Obsah (11)

§ 62§ 63§ 98§ 60§ 61§ 97§ 207§ 230§ 231§ 210§ 213

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 62lg 6 p-de 2 ja 3 alusel elatise maksmise kohustusest.

Kostja on töötu ning vaatamata jõupingutustele ei ole ta suutnud töökohta leida. Kostja ei ole mitme kuu jooksul suutnud maksta varem väljamõistetud elatist. Poja invaliidsuspensionist saadav sissetulek on suurem, kui kostja sissetulek. Kostjal on kohustus toetada ka oma pensionärist ema.

1. Maakohus tegi
2. septembri
3. a eelistungil protokollilise määruse, millega luges asjas esitatud hagi täisealise lapse hagiks kostja vastu ja kostja vastuhagi esitatuks täisealise lapse vastu.
4. Maakohus jättis
5. septembri
6. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt vastuhagi. Maakohus mõistis alates
7. oktoobrist 2009 kostjalt täisealise lapse kasuks välja elatise, mille suurus vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale kuus, ja jättis menetluskulud poolte kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal tuvastatud sügav puue, mis põhjustab lisakulutusi. Tema eestkostjaks on määratud ema, kes hooldab poega ja on ka ise töövõimetuspensionär. Ema pension on 1913 krooni kuus ja poja pension 3650 krooni kuus, millele lisandub puudetoetus 840 krooni kuus. Sügava puudega täisealise isiku vajadused on suuremad kui tema töövõimetuspension. Samas tuleb elatise kindlaksmääramisel arvestada tema mõlema vanema võimalusi. Pooled ei vaidle selle üle, et emal on tuvastatud osaline töövõimekaotus ja tema ainuke sissetulek on pension. Kogu oma aja pühendab ta puudega poja eest hoolitsemisele ja talle inimväärse toimetuleku kindlustamisele. Seega tuleb suurem osa poja materiaalsest abistamisest kanda isal, kes on terve ja töövõimeline. Maksu- ja Tolliameti
8. aprilli
9. a vastusest kohtu järelepärimisele nähtub, et kostja maksustatav tulu oli
10. aastal 130 285 krooni ning
11. aasta kahe esimese kuu eest 16 200 krooni. Eesti Töötukassa
12. aprilli
13. a otsusega on kostjale alates
14. aprillist 2009 määratud töötuskindlustushüvitis 270 kalendripäevaks. Kostjal muude sissetulekute või vara olemasolu ei ole tõendatud. Asjaolud, et kostja müüs ühetoalise korteri 4-5 aastat tagasi ja on kandnud
15. aastal oma emale üle raha, ei iseloomusta tema varanduslikku seisundit otsuse tegemise ajal. Seega ei ole põhjendatud väljamõistetud elatist suurendada. Põhjendatud ei ole ka vastuhagis nõutud elatise maksmise lõpetamine. Täisealise lapse sissetulek ei ole piisav tema vajaduste rahuldamiseks, kostja ei ole töövõimetu ja tema töötuks olemist ei pea kohus mõjuvaks põhjuseks, et vabastada vanem töövõimetu lapse ülalpidamise kohustusest. Maakohtu otsusega on kostjalt kuni
16. oktoobrini 2009 välja mõistetud elatis 3000 krooni kuus. Kuna täisealisele lapsele elatise maksmise alused ei ole ära langenud, tuleb elatise maksmist jätkata ja mõista täisealise lapse kasuks alates
17. oktoobrist 2009 välja elatis, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale, s.o otsuse tegemise ajal 2175 krooni kuus.
18. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas vastuhagi osaliselt, ning teha uus otsus, millega vabastada kostja ajutiselt elatise maksmisest, sest töötuna ei ole tal võimalik elatist maksta.
19. Täisealise lapse eestkostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jätmise ja vastuhagi osalise rahuldamise osas ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata. Maakohus ei selgitanud välja kostja tegelikku varalist seisundit. Kostjalt väljamõistetud elatis ei ole pärast tulumaksu mahaarvamist piisav puudega isiku ülalpidamiseks.
20. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta vastaspoole apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
21. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
22. märtsi
23. a otsusega apellatsioonkaebused maakohtu otsuse tühistamise taotluse osas, tühistas maakohtu otsuse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sündis poolte laps xx. xxxxxx xxxx. Toimikumaterjalidest nähtub, et Tallinna Mere Rajooni Rahvakohus mõistis
24. märtsi
25. a otsusega kostjalt poja ülalpidamiseks välja 1/6 kostja palgast. Tallinna Linnakohus mõistis
26. aprilli
27. a otsusega kostjalt poja ülalpidamiseks ema kasuks välja 1800 krooni kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni. Harju Maakohus suurendas
28. detsembri
29. a otsusega kostjalt väljamõistetud elatist alates
30. detsembrist 2005 ja mõistis lapse ema kasuks välja elatise 3000 krooni kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kuna laps sai xx. xxxxxx 2006 täisealiseks, mõistis maakohus sama otsusega alates
31. juunist 2006 kostjalt lapse ema kasuks täisealise töövõimetu abi vajava lapse ülalpidamiseks välja elatise 3000 krooni kuus kuni eestkosteperioodi lõppemiseni
32. oktoobril
33. Kuigi nimetatud kohtuotsus on jõustunud, eksis maakohus sellise lahendi tegemisega perekonnaseaduse (

