Obsah (6)

§ 238§ 326§ 62§ 347§ 390§ 408

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-92-10 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 3. november 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Han

§ 238lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ja liitkaristuseks mõisteti neli kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a kohtuotsusega (kriminaalasi 1-09-19187) mõistetud vangistuse ärakandmata osa - s.o 2 kuu ja 19 päeva võrra ja ärakandmisele kuuluvaks lõplikuks liitkaristuseks loeti 6 kuud ja 19 päeva vangistust algusega
3. märtsist
5. I.I. esitas Harju Maakohtu
6. juuni
7. a otsuse peale apellatsiooni, milles vaidlustas karistusaja pikkust. Ta märkis, et kuna kriminaalasjas 1-09-19187 oli temalt vabadus võetud tegelikult juba tema kinnipidamisega
8. märtsil 2010, mitte aga
9. märtsil 2010, nagu on ekslikult kirjas Harju Maakohtu
10. aprilli
11. a kohtumääruses, siis tuleb tema karistusajast maha arvata ka need 3 päeva ja seega tuleb tema karistusaja alguseks lugeda
12. märts
14. Tallinna Ringkonnakohus leidis eelmenetluses, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja jättis
15. augustil
16. a tehtud kohtumäärusega selle

§ 326lg 2 teise lause alusel läbi vaatamata.

Kohtumääruse kohaselt puuduvad võimalused maakohtu otsuse muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata süüteo toimepanemise sisulisi asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistuse pikkus. Kohtukolleegium nentis, et I.I-le mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 nõuetega ja väljakujunenud karistuspraktikaga. Samas ei nõustunud kolleegium mõistetud karistusest 3 päeva maha arvama, märkides, et kuigi KarS § 68 lg 1 kohaselt tuleks tõepoolest eelvangistuses viibitud aeg arvata karistusaja hulka, puuduvad käesoleva kriminaalasja materjalides tõendid selle kohta, et I.I. oleks juba

1. märtsil 2010 kahtlustatavana kinni peetud ja et tema suhtes oleks kohaldatud tõkendina vahistamist. Kriminalasja materjalide kohaselt on I.I.
2. märtsil 2010 üle kuulatud kahtlustatavana (tlk 12-15) ja samal päeval on ta taotlenud lühimenetluse kohaldamist (tlk 16). Nähtuvalt
3. aprilli 2010 kohtumäärusest (tlk 43-45) on kohus KarS § 69 lg 6 alusel pööranud täitmisele Harju Maakohtu
4. detsembri 2009 otsusega mõistetud ja osaliselt ärakandmata karistuse, s.o vangistuse 2 kuud 19 päeva, lugedes karistusaja alguseks
5. märtsi
6. Ka kohtuotsusest ei nähtu, et I.I. oleks enne
7. märtsi 2010 eelvangistuses viibinud. Seega on apellatsiooni väited eelvangistuses viibimise aja kohta paljasõnalised ja tõendamata. Neil asjaoludel ja lähtuvalt

§ 326lg-st 2 leidiski kohtukoosseis üksmeelselt, et I.I.

apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja jättis selle läbi vaatamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. augusti
3. a määruse peale esitas määruskaebuse I.I. kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann. Määruskaebuses leitakse, et ringkonnakohus on ebaseaduslikult jätnud apellatsiooni läbi vaatamata. Kaitsja märgib, et Harju Maakohtu
4. juuni
5. a otsusega kohtuotsuste kogumi eest mõistetud liitkaristuse kandmise aja alguspäevaks tuleb lugeda
6. märts 2010, mitte aga
7. märts
8. Kriminaalasja nr 1-09-19187 materjalidest nähtub üheselt, et tagaotsitav I.I. peeti kinni
9. märtsil 2010 kell 15.20 ja paigutati Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna politseijaoskonna kinnipidamiskambrisse eesmärgiga suunata ta Tallinna Vanglasse kandma karistust Harju Maakohtu
10. detsembri
11. a kohtuotsuse alusel. I.I. saabus Tallinna Vanglasse
12. märtsil
13. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
14. Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg-s 5 sätestatu ja kohtupraktikas korduvalt toonitatu kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. See keeld puudutab eeskätt kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga seonduvaid ja tõendamisesemega (

§ 62) hõlmatavaid asjaolusid.

Kuid lisaks kriminaalmenetluse esemeks olevatele faktilistele asjaoludele puututakse kriminaalasja menetlemisel kokku ka mitmesuguste menetluslikku laadi faktiliste asjaoludega, mis kajastavad erinevate menetlustoimingutega (tõendite kogumisele või kriminaalmenetluse tagamisele suunatud menetlustoimingutega, aga ka näiteks taotluste ja kaebustega) seonduvat. Kuna kriminaalmenetlus peab kulgema seadusega määratud vormis ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine välistab menetlustoimingu või ka kriminaalmenetluse mingi staadiumi legitiimsuse, siis ei saa ka menetluslikku laadi faktiliste asjaolude tähendust alahinnata. Oluline on siiski silmas pidada, et kooskõlas

§ 62

lg-ga 2 võidakse menetluslikku laadi faktilisi asjaolusid tuvastada ka nn vabatõendite (näiteks mingis teises, kuid käesolevaga seonduvas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse) alusel ja et tulenevalt

§ 347

lg 2 p-st 6 ja § 321 lg 2 p-st 5 on võimalik taotleda menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamist kõrgema astme kohtu poolt ka tuginevalt sellistele dokumentidele, mida antud kriminaalasja toimikus ei sisaldu.

1. Arvestades ühelt poolt eelmises punktis märgitut ning teiselt poolt asjaolu, et nii I.I. apellatsioonis kui ka tema kaitsja vandeadvokaat J. Grossmanni määruskaebuses märgitu kohaselt on I.I. karistusaja hulka jäetud ebaseaduslikult arvamata ajavahemik käesoleva aasta
2. märtsist kuni
3. märtsini, pidas kriminaalkolleegium vajalikuks nõuda välja kriminaalasja nr-1-09-19187 toimiku I.I. ja tema kaitsja väidete õigsuse kontrollimiseks.
4. Kontrolli tulemina
5. oktoobril 2010 ilmnes, et I.I. oleks pidanud kinnipidamiskohast vabanema juba 2 päeva pärast - seega
6. oktoobril
7. Arvestades ühelt poolt

§ 390

lg-st 2 lähtuvaid Riigikohtu pädevuspiiranguid määruskaebemenetluses, millest tulenevalt ei oleks määruskaebuse esemeks olevat küsimust saanud kahe päevaga (seega 15. oktoobriks 2010) lõplikult lahendada ning soovides samas vältida I.I. vabadusõiguse rikkumist, lähtus kriminaalkolleegium

§-st 392, peatas

1. oktoobri
2. a määrusega kohtuotsuse täitmise I.I. suhtes alates
3. oktoobrist ja vabastas ta sellest kuupäevast karistuse kandmisest. II
4. Nii nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse p-s 5, jõustus Harju Maakohtu
5. aprilli
6. a kohtumäärus, milles oli 3 päeva võrra eksitud I.I-lt vabaduse võtmise aja märkimisel, selle määruse tegemisest 10 päeva möödumisel, sest lisaks kohtunikule ei märganud eksitust tähtaegselt ka I.I. ja tema kaitsja - vandeadvokaat J. Grossmann. Kui lähtuda

§ 408

lg-st 1, siis ei peaks seda kohtumäärust saama põhimõtteliselt vaidlustada (seega ka mitte muuta) muul viisil kui vaid teistmismenetluse tulemina. 14.

§-s 413 sätestatust siiski nähtub, et kohtuotsuste konkurentsi juhtudel on seadusandja pidanud nii võimalikuks kui ka vajalikuks sisuliselt korrigeerida

§ 408

lg-s 1 sätestatut: täitmiskohtuniku poolt vähemalt ühe jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuse kaetuks lugemine teise jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistusega tähendab sisuliselt kahtlemata jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuse korrigeerimist väljaspool teistmismenetlust.

§-s 413 sätestatud kohustuse täitmisel peab täitmiskohtunik vältimatult välja nõudma kõik jõustunud ja omavahel konkureerivad kohtulahendid ning põhjendatud kahtluste tekkimisel ka vastavad kriminaaltoimikud.

1. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik loogiliselt põhjendada, miks ei peaks ülalnimetatud täitmiskohtuniku kohustus laienema ka kriminaalasja arutavale kohtunikule, kel tuleb asuda erinevate kohtuotsustega mõistetud karistusi liitma. Puudub alus teha etteheiteid Harju Maakohtu poolt
2. juuni
3. a lühimenetluses tehtud kohtuotsusele, sest lühimenetluses ei tõstatanud keegi - sealhulgas ka mitte süüdistatav ega tema kaitsja - varasemas kohtulahendis märgitud ja liitmisele kuuluva karistuse kandmise algusaja väärast märkimisest selles kohtulahendis. Küll aga oleks ringkonnakohus, vaadates läbi I.I. poolt Harju Maakohtu
4. juuni
5. a otsuse peale esitatud apellatsiooni, pidanud välja nõudma kriminaalasja nr 1-0919187 kriminaaltoimiku ja kontrollima I.I. väidete õigsust. Kolleegium leiab, et selliseid - vabadusõiguse rikkumisele viitavaid apellandi väiteid ei saa ilma nende õigsust kontrollimata tunnistada ilmselt põhjendamatuteks.
6. I.I. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks summas 300 krooni (sh käibemaks 50 krooni). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
7. detsembri
8. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja 21 rahuldada ja jätta see riigi kanda.
9. Lähtudes eeltoodust ja kooskõlas

§ 390lg-ga 1 ja § 361 p-ga 6 tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 31.

augustil 2010. a tehtud kohtumääruse ja saadab kriminaalasja ringkonnakohtule apellatsiooni korras sisuliseks arutamiseks. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris