Obsah (7)

§ 289§ 2172§ 73§ 5§ 288§ 201§ 2

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-84-10 Otsuse kuupäev 3. november 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiri

§ 289järgi ja 15.

märtsist 2007

§ 2172lg 1 järgi) kokkuvõtlikult selles, et tema H SA pearaamatupidajana, s.o ametiisikuna Kr

K § 160 mõttes, tegutsedes eesmärgiga riisuda H SA vara, tegi või lasi teha H SA pangakontodelt alusetuid ülekandeid kogusummas 868 260 krooni 20 senti. Selle teo pani E.H. toime ajavahemikul

1. novembrist 1999 kuni
2. novembrini
3. Täpsemalt kasutas E.H. talle kui pearaamatupidajale antud juurdepääsu H SA pangakontodele ja tegi või lasi teha nendelt ülekandeid erinevate enda ja V.K. kontrolli all olevate juriidiliste isikute pangakontodele. Ülekantud raha võttis E.H. saaja kontolt sularahas välja ja omastas selle. Kõnealuste ülekannete selgitusena olid märgitud fiktiivsete arvete numbrid. Selliste arvete alusel ei ole H SA-le teenuseid osutatud ega kaupu tarnitud. Raha tegeliku saaja varjamiseks olid ülekannetes raha saajana märgitud teised isikud. Lisaks kandis E.H.
4. juulil 2001.a õigusliku aluseta H SA arvelduskontolt 530 krooni talle määratud parkimistrahvi katteks. Süüdistuse kohaselt rikkus E.H. oma tegevusega
5. a töölepingu seaduse § 48 lg 3 ja sihtasutuste seaduse § 1 lg 1 nõudeid, tekitades sellega H SA-le materiaalset kahju üldsummas 868 260 krooni 63 senti. Eelkirjeldatud viisil põhjustas E.H. oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamisega olulise kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele ja huvidele, s.t pani toime KrK § 161 (

§ 289) järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Alates 15. märtsist 2007 on E.H. tegu karistatav

§ 2172järgi. 2. Samas kriminaalasjas anti kohtu alla ka V.T. süüdistatuna Kr

K § 161 järgi ja V.K. süüdistatuna KrK § 161 - § 17 lg 6 järgi. Harju Maakohtu

1. juuni
2. a määrusega eraldati kriminaalasjast eraldi menetlusse materjalid V.T. puudutavas osas. Maakohtu
3. juuni
4. a määrusega lõpetati prokuröri taotlusel kriminaalmenetlus V.K. suhtes KrMS § 202 lg 1 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega kohustati V.K. tasuma riigile 12 500 krooni.
5. Harju Maakohtu
6. märtsi
7. a otsusega tunnistati E.H. KrK § 161 (

§ 289

; § 2172) järgi süüdi ja teda karistati üheaastase vangistusega, mis jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Sama otsusega mõisteti E.H-lt X Ülikooli tsiviilhagi katteks välja 868 230 krooni 63 senti. Maakohus leidis, et E.H-le süüdistuses etteheidetav tegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Samuti leidis kohus, et kuna süüteoga on tekitatud kahju summas 868 260 krooni 63 senti ning alates

1. maist 2005 on H X Ülikooli instituut, on X Ülikooli tsiviilhagi põhjendatud.
2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E.H. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Meelis Masso, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja E.H. õigeksmõistmist ning X Ülikooli tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Alternatiivselt taotles kaitsja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule või tsiviilhagi rahuldamist väiksemas ulatuses.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus täies ulatuses, E.H. mõisteti KrK § 161 järgi õigeks ning kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Ringkonnakohus tühistas ka Harju Maakohtu
6. juuni
7. a määruse, millega oli kriminaalmenetlus V.K. suhtes KrMS § 202 alusel lõpetatud, ja mõistis V.K. KrK § 161 - § 17 lg 6 järgi õigeks. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 5.1 Lähtudes

§ 5lg-st 2 tuleb E.H.

suhtes kohaldada 15. märtsil 2007 jõustunud

§ 288

redaktsiooni ulatuses, milles see on käsitatav kergema karistusseadusena.

§ 288(15.

märtsist 2007 kehtivas redaktsioonis) kohaselt ei ole E.H. kui eraõigusliku juriidilise isiku pearaamatupidajat enam võimalik käsitada ametiisikuna ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu mõttes. Seega on tema vastutus KrK § 161 järgi välistatud. 5.2 Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid nii 1. septembrini 2002 kehtinud KrK § 161 kui ka 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 kehtinud

§ 289suhtes erinormi.

Kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades enne

1. septembrit 2002 toime näiteks riisumise omastamise või raiskamise teel, tuli teda karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest. (Vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1100-09.) E.H-le süüksarvatud teod vastasid nende toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 tunnustele. Järgnevalt tulnuks kontrollida, kas E.H. tegu on
2. septembrist 2002 karistatav

§ 201järgi.

Vallasasja tunnustele mittevastav vara (sh pangakontol olev raha) on käsitatav omastamise objektina küll enne

1. septembrit 2002 kehtinud KrK § 1411 järgi ja alates
2. jaanuarist 2004 kehtiva

§ 201redaktsiooni järgi, kuid mitte 1.

septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud

§ 201kohaselt.

