriminaalmenetlusest kõrvale. Kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumiseks ei saa kuidagi pidada ka asjaolu, et isiku ema ja vend ei tea tema asukohast. Puutuvalt kutse peale politseisse ilmumata jätmisse asub kolleegium aga seisukohale, et selles võib tõepoolest väljenduda T. K. poolt kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine. Siiski oleks niisugune järeldus võimalik üksnes siis, kui eelnevalt on tuvastatud, et T. K. oli teadlik enda väljakutsumisest menetleja juurde. Ringkonnakohus märgib küll, et T. K-le edastati mitmel korral kutse tulla ülekuulamisele Pärnu politseijaoskonda, kuid ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas T. K. on nimetatud kutsed ka kätte saanud. Kolleegium märgib, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole T. K. kätte saanud talle esitatud kutseid ilmuda uurija juurde
  10. detsembril 2002,
  11. aprillil 2003 ja
  12. mail 2003 (vastavalt tl-d 78, 58 ja 61, kd 1). Kriminaalasja materjalide juures ei ole aga T. K-le
  13. detsembril 2002 edastatud kutset, millele viidatakse ringkonnakohtu otsuses, mistõttu puudus ringkonnakohtul ka võimalus võtta seisukohta selle kohta, kas ja millise kutse on T. K. kätte saanud. 8.4 Seega ei nähtu kriminaalasja materjalidest andmeid, mille alusel saaks tõsikindlalt järeldada, et olles teadlik enda suhtes käivast kriminaalmenetlusest hoidis T. K. kohtueelsest menetlusest kõrvale, ja mis välistaksid süüdistuse kohaselt
  14. a oktoobris-novembris toime pandud kelmuse ja omastamise ning
  15. a aprillis toime pandud varguse aegumise KarS § 81 lg 7 p 1 kohaselt aegumistähtaja peatumise tõttu. Lugedes T. K. eelnimetatud kuritegude aegumise KarS § 81 lg 7 p 1 alusel peatunuks kohaldasid kohtud seetõttu materiaalõigust ebaõigesti, mis tingib nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamise KrMS § 362 p 1 alusel. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul selgitada, kas T. K. teadis tema suhtes toimetatavast kriminaalmenetlusest ja sellele vaatamata käitus viisil, mida saab käsitada menetlusest kõrvalehoidumisena. Alles nende küsimuste lahendamise järel on võimalik otsustada T. K-le omistatud kuritegude aegumise üle. II
  16. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei järginud maa- ja ringkonnakohus oma otsuses ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokollile tuginedes KrMS §-s 14 sätestatud ja KrMS
  17. peatüki
  18. jaos täpsemalt reguleeritud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. 9.1 Kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et avaldades kohtulikul uurimisel kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb eristada, kas tegemist on ütluste avaldamisega ristküsitlusel (KrMS §-d 289 ja 293) või selle väliselt (KrMS §-d 291 ja 294). Ristküsitlusel on kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine lubatav üksnes kohtumenetluse poole taotluse alusel siis, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja selline ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  19. juuni
  20. a otsust asjas nr 3-1-1-52-06, p 8,
  21. mai
  22. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 16). Kohtueelse uurimise ajal ülekuulamise tulemina saadud ütluste ristküsitlusel avaldamise tingimused laienevad aga ka teiste uurimistoimingute, nt ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise tulemina saadud ütluste avaldamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  23. novembri
  24. a otsust asjas nr 3-1-1-62-07, p 12.6). 9.2 Kriminaalkolleegium on kriminaalasjas 3-1-1-62-07 selgitanud ka, et tulenevalt KrMS § 296 lg-st 1 tuleb uurimistoimingu protokollide kohtuistungil avaldamisel arvestada KrMS §-des 289, 291, 292 ja 294 sätestatud erandeid. Need erandid puudutavad ka süüdistatavat, sest KrMS § 293 lg 1 kohaselt lähtutakse ka süüdistatava ristküsitlemisel kohtus KrMS §-s 289 sätestatust. Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel ristküsitlusel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 ka siis, kui need ütlused olid talletatud ütluste olustikuga seostamise protokollis. Seega võib kohus vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ütluste olustikuga seostamise protokollis sisalduvad ütlused üksnes siis, kui need on vastuolus kohtus räägituga. Kuid ka nende ütluste ristküsitlusel avaldamine saab teenida vaid kohtus räägitu usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki ning avaldamise järgselt ei saa ristküsitluse tulemit automaatselt kõrvale jätta ja kohtuotsuse tegemisel tugineda hoopis kohtueelse menetluse ajal ütluste sündmuskoha olustikuga seostamisel antud ütlustele (vt eelviidatud vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  25. novembri
  26. a otsust asjas nr 3-1-1-62-07, p 12.3). 9.3 Maakohtu otsuses leitakse, et T. K. süüd A. M.-i tapmises kinnitavad muuseas kriminaalmenetluse seadustiku nõuetega kooskõlas avaldatud ja kohtuistungil uuritud T. K. kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlused, ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokoll ja sellest tehtud videosalvestus (maakohtu otsuse lk 28). Ringkonnakohtu otsuse p-s 14 märgitakse, et A. M.-i tapmist T. K. poolt tõendavad muu hulgas T. K. kohtueelses menetluses antud ütlused. Kohus rõhutab, et T. K. andis detailseid ütlusi ka
  27. a sündmuskohal viibides. Seega on nii maa- kui ringkonnakohus T. K. süüküsimuse otsustamisel tuginenud ühe tõendina tema ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokollile. Ütluste olustikuga seostamise protokolli avaldades ei ole arutatavas asjas KrMS § 296 lg-s 1 viidatud KrMS §-des 289 ja 294 sätestatud eritingimustega arvestatud. KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib kohus tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega, KrMS § 293 lg 1 kohaselt kehtib sama ka süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste kohta. KrMS § 294 sätete kohaselt võib kohtueelses menetluses süüdistatava antud ütlused avaldada, kui ta keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast või kui kohtulik arutamine toimub süüdistatava osavõtuta. T. K. on kohtulikust uurimisest osa võtnud ja on seal ka ütlusi andnud, mistõttu tema kohtueelselt antud ütluste avaldamine KrMS § 294 sätetele tuginevalt on välistatud. Maakohus võis küll KrMS § 289 lg-le 1 tuginevalt ristküsitluse käigus avaldada T. K. kohtueelses menetluses antud ütlusi, kuid seda üksnes ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks vastuolude väljatoomisel nende ütluste ja kohtus räägitu vahel. Seega tuleb kohtuotsustes ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokollile ja T. K. kahtlustatavana ülekuulamise protokollile kui tõenditele tuginemist käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. See tingib maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamise T. K. süüditunnistamises KarS § 113 järgi ja nimetatud osas kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kus rikkumine alguse sai, st Pärnu Maakohtule.
  28. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused T. K. süüdistuses KarS § 113; § 209 lg 1; § 199 lg 2 pde 4 ning 8 ja § 201 lg 1 järgi täies ulatuses ning saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kolleegium rahuldab kassatsiooni osaliselt.
  29. T. K. kaitsja esitas Riigikohtu istungil taotluse kassatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks 7750 krooni suuruses summas ja riigi õigusabi osutamiseks tehtud sõidukulude katteks summas 1320 krooni. Riigikohus leiab, et taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg-le 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" p-dele 3, 5, 16, 18, 19, 47.5 ja 54 tuginevalt rahuldada. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.