← Eesti

3-3-1-67-10

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-67-10

  1. november 2010 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Roman Ritsari (Ritsar) kaebus OÜ VT Marketing kohustamiseks väljastama talle taotletud avalik teave Tallinna Ringkonnakohtu
  2. mai
  3. a määrus haldusasjas nr 3-09-2809 Roman Ritsari määruskaebus Kirjalik menetlus Rahuldada Roman Ritsari määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  4. märtsi
  5. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu
  6. mai
  7. a määrus haldusasjas nr 3-09-
  8. Teha uus määrus, millega vabastada Roman Ritsar riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-09-2809 ja saata asi Tallinna Halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Kinnipeetav Roman Ritsar esitas OÜ-le VT Marketing teabenõude kaupluses müüdavate kaupade sisseostuhindade väljastamiseks. Vastuses teabenõudele teatas OÜ VT Marketing
  10. novembril 2009, et tema puhul on tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga, kes ei ole avaliku teabe seaduse (AvTS) alusel kohustatud avaldama kinnipeetavale teavet kaupade sisseostuhindade kohta, kuna kinnipeetavale vanglas kaupade müümine ei ole oma sisult avalik ülesanne.
  11. Roman Ritsar esitas
  12. novembril 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse OÜ VT Marketing kohustamiseks väljastama talle taotletud teavet vangla kaupluses müüdavate kaupade sisseostuhindade kohta.
  13. Tallinna Halduskohus saatis
  14. jaanuari
  15. a määrusega asja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 6 alusel Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks. Halduskohus leidis, et R. Ritsari nõue on esitatud eraõiguslikel alustel tegutseva äriühingu tegevuse peale ning on oma sisult kaupade ostmise ja müümisega seotud lepingulistest suhtest tulenev eraõiguslik vaidlus, mille lahendamiseks on pädev maakohus.
  16. Riigikohtu erikogu
  17. veebruari
  18. a määrusega nr 3-3-4-1-10 tühistati Tallinna Halduskohtu
  19. jaanuari
  20. a määrus asjas nr 3-09-2809 ning saadeti asi Tallinna Halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks. Erikogu leidis, et kuna kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus on avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on OÜ VT Marketing Avaliku teabe seaduse (AvTS) § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja ning Roman Ritsari kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.
  21. Tallinna Halduskohus jättis
  22. veebruari
  23. a määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja kaebuse puuduse kõrvaldamiseks ja 250 krooni suuruse riigilõivu tasumiseks.
  24. R. Ritsar esitas
  25. märtsil 2010 kohtule taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu ja lisas taotlusele vanglasisese isikuarve väljavõtte ajavahemiku
  26. jaanuar kuni
  27. märts 2010 kohta.
  28. Tallinna Halduskohus jättis
  29. märtsi
  30. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamata ja andis R. Ritsarile tähtaja riigilõivu tasumiseks. Kohus leidis, et kuigi faktiliselt puuduvad kaebajal seisuga
  31. märts 2010 vanglasisesel isikuarvel piisavad vahendid riigilõivu tasumiseks, ei ole põhjendatud kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest, sest kaebaja on ise muutnud end mõjuva põhjuseta maksejõuetuks. Kuna taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitati
  32. märtsil 2010, siis tuleb kaebaja maksejõulisuse hindamiseks vaadelda kaebaja majanduslikku seisu perioodil, mis jäi kaebuse esitamise ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise vahele. Kohus leidis kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid hinnates, et isegi juhul, kui kantud kulutustest maha arvestada põhjendatud ja vajalikud kulutused (näiteks paljundamise ning elektrienergia eest tasumine), oli kaebajal piisavalt vahendeid, et tasuda kaebuselt riigilõivu. Kaebaja isikuarvele on toimunud regulaarselt laekumisi (2950 krooni), kaebaja on suutnud tasuda riigilõivu 400 krooni tsiviilasjas nr 2-09-59842 ning teda ei ole peetud maksejõuetuks ka menetletavates haldusasjades nr 3-09-2885 ja nr 3-09-
  33. Riigikohus on
  34. veebruari
  35. a määruses asjas nr 3-3-1-80-05 märkinud, et riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel tuleb ka arvestada, et isik ei saa olla maksejõuline ühes ja maksejõuetu teises ühel ajal toimuvas kohtumenetluses. Seega on kaebaja lugemine maksejõuliseks kooskõlas Riigikohtu viidatud seisukohaga.
  36. R. Ritsar esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu
  37. märtsi
  38. a määruse ja vabastada ta riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu. Määruskaebuse kohaselt puudub kaebajal raha nõutava riigilõivu tasumiseks.
  39. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  40. mai
  41. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis isikuarve väljavõtteid analüüsides, et kuigi kaebaja kontol oli halduskohtu
  42. veebruari
  43. a määruse kättesaamise ajaks (
  44. märts 2010) 54,3 krooni, olid tema kontole pärast kaebuse esitamist laekunud summad, mis oleksid võimaldanud tal nõutavat riigilõivu tasuda.
  45. augusti
  46. a seisuga oli kaebaja kontol 2000 krooni ja samal päeval laekus sinna veel 2000 krooni,
  47. oktoobril 2009 laekus 1500 krooni ning
  48. ja
  49. novembril vastavalt 1700 krooni ning 59 krooni. Seega laekus
  50. augustist 2009 kuni kaebuse esitamiseni
  51. novembril 2009 kaebaja kontole kokku 5259 krooni. Pärast kaebuse esitamist laekus kaebaja kontole 2000 krooni (
  52. detsember 2009) ja 950 krooni (
  53. jaanuar 2010), kokku seega 2950 krooni, millest 693,35 krooni kanti vabanemisfondi. Kaebaja kulutas vangla kaupluses detsembris 1549,65 krooni ja jaanuaris 300 krooni. Kuna kaebaja kontole laekus regulaarselt raha, oli tal võimalik planeerida oma kulutusi, sh riigilõivu tasumist kaebuse esitamiselt. Kaebaja on otsustanud kulutada raha kaupluses ning viinud ennast sellega teadlikult olukorda, kus tal puuduvad riigilõivu tasumiseks piisavad rahalised vahendid, mistõttu ei ole põhjendatud kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  54. Roman Ritsar esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  55. mai
  56. a määruse ja vabastada ta riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu ning saata asi edasiseks menetlemiseks Tallinna Halduskohtule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  57. Vaidlust ei ole selles, et R. Ritsari vanglasisese isikuarve väljavõtte kohaselt oli kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise hetkel maksejõuetu. Isikuarve kohaselt oli kaebajal taotluse esitamise hetkel vabaks kasutamiseks 30,3 krooni (tl 23). Asjas on vaidlus selle üle, kas kohtud on õigesti jätnud R. Ritsari riigilõivu tasumisest vabastamata põhjendusega, et kaebaja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks. Kolleegiumi hinnangul on kohtud ebaõigesti jätnud R. Ritsari riigilõivu tasumisest vabastamata põhjendusega, et kaebaja on ise muutnud end mõjuva põhjuseta maksejõuetuks.
  58. Riigikohtu halduskolleegium asus
  59. juuni
  60. a määruses asjas nr 3-3-1-20-10 (p 15), seisukohale, et kui riigilõivust vabastamise taotlusest, majandusliku seisundi teatisest ja muudest kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei olnud kaebust (või kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus esitatakse pärast kaebuse esitamist, siis nimetatud taotlust) esitades riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb taotleja üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Põhjendatud kahtluse korral, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus nõuda taotlejalt täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Kolleegium selgitas, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pea isik ette nägema halduskohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tarbeks raha säästma. Seetõttu peab kohus hindama üksnes neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise vahelisse perioodi, kuid, arvestades HKMS § 9 lg-tes 4-6 sätestatud kaebuse esitamise tähtaegu, ei tohiks kohus arvesse võtta enam kui kaebuse või taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu sissetulekuid ja väljaminekuid.