Seetõttu on

§ 2011. septembrist kuni 31.

detsembrini 2003 kehtinud redaktsioon E.H. teo karistatavust välistavaks seaduseks. Asjaolu, et aastatel 2002-2003 kehtinud

§ 201redaktsioon välistas E.H. vastutuse Kr

K § 1411 järgi, ei anna alust tema süüdistamiseks KrK § 161 järgi. Lähtuda tuleb sellest, et E.H. käitumine vastas selle toimepanemise ajal varavastase kuriteo tunnustele. 5.3 KrMS § 340 lg 3 alusel apellatsiooni piiridest väljudes asus ringkonnakohus seisukohale, et E.H. kui kuriteo täideviija õigeksmõistmise tõttu tuleb tühistada ka Harju Maakohtu

1. juuni
2. a määrus, millega lõpetati avaliku menetlushuvi puudumise tõttu kriminaalmenetlus V.K. suhtes. V.K. süüdistati E.H. ametiseisundi kuritarvitamisele kaasaaitamises. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör Janar Luts, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhistused on kokkuvõtlikult järgmised. 6.1 Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et E.H. suhtes tuleb

§ 5

lg-st 2 lähtuvalt kohaldada

§ 288

uut redaktsiooni.

§ 5

lg 2 kohaldub üksnes siis, kui süüdistatavale etteheidetava teo karistamisväärsus langeb täielikult ära, mitte ei muutu üksnes teo kvalifikatsioon. E.H. süüdistatakse teos, mis toimepanemise ajal oli karistatav KrK § 161 järgi, alates 1. septembrist 2002

§ 289järgi ja alates 15.

märtsist 2007

§ 2172järgi. E.H. H SA pearaamatupidajana oli ametiisik nii teo toimepanemise ajal kehtinud Kr

K § 160 kui ka 1. septembril 2002 jõustunud

§ 288mõttes.

Alates 15. märtsist 2007, mil ametiseisundi kuritarvitamise kuriteokoosseis dekriminaliseeriti, on tema tegu süüdistusakti järgi kvalifitseeritud usalduse kuritarvitamisena

§ 2172lg 1 järgi.

Riigikohus on asjas nr 3-1-1-83-05 selgitanud, et materiaalõiguslikust aspektist ei ole oluline, kas teo ajal kehtinud kuriteokoosseis ja koosseis, mille järgi on tegu subsumeeritav karistusseadustiku järgi, on tunnuste poolest täielikult kokkulangevad või mitte. Seega oli E.H. tegu karistatav selle toimepanemise ajal, on karistatav käesoleval hetkel ning oli karistatav ka nende ajahetkede vahele jääval ajavahemikul. Ringkonnakohtu mõttekäik on ebaõige juba seetõttu, et 15. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku muudatustega ei muudetud mitte üksnes

§-s 288 sisalduva ametiisiku legaaldefinitsiooni, vaid tunnistati ka kehtetuks

§-s 289 sätestatud ametiseisundi kuritarvitamise koosseis. Seega tulnuks ringkonnakohtu loogikat järgides E.H. õigeks mõista mitte selle tõttu, et muudeti ühte koosseistunnust, vaid põhjusel, et kehtetuks tunnistati kogu kuriteokoosseis. Selline lähenemine ei oleks aga kooskõlas seaduse ega Riigikohtu praktikaga. 6.2 Omastamine KrK § 1411 mõttes oli ametiseisundi kuritarvitamise (KrK § 161) suhtes erinorm. Kuna vallasasja tunnustele mittevastav vara (sh pangakontol olev raha) oli käsitatav omastamise objektina küll enne 1. septembrit 2002 kehtinud KrK § 1411 ja 1. jaanuarist 2004 kehtiva

§ 201redaktsiooni järgi, kuid mitte 1.

septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud

§ 201

kohaselt, siis on E.H-le esitatud süüdistus üldnormi ehk ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu järgi. Seda põhjusel, et tema tegu ei vastanud erinormi tunnustele. 6.3 Ringkonnakohtul puudus seaduslik alus V.K. õigeksmõistmiseks, sest V.K. suhtes oli apellatsioonimenetluse ajaks kriminaalmenetlus lõpetatud ja ta polnud käesolevas asjas enam süüdistatav. Seega ei saanud Tallinna Ringkonnakohus tema suhtes mingit menetlusotsust vastu võtta. KrMS §-st 337 ei tulene, et ringkonnakohus oleks pädev tühistama maakohtu poolt kohtumenetluse käigus tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ja mõistma õigeks isikut, kes pole enam süüdistatav. Harju Maakohtu

1. juuni
2. a määrus V.K. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise kohta jõustus selle tegemisest ega ole tühistatav määruskaebe korras (KrMS § 385 p 7) ega muus menetluses. V.K. on täitnud talle kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega pandud kohustuse tasuda riigituludesse 12 500 krooni. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas nimetatud summa tuleks V.K-le tagastada.
3. Kassatsioonivastuses palub E.H. kaitsja M. Masso jätta kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata ning hüvitada E.H-le kassatsioonimenetluses kantud kulud advokaadi õigusabile summas 21 600 krooni (sh käibemaks 3600 krooni). Kaitsja põhiväited on järgmised. 7.1 Ringkonnakohtu seisukoht
4. märtsil 2007 jõustunud

§-st 288 kui karistust kergendavast seadusest on kooskõlas kriminaalõiguse teoorias valitseva nn konkreetse käsitlusviisiga, mille järgi tuleb karistust kergendavaks seaduseks pidada seadust, mis võimaldab konkreetsel juhul teha süüdlase suhtes kergema otsuse (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-24-97). 7.2 Seoses prokuröri väitega, et E.H. tegu on käesoleval ajal kuriteona karistatav

§ 2172

järgi, tuleb märkida, et süüdistusest ja kohtuotsusest ei nähtu, millisele

§ 2172lõikele ja alternatiivile süüdistus tugineb.

Isikule usaldatud vara vahetu enda või kolmanda isiku kasuks pööramine ei ole vara käsutamine

§ 2172lg 1 alt 1 mõttes.

Õiguslikult on ebapiisav kassatsioonis väljendatud seisukoht, et E.H. tegu on käesoleval ajal karistatav

§ 2172lg 1 järgi.

Süüdistuses ega maakohtu otsuses ei ole näidatud ja põhistatud E.H. pädevust H SA vara suhtes, selle tekkimise alust ega ka konkreetset sisu, nagu seda nõuab kohtupraktika (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-4-08, p 25). 7.3 Prokurör on jätnud tähelepanuta, et E.H-le süüksarvatud teod vastasid nende toimepanemise ajal KrK § 1411 tunnustele ja sellest tulnuks süüdistatava käitumise hindamisel ka lähtuda. Asjaolu, et aastatel 20022003 kehtinud

§ 201redaktsioon välistas E.H. karistamise Kr

K § 1411 järgi varavastases kuriteos, ei anna alust esitada talle süüdistust ametialases kuriteos KrK § 161 järgi. Omastamine on ametiseisundi kuritarvitamisega võrreldes oluliselt erinev kuriteokoosseis. 7.4 Kriminaalasja saatmine ringkonnakohtule uueks arutamiseks rikuks E.H. õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Menetluse senine pikaajaline kestus ei ole tingitud E.H. käitumisest. Toimiku materjalidest ei nähtu, et E.H. oleks kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud või takistanud tahtlikult menetluse läbiviimist. Ühtegi kohtuistungit ei ole seni E.H.st tulenevatel põhjustel edasi lükatud. E.H. on pidanud pika aja jooksul taluma kriminaalmenetlusega kaasnevaid piiranguid. 7.5 Ringkonnakohus mõistis põhjendatult V.K. õigeks. Osutades Riigikohtu määrusele asjas nr 3-1-1-57-04, märgib kaitsja, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus rikub V.K. subjektiivseid õigusi ja selle määruse tühistamata jätmine oleks V.K. suhtes äärmiselt ebaõiglane. Ringkonnakohtu seisukoht on kooskõlas kuriteost osavõtu aktsessoorsuse põhimõttega. Kuna Ringkonnakohus tuvastas E.H. käitumises kuriteokoosseisu puudumise, siis puudub ka V.K. käitumises ametiseisundi kuritarvitamisele kaasaaitamise koosseis. Kaitsja möönab, et pärast E.H. õigeksmõistmist saaks V.K. oma õigusi kaitsta teistmismenetluses, kuid see poleks kooskõlas menetlusökonoomiaga ega V.K. õiguspärase ootusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Esmalt võtab kolleegium seisukoha küsimuses, kas kassaatori taotlust - tühistada ringkonnakohtu õigeksmõistev otsus ja saata kriminaalasi apellatsioonikohtule uueks arutamiseks - on käesolevas asjas võimalik menetluslikult rahuldada (I). Seejärel selgitab kolleegium õiguspraktika suunamiseks, milline karistusõiguslik hinnang tuleb anda sellele, kui KrK §-s 160 ja

§-s 288 (enne 15. märtsi 2007 kehtinud redaktsioonis) nimetatud ametiisik pööras enne 1. septembrit 2002 oma ametiseisundit ära kasutades talle usaldatud pangakontol oleva võõra raha enda või kolmanda isiku kasuks (II). Lõpuks kujundab kolleegium seisukoha V.K. õigeksmõistmise kohta (III) ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab kriminaalmenetluse kulude küsimuse (IV). I 9. Sõltumata sellest, milline hinnang anda kassaatori väitele, nagu kohaldanuks ringkonnakohus E.H.t õigeks mõistes ebaõigesti materiaalõigust, ei ole võimalik rahuldada prokuröri taotlust tühistada E.H. õigeksmõistev kohtuotsus ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kolleegium nõustub E.H. kaitsja seisukohaga, et kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine rikuks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 1 tulenevat E.H. õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. 10. Seoses süüdituses kirjeldatud pangaülekannete tegemisega alustati E.H. suhtes kriminaalmenetlust 4. märtsil 2002 (kriminaaltoimiku I kd, tl 1). Kohtu alla anti E.H. 27. novembril 2006 (nummerdamata lisaköide, tl 38). Seega on kriminaalmenetlus E.H. suhtes praeguseks väldanud ligikaudu 8 aastat ja 8 kuud (sh kohtumenetlus peaaegu 4 aastat). 11. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 30). 12. Käesolev kriminaalasi on kolleegiumi hinnangul nii tõenduslikust kui ka õiguslikust küljest keskmise keerukusega. Kriminaalmenetluse keskmes on küsimus, kas E.H. tegi H SA raamatupidajana oma tööandja pangakontodelt alusetuid ülekandeid kolmandate isikute pangakontodele, ja kui tegi, siis, milline karistusõiguslik hinnang sellele anda. Juba kriminaalmenetluse alustamisel oli menetleja käsutuses H SA komisjoni aruanne ja sisekontrolli akt, milles olid välja toodud nii need pangaülekanded, mille põhjendatust kannatanu vaidlustas, kui ka kaks isikut (sh E.H.), keda nende ülekannete tegemisega seostati (I kd, tl 4-19). Kannatanu kuriteoteates esitatud teabe kontrollimine enam kui kaheksa ja poole aasta vältel on selges disproportsioonis kriminaalasja keerukusega. 13. Kolleegium nõustub kaitsja seisukohaga, et menetluse pikaajaline kestus ei ole tingitud E.H. käitumisest. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, nagu oleks süüdistatav kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud või menetlust pahauskselt venitanud. 14. Seevastu on kriminaalasja menetlejate tegevuses täheldatavad ulatuslikud tegevusetuse ja väheaktiivse tegevuse perioodid, mis kolleegiumi hinnangul ongi käesoleva menetluse pikaajalisuse peamine põhjus. Kokku üle nelja ja poole aasta väldanud kohtueelset menetlust iseloomustab silmatorkav passiivsus. Sellele on osutatud juba 20. juunil 2003. a Politseiameti kriminaalosakonna ülemkomissari poolt Tallinna Politseiprefektuuri prefektile saadetud juhises (I kd, tl 98). Nimetatud juhises märgitakse muu hulgas, et uurimisjuht on eeluurimise tähtaega korduvalt pikendanud, kusjuures kõigi eeluurimise pikendamise määruste tekst on sama - nendes viidatakse vajadusele kuulata tunnistajatena üle 6 isikut, kellest 4 on tegelikult juba üle kuulatud. Pankadest saabusid viimased vastused järelepärimistele 2002. a novembris. Novembrist 2002 kuni 9. juunini 2004 ei olnud kriminaalasi kellegi menetluses ja selles ei tehtud seega ka ühtegi menetlustoimingut. Politseiamet palus välja selgitada sellise olukorra põhjustanud isikud ja koostada kriminaalasja edasiseks menetlemiseks uurimisplaan ühes täitmise tähtaegadega. Vaatamata Politseiameti eelviidatud juhisele vältas kohtueelne menetlus pärast seda veel umbes 3 aastat ja 5 kuud, s.o 2006. a novembrikuuni. Seejuures ei nähtu kriminaalasja materjalidest objektiivseid asjaolusid, mis muutnuks tõendite kogumise eriliselt keerukaks ja ajamahukaks ning õigustanuks kohtueelse menetluse kogupikkust 4 aastat 8 kuud ja 23 päeva. Pärast E.H. kohtu alla andmist 27. novembril 2006 arutas Harju Maakohus koosseisus kohtunik Merike Allikmäe käesolevat kriminaalasja 15. märtsil 2007 (VIII kd, tl 53 jj), 24. aprillil 2007 (VIII kd, tl 83 jj), 13. juunil 2007 (VIII kd, tl 108), 6. augustil 2007 (VIII kd, tl 121 jj), 7. augustil 2007 (VIII kd, tl 132 jj); 28. jaanuaril 2008 (VIII kd, tl 177 jj), 29. jaanuaril 2008 (IX kd, tl 1

