Obsah (16)

§ 645§ 101§ 137§ 65§ 128§ 161§ 139§ 29§ 641§ 637§ 111§ 106§ 115§ 127§ 138§ 197

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 641 lg 3 kohaldamise. Kuna maakohus tuvastas, et töö vastas lepingutingimustele, ei teki ka

§ 645lg-te 1 ja 3 kohaldamise küsimust.

Kostjal ei ole õigust keelduda

§ 101lg 1 p 2 alusel töö eest tasu maksmise kohustuse täitmisest.

Maakohus tuvastas, et kogu objekti tellijale üleandmise viivituse põhjustas muude põhjuste ja isikute hulgas hageja viivitus. Seda asjaolu ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Samas on ekslik maakohtu seisukoht, nagu välistaks see kahju hüvitamise nõude rahuldamise.

§ 137

lg 1 järgi vastutab hageja tööde üleandmisega viivitusest tingitud kostja lisakulude eest täies ulatuses sõltumata sellest, et ka mõni teine isik samal objektil mingite teiste tööde üleandmisega viivitas.

§ 137

näeb ette mitme kahju tekitaja solidaarvastutuse, st kahju saanud isik võib nõuda kahju täielikku või osalist hüvitamist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (

§ 65lg 1).

See kohaldub ka olukorras, kui mitme isiku tegevus toob kaasa sama kahju tekkimise. Tunnistaja A. Aruvälja ütlustega on tõendatud, et peatöövõtja ja kostja sõlmisid kokkuleppe, mille kohaselt ei nõudnud peatöövõtja kostjalt objekti üleandmisega viivitamise eest leppetrahvi ja kostja tegi viivituse hüvitamiseks tasuta töid. Maakohus tuvastas, et kostja tegi peatöövõtjale kohtule esitatud tabeli, pakkumuste ja arvete alusel (tl 87-89, 82�86, 90-102) 222 190 krooni eest lisatöid. Seega tekkis kostjal hageja ja teiste töövõtjate viivituse tõttu

§ 128lg-te 2 ja 3 tähenduses varaline kahju kostja märgitud 217 590 krooni ulatuses.

Kui hageja ja teised töövõtjad ei oleks viivitanud tööde tegemisega, oleks objekt antud tellijale üle tähtaegselt ning peatöövõtjal ei oleks tekkinud õigust nõuda kostjalt leppetrahvi või selle asemel tasuta lisatööde tegemist. Seega on tõendatud viivituse ja kostjal tekkinud kahju vaheline põhjuslik seos.

§ 161

lg 2 alusel tuleb kogu kahjust arvata maha maakohtu otsusega väljamõistetud leppetrahv 20 027 krooni 70 senti ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 197 562 krooni 30 senti. Tasaarvestades alates nõuete tekkimisest hageja 232 876 krooni 40 sendi suuruse tasunõude ning kostja 197 562 krooni 30 sendi suuruse kahju hüvitamise nõude ja leppetrahvi 20 027 krooni 70 senti, jääb kostja võlgnevuseks hagejale 15 286 krooni 40 senti. Kuna kostja sattus tasu maksmisega viivitusse

1. mail 2008, tuleb tasaarvestuse tulemusena saadud võlasummast 15 286 krooni 40 senti maksta kostjal hagejale
2. oktoobrini 2008 viivist 4340 krooni 94 senti (30 krooni 57 senti päevas) ja sealt edasi päevas viivist 0,2% täitmata põhikohustusest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Viivise suuruses (0,2% päevas) olid pooled lepingus kokku leppinud ja selle vähendamiseks ei ole põhjust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus rahuldas vastuhagi, tasaarvestas poolte kasuks väljamõistetud rahasummad, mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise tasaarvestuse tulemusena saadud summalt ja jättis menetluskulu poolte kanda. Tühistatud osas palus hageja teha uue otsuse või saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus hageja jätta menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamatult arvestamata hageja vastuväited vastuhagile. Hageja tõi menetluses esile, et tema vastutus piirdus

§-de 5 ja 161 ning töövõtulepingu p-de 13.1 ja 13.4 järgi leppetrahviga, millega nõustus ka maakohus. Ringkonnakohus jättis ilma igasugustele tõenditele viitamata põhjendamata, miks ta maakohtu otsust muudab ja hagejaga ei nõustu. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostjal tekkis hageja ja teiste töövõtjate viivituse tõttu

§ 128lg-te 2 ja 3 mõttes varaline kahju 217 590 krooni.

Isegi kui selline kahju oleks tekkinud, ei peaks hageja hüvitama kostjale kahju suuremas ulatuses kui temalt väljamõistetud leppetrahv. Lisaks tulnuks arvestada

§ 139

lg-tes 1 ja 2 sätestatuga, mille järgi tulnuks kahjuhüvitist vähendada kostja enda vastutuse võrra. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kas lisatööd, mida kostja peatöövõtjale tegi, olid põhjendatud. Mh sõlmis kostja peatöövõtjaga kokkuleppe leppetrahvi hüvitamiseks

1. aasta aprillis, kuid hageja sai sellest teada alles
2. juulil
3. Hagejale ei antud võimalust seista oma õiguste eest kahju vähendamisel.
4. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis õigesti hagejalt kostja kasuks kahjuhüvitise välja, viidates

§ 161lg-le 2 ja arvates kahjust maha leppetrahvi.

Ringkonnakohus põhjendas, miks ta loeb kahju tekkinuks, ning lähtus otsuses maakohtu tuvastatud asjaolust, et kogu objekti üleandmise viivituse põhjustas muude põhjuste ja isikute hulgas ka hageja viivitus. Hageja tugineb

§-le 139 esimest korda alles oma kassatsioonkaebuses. Kostja esitas ka vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis vastuhagi osaliselt rahuldamata ja muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Vastukassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud kostja kahjunõude rahuldamata jätmisel vääralt

§ 29, § 641 lg-t 3 ja § 645 lg-d 1 ja 3.

Kostja kandis hageja ebakvaliteetse töö tõttu kulutusi. Lepingu järgi tuli hagejal teha akvaariumide terviklahendus. Hageja ei kontrollinud jooniste vastavust tegelikule olukorrale, mistõttu ei vabanenud ta

§ 641lg 3 alusel vastutusest.

Töövõtulepingut tõlgendades saab asuda seisukohale, et hageja pidi valmistama nii akvaariumid kui ka need paigaldama. Kuna kostja pidi tegema paigaldamisel lisatöid, vastutab hageja nende kulutuste eest.

§ 645

lg-te 1 ja 3 järgi ei saa hageja tugineda asjaolule, et kostja esitas töö kohta pretensioonid hilinenult ja et hilinemise tõttu ei vastuta hageja kostja ees kahju hüvitamise eest. Kohtud rahuldasid põhjendamatult hageja lepingutasunõude ja kohaldasid vääralt

§ 101lg 1 p 2 ja § 111 lg-t 1.

Hageja ei andnud kostjale üle nõuetekohaselt tehtud töid. 11. Hageja vaidles vastukassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja kahjuhüvitisenõue on põhjendamatu. Kostja väidetavalt tehtud lisakulud ei ole põhjuslikus seoses hageja tegevusega ja nende kulutuste kandjaks ei saa olla üksnes hageja. Asjakohatu on kostja viide

§ 29lg 4, § 641 lg 3 ja § 645 lg-te 1 ja 3 kohaldamise vajadusele.

Kostjal ei ole õigust keelduda oma kohustuste täitmisest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi ise uue otsuse, millega rahuldas vastuhagi kahju hüvitamise nõudest 197 562 krooni 30 sendi suuruse osa (resolutsiooni p 2.2), tasaarvestas poolte nõuded (resolutsiooni p 2.4) ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 4340 krooni 94 senti (resolutsiooni p 2.5), samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 alusel ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata ja kostja vastukassatsioonkaebus rahuldamata.
2. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus rahuldas kostja kahju hüvitamise nõudest 197 562 krooni 30 sendi suuruse osa. Seda tehes vaidlustas hageja ka poolte nõuete tasaarvestuse, viivisearvestuse ja kohtukulude jaotuse. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja lepingutasu 232 876 krooni 40 senti, samuti osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise. Lisaks vaidlustas kostja ringkonnakohtu otsuse ka osas, millega ringkonnakohus ei rahuldanud kostja vastuhagi kahju hüvitamise nõude 75 345 krooni suurust osa. Ühtlasi vaidlustas kostja ka menetluskulude jaotuse. Maa- ega ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja leppetrahv 20 027 krooni 70 senti. Kolleegium käsitleb esmalt hageja lepingust tulenevat tasunõuet, seejärel kostja kahju hüvitamise nõudeid ning viimaks hagi ja vastuhagi rahuldamisel poolte rahuldatud nõuete tasaarvestamist.
3. Kolleegium ei nõustu kostja vastukassatsioonkaebuse väitega, et kohtud rahuldasid vääralt hageja lepingutasunõude. Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid TsMS § 689 lg 5 järgi korrata. Hageja tasunõude rahuldamise esmase eeldusena tuli asjas kindlaks teha, kas lepingutasu on sissenõutavaks muutunud. Alama astme kohtud tuvastasid menetlusõiguse norme järgides, et hageja tegi lepingus kokkulepitud tööd, andis need kostjale üle ning kostja võttis tööd
4. aprillil 2008 vastu ega esitanud kokkulepitud aja jooksul tööde kohta pretensioone. Hageja esitas tehtud tööde kohta arved ning kostja pidi arved tasuma.

§ 637

lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue üldjuhul sissenõutavaks töö valmimisest, kuid kui pooled on kokku leppinud töö vastuvõtmise, muutub töövõtja tasunõue

§ 637lg 4 järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks.

Pooled leppisid lepingu p-s 14 kokku tööde vastuvõtmise korra, seega muutus kostja tasu maksmise kohustus sissenõutavaks tööde üleandmis-vastuvõtuakti allkirjastamisest 29. aprillil 2008.

§ 111

järgi võib küll tasu maksmisest keelduda ebaoluliste puuduste korral ulatuses, mis tõenäoliselt võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks ja sellega seotud kulutuste ja muu kahju hüvitamiseks (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33, 34 ja Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 31), kuid praeguses asjas tuvastasid kohtud menetlusõiguse norme järgides, et hageja tegi kokkulepitud töö puudusteta. Kostja ei ole vastukassatsioonkaebuses esile toonud, milles seisnes alama astme kohtutes menetlusõiguse normi rikkumine.

1. Ekslik on ka kostja arusaam, et hageja pidi talle hüvitama akvaariumide ja muude sisustuselementide kokkusobimatusest tingitud lisatööde maksumuse. Maakohus tuvastas, et hageja andis üle puudusteta töö ja ringkonnakohus nõustus sellega. Kostja ei ole vastukassatsioonkaebuses ka selles küsimuses nimetanud, milles seisnes menetlusõiguse normi rikkumine alama astme kohtutes. Ringkonnakohtu otsus on hageja selle kahjunõude osas seaduslik ja põhjendatud ning kolleegium ei pea vajalikuks ringkonnakohtu põhjendusi korrata.
2. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis hagejalt kostja kasuks kahjuhüvitist välja mõistes tähelepanuta hageja vastuväited vastuhagile. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg-t 5, mille järgi peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, mh seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust, ning kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõigi väidete ja vastuväidete kohta. Kostja nõudis vastuhagis, et hageja hüvitaks talle lisaks poolte lepingus kokkulepitud leppetrahvile ka kahju, mis kostjal tekkis seetõttu, et hageja viivitas töö üleandmisega. Kostja väitel olid muud tööd õigel ajal valmis, kuid hageja viivituse tõttu hilines kostja peatöövõtjale tööde üleandmisega ning pidi seetõttu maksma kostja ja peatöövõtja vahel sõlmitud lepingu alusel peatöövõtjale leppetrahvi. Kostja ja peatöövõtja kokkuleppel asendati leppetrahv kostja tasuta lisatöödega, mille väärtus oli 217 590 krooni. Hageja vaidles kahju hüvitamise nõudele vastu. Hageja väitel valmisid akvaariumide klaasist osad tähtaegselt ning muude mööblidetailide paigaldamine ei sõltunud sellest, kas akvaariumid on veega täidetud või mitte. Hageja viivitus oli tingitud kostja käitumisest. Kostja ei ole täpsustanud, millal pidi ta ise mööblidetailide paigaldamise lõpetama. Tõendatud ei ole, et peatöövõtja nõudis kostjalt leppetrahvi just hageja viivituse tõttu. Hagejale teadaolevalt esitas peatöövõtja kostjale leppetrahvinõude kõikide kostja rikutud kohustuste eest. Hageja vastutus kostja ees oli

§ 106lg 1 alusel lepingu p-s 13.1 piiratud leppetrahvi summaga.

Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et üksnes hageja viivitus tingis kogu objekti üleandmise viivituse. Hinnates asjas esitatud tõendeid, tuvastas maakohus, et tähtaega ületasid mitmed alltöövõtjad. Sellest johtuvalt asus maakohus seisukohale, et kogu objekti üleandmise viivitus oli tingitud mitmetest põhjustest ja isikutest, sh hageja viivitusest. Samas leidis maakohus, et kuna pooled piirasid lepingu p-s 13 töö valmistamisega viivitamise korral kahju hüvitamise nõuet leppetrahvi ulatusega, ei saa kostja nõuda hagejalt suuremat kahjuhüvitist kui leppetrahv. 17. Iseenesest on õige ringkonnakohtu käsitus, et töövõtjad võivad vastutada tööde üleandmisega viivitamisega tellijale tekitatud sama kahju eest solidaarselt. Solidaarkohustus tekib

§ 65

lg 2 järgi juhul, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel.

§ 137

lg 1 näeb ette, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Samas nende omavahelises suhtes jaguneb

§ 137

lg 2 järgi vastutus, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab. Seega võivad ka alltöövõtjad vastutada

§ 137

lg 1 alusel solidaarselt peatöövõtjale tekitatud sama kahju eest ning peatöövõtjal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue kas ühe või mitme töövõtja vastu, kes sama kahju eest vastutavad. Kui üks alltöövõtja hüvitab peatöövõtjale kogu kahju, saab ta teistelt alltöövõtjatelt, kes samuti vastutavad sama kahju tekitamise eest, nõuda nende osa hüvitamist

§ 137

lg 2 järgi, s.o võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige iga alltöövõtja kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.

§ 137

ei ole iseseisvaks nõudealuseks, mille alusel saaks kahju hüvitamist töövõtjatelt nõuda. Selleks et kahjuhüvitist saada, peab töövõtja eelkõige olema rikkunud lepingust tulenevat kohustust ning selle kohustuse rikkumise tagajärjel peab olema lepingu teisele poolele tekkinud kahju. Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja

§ 115

järgi koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada. Kahju hüvitamise eesmärk on

§ 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju ei tule

§ 127

lg 2 järgi hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab

§ 127

lg 3 järgi hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Isik peab

§ 127

lg 4 järgi hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad

§ 137lg 1 järgi hüvitise maksmise eest solidaarselt.

Kui tekkinud kahju eest võivad vastutada erinevad isikud ja on kindlaks tehtud, et kahju võis tekitada neist igaüks, võib

§ 138lg 1 järgi nõuda kahju hüvitamist neilt kõigilt.

Sellisel juhul vabaneb kahju hüvitama kohustatud isik

§ 138

lg 2 järgi vastutusest, kui ta tõendab, et tema kahju ei tekitanud, ja

§ 138

lg 3 järgi võib igalt isikult nõuda kahju hüvitamist määral, mis vastab tõenäosusele, mil määral isik võis kahju tekkimise põhjustada. Kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse

§ 139

lg 1 järgi kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. 18. Praeguses asjas esitatud asjaoludest nähtub, et peatöövõtja palus kostjal kui alltöövõtjal hüvitada tööde üleandmisega viivitamise tõttu tekkinud kahju kokkulepitud leppetrahvi ulatuses ning kahju hüvitati tasuta tööde tegemise ja kaupade üleandmisega. Kostja väitel põhjustas viivituse hageja ja seetõttu peab hageja kostjale selle kahju hüvitama. Kuna maakohus asus asjas esitatud tõendite alusel seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et hageja tekitas talle 217 590 krooni suuruse kahju, pidi ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust tühistades hindama kõiki asjas esitatud tõendeid ja põhjendama, miks ta asub maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks asja lahendades tuvastanud kahjuhüvitise väljamõistmiseks olulised asjaolud. Maakohus leidis, et kogu objekti üleandmisega viivitamise põhjustasid mitmed asjaolud ja isikud, sh hageja viivitus. Maakohus tuvastas, et hageja viivitas tööde üleandmisega 21 päeva. Asjas ei ole tuvastatud, kas ja kui palju sattus kostja hageja viivituse tõttu ise viivitusse peatöövõtja ees. Ringkonnakohus märkis paljasõnaliselt, et kui hageja ja teised töövõtjad ei oleks viivitanud oma tööde tegemisega, oleks objekt antud tellijale üle tähtaegselt ning peatöövõtjal ei oleks tekkinud õigust nõuda kostjalt leppetrahvi või selle asemel tasuta lisatööde tegemist. Kolleegium leiab, et hagejalt kahjuhüvitise väljamõistmiseks tuli ringkonnakohtul tuvastada, kas ja kui pikalt viibis kogu objekti üleandmine peatöövõtjale seetõttu, et hageja andis oma tööd kostjale üle 21-päevase hilinemisega. Kui kostja hüvitas peatöövõtjale oma viivituse tõttu 217 590 krooni, ei tähenda see veel seda, et hageja vastutab kogu peatöövõtjale hüvitatud kahju eest. Hageja vastutab üksnes oma rikkumisega põhjustatud kahju eest. Kui hagejaga samal ajal olid kostja ees viivituses ka teised töövõtjad, siis vastutavad nad

§ 137

lg 1 järgi sellise kahju eest solidaarselt, kuid mitte oma viivitusega põhjustatud kahjust suuremas ulatuses. Õige ei ole ka ringkonnakohtu arusaam, et maakohus jättis kahjuhüvitise nõude rahuldamata, kuna kahju tekkimise eest vastutas mitu isikut. Maakohus leidis, et hageja on tööde üleandmisega viivitanud, kuid ta ei vastuta poolte lepingu p 13 järgi viivituse tõttu tekkinud kahju eest suuremas ulatuses kui leppetrahv. Ringkonnakohus jättis kahjuhüvitist välja mõistes põhjendamatult tähelepanuta hageja väite, et kostja kahjunõue oli lepingu p 13 järgi piiratud. Kui pooled leppisid lepingu p-s 13 kokku, et hageja vastutab oma viivitusega tekkinud varalise kahju eest üksnes leppetrahvi ulatuses, tuleb seda kostja kahjunõuet lahendades arvestada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb lepingut

§-s 29 sätestatud põhimõtteid arvestades tõlgendada ja selgitada, kas pooled leppisid lepingu p-s 13 kokku piiratud vastutuses või tuleb hagejal

§ 161lg 2 järgi hüvitada kahju ka leppetrahvi ületavas osas.

19. Kolleegium juhib tähelepanu, et ringkonnakohus tasaarvestas hagi ja vastuhagi osaliselt rahuldades vääralt poolte nõuded ja mõistis seetõttu hageja kasuks põhjendamatult välja väiksema viivise. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi kohtuotsuse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja lepingutasu ja selle maksmisega viivitamise eest viivise. Kostja palus vastuhagis mõista hagejalt välja leppetrahvi ja kahjuhüvitise. Kolleegium leiab, et sellises olukorras peab kohus esmalt TsMS § 438 lg 1 järgi otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded. Seejuures ei ole TsMS § 445 lg 1 teise lause alusel kohtu tehtud tasaarvestusel samasuguseid õiguslikke tagajärgi nagu poole tasaarvestusavaldusel, mis võib iseenesest sisalduda ka kohtule esitatud menetlusdokumendis. Sellest tulenevalt ei kohaldu TsMS § 445 lg 1 teise aluse alusel kohtu tehtud tasaarvestuse korral ka

§ 197

lg 2, mille järgi lõpevad üldjuhul tasaarvestuse poolte nõuded tasaarvestuse tulemusena kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. 20. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Kuna kolleegium jätab vastukassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja kaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse osaliselt ja asi saadetakse selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa