M. süüditunnistamises
V. süüditunnistamises
lg 1 järgi ja õigeksmõistmises
V. õigeksmõistmises
lg 1 ja § 307 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalasjas nr 1-09-5386 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kannatanute As. M.-i ja Aa. M.-i esindaja vandeadvokaat Mart Sikut, Lõuna Ringkonnaprokuratuur, E. V. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, A. R. kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol Asja läbivaatamise kuupäev
2. Mõista A. R.
M. süüditunnistamises ja karistamises
novembri
) § 113 järgi ja karistati kaheteistkümneaastase vangistusega. Samuti karistati teda
järgi kaheaastase vangistusega seadusliku aluseta vabaduse võtmise eest.
lg 1 järgi loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti liitkaristuseks kaksteist aastat vangistust. Ka E. M. tunnistati
järgi süüdi tapmises ja teda karistati kümneaastase vangistusega.
novembri 2007. a otsusega mõistetud kolmekuulise vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks kümme aastat ja kolm kuud vangistust. Elina V. tunnistati
E. V. karistati ka
lg 1 järgi kelmuse eest, mõistes talle kuuekuulise vangistuse.
lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskemat ja mõisteti liitkaristuseks üks aasta ja kuus kuud vangistust.
V. karistus tingimisi täitmisele pööramata, kui ta kaheaastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ega riku kohtu poolt määratud kontrollnõudeid. Kuriteo varjamises
V., keda karistati üheksakuulise vangistusega. M. V. karistus jäeti tuginedes
lg-tele 1 ja 3 täitmisele pööramata, tingimusel, et ta kaheksateistkümnekuulise katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab kontrollnõudeid.
V. kui ka M. V. teo tõendamatuse tõttu õigeks. Kohus rahuldas esitatud tsiviilhagid materiaalse kahju osas, mõistes võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel A. R-lt välja 4391 krooni ja 37 senti L. P.-le, VÕS § 65 lg 3, § 129 lg-te 1 ja 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 järgi A. R-lt ja E. M-lt solidaarselt 46 758 krooni As. M.-ile ning samuti VÕS § 65 lg 3, § 129 lg-te 1 ja 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel 8628 krooni ja 30 senti Aa. M.-ile. VÕS § 134 lg 3 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 310 lg 1 alusel jäeti As. M.-i ja Aa. M.-i tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldamata. 1.2 Tartu Maakohus leidis, et A. R. ja E. M. tapsid kaastäideviijatena 15.-
järgi ning tema süüditunnistamist
Kaitsja märgib, et maakohus ei ole põhjendanud, miks omistati nii A. R-le kui ka E. M-le tapmise kuriteokoosseis, kui ei ole selge, kumma süüdistatava tegu saabunud tagajärje põhjustas või tekkisid ekspertiisiaktis surma põhjuseks märgitud vigastused hoopis kannatanu enda kukkumisest. Ka kohtuarstlik ekspertiis ei tuvastanud E. M.-i surma põhjustanud vigastuse tekkemehhansimi. Puudub alus kõneleda A. R. ja E. M. poolsest kannatanu grupis peksmisest, kuna need isikud lõid või tõukasid kannatanut erineval ajal. Arusaamatuks jääb, miks pidi A. R. E. M.-i surma saabumist võimalikuks pidama või vähemalt möönma, kui seda ei uskunud ka professionaalsed meedikud, kellega E. M. vahetult enne oma surma rääkis. Samuti palus kaitsja A. R. mõista õigeks
lg 1 järgi esitatud süüdistuses, kuna lukustatud korteri võtme enda käes hoidmine pole käsitatav ebaseadusliku vabadusevõtmisena. E. M. ei pöördunud kordagi A. R. poole korterist lahkumise sooviga. Rikutud on ka A. R. kaitseõigust, kuivõrd süüdistatavale ei võimaldatud kaitsjat. Kohtu poolt avaldatud A. R. kahtlustatavana kinnipidamise protokollil (kd 3, tl 138139) on A. R. allkiri, millega ta avaldab soovi suhelda advokaadiga eesti keeles, valge markeriga maha kriipsutatud ja võetud allkiri õigusabist keeldumise kohta. 2.2 E. M. kaitsja apellatsioonis paluti tunnistada kaitsealune
asemel süüdi
M.-ile saatuslikuks saanud vigastuse tekkimine ei ole tõendatud. E. M. ja A. R. lõid kannatanut erineval ajal ja seetõttu ei ole võimalik kõneleda kaastäideviimisest E. M.-i surma põhjustamise osas. Ka E. M. leidis oma apellatsioonis, et teda ei saa tapmises süüdi tunnistada ja et tekkinud kahtlused tuleb tõlgendada tema kasuks. 2.3 M. V. kaitsja apellatsioonis paluti kaitsealuse õigeksmõistmist
Süüdistatav ei pidanud aru saama, et E. M.-i suhtes on toime pandud esimese astme kuritegu, kuivõrd ta ei näinud tapmist pealt. M. V. ei varjanud kuritegu, vaid koristas enne kiirabi tulekult üksnes alkoholipudelid. Ta ei kõnelenud enne ülekuulamist midagi väära ja avaldas kohe esimesel ülekuulamisel politseis kõik, mida ta asjast teadis. 2.4 E. V. kaitsja apellatsioonis taotleti kaitsealuse õigeksmõistmist
R. elukaaslane, kellele laieneb
Ühtlasi paluti maakohtu otsuse tühistamist ka E. V. süüditunnistamises
V. oleks pettuse teel tekitanud kannatanul eksimuse oma maksevalmiduses või -võimelisuses. 2.5 Kannatanute esindaja apellatsioonis paluti mõista As. ja Aa. M.-i kasuks A. R-lt ja E. M-lt välja mittevaraline kahju 250 000 krooni. Esindaja märgib, et süüdistatavate käe läbi hukkus kannatanute ainuke poeg, kellelt loodeti saada tuge vanaduspõlves. Kannatanute kahjuks ei saa hinnata asjaolu, et E. M. teatud eluperioodil alkoholi kuritarvitas. Samuti puudub alus väita, et E. M. oli reaalsest elust arvutimaailma irdunud. Nimetatud asjaoludest ei saa teha järeldust, justkui ei olnud vanemate lootus saada pojalt tulevikus tuge põhjendatud. 2.6 Prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse muutmist E. V. ja M. V.
Maakohtu otsuse kohaselt mõisteti süüdistatavad õigeks süüteo tõendamatuse tõttu, jättes tähelepanuta, et prokurör loobus kohtulikul arutamisel
lg 1 järgi esitatud süüdistusest põhjusel, et
lg 1 alusel süüdi mõistetavate isikute käitumine ei nõua täiendavat kvalifitseerimist kuriteost mitteteatamist käsitleva paragrahvi järgi. KrMS § 14 lg 2 kohaselt vabastab süüdistusest loobumine KrMS §-s 301 sätestatud korras kohtu menetluse jätkamise kohustusest ja süüdistusest loobumine on õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus. 3. Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2010. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti A. R. süüdistuses
järgi õigeks ja tunnistati ta süüdi
Nimetatud karistusega loeti kaetuks ka A. R-le
Samuti mõisteti ringkonnakohtu otsusega
M., kes tunnistati uue otsusega süüdi
järgi ja karistati kaheaastase vangistusega, millele
novembri 2007. a otsusega mõistetud kolmekuuline vangistus. Ühtlasi mõisteti ringkonnakohtu otsusega õigeks E. V. ja M. V.
Hukkunu vanemate tsiviilhagi mittevaralise kahju osas jättis ringkonnakohus maakohtuga nõustudes rahuldamata. Küll aga muutis kohus kannatanute varalise kahju nõudeid A. R. ja E. M. vastu. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. 3.1 Puutuvalt E. M.-i surma põhjustamisse luges ringkonnakohus tuvastatuks järgmise sündmuste ahela.
Ringkonnakohus leidis, et E. M.-i surma põhjustas A. R. tegevus, kuid et viimasel puudus kannatanu tapmistahtlus, ei saa ta
järgi vastutada, vaid tuleb tunnistada süüdi
3.2 A. R. süüdistuses
136 lg 1 järgi leidis ringkonnakohus, et tõendatud on E. M.-i soov korterist lahkuda. A. R. sellele aga ei reageerinud ja hoidis jätkuvalt korteri võtit enda käes, soovides E. M.-iga hommikul lahendada viimase poolt korteris lõhutu hüvitamisega seonduvat. 3.3 A. R. kaitseõiguse rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud. Maakohtus on süüdistatav kinnipidamisprotokolli osas selgitanud (kd 3, tl 263), et ta alguses küll soovis kaitsjat, ent mõtles hiljem ümber. Hilisematel ülekuulamistel kohtueelses menetluses ja maakohtus on olnud A. R-le vastavalt tema soovile olnud õigusabi tagatud kokkuleppel kaitsja näol. 3.4 M. V. õigeksmõistmist
lg 1 järgi põhjendas ringkonnakohus sellega, et süüdistatav, olles küll teadlik E. M.-i suhtes kasutatud vägivallast, ei saanud teada, et toime on pandud esimese astme kuriteoks olev tapmine. M. V. ei näinud, kuidas A. R. varahommikul E. M.-i lõi. Samuti ei saa M. V-le ette heita seda, et ta kohe hommikul politseile kõigest talle teada olnust ei kõnelenud. On arusaadav, et kuriteo toimepanemisega piirneval ajal või kuriteo sündmusi ruumis vahetult tajunud isikud ei anna koheselt detailseid ütlusi juhtunu kohta. 3.5 Ringkonnakohtu arvates ei saa E. V. vastutada
R. elukaaslane
Seevastu E. V. süüditunnistamine ja karistamine
lg 1 järgi tuleb aga jätta muutmata, kuna süüdistatav oli juba telefonitsi ilusalongis aega kinni pannes teadlik, et raha puudumise tõttu ta teenuse eest maksta ei saa. 3.6 Prokuröri apellatsiooni osas leidis ringkonnakohus prokuröriga nõustuvalt, et maakohus oleks pidanud E. V. ja M. V.
MS § 301 mõttes. 3.7 Ringkonnakohus nõustus kannatanute esindajaga, et E. M. ei olnud internetikeskkonda irdunud inimene. Apellatsiooni jättis kohus siiski rahuldamata põhjusel, et kannatanute esindaja apellatsioonis toodud põhjendused - mure ja kaotusvalu, ainukesest pojast loodetud heaolu vanaduses, kannatanu As. M.-il poja surmast tingitult tõsise psüühikahäire teke - ei ole käsitletavad erandlike asjaoludena VÕS § 134 lg 3 mõttes. Sellised asjaolud kaasnevad sageli noore inimese hukkumisega ja seda ükskõik millistel asjaoludel (kuriteo tagajärjel, liiklusõnnetuses, tööõnnetuses jms). Viidates Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele asjas nr 3-2-119-08, märkis ringkonnakohus, et VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa erandlikuks olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peavad kaasnema täiendavad asjaolud, mis õigustavad mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. Kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigustaks esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine, samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised, mida aga käesoleval juhul ei esinenud. Samas muutis ringkonnakohus maakohtu otsust varalise kahju hüvitamisega seonduva osas, mõistes VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 132 lg 1 alusel E. M-lt välja E. M.-i prillide maksumuse summas 4000 krooni. Samuti mõistis ringkonnakohus VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 132 lg 1, § 137 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel E. M-lt ja A. R-lt solidaarselt As. M.-i kasuks välja kannatanu riiete maksumuse summas 5840 krooni. Eelnevast lähtuvalt vähenes maakohtus A. R-lt ja E. M-lt solidaarselt välja mõistetud summa (46 758 krooni) prillide (4000 krooni) ja riiete (5840 krooni) maksumuse võrra 36 918 kroonini. Teo ümberkvalifitseerimise tõttu jäeti viimasena nimetatud As. M.-ile võlgnetav summa VÕS § 129 lg-te 1 ja 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 alusel üksnes A. R. kanda. A. R. üksi peab hüvitama ka Aa. M.-ile tekitatud 8 628 krooni ja 30 sendi suuruse kahju. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2010. a otsuse peale esitasid kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör T. Tamm, A. R. kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol, E. V. kaitsja vandeadvokaat S. Must ja E. M.-i kannatanutest vanemate As. ja Aa. M.-i esindaja vandeadvokaat M. Sikut. 4.1.1 Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja A. R. ja E. M. süüditunnistamist
Kassaatori hinnangul on kohus asunud meelevaldselt ümber hindama asjas kogutud tõendeid ega ole ära näidanud maakohtu eksimusi tõendite hindamisel. Ringkonnakohus on liiga palju tähelepanu pööranud E. M.-i joobele. Ei saa nõustuda, et A. R. ja E. M. ei tegutsenud kaastäideviijatena. Olukorras, kus kaks isikut peksavad kolmandat teatud ajavahemike järel, mille tagajärjel pekstu lõpuks sureb, ei saagi täpselt kirjeldada iga peksmises osalenu käitumist. Süüdlase tahtlus ei pea ulatuma kogu süüdistuses märgitud perioodile. Korduvalt elutähtsasse organisse, s.o pähe, peksmisest järeldub, et süüdistatavad peavad tagajärje saabumist pidama vähemalt võimalikuks. Grupilise peksmise korral on iga osavõtja tegevuse eraldamine motivatsiooni ja ajalise intervalli alusel meelevaldne ja kohtupraktikaga vastuolus. Välisest teopildist nähtub, et mõlema süüdistatava puhul oli tegu tapmisega. Arusaamatuks jääb ringkonnakohtu seisukoht, et kaks E. M. lööki põhjustasid kannatanule kerge tervisekahjustuse, aga A. R. üks löök ja üks jõuline tõukamine tõid kaasa kannatanu eluohtliku tervisekahjustuse. 4.1.2 Prokuröri hinnangul tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka E. V. ja M. V. õigeksmõistmises
Ka selle süüdistuse osas pole ringkonnakohus näidanud maakohtu eksimusi süüdimõistva otsuse tegemisel. Mõlemad süüdistatavad andsid sündmuskohale saabunud politseinikele tõele mittevastavat teavet. Et E. V. ja A. R. kooselu polnud püsiv, ei saa E. V-le laieneda
4.1.3 Et prokurör vaidlustab ringkonnakohtu otsuse süüdistatavate tegude ümberkvalifitseerimise ja õigeksmõistmise osas, tuleb teisiti lahendada ka kannatanute tsiviilhagi. 4.2.1 A. R. kaitsja palub oma kaitsealuse
p 1 ja § 117 asemel süüdi tunnistada
Ei saa nõustuda ringkonnakohtuga, nagu oleks A. R. esimene rünnak E. M.-i vastu kvalifitseeritav
, teine aga juba
Ei ole mõistetav, miks pidas ringkonnakohus A. R. 16. novembri varahommikul sooritatud lööki jõuliseks ja ohtlikuks ning surma kaasa toonuks. Pärast lööki lahkus E. M. toast ise ja helistas veel mitmel korral adekvaatset juttu rääkides politseisse. Ei saa nõus olla ka sellega, nagu pidas A. R. võimalikuks, et kannatanu elu tema löögi tagajärjel ohtu satub. 4.2.2 Samuti palub A. R. kaitsja mõista süüdistatav
A. R. ei olnud E. M.-i korterist lahkumise soovist teadlik. Ukse lukustamist iseenesest ei saa süüdistatavale ette heita, kuivõrd kortermajades on uste lukustamine tavapärane. A. R. süü
R. üritas kannatanut samal õhtul varem kahel korral koju viia. 4.2.3 Kaitseõiguse rikkumise ümberlükkamisel on kohus jäänud paljasõnaliseks. Kohus ei ole välja selgitanud, miks on A. R. allkiri protokollis valge markeriga maha tõmmatud. 4.3 E. V. kaitsja taotleb oma kaitsealuse õigeksmõistmist
Kassaator leiab, et süüdistatav ei petnud iluteenuse osutajat, kuna raha puudumise töö eest tasumiseks avastas E. V. alles pärast teenuse osutamist. 4.4 Kannatanute esindaja palub rahuldada kannatanute mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Nõude rahuldamist õigustavad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 tähenduses on kassaatori hinnangul põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus ja As. M.-il tekkinud psüühikahäire, mis vajab pikaajalist arstiabi. 4.5 M. V. kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel leiab esitatud kassatsioonivastuses, et tema kaitsealuse õigeksmõistmine on põhjendatud ja prokuröri kassatsioonis sisalduvad väited ei ole asjakohased. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 5. Kolleegium käsitleb esmalt A. R. ja E. M. kaastäideviijatena vaatlemist (I), analüüsib seejärel nende vastutust seoses E. M.-i suhtes vägivalla tarvitamisega (II), seejärel vaeb A. R. vastutust
V. vastutust kelmuse toimepanemise eest (IV), võtab seisukoha
lg 1 järgse süüdistuse osas (V), lahendab tsiviilhagiga seonduva (VI) ja otsustab lõpuks kassatsioonide rahuldamise küsimuse (VII). I 6.1 Puutuvalt prokuröri kassatsiooni taotlusesse tunnistada süüdistatavad A. R. ja E. M. süüdi
Karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisude ülesehitus peab üldjuhul silmas olukorda, kus tegutseb vaid üks teo täideviija. Seega on seadusandja eriosa süüteokoosseise konstrueerides lähtunud eeldusest, et nende järgi vastutab täideviijana isik, kes vahetult ja omakäeliselt koosseisus kirjeldatud tegevuse realiseerib. Mõistagi on ka võimalik, et sama karistatava teo panevad toime mitu isikut koos. Sellisel juhtumil tuleb nende vastutuse küsimuse lahendamiseks täiendavalt arvestada karistusseadustiku üldosa neid sätteid (
Nii tuleneb
lg-test 1-2, et tapmise täideviijana ei vastuta mitte ainult see isik, kes omakäeliselt paneb toime kannatanu surma põhjustanud teo, vaid et tapmise eest võivad vastutada ka need isikud, kes panid kirjeldatud teo toime vahendliku või kaastäideviimise vormis. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et aluse isiku karistamiseks vahendlikult või kaastäideviijana toimepandud süüteo eest annab vastavate täideviimise vormide seaduses sätestatud eelduste tuvastamine tema käitumises. 6.2 Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kaastäideviimise mõistet
lg 2 tähenduses tuleb sisustada funktsionaalse teovalitsemisena: isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Teo valitsemine tähendab seejuures koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemise enda kontrolli all hoidmist. Tähtis on, et iga isik, täites oma funktsiooni, valitseb oma teopanuse läbi tegu tervikuna ning et selle panuse äralangemisel ehk funktsiooni mittetäitmisel ühe või mitme grupi liikme poolt, ei panda tegu kas üldse toime või see ei leiaks aset sellisel kujul. Eeltoodust järeldub, et
lg 2 kujutab endast omistamisnormi, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Eelnimetatut on rõhutatud ka Riigikohtu varasemas praktikas, märkides, et tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana peab kohus sellist seisukohta põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis annavad aluse väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Ringkonnakohtu otsuses on eeskätt maakohtus uuritud tõendite pinnalt näidatud, et A. R. ja E. M. lõid E. M.-i erineval ajal ja ajendatuna erinevatest põhjustest, tegutsedes seega teineteisest sõltumatult. Seega ei saa rääkida süüdistatavatel ühisest teootsusest. Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad peksid sama kannatanut - E. M.-i - ja et peksmine toimus samas kohas - A. R. korteris -, ei anna veel automaatselt alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena. Üksnes soostuda saab ka ringkonnakohtu seisukohaga, et A. R. ja E. M. käsitamine kaastäideviijatena eeldanuks maakohtu otsuses nende ühise ja kooskõlastatud tegevuse tuvastamist kannatanu surma põhjustamise osas. Seda aga maakohtu otsuses tehtud ei ole, mis kujutab endast materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni viinud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu etteheiteid maakohtu otsusele ei kummuta ka prokuröri kassatsiooni väide, et grupilise peksmise asjades toimepanijate tegevuste lahutamine on kohtupraktikaga vastuolus. Tõenäoliselt peab kassaator siinkohal silmas kriminaalasjas nr 3-1-1-43-06 tehtud Riigikohtu lahendit ja selles märgitut. Tähelepanuta ei saa aga jätta, et viidatud kriminaalasjas erinesid kohtute tuvastatud tehiolud oluliselt käesoleva kriminaalmenetluse esemeks olevast kriminaalasjast. Nimelt leidsid kohtud kriminaalasja nr 3-1-1-43-06 arutades, et süüdistatavad tungisid kannatanule kallale üheaegselt, pekstes viimase surnuks. Sellest tulenevalt leidis kriminaalkolleegium põhjendatult, et asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuni 2006. a otsus nr 3-11-43-06, p 9). Käesolevas kriminaalasjas tuvastatust nähtub aga, et süüdistatavad tegutsesid küll sama kannatanu suhtes, kuid teineteisest eraldi, mistõttu
II 7.1 Käesoleva kriminaalasja keskseks küsimuseks on, kuidas materiaalõiguslikult hinnata süüdistatavate A. R. ja E. M. tegevust seoses E. M.-i surma põhjustamisega. Kui maakohus mõistis süüdistatavad selles osas süüdi
R. tegevust tuleb hinnata elule ohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisena, millega ettevaatamatusest põhjustati kannatanu surm
M. tegu on vaadeldav kehalise väärkohtlemisena
7.2 Kolleegium märgib, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt tuleb süüdlase tegevus kvalifitseerida
§-de 117 ja 118 kogumina juhul, kui kannatanule tekitatakse tahtlikult raske tervisekahjustus ja seejuures põhjustatakse ettevaatamatusest tema surm (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2007. a otsus nr 3-1-1-77-07, p 4.2). Seejuures tuleb aga silmas pidada, et
§-s 118 ette nähtud raske tervisekahjustuse tekitamine on alternatiiv-aktiline süüteokoosseis, mille järgi kvalifitseeritakse toimepanija tegu juhul, kui ta on põhjustanud mõne selle sätte punktides kirjeldatud tagajärje. Kui saabunud tagajärg vastab mitme punkti tunnustele, kvalifitseeritakse süüdlase tegevus nende järgi kogumis. Olukorras, kus teise isiku tervise tahtlik kahjustamine ei toonud endaga kaasa ühtegi nimetatud sätte p-des 1-6 toodud tagajärge, tuleb süüdlase käitumine kvalifitseerida
Tähele tuleb panna sedagi, et kui
§-s 118 kirjeldatakse raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivseid tunnuseid, siis subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav tegu
lg 1 ja § 16 lg 1 kohaselt tahtlust, mis võib minimaalseimal kujul esineda kaudse tahtluse vormis. Seega eeldab toimepanija teo õiguslik hindamine
§-de 117 ja 118 kogumina vältimatult seda, et süüdlane pidas kannatanu tervist kahjustades kaudse tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema tegu toob kaasa mõne § 118 p-des 1-6 sätestatud tagajärje, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Viimane võib kõne alla tulla näiteks olukorras, kus isiku tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas ei hõlma sellele vahetult järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat. 7.3 Piiritlemaks omavahel
ja § 118 p 1 mõttes tahtlikku elule ohtlikku raske tervisekahjustuse tekitamist, millega ettevaatamatusest põhjustatakse surm, kaudse tahtlusega tapmist
kohaselt ja surma ettevaatamatut põhjustamist
Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kuna objektiivsete tunnuste poolest on nimetatud teokirjeldused kokkulangevad, on nende eristamine võimalik üksnes subjektiivse külje alusel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. märtsi 2001. a otsus nr 3-1-1-28-01).
p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega
p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust.
§-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 1996. a otsus nr 3-1-1-102-96 ja 28. oktoobri 1997. a otsus nr 3-1-1-10697). Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest
Nimetatud sätte järgi tuleb senise kohtupraktika kohaselt süüdlase tegevus kvalifitseerida ka juhul, kui tõendamist pole leidnud tema tahtlus tekitada juba löögiga kannatanule eluohtlik tervisekahjustus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Pole nimetatud küsimusele võimalik jaatavalt vastata, tuleb edasiselt otsustada, kas on võimalik A. R. ja E. M. vastutus
Seejuures ei tohi aga jätta tähelepanuta, et selle sätte järgi saab A. R. ja E. M. süüdi tunnistada üksnes juhul, kui leiab tuvastamist, et neil oli eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise - sh löömise kui teo ja tervisekahjustuse eluohtlikkuse kui tagajärje vahelise seose - osas vähemalt kaudne tahtlus. Pidasid süüdistatavad seejuures ühtlasi kergemeelsusega võimalikuks kannatanu surma saabumist, tuleb nende käitumine täiendavalt kvalifitseerida ka
Seevastu olukorras, kui ei leia tuvastamist süüdistatavate tahtlus tekitada juba löögiga kannatanule eluohtlik tervisekahjustus, tuleb lahendada küsimus, kas nende vastutuselevõtmine on võimalik üksnes
Kolleegium märgib ühtlasi, et olukorras, kus puuduvad otsesed tõendid selle kohta, milline süüdistatavatest kannatanu surmani viinud eluohtlikud tervisekahjustused põhjustas, tuleb kõrvaldamata kahtlused kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. III 8. A. R. süüditunnistamise kohta
Süüdistuse kohaselt võttis A. R. E. M.-ilt seadusliku aluseta vabaduse seeläbi, et takistas viimast korterist lahkumast, keerates korteri välisukse lukku ja jättes reageerimata korduvatele palvetele uks avada. Seega heidetakse A. R-le süüdistuse kohaselt ette kahte erinevat tegu: korteriukse lukustamist ja selle avamata jätmist vaatamata kannatanu sellekohastele palvetele. 9. Kolleegiumi hinnangul ei pannud A. R. korteri ust lukustades toime koosseisupärast tegu
lg 1 mõttes, kuna üksnes inimese kinnipidamine piiratud territooriumil ei täida veel ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivset koosseisu. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud. Käesoleval juhul on kohtud tuvastanud, et hetkel mil A. R. korteri ukse lukustas, ei soovinud E. M. korterist välja pääseda - selline soov tekkis kannatanul alles hiljem. Eeltoodust tulenevalt soostub kolleegium A. R. kaitsjaga, et süüdistatavale ei saa ette heita korteriukse lukku keeramist, kuivõrd selle teoga E. M.-ilt vabaduse võtmine toimus kannatanu nõusolekul, mistõttu ei moodusta ukse lukustamine koosseisupärast tegu
10. Eelnevast lähtuvalt tuleb A. R.
lg 1 järgse vastutuse sisustamisel kõne alla vaid süüdistuse teine alternatiiv, st vaatamata E. M.-i vastavasisulistele palvetele ukse avamata jätmine. Kolleegium märgib esmalt, et sellisel kujul esitatud süüdistusega heidetakse A. R-le ette seadusliku aluseta vabaduse võtmist mitteehtsa tegevusetusdelikti vormis, mille puhul tuleb vastutuse eelduste tuvastamisel lähtuda
Riigikohtu varasemas praktikas on juhitud tähelepanu sellele, et isiku süüdimõistmine mitteehtsa tegevusetusdelikti eest eeldab esmalt nõutava teo konstrueerimist ehk sellise käitumise äranäitamist, mis oleks olnud tegevusele vastav. Nõutav tegu peab ühtlasi olema objektiivselt võimalik. Järgmise sammuna tuleb põhistada süüdistatava garandikohustus ehk näidata, millest tulenes toimepanija tegutsemiskohustus konkreetses situatsioonis. Juhul kui mitteehtne tegevusetusdelikt kujutab endast ka tagajärjedelikti, tuleb selle objektiivse külje raames kindlaks teha ka hüpoteetiline põhjuslikkus nõutava teo ja tagajärje saabumata jäämise vahel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Sellest järeldub, et süüdistatava ja kannatanu vaheline kokkulepe viimase ööbimajäämisest ei saa olla vaadeldav ebaseadusliku vabadusevõtmisena. Ka maakohtu otsuses refereeritud E. V. ütlustest ei ole võimalik järeldada, et A. R. oleks olnud teadlik E. M.-i soovist korterist lahkuda (kd 3, tl 74). Ringkonnakohus ei ole tuvastanud A. R. käitumise subjektiivse külje osas uusi täiendavaid asjaolusid, korrates valdavalt üksnes maakohtu sellekohaseid põhjendusi. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtute poolt leidnud tuvastamist, et süüdistatav A. R. oli teadlik E. M.-i soovist korterist lahkuda, kuid sellele vaatamata hoidis teda enda elukohas kinni, mistõttu tema süüditunnistamine
MS § 362 p 1 mõttes. IV 12. E. V. on
Riigikohtu praktikas on leitud, et kelmuse koosseisu ühe elemendi - pettuse - esemeks olevate asjaolude näol võib muu hulgas olla tegemist isiku aspektist nii väliste (nt maksevõimelisus) kui sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Maakohus märgib, et E. V. pangakontodel polnud raha juba kuu aega enne iluteenuse teostamist ja seetõttu ei saanud raha puudumine olla süüdistatava jaoks teadmata. Kohtud on pettuse tuvastamisel põhjendatult tuginenud V. M.-i ütlustele, mille kohaselt soovis E. V. teenuse saamiseks luua endast muljet kui maksmisvõimelisest kliendist. Süüdistatava soovile teenuse eest mitte tasuda viitab ka E. V. poolne hilisematest lubadustest mitte kinni pidamine ja maksmise kohta valeandmete esitamine. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohtu arutluskäik selgesti jälgitav ja vastuoludeta. Seetõttu tuleb kassaatori esitatud teistsugune sündmuste kulgemise versioon jätta tähelepanuta. V 14.
V-le esitatud süüdistus selles, et ta pani toime esimese astme kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamise, mis seisnes selles, et näinud pealt E. M.-i tapmist, aitas koristada kuriteo toimepanemise jälgi ja varjas kannatanul esinenud vigastuste tekkemehhanismi. Maakohus jättis M. V-le esitatud süüdistusest välja kuriteo toimepanemise jälgede koristamise, leides, et kuriteo toimepanemise jälgede koristamiseks ei saa pidada vere ärapühkimist ja alkoholipudelite kokkukorjamist. Kohus tuvastas, et vere koristamine toimus juba õhtuste sündmuste käigus ning oli seotud võõrustaja A. R. nõudmisega taastada korteris kord (kd 3, tl 76). Seevastu luges maakohus
Ringkonnakohtu seisukoha järgi ei saa aga M. V. vastutada ka nimetatu eest, kuna ta ei saanud aru, et toime on pandud esimese astme kuritegu. Seega mõistis ringkonnakohus M. V. esitatud süüdistuses õigeks subjektiivse külje tuvastamatuse tõttu. 15.1 Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga, et kuivõrd
lg-s 1 kirjeldatud süüteokoosseis eeldab
lg 1 ja § 16 lg 1 kohaselt varjamisteo suhtes vähemalt kaudset tahtlust, siis ei saa kuriteo varjamisena süüdistatavale ette heita tegusid (vereplekkide eemaldamine), mida ta on teinud enne kuriteo enda aset leidmist. Tahtluse puudumise tõttu ei saa M. V-le ette heita ka alkoholipudelite koristamist. Kolleegium selgitab, et kuriteo varjamisena on vaadeldav üksnes selline tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Subjektiivsest küljest peab toimepanija pidama seejuures vähemalt võimalikuks, et tema tegu võib takistada kuriteo toimepanija väljaselgitamist. Maakohtu otsusest nähtuvalt on A. R. andnud ütlusi, et M. V. ja E. V. koristasid alkoholipudelid laualt vahetult enne kiirabi tulekut, kuna oli piinlik (kd 3, tl 75). Nimetatud ütlusi ei ole kohtud muudele tõenditele tuginevalt kummutanud. Seega on õige kohtute seisukoht, et M. V. ei saa ka selles osas
lg 1 järgi vastutada, kuna subjektiivsest küljest ei tegutsenud ta kuriteo avastamise raskendamise tahtlusega, vaid ajendatuna soovist korrastada tuba enne meedikute saabumist. 15.2 Puutuvalt M. V-le sama sätte järgi esitatud süüdistusse selles, et ta varjas kannatanul esinenud vigastuste tekkemehhanismi, nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga vaid osaliselt, leides, et M. V. tuleb õigeks mõista mitte subjektiivse, vaid juba objektiivse koosseisu puudumise tõttu tema teos. Maakohus asus seisukohale, et M. V. pani kirjeldatu toime, kuna ei teatanud sündmuskohal politseile toimunu tegelikest asjaoludest (kd 3, tl 76). Et varjamine
lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes
Kolleegiumi hinnangul ei saa aga
lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva
Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist
lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm
M. V. süüdistusest
MS § 14 lg-st 2 alust analüüsida süüdistatava käitumise vastavust nimetatud süüteokoosseisule. 16. Eelnevast tulenevalt ei ole süüdistuses ära näidatud ühtegi M. V. poolt toime pandud
lg-le 1 vastavat tegu ja süüdistatav tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista süüteo objektiivse koosseisu puudumise tõttu. 17. Süüdistus
V-le. Süüdistusakti kohaselt pani E. V.
R. ja E. M. poolset E. M.-i tapmist, aitas koristada kuriteo toimepanemise jälgi ja teatas päästeametile tõele mittevastava versiooni kannatanul esinevate vigastuste tekkemehhanismi osas. Maakohus tunnistas E. V. nimetatud süüdistuses
V-le esitatud süüdistusega siiski välja vere ärapühkimise ja alkoholipudelite kokkukorjamisega seonduva. Ringkonnakohus aga mõistis E. V. talle esitatud süüdistuses õigeks, lähtudes
Et kuriteo jälgede koristamise osas on E. V-le ette heidetud samu tegusid, mida M. V-le, ei peatu kriminaalkolleegium süüdistuse sellel osal. Kolleegium võtab seisukoha üksnes süüdistusakti osa kohta, milles heidetakse E. V-le ette kannatanul esinevate vigastuste tekkemehhanismi osas tõele mittevastava versiooni teatamist päästeametile. 18.
lg 2 järgi ei ole kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamine süüline kuriteo toimepanija vanema, lapse, lapsendaja, lapsendatu, venna, õe, vanavanema, lapselapse, abikaasa või tema vanema poolt. Kriminaalkolleegium märgib, et isiku saab
lg-s 2 kirjeldatud süüd välistava asjaolu alusel õigeks mõista vaid juhul, kui ta on toime pannud koosseisupärase ja õigusvastase teo. Et E. V. ei ole oma tegevusega realiseerinud juba
lg 1 objektiivset koosseisu, tuleb ta kriminaalkolleegiumi hinnangul õigeks mõista tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu, mitte aga lähtudes
19. Kolleegium leiab, et maakohtu ega ringkonnakohtu lahendist ei nähtu, millal ja mil moel E. V. päästeametile väärinfot jagas. Maakohus on tuvastanud, et pärast E. V. poolset kiirabi kutsumist leppisid A. R., E. M., M. V. ja E. V. kokku, et kiirabitöötajatele antakse juhtunu kohta valeandmeid (kd 3, tl 76, pöördel). Selliselt tuvastatu ei vasta aga
lg 1 objektiivsele koosseisule, mille kohaselt karistatakse kuriteo varjamise, mitte aga varjamistegevuses kokkuleppimise eest. Kolleegium selgitab, et
näeb küll ette põhimõttelise võimaluse võtta isik vastutusele ka kuriteo kaastäideviimise kokkuleppe eest, kuid seda üksnes väga piiratud kuritegude ringi puhul, mis on loetletud § 221 lg-s 1.
lg-s 1 sätestatud kuriteo varjamine selliste kuritegude hulka ei kuulu, millest tulenevalt pole E. V-le ega teistele süüdistatavatele esitatud ka vastavasisulist süüdistust. Eeltoodust tulenevalt pole E. V. karistamine
lg 1 järgi selle eest, et ta leppis teiste süüdistatavatega kokku kiirabitöötajatele juhtunu kohta valeandmete esitamises, võimalik. Ringkonnakohus on kõnealuse minetuse maakohtu otsuses jätnud kõrvaldamata, märkides, et korteris viibinute poolt kutsuti kiirabi ja A. R. ning E. M. ettepanekul avaldati paanikas esmalt, et E. M. oli vigastatult tulnud juba ööklubist Atlantis (kd 3, tl 172). Seejuures ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, kes süüdistatavatest kiirabitöötajatele väljamõeldud versiooni edastas, täpsustades vaid, et M. V. kiirabitöötajatega ei suhelnud ega andnud neile mingit infot (kd 3, tl 173). Tulenevalt ülaltoodust asub kolleegium seisukohale, et lugedes E. V. teo koosseisupäraseks, on kohtud kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 20.1 Obiter dictum korras märgib kriminaalkolleegium seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks
Ringkonnakohus on põhjendatult viidanud kriminaalkolleegiumi
lg-s 2 sätestatud abikaasa mõistet ei saa käsitleda formaalselt, kuna nimetatud sätte mõte on vabastada isik ebaeetilisest dilemmast, kas riskida ise karistusega või reeta selle hirmus enda lähedane isik. Kriminaalmenetluse seadustiku § 71 lg 1 p 5 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 257 lg 1 p 5 tõlgendades jõudis kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-9705 järeldusele, et mõistet "abikaasa" tuleb
MS § 71 lg 1 p-st 5 peab "abikaasadeks"
20.2 Käesoleva kriminaalasja pinnalt selgitab kolleegium täiendavalt, et abikaasadeks
lg 2 tähenduses saab lugeda selliseid formaalselt mitte abielus olevaid isikuid, kelle suhe on sisuliselt vormilise abieluga võrreldav. Viimane eeldab üldjuhul inimeste kooselu. Samas ei piisa pelgalt kooselu faktist, et rääkida süüd välistava asjaolu täidetusest
Inimeste kooselamine ei tohi olla ajutise iseloomuga. Nii ei ole näiteks ühe või kahe kuu pikkust kooselu veel alust pidada vormilise abieluga võrreldavaks suhteks. Eelöeldule vaatamata on mõningatel puhkudel kooselu lühiajalisusest hoolimata võimalik tõdeda, et kooselu on siiski alalise iseloomuga. Näiteks olukorras, kus tuvastatakse, et koos elavatel inimestel on tõsine soov lähemas tulevikus abielluda. Käesoleval juhul on ringkonnakohus tuvastanud, et
Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei eelda VÕS § 134 lg 3 kohaldamine tingimata seda, et tahtlikult pekstud kannatanu surm oleks samuti põhjustatud tahtlikult. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Tulenevalt VÕS §-st 1043 eeldab isiku süüd ka kahju õigusvastane tekitamine. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks tahtluse kõrval ka hooletus ja raske hooletus. Juhul, kui ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel leiab, et süüdistatavad vastutavad ka
M.-i surma ettevaatamatus põhjustamises, saab kriminaalkolleegiumi hinnangul tõdeda, et - sõltumata sellest, kas tsiviilõiguslikult oli kannatanu surm põhjustatud hooletuse, raske hooletuse või tahtlusega - kannatanule on tekitatud kahju tahtlikult. Seetõttu võib VÕS § 134 lg 3 järgse nõude rahuldamine lähtuvalt otsusest nr 3-2-1-19-08 kõne alla tulla. 25.2 Peale tahtliku kahju tekitamise tuleb tuvastada ka lähedastel hiljem esinenud üleelamised. Kriminaalkolleegium nõustub kannatanute esindajaga, et alama astme kohtud on ebaõigesti jätnud analüüsimata menetluse käigus välja toodud As. ja Aa. M.-i seoses E. M.-i surmaga puudutavad asjaolud. Ringkonnakohus on vaid ühe lausega leidnud, et kannatanute esindaja poolt apellatsioonis toodud põhjendused mittevaralise kahju hüvitamiseks - mure ja kaotusvalu, ainukesest pojast loodetud heaolu vanaduses, kannatanu As. M.-il tõsise psüühikahäire teke pärast poja surma - ei ole käsitletavad erandlikena VÕS § 134 lg 3 mõttes, kuna need asjaolud kaasnevad sageli, kui on tegemist noore inimese hukkumisega ükskõik millistel asjaoludel (kuriteo tagajärjel, liiklusõnnetuses, tööõnnetuses jt) (kd 3, tl 176). Ülaltoodust lähtuvalt ei ole käesoleval juhul tõepoolest oluline see argument, mis puudutab poja võimalikku abi vanaduspõlves. Küll aga ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul öelda, et noore inimese hukkumisega kaasneb reeglina tõsine psüühikahäire hukkunule lähedasel isikul. Seetõttu võib selline häire olla vaadeldav üleelamisena otsuse nr 3-2-1-19-08 p 17 tähenduses. Et alama astme kohtud psüühikahäire olemasolu As. M.-il hinnanud ei ole, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel võtta seisukoht ka sellise häire olemasolu või puudumise suhtes. Kui ilmneb, et kannatanul tekkis poja surma tõttu psüühikahäire, tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul - juhul, kui on täidetud ka käesoleva otsuse eelnevates punktides välja toodud tingimused - eeldada, et kannatanul on esinenud üleelamised ja VÕS § 134 lg 3 on kohaldatav.
Samuti mõistab kolleegium A. R. süüdistuses
Ülejäänud osas jääb otsus muutmata. Kannatanute As. M.-i ja Aa. M.-i esindaja vandeadvokaat M. Sikuti, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri T. Tamme ja A. R. kaitsja vandeadvokaat V. Viiloli kassatsioonid rahuldab kolleegium osaliselt, E. V. kaitsja vandeadvokaat S. Musta kassatsioon jäetakse rahuldamata. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.