) § 63 lg 1 vastu, kuna alates lapse täisealiseks saamisest saab

§ 63

järgi mõista elatise välja üksnes täisealise isiku enda nõudel ja tema enda kasuks. Praeguses tsiviilasjas esitas

1. detsembril 2008 hagi lapse ema. Nõude sisuks on taotlus suurendada Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsusega väljamõistetud elatist. Harju Maakohus võttis hagi
4. jaanuaril 2009 menetlusse. Kostja esitas
5. aprillil 2009 vastuhagi, milles palus vabastada end pojale elatise maksmisest. Vastuhagi on esitatud lapse ema vastu. Harju Maakohus võttis vastuhagi
6. aprillil 2010 menetlusse.
7. septembri
8. a eelistungil tegi maakohus protokollilise määruse, millega luges lapse ema hagi täisealise lapse hagiks ja kostja vastuhagi esitatuks täisealise lapse vastu. Sellise omaalgatusliku määruse tegemisega rikkus maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 208 lg-t 1, mille kohaselt on kostja asendamine võimalik üksnes hageja taotlusel, ja TsMS § 209 lg-t 1, mis näeb ette hageja õiguste ülemineku võimaluse üksnes üldõigusjärgluse korras. Toimikus ei ole andmeid üldõigusjärgluse esinemise ega kostja taotluse kohta asendada vastuhagis esitatud nõude osas kostja. Kuna maakohtul puudus õigus menetlusosalisi omaalgatuslikult asendada, lahendas maakohus
9. septembri
10. a otsusega täisealist last hagejaks märkides isiku hagi, kes ei ole hagi esitanud, ja jätnud lapse ema esitatud hagi kohta seisukoha võtmata. Rahuldades osaliselt kostja vastuhagi täisealise lapse vastu, rahuldas maakohus nõude isiku vastu, kes ei ole tsiviilasjas kostjaks. Tegemist on TsMS § 656 lg 2 tähenduses olulise menetlusnormi rikkumisega ja maakohtu otsus tuleb seetõttu olenemata apellatsioonkaebuste väidetest tühistada. Kuna ringkonnakohus ei saa ise kõnealust puudust kõrvaldada, tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks menetlemiseks. Isegi kui kohtu omaalgatuslik menetlusosalisteks olevate isikute väljavahetamine oleks seaduse järgi lubatav, on maakohtu otsustus vastuhagis esitatud nõuet silmas pidades ka sisuliselt väär. Kostja esitas vastuhagi temalt väljamõistetud elatise maksmise kohustusest vabastamiseks. Kostja sai sellist nõuet esitades silmas pidada üksnes seda elatist, mille maakohus oli kostjalt
11. detsembri
12. a otsusega välja mõistnud lapse ema kasuks kuni
13. oktoobrini
14. Kuna täisealise lapse kasuks ei ole varem elatist välja mõistetud, oli kostja vastuhagi elatisest vabastamiseks õigesti esitatud lapse ema vastu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb silmas pidada, et kuna laps sai xx. xxxxxx 2006 täisealiseks, saab

§ 63

lg 1 järgi lapse täisealiseks saamisest alates elatise nõude kostja suhtes maksma panna üksnes laps ise. Seega pidi maakohus lapse ema esitatud hagi menetlusse võtmisest keelduma. Kuna hagi võeti ekslikult menetlusse, tuleb maakohtul alustada asja uut läbivaatamist lapse ema hagi läbi vaatamata jätmisega. Kuna menetluses on ka kostja vastuhagi, tuleb vaatamata hagi läbi vaatamata jätmisele lahendada kostja nõue lapse ema vastu. Kui laps soovib täisealisena kostjalt elatise väljamõistmist, tuleb tal esitada sellekohane hagi. Tema hagi saab praeguse asja raames läbi vaadata tsiviilasjade liitmise kaudu (TsMS § 374). Kui täisealine laps esitab hagi ja kostja jääb seisukoha juurde, et ta ei saa täisealise lapse ülalpidamises osaleda, saab ta elatise väljamõistmisele vastu vaielda või peab otsustama vastuhagi esitamise täisealise lapse vastu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Täisealise lapse eestkostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt

§ 63

lg-t 1, arvestamata seejuures asjaolu, et

§ 98lg 1 järgi on eestkostja eestkostetava seaduslik esindaja.

Maakohus leidis õigesti, et ema esitas hagi täisealise lapse seadusliku esindajana ja hagejaks tuleb pidada täisealist last vaatamata sellele, kes on hagejana hagiavaldusele märgitud. Ka varasem kohtuotsus tehti lapse ema kasuks. Hageja jääb haginõude juurde ja palub elatist suurendada, sest kostja on oma varalise seisundi osas kohut eksitanud ja tema varaline seisund on tegelikult piisavalt hea, et anda täisealisele lapsele suuremat ülalpidamist.

1. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse normi ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Hageja väited kostja varalise seisundi kohta on paljasõnalised. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tühistamiseks. Ringkonnakohus saatis õigesti asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
3. Asjas on vajadus selgitada, kas
4. detsembril 2008 kohtule esitatud hagi on esitanud selleks õigustatud isik ja kas
5. aprillil 2009 esitatud vastuhagi on esitatud õige isiku vastu. Kohus menetleb TsMS § 3 lg-te 1 ja 2 järgi tsiviilasja üldjuhul siis, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks kohtusse, ning üksnes seaduses ettenähtud juhul ka siis, kui isik pöördub kohtusse teise isiku eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Seega tuleb asja õigeks lahendamiseks esmalt selgitada, kas täisealiseks saanud lapsele saab elatist nõuda üksnes täisealine laps ise või tuleneb seadusest ka tema vanemale või eestkostjale õigus nõuda täisealise lapse ülalpidamiseks elatise enda kasuks väljamõistmist. Hagis paluti mõista kostjalt täisealise lapse ülalpidamiseks välja suurem elatis, kui see oli välja mõistetud varasema kohtuotsusega. Hagi esitamise ajal kehtinud

§ 60

lg 1 järgi oli vanem kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last.

§ 63

lg 1 järgi tuli vanemalt abi vajavale töövõimetule täisealiseks saanud lapsele mõista elatis välja tema enda nõudel. Samuti sai asjaolude muutumisel elatise suurust

§ 63lg 2 järgi muuta kohustatud vanema või täisealise lapse enda nõudel.

Seega sai hagi esitamise ajal kehtinud perekonnaseaduse järgi pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole ja esitada nõude elatise saamiseks või varem välja mõistetud elatise suurendamiseks täisealine laps ise. Perekonnaseadus ei sätestanud, et vanemal või eestkostjal oleks olnud õigus nõuda ise ja enda kasuks täisealisele lapsele elatist, nagu see oli sätestatud alaealisele lapsele elatise nõudmise puhuks

§ 61lg-s 1.

Vastuhagis palus kostja vabastada end elatise maksmisest, viidates

§ 61

lg 6 p-dele 2 ja 3, mille järgi võis kohus jätta elatise välja mõistmata või selle suurust vähendada alla elatise miinimumsuuruse või elatise maksmise lõpetada, kui lapsel endal oli piisav sissetulek või kui ilmnesid muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused.

§-s 61 sätestatu kohaldus

§ 63

järgi ka täisealiseks saanud lapse elatise saamise ja elatise suuruse muutmise või maksmise lõpetamise nõudele.

§ 63

lg 2 järgi võis elatise suuruse muutmise või elatise maksmise lõpetamise nõude esitada kas täisealiseks saanud laps, kellele oli elatis varem kohtus välja mõistetud, või vanem, kellelt oli elatis täisealiseks saanud lapsele välja mõistetud. Seega sai hagi esitamise ajal kehtinud perekonnaseaduse järgi kohustatud vanem esitada täisealiseks saanud lapse elatise nõude peale

§ 61

lg 6 alusel vastuväite, et temalt elatist välja ei mõistetaks või vähendataks nõutud elatise suurust, või esitada täisealiseks saanud lapse vastu iseseisva hagi (vastuhagi) elatise suuruse vähendamiseks või elatise maksmise lõpetamiseks, kui elatis on juba täisealiseks saanud lapse ülalpidamiseks temalt kohtulahendiga välja mõistetud. Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et nii hagejaks kui ka vastuhagi kostjaks sai hagi esitamise ajal kehtinud

§ 63järgi olla täisealiseks saanud laps.

Sama põhimõte kehtib ka

1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse alusel, mis loetleb ülalpidamist saama õigustatud isikud.
2. juulil 2010 jõustunud

§ 97

p 3 järgi on ülalpidamist õigustatud saama mh abivajav alaneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Vanemale või eestkostjale ei ole ka

1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses iseseisvat nõudeõigust sätestatud. Sellist nõudeõigust ei ole
2. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses ette nähtud ka alaealise lapse vanemale. Kuna ülalpidamist saama õigustatud isikuks on täisealiseks saanud laps, saab kohtule oma õiguste kaitseks hagi esitada täisealiseks saanud laps ja vastuhagi juba väljamõistetud elatise vähendamiseks või selle maksmise lõpetamiseks tuleb esitada täisealiseks saanud lapse vastu. Sellest johtuvalt saab täisealiseks saanud lapsele elatise väljamõistmise asja menetluses olla hagejaks ja elatise vähendamise või välja mõistmata jätmise vastuhagis kostjaks (menetlusosaliseks) üksnes täisealine laps ise.
3. Täisealise isiku võime teostada tsiviilmenetlusõigusi, sh esitada hagi enda õiguste kaitseks võib olla piiratud juhul, kui isik on piiratud teovõimega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg-te 2 ja 3 mõttes. Kui kohus on määranud piiratud teovõimega isikule eestkostja, siis eeldatakse TsÜS § 8 lg 3 järgi, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Isiku piiratud teovõime ei mõjuta isiku tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet, s.o isiku võimet omada tsiviilmenetlusõigusi ja kanda tsiviilmenetluskohustusi, mis TsMS § 201 lg-te 1 ja 2 järgi on igal isikul, kellel on tsiviilõiguse kohaselt olemas õigusvõime. Küll aga mõjutab isiku piiratud teovõime tema tsiviilkohtumenetlusteovõimet, s.o isiku võimet teostada kohtus oma tegudega tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi. Piiratud teovõimega isikul tsiviilkohtumenetlusteovõimet TsMS § 202 lg-te 1 ja 2 järgi üldjuhul ei ole. Seetõttu esindab kohtus piiratud teovõimega tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist TsMS § 217 lg 3 järgi tema seaduslik esindaja. Esindajal on TsMS § 217 lg 5 järgi selle menetlusosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, ning tema tehtud menetlustoiming loetakse tehtuks esindatud menetlusosalise poolt. Samuti loetakse esindaja käitumine ja teadmine TsMS § 217 lg 6 järgi võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Piiratud teovõimega isiku seaduslikuks esindajaks oli hagi esitamise ajal kehtinud

§ 98

lg 1 järgi kohtu määratud eestkostja, kes oli

§ 98lg 2 järgi mh kohustatud hoolitsema eestkostetava ja tema ülalpidamise eest.

Ka 1. juulil 2010 jõustunud

§ 207

järgi on eestkostja oma ülesannete ulatuses täisealise eestkostetava seaduslik esindaja. Ülaltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et piiratud teovõimega täisealisel isikul on materiaalõiguse normist tulenev õigus saada ülalpidamist ning ta on vastava nõude kohtusse esitamise korral ühtlasi ka tsiviilkohtumenetlusõiguste ja -kohustuste kandja (menetlusosaline), kuid tal puudub üldjuhul võime kohtus iseseisvalt oma tsiviilmenetlusõigusi teostada ja -kohustusi täita ning tema õigusi ja huve peab kohtus kaitsma talle määratud eestkostja või ajutiselt eestkostja ülesandeid täitev institutsioon.