  61. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et kohtud on ebaõigesti pidanud R. Ritsarit maksejõuliseks. Tallinna Ringkonnakohus on kaebaja maksejõulisuse hindamisel võtnud ebaõigesti arvesse kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid enne
  62. novembrit
  63. Kaebaja esitas riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse
  64. märtsil
  65. Kuna kaebaja sai teabenõude täitmise keeldumisest teada
  66. novembril, mis on käsitatav õigusi piiravast toimingust teadasaamise päevana, siis võisid kohtud kaebaja maksejõulisuse hindamisel arvesse võtta ajavahemiku
  67. november 2009 kuni
  68. märts 2010 sissetulekuid ja väljaminekuid. Tallinna Halduskohus ei ole küll kaebaja maksejõulisuse hindamisel võtnud arvesse lubatud ajavahemikust pikemat perioodi, kuid samas ei ole kohus põhjendanud kahtlust, et R. Ritsar on viinud end mõjuva põhjuseta olukorda, kus tal riigilõivu tasumiseks raha ei jätku. Põhjendatud kahtluseks ei piisa pelgalt selle tuvastamisest, et kaebaja isikuarvele on kantud raha ning kaebaja on kontrollitaval ajavahemikul sooritanud kaupluses sisseoste. Kolleegium on korduvalt rõhutanud, et kuigi kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest, võib neil esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud (vt nt Riigikohtu
  69. novembri
  70. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-55-07). Kohtud on küll tuvastanud, et kaebuse esitamise järgselt on vanglasisese isikuarve kohaselt kaebaja tasunud kaupluses detsembris 1549,65 krooni ja jaanuaris 300 krooni, kuid pole hinnanud väljaminekute põhjendatust. Kohtud ei ole nõudnud kaebuse esitajalt täiendavaid selgitusi ja tõendeid. Seega ei ole kohtud kogunud ja hinnanud seoses oma kahtlusega täiendavaid tõendeid ega kontrollinud, kas kaebaja kulutused olid põhjendatud. Kuna põhjendatud kahtlust ei saa rajada pelgalt oletusele, siis tuleb selles haldusasjas asuda seisukohale, et kohtute kahtlus, et R. Ritsar muutis end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, ei ole leidnud kinnitust.
  71. Käesoleval juhul on halduskohus võtnud arvesse asjaolu, et teises kohtuasjas tasuti riigilõiv, ja teinud sellest järelduse, et seega R. Ritsar ei saa olla maksejõuetu ka käesolevas asjas. Kolleegium on seisukohal, et halduskohus on teinud ebaõige järelduse, et R. Ritsar oli maksejõuline ning ekslikult leidnud, et riigilõivust tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmine on kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi
  72. veebruari
  73. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-80-05 esitatud seisukohtadega. Nimetatud asja ja käesoleva asja asjaolud on erinevad. Kolleegium selgitab, et haldusasja nr 3-3-1-80-05 seisukoht, et lahendi tegemisel tuleb arvestada, et isik ei saa olla maksejõuline ühes ja maksejõuetu teises samal ajal toimuvas kohtumenetluses, on kohaldatav juhul, kui teises kohtuasjas on tuvastatud taotleja maksejõuetus ja taotleja varaline seisund pole oluliselt muutunud. Ainuüksi asjaolust, et kaebaja on tasunud ühes kohtuasjas riigilõivu, ei saa järeldada maksejõulisust teises kohtuasjas. Kuigi kaebus esitati
  74. novembril 2009, nõuti kaebajalt käesolevas asjas riigilõivu tasumist alles Tallinna Halduskohtu
  75. veebruari
  76. a määrusega, sest eelnevalt oli ebaselge kohtualluvus. Käiguta jätmise määruse saamise hetkeks oli kaebaja aga maksejõuetu.
  77. Riigikohtu halduskolleegium selgitas
  78. septembri
  79. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-58-10 (p 11), et kinnipeetavale vajalike ja lubatud kaupade ostmise võimaluse tagamine on avalik ülesanne ning OÜ VT Marketing on AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja. Kuna kinnipeetavatel puudub õigus ja võimalus valida teenuse pakkujat (sooritada ostud teise ettevõtte vahendusel), ei saa vangla kaupluses müüdavatele kaupadele seadusega ettenähtud juurdehindluse piirangust kinnipidamist pidada ebaoluliseks. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde ega pea vajalikuks seda muuta. Seega ei ole R. Ritsari kaebus käsitatav perspektiivituna ega väheolulisena.
  80. Eeltoodust tulenevalt kuulub Roman Ritsari määruskaebus rahuldamisele. Kolleegium tühistab Tallinna Halduskohtu
  81. märtsi
  82. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu
  83. mai
  84. a määruse haldusasjas nr 3-09-
  85. Kolleegium vabastab Roman Ritsari riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-09-2809 ja saadab asja halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.