lg-st 1 kontrollib süüdistusakti saanud kohtunik kriminaalasja kohtualluvust ja annab süüdistatavad oma määrusega kohtu alla. Selle paragrahvi lg-s 3 sätestatakse, et üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasjas, milles on kohaldatud tõkendina vahistamine, otsustab kohtunik kohtu alla andmise hiljemalt vahistamise tähtaja lõpule eelneval tööpäeval. Vaidlustatud kohtumäärusega süüdistatavaid kohtu alla aga ei antud, kohtulikku arutamist ei planeeritud ja järgmise istungi aega ei määratud. Selline meelevaldne tõkendi muutmine ilma süüdistatavaid kohtu alla andmata on prokuröri hinnangul kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, sest eelistungil tehtavad otsustused on lahutamatu iseloomuga, mistõttu ei ole võimalik olukord, kus eelistungil võtab kohus vastu otsuse ainuüksi tõkendi suhtes ilma süüdistatavaid kohtu alla andmata ja istungiaega määramata. 3.2 Maakohus on muutnud tõkendi vaid kaitsjate taotlustes sisalduvatele väidetele tuginedes ja kõigi nelja süüdistatava vahi alt vabastamise alusena nähtub kohtumäärusest üksnes see, et kaks süüdistatavat on varem kriminaalkorras karistamata ning kahel on olemas töökoht. Samuti puudub vaidlustatava kohtumääruse kohaselt oht süüdistatavate vabaduses viibimisel tõendite hävitamiseks ja tunnistajate mõjutamiseks ning puudub piisav avalik huvi isikute jätkuvaks kinnipidamiseks. Seejuures on kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas on ühe tunnistaja elu ja turvalisuse tagamiseks kohaldatud anonüümsust. Maakohus ei ole välja toonud, millistel kaalutlustel saab asuda seisukohale, et süüdistatavatest ei nähtu ohtu tunnistajate mõjutamiseks ning tõendite hävitamiseks. Süüdistuses märgitud kuriteo näol on tegemist raske esimese astme narkokuriteoga, millel on rahvusvaheline mõõde ja mis paistab silma oma organiseerituse poolest. Karistusena on sellise teo eest seaduses ette nähtud vaid vangistus kolmest kuni viieteistkümne aastani ning sellest lähtuvalt on olemas põhjendatud kahtlus, et süüdistatavad võivad hakata karistuse vältimiseks menetlusest kõrvale hoidma. Seetõttu on endiselt olemas oht, et süüdistatavad võivad vabaduses viibides jätkata kuritegude toimepanemist ning hakata kõrvale hoiduma kohtulikust arutamisest. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 3. augusti 2010. a määrusega prokuröri määruskaebus rahuldati. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse, võttis J.A., I.M., H.U. ja T.R. vahi alla, märkides, et määrus saadetakse pärast selle jõustumist täitmiseks Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuurile, ja saatis kriminaalasja Harju Maakohtu teisele kohtunikule kohtumenetluse jätkamise otsustamiseks alates kohtu alla andmise küsimuse lahendamisest. 4.1 Ringkonnakohus selgitas, et süüdistatavate vahistamisel 5. veebruaril 2010 märkis maakohus vahistamisalusena põhjendatud kahtluse olemasolu, et süüdistatavad võivad vabaduses olles jätkuvalt toime panna kuritegusid või hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Maakohus kontrollis vahistamise põhjendatust kahel korral, s.o 12. aprillil ja 1. juunil 2010, asudes mõlemal korral seisukohale, et valitud tõkend on jätkuvalt põhjendatud ning vahistamise alus ei ole ära langenud. Edasiselt leidis ringkonnakohus, et maakohtu vaidlustatud määrusest ei nähtu asjaolusid, mis on kohtu hinnangul tinginud
juuliks 2010. Niisugusteks asjaoludeks ei saa olla kahel süüdistataval töökoha olemasolu, kuivõrd need töökohad olid olemas ka siis, kui leiti, et vahistamine on põhjendatud. 4.2 Ainuüksi see, et kohtueelne menetlus on lõppenud ja süüdistatavad on olnud peaaegu kuus kuud vahi all, ei saa olla tõkendina vahistamise tühistamise aluseks, kui esinevad jätkuvalt vahistamise alused. Ringkonnakohus märkis ka, et kuus kuud ei ole sedavõrd pikk kinnipidamise aeg, et saaks rääkida Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 rikkumisest. Rahvatervise vastu suunatud esimese astme kuriteo puhul, milles isikuid süüdistatakse suures koguses narkootilise aine omandamises eesmärgiga seda levitada, ei saa kuidagi rääkida avaliku huvi kadumisest kuue kuu möödudes. Seetõttu asus ringkonnakohus seisukohale, et süüdistatavate puhul tuvastatud vahistamise alus ei ole ära langenud ning nende suhtes kohtueelses menetluses valitud tõkendi, vahistamine, tühistamine ja tõkendina elukohast lahkumise keelu kohaldamine on põhjendamatu. 4.3 Ringkonnakohus nõustus ka prokuröri seisukohaga, et vaidlustatud kohtumäärusega süüdistatavate suhtes tõkendi muutmine ilma süüdistatavaid kohtu alla andmata on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ja seda järgmistel põhjustel.
p 7 kohaselt märgitakse kohtu alla andmise määruses, kas kohaldatakse või muudetakse tõkendit. Seega otsustatakse tõkendi küsimus kohtu alla andmise määruses. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem rõhutanud, et
lg 1 p 1 sätestab eelistungi korraldamise juhul, kui on taotletud tõkendi kohaldamist või kui on taotletud tõkendi muutmist ja kohtunik leiab, et taotlus tuleb rahuldada ja tõkend tuleb muuta. 4.4 Lisaks selgitas ringkonnakohus, et selleks, et juba kohtu alla andmisel oleks kohtul võimalik ühiselt koos kohtumenetluse pooltega kõrvaldada kohtuliku uurimise võimalikud takistused ja koostada optimaalne plaan eesseisvaks kohtulikuks arutamiseks, on vajalik kriminaalasja määramine kohtunikule, kelle töökoormus võimaldab kriminaalasja kohtuliku arutelu planeerimist mõistliku aja jooksul. Seetõttu saatis ringkonnakohus kriminaalasja süüdistatavate kohtu alla andmise küsimuse otsustamiseks Harju Maakohtu teisele kohtunikule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
lg-st 1 võib määruskaebusega vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses tehtud kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud
Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 sisaldab loetelu määrustest, mille peale määruskaebust esitada ei saa. Selle loetelu p 16 kohaselt ei saa määruskaebust esitada ka kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale. Kuigi kaitsja taotluse alusel süüdistatava tõkendi muutmisel tehtud määrus on formaalselt vaadeldav kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määrusena, on kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas tõdetud, et vahistamise küsimuse lahendamise määrust ei saa paigutada
Selline järeldus tuleneb esmalt
punktist 6, milles tehakse muu hulgas erand vahistamise ja vahistamise tähtaja pikendamise määruste peale kaebuse esitamise võimalikkuse osas. Arvestades vahistamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi äärmuslikku iseloomu ja selle vahendi kohaldamisega kaasneva põhiõiguse riive intensiivsust tuleb sellist regulatsiooni lugeda igati põhjendatuks. Ka
§-s 136 sätestatakse
p-ga 6 riimuvalt, et prokuratuur, vahistatu või tema kaitsja võivad esitada määruskaebuse vahistamise või vahistamisest keeldumise, samuti vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise peale
§-st 391 on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Ometi märkis ringkonnakohus oma määruses põhjendatult, et ka see määrus on vaidlustatav. Kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, mille kohaselt tuleb
15. peatükis ja
§-s 136 sätestatut nende koostoimes tõlgendada selliselt, et ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamata jätmise määruse peale, saab määruskaebe korras vaidlustada Riigikohtus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
kohaselt võib kohtunik eelistungil teha ühe järgnevatest määrustest: 1) anda süüdistatava kohtu alla; 2) tagastada süüdistusakti prokuratuurile, kui süüdistusakt ei vasta
nõuetele; 3) lõpetada
lg 1 pdes 2-5 loetletud juhtudel kriminaalmenetluse; 4) kohaldada või muuta tõkendit või 5) lahendada menetlusosalise taotluse. Seega ei sea ka
kohtuniku pädevust kohaldada või muuta tõkendit sõltuvusse sellest, kas süüdistatav antakse kohtu alla või mitte. 11.3 Ringkonnakohtu määruses tõdetu, et
p 7 kohaselt märgitakse ka kohtu alla andmise määruses, kas süüdistatava suhtes kohaldatakse või muudetakse tõkendit, on iseenesest õige, kuid tähendab kriminaalkolleegiumi hinnangul üksnes seda, et süüdistatava kohtu alla andmisel peab kohus kaaluma ka tema suhtes tõkendi kohaldamist või muutmist ja seda ka määruses kajastama. Küll ei tulene viidatud sättest keeldu otsustada tõkendi kohaldamise või muutmise küsimust lahutatult kohtu alla andmisest. Seetõttu ei saa nõustuda ka prokuröri viitega kriminaalkolleegiumi varasemale praktikale, mis väidetavalt seob tõkendi kohaldamise või muutmise otsustamise isiku kohtu alla andmisega. Prokuröri viidatud kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2008. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-69-08 märgitakse üksnes, et
lg-s 2 ja § 258 lg 1 p-s 4 sätestatut koostoimes tõlgendades on põhjust väita, et üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist ei või otsustada ilma selleks eelistungit korraldamata ning kohtu alla andmist ja eelistungit kohtuliku arutamise planeerimiseks ei või ajaliselt teineteisest lahutada (vt viidatud määruse p 12). Kõnealuses lahendis ei märgita aga, nagu oleks keelatud tõkendi kohaldamise või muutmise küsimuse otsustamine süüdistatava kohtu alla andmisest eraldi. 11.4 Puutuvalt ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkti 5, millega saadeti kriminaalasi maakohtu teisele kohtunikule kohtumenetluse jätkamise otsustamiseks alates kohtu alla andmise küsimuse lahendamisest, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
Igal juhul peab aga süüdistatavaid kohtu alla andnud kohtunik arutama kriminaalasja lõpuni. Seda selleks, et tagada kriminaalasja vahetu ja järjepidev arutamine ühe ja sama kohtukoosseisu poolt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 13). Kolleegiumi hinnangul tuleneb aga
lg-st 1 ka juba see, et kohtunik, kes on saanud süüdistusakti, on kohustatud otsustama süüdistatavate kohtu alla andmise ja kohtu alla andmise korral ka kriminaalasja arutama. See, millisele kohtunikule jagatakse mingis kriminaalasjas kohtusse saadetud süüdistusakt, on kohtu sisemise töökorralduse küsimus, mis otsustatakse kohtute seaduse §-de 36 ja 37 sätete kohaselt maakohtu üldkogu kinnitatud tööjaotusplaaniga. Ringkonnakohus ei saa maakohtu tööjaotust ümber korraldada.
lg 1 p 4 kohaselt võib ringkonnakohus saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus üksnes maakohtu sisulist lahendit tühistades. Kriminaalasjas, kus maakohus ei ole sisulist lahendit veel teinud, ringkonnakohtul selline pädevus aga puudub. 12. Vaagides järgnevalt küsimust, kas süüdistatavate vahistamine ringkonnakohtu poolt on olnud õiguspärane, märgib kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on põhjendatult viidanud maakohtu minetustele süüdistatavate tõkendi küsimuse otsustamisel. Sellegipoolest tuleb kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtu määrus J.A., H.U., T.R. ja I.M. vahistamise osas tühistada. 12.1 Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu määruses märgituga, et süüdistatavate kinnipidamise aeg arutatavas kriminaalasjas ei ole olnud sedavõrd pikk, et see iseenesest annaks aluse rääkida Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 rikkumisest. Rahvatervise vastu suunatud esimese astme kuriteo puhul, kus isikuid süüdistatakse suures koguses narkootilise aine omandamises eesmärgiga seda levitada, ei saa rääkida ka süüdistatavate kinnipidamiseks avaliku huvi kadumisest 6 kuu möödudes. Ringkonnakohus on samuti õigesti leidnud, et otsustamaks isiku jätkuva vahi all pidamise küsimust, ei tohtinud maakohus lähtuda üldsõnalistest väidetest, vaid pidi iga vahistatu puhul eraldi analüüsima, kas tema suhtes esinevad PS § 20 ja
12.2 Seda nõuet, et isiku vahi all pidamise küsimuse otsustamisel ei tohi kohus lähtuda üldsõnalistest väidetest, vaid peab iga vahistatu puhul eraldi analüüsima, kas vahistamise küsimuse lahendamise ajal esinevad tema suhtes vahistamise alused, on ringkonnakohus J.A., H.U., T.R. ja I.M. vahistamisel kriminaalkolleegiumi hinnangul ka ise rikkunud.
Seega tuli ringkonnakohtul tulenevalt
lg-st 1 märkida vahistamismääruses iga süüdistatava kohta eraldi ka tema vahistamise alus ning põhjendada vahistamisaluse esinemist. Vahistamisaluse olemasolu kontrollimisel tuli arvesse võtta ka süüdistatavate hoiakuid ja kalduvust panna toime teatud liiki kuritegusid, eelnevat elukäiku, isiklikke ja majanduslikke suhteid ning muid vahistamise küsimuse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-30-08, p 9). Ringkonnakohus ei ole aga J.A., H.U., T.R. ja I.M. vahistamisel neid nõudeid järginud. Vahistamise põhjendamata jätmist loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks
aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 23). 12.3 Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu ka ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-le 4, milles märgitakse, et määrus saadetakse pärast jõustumist vahistamise osas täitmiseks Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuurile. Kolleegium osutab asjaolule, et tulenevalt
lg-st 5 jõustub vahistamise määrus selle tegemisest, mistõttu kohtu viide vahistamismääruses sellele, et määrus saadetakse täitmiseks "pärast jõustumist", on eksitav ja asjakohatu. 13. Eeltoodu alusel ja juhindudes
p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 390 lg-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu määruse ja saadab kriminaalasja J.A., H.U., T.R. ja I.M. vahistamise otsustamiseks ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Määruskaebused rahuldab kolleegium osaliselt. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.