1. Kui hagimenetluses esindab hagejat esindaja, tuleb TsMS § 363 lg 3 esimese lause järgi hagis märkida ka esindaja andmed. Kohtus esindamisele tuleb TsMS § 217 lg 4 järgi kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduses esinduse kohta sätestatut. TsÜS § 116 lg 1 järgi võib esindaja teha tehingu otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. Kolleegiumi arvates saab viidatud sätetest koosmõjus järeldada, et esindaja saab ka kohtumenetluses teostada esindatava tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi, sh esitada hagi, üldjuhul otseselt esindatava nimel, kuid esindatava esindusõigus võib tuleneda ka menetlustoimingu tegemisega seotud asjaoludest, sh hagiavalduse sisust ja sellele lisatud dokumentidest. Seejuures peab nii kohtule kui ka muudele menetlusosalistele olema väliselt äratuntav, et isik tegutseb kohtumenetluses esindajana teise isiku õiguste ja huvide kaitseks. Ülaltoodust tulenevalt saab kohus lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel, ja esindajal on esindusõigus. Seejuures tõendab seadusliku esindaja esindusõigust TsMS § 221 lg 1 järgi dokument, millest nähtub tema seaduslikuks esindajaks olek.
2. Praeguses asjas esitati kohtule
3. detsembril 2008 hagiavaldus, milles märgiti hagejaks täisealiseks saanud lapse ema, kes oli ühtlasi ka tema eestkostja. Hagiavalduse allkirjastas riigi õigusabi korras tegutsenud vandeadvokaadi abi (I kd, tl 1-4). Hagi põhjendustes märgiti, et täisealiseks saanud lapse ema on määratud täisealiseks saanud lapse eestkostjaks. Eestkostja määramise kohta lisati hagiavaldusele ka kohtumääruse koopia, millest nähtub, et eestkostja ülesanneteks on eestkostetava kõigi asjade ajamine (I kd, tl 7-9). Kostjale oli hagiavalduse järgi arusaadav, et tema vastu esitati hagi täisealiseks saanud lapsele senimakstust suurema elatise saamiseks, ning ta möönis hagivastuses oma kohustust täisealise lapse vastu (I kd, tl 54-55). Kuigi maakohus pidas hagi menetlusse võtmise kohta
4. jaanuaril 2009 tehtud määrusest nähtuvalt hagi algul täisealise lapse ema (eestkostja) esitatud hagiks, luges maakohus
5. septembri
6. a eelistungil, samuti
7. septembri
8. a otsuses täisealise piiratud teovõimega lapse õigesti hagejaks ning täisealise piiratud teovõimega lapse ema (eestkostja) õigesti tema seaduslikuks esindajaks, sest hagist ja sellele lisatud dokumentidest nähtus nii see, et hagi on esitatud esindatava õiguste ja huvide kaitseks, kui ka see, et hagi oma nimel esitanud isik on esindatava seaduslik esindaja. Mh ei ole ei hageja ega kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsust põhjendusel, et hagi esitas vale isik või et otsus tehti vale isiku suhtes, vaieldi üksnes elatise suuruse üle (II kd, tl 1-3 ja 11-14). Lisaks hagile esitas kostja asjas
9. aprillil 2009 vastuhagi, milles märkis vastuhagi kostjaks samuti täisealiseks saanud lapse ema (eestkostja), kuid vastuhagiavalduse sisust nähtub selgelt, et kostja nõue oli sisuliselt esitatud täisealiseks saanud lapsele elatise välja mõistmata jätmiseks (I kd, tl 142). Täisealiseks saanud lapse emale (eestkostjale) oli vastuhagiavalduse peale esitatud vastusest nähtuvalt arusaadav, et vastuhagi esitati täisealisele lapsele elatise maksmise kohustusest vabastamiseks (I kd, tl 155-156). Kuigi maakohus pidas ka vastuhagi menetlusse võtmise kohta
10. aprillil 2009 tehtud määruses algul vastuhagi kostjaks täisealise lapse ema (eestkostjat), luges maakohus ülalnimetatud põhjendustel
11. septembri
12. a eelistungil ja
13. septembri
14. a otsuses õigesti kostjaks täisealiseks saanud lapse.
15. Kolleegium juhib tähelepanu, et kuigi Harju Maakohtu
16. detsembri
17. a otsuses käsitas maakohus vääralt täisealiseks saanud lapse ema (eestkostjat) hagejana ja mõistis tema kasuks välja elatise, ei mõjuta see praeguses asjas hageja ega vastuhagi kostja määramist. Mh juhib kolleegium tähelepanu, et eelmise lahendiga mõisteti elatis välja mitte üksnes õigustamata isiku kasuks, vaid ka üksnes määratud tähtajaks, s.o eestkostja määramise määrusest tuleneva eestkosteperioodi lõpuni
18. oktoobril
19. Sellest lahendist on tingitud ka praeguse asja lahendamise raskused maakohtus. Kolleegium leiab, et maakohus luges õigesti täisealiseks saanud lapse hagejaks ja vastuhagis kostjaks, kuid ei selgitanud välja poolte nõudeid, rikkudes sellega TsMS § 392 lg 1 p
20. Kuigi TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi peab hageja ise hagiavalduses mh märkima oma selgelt väljendatud nõude(d), peab ka kohus TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi selgitama eelmenetluses välja hageja nõuded, samuti menetlusosaliste seisukohad nende nõuete kohta. TsMS § 392 lg 3 kohaselt võib kohus eelmenetluse ülesannete täitmiseks nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja küsitleda pooli.
21. detsembril 2008 esitatud hagis palus hageja eelmise lahendiga väljamõistetud elatist suurendada. Selle nõude alusel saanuks kohus muuta ajavahemikuks
22. detsembrist 2008 kuni
23. oktoobrini 2009 väljamõistetud elatise suurust.
24. aprillil 2009 esitatud vastuhagis palus kostja end elatise maksmise kohustusest vabastada. Selle nõude alusel saanuks kohus vabastada kostja temalt
25. oktoobrini 2009 väljamõistetud elatise maksmise kohustusest. Maakohus tegi talle esitatud nõuete alusel otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt vastuhagi, kuid mõistis varasemast väiksema elatise välja
26. oktoobrist 2009, mitte hagi ega vastuhagi esitamisest. Seda tehes rikkus maakohus TsMS § 439, sest tegi otsuse nõude kohta, mida ei olnud esitatud. Samas rikkus maakohus ka TsMS § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t 5, sest jättis lahendamata haginõude Harju Maakohtu
27. detsembri
28. a otsusega väljamõistetud elatise suurendamiseks ja vastuhaginõude sama lahendi alusel elatise maksmise lõpetamiseks. Ühtlasi on maakohtu otsuse selline resolutsioon vastuoluline, sest hagi rahuldamata jättes ei oleks maakohus saanud elatist üldse välja mõista. Kolleegium juhib tähelepanu, et kui maakohus leidis asja materjalide alusel, et hageja nõue on suunatud elatise saamisele ja kostja nõue elatise maksmisest vabanemisele ka pärast
29. oktoobrit 2009, pidi maakohus juhtima poolte tähelepanu vajadusele esitada nõue elatise saamiseks ka pärast
30. oktoobrit
32. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda pooltele võimalus täpsustada vastastikuseid nõudeid ning teha otsus poolte esitatud nõuete alusel. Maakohus peab lahendama hageja nõude suurendada Harju Maakohtu
33. detsembri
34. a otsusega väljamõistetud elatise suurust alates hagi esitamisest
35. detsembril 2008 kuni
36. oktoobrini
37. Samuti tuleb lahendada kostja vastuhaginõue vabastada kostja sama kohtuotsusega väljamõistetud elatise maksmisest alates vastuhagi esitamisest
38. aprillil 2009 kuni
39. oktoobrini
40. Kui hageja esitab nõude saada elatist ka pärast
41. oktoobrit 2009, tuleb lahendada ka see nõue. Asjaolu, et Harju Maakohus mõistis
42. detsembri
43. a otsusega välja elatise täisealiseks saanud lapse ema (eestkostja) kasuks, ei takista lahendada maakohtul praegust asja õigesti, s.o rahuldada hagi õige hageja suhtes.
44. Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, mida maakohus peab asja uuel läbivaatamisel arvestama.
45. juulil 2010 jõustunud

§ 230

järgi tunnistati seni kehtinud perekonnaseadus kehtetuks ning

§ 231

järgi jõustus uus perekonnaseadus, mis laieneb

§ 210

lg 1 järgi kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui selle seaduse rakendussätetes ei ole ette nähtud teisiti. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne uue perekonnaseaduse jõustumist, kohaldatakse

§ 210

lg 2 järgi üldjuhul siiski asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Eraldi rakendussäte on ette nähtud lahutatud abikaasa ülalpidamise puhuks (

§ 213). Muudele ülalpidamisnõuetele kohaldatava õiguse kohta erisätted puuduvad.

Ülalviidatud sätetest järeldab kolleegium, et kui elatisehagi, v.a lahutatud abikaasa elatisehagi, on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus 1. juulil 2010 jõustunud

§ 210lg 2 järgi mõista kuni 1.

juulini 2010 elatise välja enne

1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Alates
2. juulist 2010 tuleb

§ 210lg 1 järgi ülalpidamissuhtele kohaldada 1.

juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust ning mõista elatis välja

1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel. Seda tuleb maakohtul asja uuesti läbi vaadates selgitada ka pooltele.
2. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull