← Eesti

3-4-1-14-10

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine 3-4-1-14-10

  1. november 2010 Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar Karol Krawczyki taotlus kontrollida riigilõivuseaduse § 56 lõike 7 punkti 2 ja § 182 lg 2 p 1 osas, mis puudutab keskmise kuusissetuleku arvutamisel mittetäielikku loetelu mõistlike kulude mahaarvamise osas, mida tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 186 lõike 1 ja § 185 lõike 5 sätted võimaldavad, ning pankrotiseaduse § 11 ja § 23 lg 4 osas, mille alusel on võlausaldaja kohustatud maksma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks rahasumma, kohtusse pöördumise õiguse riive põhiseaduslikkust. Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1.Jätta Karol Krawczyki taotlus läbi vaatamata. 2.Tagastada tasutud kautsjon 400 krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Karol Krawczyk esitas saamata jäänud töötasu nõude tõttu Harju Maakohtule
  3. aprillil 2010 pankrotiavalduse, milles taotles menetlusabi andmist, seejuures tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 182 lõike 2 punkti 1 kohaldamata jätmist põhiseadusvastasuse tõttu, ning ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutuste katteks summa deposiiti maksmise kohaldamata jätmist (tsiviilasi nr 2-10-17618). Harju Maakohus jättis oma
  4. aprilli
  5. a määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata ning kohustas K. Krawczyki tasuma riigilõivu 6000 krooni. K. Krawczyk vaidlustas Harju Maakohtu määruse Tallinna Ringkonnakohtus, kes jättis oma
  6. juuni
  7. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. K. Krawczyki eest tasus riigilõivu teine isik.
  8. K. Krawczyk pöördus õiguskantsleri poole avaldusega, mille alusel õiguskantsler alustas menetlust. Menetlus ei olnud Riigikohtule taotluse esitamise ajaks lõppenud.
  9. Harju Maakohus kohustas oma
  10. augusti
  11. a määrusega hagejat tasuma ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutuste katteks 22 000 krooni kohtu deposiiti 10 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma
  12. septembri
  13. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata ning andis uue tähtaja tagatise tasumiseks.
  15. oktoobril 2010 taotles hageja Harju Maakohtult tagatise maksmise tähtaja pikendamist kuni individuaalkaebuse lahendamiseni. ISIKU TAOTLUS
  16. K. Krawczyk pöördus
  17. oktoobril 2010 Riigikohtu poole taotledes: - riigilõivuseaduse § 56 lõike 7 punkti 2 põhiseaduse vastaseks tunnistamist vastuolu tõttu põhiseaduse § 15 lõike 1 esimese lause ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artiklitega 6 ja 13 tagatud ausa ja tõhusa menetluse ning kaebeõiguse garantiidega; - tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 182 lõike 2 punkti 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamist vastuolu tõttu põhiseaduse § 15 lõike 1 esimese lause, põhiseaduse § 28 lõikes 2 sisalduva õigusega riigi abile puuduse korral ja konventsiooni artiklitega 6 ja 13 tagatud ausa ja tõhusa menetluse ning kaebeõiguse garantiidega; - pankrotiseaduse § 11 ja § 23 lõike 4 põhiseaduse vastaseks tunnistamist osas, mille alusel on võlausaldaja kohustatud maksma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks rahasumma, vastuolu tõttu põhiseaduse § 13, § 14 ja § 15 lõike 1 esimese lausega ning konventsiooni artiklitega 6 ja 13 tagatud ausa ja tõhusa menetluse ning kaebeõiguse garantiidega.
  18. Taotleja viitab mitmetele Riigikohtu lahenditele, märkides, et isikul on õigus pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtusse, kui tal ei ole muud tõhusat võimalust kasutada põhiseaduse §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele ning kui tema õigusi on rikutud tema suhtes mingite normide kohaldamisega. Taotlejal on pooleli tegelik vaidlus ning tal puudub muu tõhus viis kohtuliku kaitse kasutamiseks. Olles esitanud pankrotiavalduse endise tööandja suhtes saamata jäänud töötasu nõudes, on 6000-kroonise riigilõivu tasumise kohustus intensiivne riive kohtusse pöördumisel. Kohustus tasuda ajutise pankrotihalduri tasu ja kulude katteks 22 000 krooni kohtu deposiiti 10 päeva jooksul on samuti kohtusse pöördumise intensiivne riive, kuna vastasel juhul jätab kohus halduri nimetamata ning kohtumenetlus on takistatud. Kohus ei arvestanud sellega, et võlausaldaja on füüsiline isik, välismaalane, kelle jaoks kohtumenetluses osalemine tähendab keele mittevaldamise tõttu täiendavalt tõlke- ja õigusabikulusid, ega tänast majanduslikku olukorda. Pankrotiseadus kohtleb võlgnikku ja võlausaldajat pankrotiavalduse esitamisel erinevalt, koheldes võlausaldajat põhjendamatult ebavõrdselt, rikkudes sellega põhiseaduse § 12 lõikest 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust. Kohus jättis tähelepanuta võlausaldaja teabe selle kohta, et võlgnikul on registrisse kantud vara.
  19. Taotleja esitas Riigikohtule
  20. novembril 2010 täiendavad seisukohad, mis lähtusid justiitsministri vastusest õiguskantsleri teabe nõudmisele. Taotleja ei nõustu justiitsministri arvamusega riigilõivu ning ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutuste maksmise regulatsiooni kohta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  21. Karol Krawczyk on esitanud Riigikohtule individuaalkaebuse, milles ta taotleb riigilõivu seaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja pankrotiseadustiku sätete põhiseadusvastasuse tuvastamist.
  22. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses (PSJKS) ei sätestata otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski ? tulenevalt põhiseaduse (PS) §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast ? pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal kasutamata (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  23. detsembri
  24. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-22-09, p 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Eeltoodust lähtudes on Riigikohus pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest.
  25. Kolleegium leiab, et K. Krawczykil on olnud tõhus viis kasutada põhiseaduse §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigust ning tal on oma kohtuasja läbivaatamisel olnud võimalik kasutada õigust taotleda asjassepuutuva normi põhiseaduspärasuse kontrolli.
  26. Põhiseaduse § 15 lõike 1 teine lause näeb ette igaühe õiguse nõuda "oma kohtuasja läbivaatamisel" mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Kui kohus nõustub menetlusosalise seisukohaga, jätab ta põhiseadusvastase normi kohaldamata ning kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus (PS § 152 lõige 2; PSJKS § 4 lõige 3).
  27. Senises kohtupraktikas on olnud mitmeid juhtumeid, kus kohus on kohtuasja menetlusse võtmisel või selle menetlemise käigus tunnistanud põhiseadusvastaseks ja jätnud kohaldamata protsessinormi, mis on piiranud isiku õigust tõhusale õiguskaitsele (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  28. märtsi
  29. a otsus asjas nr 3-4-1-1-04, kus ringkonnakohus jättis menetlusnormi kohaldamata;
  30. aprilli
  31. a otsus asjas nr 3-4-1-20-07, kus maakohus jättis menetlusnormi kohaldamata; käesoleval ajal on Riigikohtu üldkogu menetluses asjad nr 3-2-1-60 10 ja nr 3-2-1-62 10, kus Riigikohtu tsiviilkolleegium on pidanud menetlusnormi põhiseaduse vastaseks). Lisaks on Riigikohus asunud seisukohale, et kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama (vt Riigikohtu üldkogu
  32. juuni
  33. a otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 32). Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise raames ? sh talle esitatud kaebuse lubatavuse hindamisel ? ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadusvastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus kohtulik õiguskaitse.
  34. Põhiseaduse § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. PS § 15 ning § 152 sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka Riigikohtu üldkogu
  35. juuni
  36. a otsus asjas nr 3-4-1-7-08, p 21). Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldamisele tulevate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule.
  37. K. Krawczyk pöördus kohtusse ning taotles seejuures menetlusabi ning TsMS § 182 lõike 2 punkti 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist ning kohaldamata jätmist. Kohus leidis, et norm on põhiseadusega kooskõlas ja jättis menetlusabi andmata. Seepeale esitas taotleja määruskaebuse, mille ringkonnakohus läbi vaatas ja rahuldamata jättis. Lisaks esitas K. Krawczyk määruskaebuse kohtumääruse peale, millega teda kohustati tasuma ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti 22 000 krooni. Seejuures sai K. Krawczyk vaidlustada kohtumäärusega talle pandud kohustuse aluseks olevate normide põhiseaduspärasust. Ringkonnakohus vaatas kaebuse läbi ja jättis selle rahuldamata.
  38. Maakohus ja ringkonnakohus kontrollisid K. Krawczyki väiteid normide põhiseadusvastasuse kohta ning leidsid, et normid on põhiseadusega kooskõlas. Asjaolu, et isik ei nõustu kohtu poolt normidele antud hinnanguga, ei tähenda seda, et tal oleks puudunud õigus nõuda kohtult asjassepuutuvate normide põhiseaduspärasuse hindamist. Kolleegiumi hinnangul oli K. Krawczykil piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtulikku kaitset põhiõiguste rikkumise vastu.
  39. Lähtuvalt eeltoodust ei saa Riigikohus K. Krawczyki taotlust sisuliselt hinnata ning taotlus tuleb tagastada PSJVS § 11 lõike 2 alusel läbivaatamatult pädevuse puudumise tõttu.
  40. K. Krawczyk tasus taotluse esitamisel kautsjoni 400 krooni. Põhiseaduslikkuse järelevalves taotluse esitamisel ei ole kautsjoni tasumise kohustust ette nähtud. Seetõttu tuleb tasutud 400 krooni K. Krawczykile tagastada. Märt Rask, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.