3-1-1-86-10

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-10

1. Ma ei nõustu tehtud kohtulahendiga osas, mis puudutab esimese astme kohtumenetluses tehtud vahi alt vabastamise määruse vaidlustatavust ringkonnakohtus. Kuigi kohtumääruse p-s 10 väljendatu kordab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas (eeskätt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumääruse kriminaalasjas nr 3-1-1-62-09 p-des 11 jj) väljendatud seisukohti, ei saa sellega siiski nõustuda järgmistel põhjustel.
2. Leian, et kohtukolleegium on meelevaldselt ja kriminaalmenetluse seadustiku süstemaatikaga vastuoluliselt laiendanud KrMS §-s 385 sisalduvaid määruskaebemenetluse piiranguid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 383 lõikest 1 tuleneb üheselt mõistetav põhimõte, et määruskaebemenetluses saab vaidlustada kohtumenetluses koostatud määruse, kui selle vaidlustamine ei ole § 385 kohaselt keelatud. Paragrahv 385 p 16 kohaselt ei saa määruskaebust esitada kohtumenetluses poole taotluse lahendamise määruse peale. Kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-1-1-86-10 p-s 10.1 väljendatud seisukoht, et sellele vaatamata tuleb vahistamise küsimuse lahendamisel tehtud kohtumäärus paigutada hoopis KrMS § 385 p-i 6 ja selles nimetatud erandite toimealasse, ei ole nimetatud punkti grammatilise tõlgendusega ühitatav. Nimelt näeb KrMS § 385 p 6 ette keelu esitada määruskaebust menetlustoiminguks loa andmise määruste peale, v.a selles sättes otsesõnu loetletud erandid. Kuigi erandlikult lubab kõnealune punkt kaevata kõrgemalseisvale kohtule ka vahistamise või selle muutmise määruse peale, ei saa sellest kuidagi lugeda välja seadusandja tahet võimaldada ka kohtuliku arutamise käigus koostatud tõkendimääruste vaidlustamist. Seda põhjusel, et § 385 p 6 käsitleb tervikuna vaid selliseid määrusi, millega kohus "annab lubasid menetlustoiminguteks". Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse süstemaatika kohaselt annab kohus menetlustoimingute lubasid vaid kohtueelses menetluses, seega olukorras, kus menetlejaks on muud ametiasutused peale kohtu, kes põhiõigusi eriti intensiivselt riivavaid toiminguid iseseisvalt ja kohtu sanktsioonita läbi viia ei saa. Kehtiv õigus ei näe ühelgi juhul ette kohtumenetluses tehtavate menetlustoimingute allutamist loamenetlusele. Selleks puudub ka vajadus, sest õigusemõistmise sõltumatuse garantiid võimaldavad kohtul langetada menetlusotsuseid iseseisvalt. Eeltoodust tuleneb, et KrMS § 385 p 6 käsitleb vaid kohtueelses menetluses, mitte kohtumenetluses tehtavaid kohtumäärusi.
3. Käesolevas kriminaalasjas arutas maakohus süüdistatavatele kohaldatud vahistamise muutmist nende kaitsjate taotluste alusel pärast süüdistusakti kohtusse saatmist. Kohus vaatas kaitsjate taotlused läbi ja koostas süüdistatavate vahi alt vabastamise määruse eelistungi tulemusena. Kriminaalmenetluse seadustiku
4. peatükist tulenevalt moodustab kohtulik eelmenetlus osa kohtulikust arutamisest maakohtus, seega kohtumenetlusest. Et selliselt toimides lahendas kohus KrMS § 17 lg 1 tähenduses kaitsjast kohtumenetluse poole taotlust ja see leidis aset kohtumenetluses, siis ei ole maakohtu määrus süüdistatavate tõkendi muutmise kohta KrMS § 385 p 16 kohaselt ringkonnakohtus vaidlustatav. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 323 lg 2 p-st 2 oleks ringkonnakohus pidanud sellise määruse peale esitatud määruskaebuse jätma läbi vaatamata.
5. Tähelepanuta ei saa jätta ka menetlusõiguslikult absurdset olukorda, mis kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-1-1-86-10 p-s 10.1 KrMS § 385 p-de 6 ja 16 kohta antud tõlgenduse korral paratamatult tekib. Isegi juhul, kui tunnistada esimese astme kohtus kohtuliku arutamise käigus koostatud tõkendi kohaldamise või muutmise määruse vaidlustatavust kõrgema astme kohtus, tuleb möönda, et kriminaalasi tervikuna jääb endiselt maakohtu menetlusse kuni asjas sisulise lahendi tegemiseni. Kuna kriminaalasi on endiselt maakohtu menetluses, siis on viimasel kahtlemata pädevus iseseisvalt otsustada kõiki selle menetlemisel tõusetuvaid menetluslikke küsimusi, sh KrMS §-st 275 tulenevalt ka tõkendi kohaldamisse või muutmisesse puutuvaid küsimusi. Järelikult ei võta tõkendi kohaldamise või muutmisega seonduva lahendamine ringkonnakohtus määruskaebuse alusel teisiti, kui maakohus otsustas, viimaselt pädevust lahendada sama küsimust kriminaalasja edasise menetluse käigus ikkagi oma siseveendumuse kohaselt, seega ka erinevalt ringkonnakohtu seisukohast. Käesoleva kriminaalasja aspektist tähendab eelöeldu, et kuigi ringkonnakohus võib erinevalt maakohtust pidada süüdistatavate jätkuvat vahi all pidamist põhjendatuks, ei takista see maakohtul kohtulikku arutamist jätkates neid siiski uuesti vahi alt vabastamast. Eeltoodust järeldub, et KrMS § 385 p-s 16 sisalduv määruskaebeõiguse piirang pole mitte pelgalt formaalsus, vaid on ka sisuliselt põhjendatud kindlustamaks esimese astme kohtu sõltumatust Põhiseaduse § 146 mõttes konkreetse kriminaalasja lahendamisel. Riigikohtunik Priit Pikamäe