1. jj)ja 3. aprillil 2008 (IX kd, tl 69). E.H. ja tema kaitsja ilmusid kõigile kohtuistungitele. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et süüdistatav ja tema kaitsja oleksid kasutanud kaitsetaktikat, mille eesmärgiks võiks pidada kohtumenetluse venitamist. Pigem võib teatud menetluslikku viivitust ette heita prokurörile, sest kolm esimest kohtuistungit katkesid enne asja sisulise arutamiseni jõudmist põhjusel, et prokurör ja süüdistatava V.T. kaitsja soovisid V.T. osas kriminaalasja materjalid eraldada, võimaldamaks V.T. süüküsimuse lahendada kokkuleppemenetluses. Seda vaatamata asjaolule, et E.H. ja V.K. kokkuleppemenetlusega ei nõustunud. KrMS § 239 lg 2 p 3 näeb ette, et kokkuleppemenetlust ei kohaldata mitme süüdistatava kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav ei nõustu kokkuleppemenetluse kohaldamisega. Riigikohus on seda sätet tõlgendades asunud seisukohale, et kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas ei nõustu mõned süüdistatavatest kokkuleppemenetlusega, peab sellele edasise kriminaalmenetluse raames järgnema kõigi süüdistatavate suhtes maksimaalselt võimalike menetlusseaduses sätestatud garantiide tagamine. Sellest tulenevalt peab menetleja kokkuleppemenetluse kohaldamist välistavate õiguslike aluste esinemise korral lahendama kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest keeldusid. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 13 jj.) Olulise menetlusliku viivituse põhjustas asjaolu, et pärast seda, kui 15. märtsist 2007 3. aprillini 2008 oli toimunud kaheksa kohtuistungit ja kohtulik uurimine oli olulises osas läbitud, tuli kriminaalasja arutamist alustada uues kohtukoosseisus algusest peale, sest M. Allikmäe vabastati kohtunikuametist. Harju Maakohus arutas kriminaalasja uues kohtukoosseisus 18.-19. novembril 2008 (IX kd, tl 98 jj), 2.-3. veebruaril 2009 (IX kd, tl 130 jj), 29.-30. juunil 2009 (IX kd, tl 147jj), 1.-2. veebruaril 2010 (IX kd, tl 174 jj), 8. veebruaril 2010 (IX kd, tl 188
2. jj)ja 1. märtsil 2010, mil toimus kohtuotsuse kuulutamine (IX kd, tl 204). E.H. ja tema kaitsja ei puudunud üheltki kohtuistungilt. 15. septembri, 25. novembri ja 14. detsembri 2009. a kohtuistungid jäid ära prokuröri haigestumise tõttu (IX kd, tl-d 164 ja 168), 30. septembri 2009. a istung aga V.K. puudumise tõttu (IX kd, tl 166). Ehkki menetleja isiku vahetumist pole teatud juhtudel võimalik vältida, ei saa sellega kaasneda võivat menetlusaja pikenemise riski panna süüdistatavale. Samuti tuleb silmas pidada, et olukorras, kus riigivõimu vastutusalasse jäävate asjaolude tõttu on kriminaalasja menetlemine mingil perioodil pidurdunud, tuleb järgnevalt üles näidata erilist hoolikust asja võimalikult kiireks lahendamiseks. 15. Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval kriminaalasjas õigus sellele, et tema asja menetletaks erilise hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. (Vt Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus 3. juunist 2010, p 43). E.H. jaoks on ebakindlus küsimuses, kas ta tunnistatakse kriminaalkorras süüdi või mitte, kestnud käesolevaks ajaks juba ligikaudu 8 aastat ja 8 kuud. 16. Võtmata lõplikku seisukohta küsimuses, kas käesoleva asja menetlemiseks mõistlik aeg on juba praegu möödunud, leiab kolleegium, et uuel arutamisel saaks mõistliku menetlusaja piir kindlasti ületatud. Seejuures tuleb silmas pidada, et kriminaalasja ei ole võimalik saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, nagu taotleb prokurör, vaid see tuleks saata tagasi maakohtusse. Seda seetõttu, et käesolevas asjas on maakohus jätnud oma otsuse nõuetekohaselt põhistamata. Valdavas osas keskendub maakohtu otsuse põhiosa kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite loetlemisele ja nende sisu ning kohtuistungi protokolli refereerimisele, seostamata tõendeid konkreetsete faktiliste asjaoludega. Tõendite analüüs, mis KrMS § 312 kohaselt on kohtuotsuse põhiosa obligatoorne osa, on maakohtu otsuses napp ja pinnapealne. Seega ei ole maakohus pidanud kinni KrMS §-s 312 kohtuotsuse põhiosale esitatavatest nõuetest. Jättes oma otsuse nõuetekohaselt põhistamata, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Tegemist on sellise menetlusõiguse rikkumisega, mida KrMS § 341 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kõrvaldada ei saa. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p-d 7.1-7.5.) 17. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks kõiki asjaolusid kaaludes kriminaalmenetluse määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistva otsuse või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p-d 20-21 koos viidetega varasematele lahenditele). Kooskõlas eelmärgituga on Riigikohus ühtlasi leidnud, et mõistliku menetlusaja möödumine võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmise (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p-d 23-24). 18. Kuna E.H. õigeksmõistmise tühistamine ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine rikuks E.H. õigust asja lahendamisele mõistliku aja jooksul ja selle rikkumise raskus kaalub üles avaliku menetlushuvi käesolevas asjas, tuleb prokuröri kassatsioon jätta E.H. puudutavas osas rahuldamata. II 19. Tagamaks seaduse ühetaolist kohaldamist, selgitab kolleegium väljaspool käesoleva kriminaalasja lahendamise piire, milline karistusõiguslik hinnang anda sellele, kui KrK §-s 160 ja

§-s 288 (enne

1. märtsi 2007 kehtinud redaktsioonis) nimetatud ametiisik pööras enne
2. septembrit 2002 oma ametiseisundit ära kasutades teise isiku pangakontol oleva raha enda või kolmanda isiku kasuks (eeskätt võõralt pangakontolt põhjendamatuid ülekandeid tehes).
3. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine

§ 5

lg-te 1 ja 2 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05, p 11;
3. oktoobri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-35-08, p 18 ja
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 8.1 jpt). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine

§ 5kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule.

Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 34.2). Samuti on võimalik olukord, kus kuriteokoosseis jääb küll endisel kujul kehtima, ent karistusseadust täiendatakse erikoosseisuga, mis erinormina tõrjub senini kohaldunud kuriteokoosseisu konkreetse teo karistatavuse alusena kõrvale.
3. Kuriteokoosseis, mille järgi on võimalik tegu pärast karistusseaduse muutumist jätkuvalt karistatavaks lugeda, ei pea olema suunatud sama õigushüve kaitsmisele nagu see kuriteokoosseis, mille järgi tegu oli karistatav toimepanemise ajal või ka pärast seda karistusseaduse mõne teise redaktsiooni kohaselt. Seadus, mis muudab mingi käitumise karistatavuse eelduste paiknemist karistusseaduse struktuuris, ei välista teo karistatavust

§ 5lg 2 mõttes.

Seadusandja hinnang konkreetse teo karistamisväärsusele kõnealusel juhul ei muutu. Seega tuleb isikut karistada ka näiteks juhul, kui tema tegu, mis toimepanemise ajal oli käsitatav varavastase kuriteona, on karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt karistatav hoopis ametialase kuriteona. 22. Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo toimepanemise ajal. Otsesõnu on see seaduses nii ette nähtud nende tegude puhul, mis pandi toime enne karistusseadustiku jõustumist. Karistusseadustiku rakendamise seaduse (

RS) § 3 lg 2 kohaselt kvalifitseeritakse enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Riigikohus on leidnud, et selline regulatsioon on formaalne tagatis põhiseaduse (PS) § 23 lg-st 1 ja EIÕK art 7 lg-st 1 tulenevale põhimõttele, mille kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. PS § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab omakorda, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole. Seetõttu tuleb enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi kohaselt isegi siis, kui mõnda kriminaalkoodeksis sätestatud kuriteokoosseisu tunnustest ei ole karistusseadustiku vastavas kuriteokoosseisus ette nähtud. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-121-02, p 7.1.) Kuid sõltumata sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule soodsaimast redaktsioonist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a määrus asjas nr 3-1-1139-05, p 23).
5. See, kui ametiisik (KrK § 160), kellel oli ametiseisundist tulenevalt pangakonto omaniku nõusolek pangakontole juurdepääsuks ja sellel oleva raha käsutamiseks, tegi pangakontolt ülekandeid, milleks tal volitus puudus, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks, oli enne
6. septembrit 2002 karistatav KrK § 1411 järgi. Tegemist oli võõra vara riisumisega (omastamise vormis) ametiseisundi kuritarvitamise teel. Juhul, kui ametiisik pani sellise teo toime suures ulatuses, tuli tema tegu kvalifitseerida KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi. Varavastaste kuritegude koosseisud - sh KrK § 1411 - moodustasid ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KrK § 161) suhtes erinormi: juhul, mil ametiisik pani enne
7. septembrit 2002 ametiseisundit kuritarvitades toime näiteks riisumise omastamise või raiskamise teel, tuli teda karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. detsembri
9. a otsus asjas nr 3-1-1100-09, p 28 ja
10. septembri
11. a otsus asjas nr 3-1-1-74-05, p 20). Seega ei olnud ametiseisundit ära kasutades toime pandud nn kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine kriminaalkoodeksi kehtivusajal karistatav mitte KrK § 161, vaid üksnes KrK § 1411 järgi.
13. septembril 2002 jõustunud ja sellises redaktsioonis kuni
14. detsembrini 2003 kehtinud

§ 201

nägi ette omastamise koosseisu, mis käsitas kuriteo objektina üksnes võõrast vallasasja. Pangakontol olev raha ei ole asi tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes, vaid arvelduskonto omaniku varaline nõue panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. jaanuari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-130-04, p 9 ja
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-83-07, p 14.) Seega
5. septembrist 2002
6. detsembrini 2003 ei olnud pangakontol oleva võõra raha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine omastamisena karistatav. Samas kui põhjendamatuid rahaülekandeid võõralt pangakontolt enda või kolmanda isiku kontole tegi

§-s 288 nimetatud ametiisik, kasutades seejuures ära oma ametiseisundit ja tekitades kontoomanikule vähemalt olulise kahju, vastas selline tegu 1. septembril 2002 kehtima hakanud

§ 289(ametiseisundi kuritarvitamine) koosseisule.

Kuna kõnealusel perioodil ei kehtinud ühtegi erinormi, mis välistanuks võõra kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööranud ametiisiku vastutuse üldnormi (

§ 289

) järgi, tuli ametiisiku poolt ametiseisundit kuritarvitades toime pandud võõra kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööramise korral kohaldada just seda sätet. Seega ei dekriminaliseerinud 1. septembril 2002 jõustunud karistusseadustiku redaktsioon tegu, mis seisnes võõra kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööramises, kui sellise teo pani toime ametiisik (

§ 288

) ametiseisundit ära kasutades ja kui sellega tekitati pangakonto omanikule vähemalt oluline kahju. Selline tegu oli jätkuvalt kuriteona karistatav, kuid seda enam mitte varavastase, vaid ametialase süüteona.

1. Asjaolu, et alates
2. septembrist 2002 oli ametiseisundit ära kasutades toime pandud võõra kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine karistatav

§ 289järgi, ei tähenda aga seda, nagu tuleks samasugune tegu kvalifitseerida ametiseisundi kuritarvitamisena (Kr

K § 161 järgi) ka juhul, kui see pandi toime enne 1. septembrit 2002.

RS § 3 lg 2 kohaselt kvalifitseeritakse enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. See tähendab, et kriminaalkoodeksi-aegne tegu tuleb ka pärast

1. septembrit 2002 kvalifitseerida selle sama paragrahvi järgi, mida oleks konkreetse teo puhul kohaldatud kriminaalkoodeksi kehtivusajal. Seda sõltumata sellest, milline on see kuriteokoosseis, mille järgi loetakse tegu karistusseadustiku kohaselt jätkuvalt karistatavaks. Seega enne
2. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades toime pandud võõra kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine tuleb kvalifitseerida KrK § 1411, mitte § 161 järgi vaatamata sellele, et alates
3. septembrist 2002 oli selline tegu karistatav

§ 289järgi.

Küll tuleb kriminaalkoodeksi kehtivusajal toime pandud teo eest karistuse mõistmisel

RS § 3 lg 3 ja

§ 5

lg 2 kohaselt lähtuda karistusseadustikust, kui see näeb konkreetse teo eest ette kergema karistuse (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-121-02, p 7.2). 26. 1. jaanuaril 2004 jõustunud

§ 201

uus redaktsioon käsitab omastamisena valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Sellises sõnastuses kehtib omastamise dispositsioon käesoleva ajani.

§ 201

kõnealuse redaktsiooni järgi on omastamisena vaadeldav ka see, kui isik, kellele arvelduskontol olev raha on usaldatud (s.t isik, kellel on arvelduskonto omaniku nõusolek juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks), teeb rahaülekandeid, milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-83-07, p 15). Sarnaselt kriminaalkoodeksi ajal kehtinud õiguslikule olukorrale moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka
3. septembrist 2002 kuni
4. märtsini 2007 kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (

§ 289) suhtes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12.

detsembri

1. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 16 ja
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 28). See tähendab, et alates
4. jaanuarist 2004 ei olnud ametiseisundit kuritarvitades toime pandud võõra kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine karistatav enam

§ 289

järgi, vaid

§ 201

järgi (täpsemalt

§ 201

lg 2 p 3 järgi ja juhul, kui tegemist oli omastamisega suures ulatuses, siis

§ 201lg 2 p-de 2 ja 3 järgi).

Seda seetõttu, et

1. jaanuarist 2004 jõustunud omastamise koosseisu uus redaktsioon tõrjus erinormina ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kui üldnormi kõrvale ("lex specialis derogat legi generali").
3. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2007, 13, 69) tunnistati muu hulgas kehtetuks ametiseisundi kuritarvitamise koosseis (

§ 289

) ja kehtestati usalduse kuritarvitamise koosseis (

§ 2172

). Kumbki nimetatud muudatustest ei mõjutanud õiguslikku hinnangut teole, mis seisneb isikule usaldatud võõral pangakontol oleva raha enda või kolmanda isiku kasuks pööramises. Nii perioodil

1. jaanuarist 2004
2. märtsini 2007 kui ka alates
3. märtsist 2007 oli ja on selline tegu karistatav omastamisena, mitte aga ametiseisundi kuritarvitamisena või usalduse kuritarvitamisena.

§ 2172

lg 1 sätestab otsesõnu, et usalduse kuritarvitamise koosseis on kohaldatav üksnes juhul, kui puudub

§-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Seega, nii nagu omastamise koosseis oli erinormiks varem kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu suhtes, on tegemist erinormiga ka usalduse kuritarvitamise koosseisu suhtes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 16).
3. Ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtetuks tunnistamine alates
4. märtsist 2007 ei mõjuta järeldust, et ajavahemikul
5. septembrist 2002
6. detsembrini 2003 oli võõral pangakontol oleva raha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine, mis pandi toime ametiseisundit ära kasutades ja millega tekitati konto omanikule oluline kahju, karistatav ametiseisundi kuritarvitamisena.
7. Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadusega muudeti alates
8. märtsist 2007 ka

§-s 288 sätestatud ametiisiku mõistet. Seda muu hulgas selliselt, et eraõiguslikus juriidilises isikus ametiseisundit omavatest isikutest on alates 15. märtsist 2007 karistusõiguslikus mõttes ametiisikud vaid teatud osa ja sedagi üksnes

§-des 293-298 ette nähtud kuritegude puhul (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-65-07, p 10). Asjaolu, et mõni KrK §-s 160 või enne
3. märtsi 2007 kehtinud

§-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva

§ 288

redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust lugeda tema poolt enne

1. märtsi 2007 toime pandud tegu
2. märtsile 2007 eelnenud perioodil karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt

§ 5lg-st 2 saab alates 15.

märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut.

§ 5

kohaldamisel pole oluline mitte see, kas isikut karistatakse ametiisikuna või mitte-ametiisikuna, vaid see, kas konkreetse käitumise karistatavus kuriteona on säilinud. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 34.3 ja
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, kus Riigikohus aktsepteeris võimalust tunnistada enne
5. märtsi 2007 toime pandud teos ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu järgi süüdi isik, kes
6. märtsil 2007 jõustunud

§ 288lg 1 redaktsiooni mõttes ametiisik pole.) Eeltoodust tulenevalt ei saa 15.

märtsil 2007 kehtima hakanud

§ 288

muudatusi käsitada seadusena, mis välistab varem ametiseisundit kuritarvitades toime pandud võõra kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööramise karistatavuse

§ 5lg 2 mõttes.

30. Samas tuleb silmas pidada, et kui võõra kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööraja ei ole

§ 288lg 1 kehtiva redaktsiooni kohaselt ametiisik, ei saa talle alates 15.

märtsist 2007 süüks arvata

§ 201

lg 2 p-s 3 sätestatud raskendavat asjaolu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-63-09, p 12). See tähendab muu hulgas seda, et võõra kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine, mille enne
3. märtsi 2007 pani toime KrK § 160 ja

§ 288

varasema redaktsiooni tunnustele vastav isik, kes

§ 288lg 1 kehtiva redaktsiooni mõttes enam ametiisik pole, on alates 15.

märtsist 2007 jätkuvalt karistatav

§ 201

lg 1 järgi (tingimusel, et isiku käitumises ei esine

§ 201lg 2 p-des 1, 2 või 4 nimetatud raskendavaid asjaolusid).

Järelikult tuleb sellisele isikule karistuse mõistmisel lähtuda

§ 201

lg 1 sanktsioonist kui leebeimast (

§ 5lg 2). 31. Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et kui Kr

K §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud

§-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras enne

1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1)
2. septembrist 2002 kuni
3. detsembrini 2003

§ 289järgi; 2) 1.

jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007

§ 201lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4) alates 15.

märtsist 2007

§ 201lg 2 p 2 järgi.

Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud

§ 201

lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus), kuna see on kõige leebem.

1. Samas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et KrMS § 268 lg 8 ei võimalda kohtul omal algatusel süüdistuses KrK § 161 järgi kvalifitseeritud tegu KrK § 1411 järgi ümber kvalifitseerida, sest tegemist oleks süüdistatava olukorra raskendamisega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-41-07, p 13 ja
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-66-07, p 12). III
6. Arutades maakohtu
7. märtsi
8. a otsuse peale esitatud E.H. kaitsja apellatsiooni, ei olnud ringkonnakohtul menetluslikku pädevust selleks, et tühistada Harju Maakohtu
9. juuni
10. a määrust, millega oli kriminaalmenetlus V.K. suhtes KrMS § 202 alusel lõpetatud, ega selleks, et V.K. õigeks mõista.
11. juuni
12. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrus jõustus selle tegemisest ja KrMS § 385 p 7 kohaselt ei ole see korralises kohtukaebemenetluses vaidlustatav. KrMS §-s 318 sätestatud apellatsiooniõiguse ulatus ei hõlma maakohtu menetluses KrMS § 202 alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamist. Kohtulahendit, mis ei saa olla teatud kohtukaebemenetluse esemeks, ei ole selles kaebemenetluses võimalik tühistada ka kaebuse piiridest väljudes. Seetõttu ei anna ringkonnakohtu otsustusele maakohtu
13. juuni
14. a määrus tühistada protsessuaalset alust ka KrMS § 331 lg 3 ega § 340 lg
15. V.K. ei olnud apellatsioonimenetluse ajal enam käesoleva kriminaalmenetluse subjekt, sest tema suhtes oli kriminaalmenetlus jõustunud kohtulahendiga lõpetatud. Järelikult ei saanud ringkonnakohus ka V.K. suhtes kohtulahendit teha. Nendel põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus V.K. puudutavas osas tühistada ja prokuröri kassatsioon rahuldada.
16. Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu, mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohtumääruse teistmiseks. KrMS § 202 kohaldamine eeldab, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud

§ 2

lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused - süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-19-10, p 8.3). Seega on kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS §-s 202 sätestatud alusel teatud määral isikut süüstav toime. Lisaks võidakse kriminaalmenetluse lõpetamisel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu panna isikule mõni KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustus. Samas ei rajane KrMS §-s 202 ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus eelduslikult sellisel tõenduslikul baasil ja õiguslikul analüüsil, mis on nõutav kohtuotsuse puhul. Seetõttu võib kohtuotsuse tegemisel ilmneda, et süüdistusversioon, millele tuginedes on kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud, ei pea paika ning tegelikult pole isiku käitumises karistatava teo tunnuseid. See on nii ka juhul, kui kohtuotsusega tuvastatakse, et põhitegu, millest väidetava osavõtja suhtes KrMS § 202 kohaldati, ei toimunud või et see tegu ei vasta kuriteokoosseisule või pole õigusvastane. Nimelt eeldab vastutus kuriteole kaasaaitamise või kihutamise eest tulenevalt aktsessoorsuse põhimõttest tahtlikku õigusvastast põhitegu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-7-08, p 11). Eelkirjeldatud olukorras on tulenevalt seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1) nõutav, et isikul oleks võimalik taotleda teda koormava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse revideerimist. Kehtivas õiguses on selline revisjon võimalik teistmismenetluse korras. IV
5. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 1 ja 7 ning § 362 p-st 2, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
6. mai
7. a otsuse muutmata E.H. õigeksmõistmises, kuid tühistab vaidlustatud otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu
8. juuni
9. a määruse ja mõistis V.K. õigeks. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
10. E.H. kaitsja esitas kassatsioonivastuses taotluse hüvitada E.H-le kassatsioonimenetluses kantud kulud advokaadi õigusabile. Taotluse ja sellele lisatud pangakonto väljavõtte kohaselt maksis E.H. valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 21 600 krooni.
11. Kuna Riigikohus jätab E.H. õigeksmõistmist puudutavas osas ringkonnakohtu otsuse muutmata, tuleb E.H-le tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu KrMS § 186 lg 2 ja § 175 lg 1 p 1 alusel hüvitada. Seda aga üksnes mõistlikus suuruses, nagu KrMS § 175 lg 1 p 1 otsesõnu ette näeb. E.H. kassatsioonimenetluses kaitsnud advokaat kaitses teda ka apellatsioonimenetluses, olles seega kassatsioonimenetluse ajaks kriminaalasja materjalidega kursis. Kaitsja koostas kassatsioonimenetluses kassatsioonivastuse, mille põhistuste maht on umbkaudu 4 lehekülge (sellele eelneb asjaolude ja menetluse käigu refereering umbes kahel ja poolel leheküljel). Eelnevat arvestades ei ole 21 600 krooni kaitsjatasuna mõistliku suurusega ja sellist summat ei saa täies ulatuses süüdistatavale hüvitada. Kolleegium mõistab riigilt E.H-le kassatsioonimenetluse kulude katteks välja 10 000 krooni. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris