Obsah (13)

§ 339§ 49§ 56§ 363§ 362§ 15§ 312§ 34§ 46§ 54§ 55§ 361§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-70-10 Otsuse kuupäev 15. november 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kir

§ 339lg 1 p 1 võimalikku rikkumist.

6. L. H. lepinguline kaitsja M. Leis taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja L. H. õigeksmõistmist talle süüksarvatud kuritegudes või alternatiivselt talle mõistetud karistuse kergendamist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme, sest asja arutas ebaseaduslik kohtukoosseis, samuti rikuti L. H. kaitseõigust, kohaldati ebaõigesti materiaalõigust ja L. H-le mõisteti ebamõistlikult raske karistus. 6.1 Kaitsja hinnangul oli ringkonnakohtus kriminaalasja arutav kohtukoosseis ebaseaduslik, sest sellesse kuulunud kohtunik U. Reinola on osalenud arutatavas kohtuasjas kannatanuks oleva S. E. hagi arutamises V. L. vastu, kusjuures hagi esemeks oli kinnisasi, mille väljapetmine on ka arutatava kriminaalasja üheks esemeks. Samuti lahendas kohtukoosseisu kuulunud kohtunik M. Aava määruskaebust L. H. suhtes tõkendi kohaldamise määruse peale. Seetõttu olid mõlemad kohtunikud süüdistatavate suhtes erapoolikud ja nende suhtes esineb taandamisalus

§ 49lg 1 p 1 mõttes.

6.2 L. H. kaitseõigust rikuti kassaatori hinnangul sellega, et süüdistatava kaitsja jättis apellatsioonimenetluses kohtule esitamata L. H. õigustavad tõendid. Samuti on ringkonnakohus jätnud vastamata apellatsiooni väidetele ja rikkunud tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Ka on rikutud tõendite ühetaolise hindamise põhimõtet, sest ühtesid tõendeid on teistele eelistanud. 6.3 Kaitsja arvates on L. H. süüditunnistamisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust. Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et tsiviilvaidlustes on kriminaalmenetluse esemeks olevate tehingute tühisus tuvastatud O. A. ja S. E. puhul üksnes kannatanute piiratud teovõime tõttu, mitte aga süüdistatavate poolt pettuslikult tehingu tegemisele kallutamise tõttu. O. A. suhtes tegutses süüdistatav volituse alusel. K. E. osas on alusetud väited tema teovõimetusest tehingu tegemise ajal, sest K. E. teovõimetus tuvastati alles kaheksa aastat pärast tehingu tegemist ja ta on korduvalt omakäeliselt kinnitanud, et tehing oli tema tegeliku tahte väljendus. S. E. suhtes toimepandud teos ei esitanud kaitsjad kohtule kannatanu tahteavaldust kinnitavat dokumenti. V. L.-i suhtes toimepandud teo puhul on kaitsja hinnangul tegu pelgalt tsiviilõigusliku vaidlusega. H. K. suhtes tegutses L. H. volituse alusel ja volituse piirides. L. H. süü H. K. asjade varguses on tõendamata. H. K. tegi kinkelepingu L. H-le oma vabal tahtel ja kinnitas seda ka kohtus. Leping on kehtiv ja seda ei ole vaidlustatud. I. V.-i arvet kasutas L. H. volikirja alusel. 6.4 Kohtud on karistuse mõistmisel ebaõigesti lugenud L. H. varem kelmuse eest karistatud isikuks. L. H. kasvatab kolme last ja tema karistamine vangistusega mõjuks lastele ja perele laastavalt ja riivab ühiskonna õiglustunnet. 7. V. L. kaitsja L. Toomsalu taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja V. L. õigeksmõistmist. Kaitsja põhiseisukohad on järgnevad. 7.1 Kassaatori hinnangul tagati V. L. kaitseõigus üksnes formaalselt - tal ei olnud võimalik kaitsjaga privaatselt kohtuda. Kaitsja määrati vaid mõned päevad enne ringkonnakohtu istungit, mistõttu ei jõudnud kaitsja end kriminaalasja materjalidega kurssi viia ega oma kaitsealusega konsulteerida. Samuti on V. L. taotlenud talle riigi õigusabi osutanud kaitsja taandamist põhjusel, et sama advokaat on arutatava kriminaalasjaga seotud kriminaalasjas kaitsnud teist isikut, kelle huvid on vastuolus V. L. huvidega. Taandamistaotlus on aga jäetud korrektse lahenduseta, sest

§ 56ja 57 sätteid eirates ei rahuldanud ringkonnakohus seda kohtuistungil.

7.2 Ringkonnakohtu kohtukoosseis oli ebaseaduslik, sest kohtukoosseisu kuulunud kohtunik U. Reinola puhul esines taandumisalus

§ 49lg 1 p 5 mõttes ja kohtunik M.

Aava puhul

§ 49lg 1 p 2 mõttes.

7.3 Kohtud on rikkunud tõendite vahetu uurimise põhimõtet, sest kohtuistungil ei kuulatud üle kannatanuid ja tunnistajaid. Sellega loodi olukord, kus süüdimõistev otsus tehti vaid asjas isiklikku varalist huvi omavate tunnistajate ütluste alusel. 7.4 V. L. tuleb õigeks mõista, sest tema käitumises ei ole pettust tuvastatud. Kaitsja leiab, et piiratud teovõimega kannatanuid ei saanud eksitada, sest nad ei suutnud adekvaatselt aru saada oma tegude tähendusest ega neid juhtida. Kannatanute suhtes on seega põhiküsimus puhtalt tsiviilõiguslik - kas tehingud kehtivad. Samuti peaks tehingu sõlmimine notari juures juba iseenesest andma piisava õigusliku garantii, et tehingu tegemisel ei ole tehingu pool eksituses. V. L. on tehingute alusel saadu tagastanud ega ole saanud varalist kasu.

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Vallo Karileri kassatsioonivastuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist ja leitakse, et kassatsioonid tuleb jätta rahuldamata.
2. Riigikohtu istungil jäid kassaatorid kassatsioonides väljendatu juurde, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Prokurör vaidles kassatsioonidele vastu ja taotles nende rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kassaatorite väiteid materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, tõendite vahetu uurimise põhimõtte rikkumise ja ringkonnakohtu otsuses põhistuste puudumise kohta (I). Seejärel vaeb kolleegium ringkonnakohtus kriminaalasja arutanud kohtukoosseisu seaduslikkust (II) ja kaitsjate väiteid kaitseõiguse rikkumise kohta kriminaalasja menetlemisel (III). Järgnevalt annab kolleegium hinnangu L. H-le mõistetud vangistuse ärakandmisele määramise kohta (IV). Lõpuks võtab kolleegium seisukoha kassatsioonide rahuldamise ja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise osas (V). I
4. Puutuvalt kassatsioonide väidetesse selle kohta, et kohtud on süüdistatavate süüditunnistamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sest süüdistatavad ei tekitanud kannatanutes tegelikest asjaoludest ebaõiget arusaama, kannatanutele ei tekitatud kahju ning kannatanute ja süüdistatavate vahel on tegemist pelgalt tsiviilõiguslike vaidlustega, märgib kriminaalkolleegium, et need väited lähtuvad süüdistatavate versioonist toimepandu kohta, mitte aga kohtute tuvastatud faktilistest asjaoludest.

§ 363lg 5 kohaselt ei või Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada.

Küll on Riigikohus

§ 362

p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaal-menetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-09, p 6 ja
3. juuni
4. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08, p 7).
5. Kassaatorid heidavad ringkonnakohtule ette kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi, mis seisnevad tõendite vahetu uurimise põhimõtte rikkumises, samuti kohtuotsuses põhjenduste puudumises, sest ringkonnakohus jättis vastamata apellatsiooni väidetele ja eelistas ühtesid tõendeid teistele, lugedes süüdistatavate ütlused põhjendamatult ebausaldusväärseks. Seoses nende etteheidetega märgib kriminaalkolleegium esmalt seda, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne arutamine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. novembri
7. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-115-04, p 10). Erinevalt menetlusest esimese astme kohtus, kus kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtte järgimisest saab rääkida üksnes juhul, kui kohtulahend tugineb vaid nendele tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud, võib ringkonnakohtu kohtulahend

§ 15

lg 2 p 2 kohaselt tugineda ka sellistele tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud.

1. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud eiranud tõendite vahetu uurimise põhimõtet ka sellega, et jätsid kohtus üle kuulamata kannatanud K. E. ja O. A. L. H. lepingulise kaitsja kassatsioonis leitakse, et kohus pidanuks ka need kannatanud välja kutsuma ja üle kuulama, sest tehingute tegemise ajal olid nad teovõimelised. Lisaks märgib kaitsja, et O. A. on ütlusi andnud kohtus tsiviilasja arutamisel (tsiviilasi nr 204-1149). Kriminaalkolleegium märgib, et kriminaalmenetluse raames kuulati O. A. üle
2. septembril 2004 (kd 2, lk 245-246) ja K. E.
3. aprillil 2007 (kd 4, lk 857-859). Mõlemale kannatanule on tehtud kohtupsühhiaatria ekspertiis. Eksperdiarvamuse kohaselt ei olnud K. E. tehingu tegemise ajal võimeline adekvaatselt hindama, kuidas mõjutab tehing tema huve (kd 10, lk 72-79), O. A. puhul aga tuvastati, et kinkelepingut tehes esinesid tal vaimsest alaarengust tingitud psüühikahäired, mis takistasid tal oma tegude tähendusest aru saada (kd 2, lk 249-250), ning tulenevalt alaarengust ei suuda ta täiel määral tajuda kohtuistungil toimuvat (kd 5, lk 1088-1090). Mõlema käsitletud kannatanu teovõime on psüühikahäire tõttu piiratud ja nende suhtes on kohtu poolt seatud eestkoste (kd 8, lk 123-124 ja kd 6, lk 202-203). Seetõttu on maa- ja ringkonnakohus jätnud K. E. ja O. A. põhjendatult kohtus üle kuulamata ega ole ka tuginenud nende poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele.
4. Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. märtsi
6. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1 ja
7. mai
8. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-43-05, p 6). Ringkonnakohtu otsus rajaneb

§ 15

lg 2 p-des 1 ja 2 märgitud tõenditele ja selles on loogiliselt põhistatud seisukohti, milleni kohtud tõendite hindamise tulemina jõudsid. Samuti on kohtud näidanud ka tõendid, millele L. H. ja V. L. süüditunnistamine rajaneb. Seejuures on kooskõlas

§ 312

p-s 2 sätestatuga põhjendatud, milliseid tõendeid ja miks ei lugenud kohtud usaldusväärseks. Samuti on ringkonnakohus põhjalikult põhistanud järeldusi, milleni kohus apellatsioonide alusel kriminaalasja arutamisel tõendeid hinnates jõudis. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud seetõttu tõendite uurimisel ja hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. II 15. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium kassatsioonide väiteid ringkonnakohtu ebaseaduslikust kohtukoosseisust. 16. Kaitsjad leiavad, et ringkonnakohtus kriminaalasja arutanud kohtukoosseis oli ebaseaduslik

§ 339lg 1 p 1 tähenduses, sest ringkonnakohtu kohtunikud U.

Reinola ja M. Aava oleks pidanud kriminaalasja arutamisest taanduma. Kohtunik U. Reinola puhul on kassatsioonides taandumisalusena välja toodud tema osalemine Tallinna Ringkonnakohtus tsiviilasja arutamisel S. E. hagis V. L. vastu, kusjuures hagi esemeks oli sama kinnisasi, mille väljapetmine on ka üheks arutatava kriminaalasja esemeks. Seetõttu leiab L. H. kaitsja M. Leis, et U. Reinola puhul esineb taandumisalus

§ 49lg 1 p 1 mõttes, V.

L. kaitsja L. Toomsalu hinnangul aga

§ 49lg 1 p 5 mõttes.

Kohtunik M. Aava pidanuks kriminaalasja arutamisest taanduma aga põhjusel, et ta on kohtueelses menetluses lahendanud L. H. kaitsja määruskaebust eeluurimiskohtuniku poolt tõkendi kohaldamise määruse peale. L. H. kaitsja M. Leis näeb sellises tegevuses taandumisalust

§ 49lg 1 p 1, V.

L. kaitsja L. Toomsalu aga

§ 49lg 1 p 2 tähenduses.

17.

§ 49

lg 1 p 1 kohaselt on kohtunik kohustatud kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem samas kriminaalasjas teinud kohtulahendi. Kohtunik U. Reinola ei olnud L. H. ja V. L. kriminaalasja arutamise ajaks teinud selles kriminaalasjas ühtegi lahendit. Seega on üheselt tuvastatav, et sellist faktilist asjaolu, mida on

§ 49

lg 1 p-s 1 märgitud taandumisaluse puhul silmas peetud - varem samas kriminaalasjas kohtulahendi tegemist - kohtunik U. Reinola puhul ei esinenud. Süüdistatava ja kannatanu tsiviilvaidluse lahendamist ei ole aga seadusandja kriminaalmenetluses taandumisaluseks lugenud. Seetõttu oli kohtunik U. Reinola taandumine või taandamine

§ 49lg 1 p 1 alusel välistatud.

18.

§ 49

lg 1 p-s 5 sätestatud alusest lähtuvalt tuleb kohtunikul taanduda siis, kui ta "muul põhjusel ei saa olla erapooletu". Käsitledes just sellel alusel kohtuniku taandumise ja taandamisega seonduvaid küsimusi, on kriminaalkolleegium märkinud, et tegemist on sellise asjaolu või asjaolude kogumiga, mille olemasolu või puudumine tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada eraldi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2005. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-123-05, p 10). Viidatud määruses märkis kriminaalkolleegium sedagi, mida tuleb seejuures silmas pidada. Nii asus kolleegium seisukohale, et "esiteks peab kohtunik

§ 49

lg 1 p 5 alusel taanduma siis, kui ta kohtuasja lahendama asudes ei pea selles kohtuasjas subjektiivselt võimalikuks mitte igasuguse seadusega ettenähtava kohtulahendi tegemist, vaid eelistab selgelt ühte võimalikku lahendit teistele. Vastavalt Eesti kohtunike eetikakoodeksi p-le 25 peab kohtunik taanduma siis, kui tal on eelarvamus poole suhtes, mis takistab asja objektiivset lahendamist; kui ta on asjaosalistega lähedastes suhetes; tal on eraviisiline teave menetlusega seotud faktiliste asjaolude kohta; ta on varasemalt asjaosalisi õigusalaselt nõustanud või teab, et otsus võib puudutada teda ennast või tema perekonnaliiget. Siinjuures on oluline silmas pidada, et nii nagu mistahes teiselgi isikul, on ka kohtunikul oma hoiakute ja väärtushinnangute süsteem, millest aga ei saa automaatselt tuletada kohtuniku erapoolikust. Kohtuniku taandumise aluseks on vaid selline tema hoiakute ja väärtushinnangute süsteemist lähtuv arusaam, mis toimib tõepoolest argumentidele mittealluva ja diskussiooni välistava eelarvamusena." (Vt viimativiidatud määruse p 11). Kriminaalkolleegium leidis ühtlasi, et selle küsimuse lahendamisel, millal konkreetselt peaks kohtunik

§ 49

lg 1 p 5 alusel taanduma, ei saa lähtuda vaid kohtuniku enda subjektiivsest arusaamast. Arvestades seda, et Eesti kohtunike eetikakoodeksi p 14 kohaselt ei pea õigusemõistmine mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, ongi

§ 49

lg 1 p-s 5 sisalduva taandumisaluse formuleerimisel kasutatud sõnaühendit "ei saa olla". Selline sõnakasutus osutab asjaolule, et kohtunik peab taanduma kõnealusel alusel ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda. (Vt viimativiidatud määruse p 12). 19. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et kohtunik U. Reinola oli Tallinna Ringkonnakohtu koosseisus, mis arutas tsiviilasja S. E. hagis V. L. vastu. Kohtuniku enda subjektiivse arusaama järgi ei pidanud ta kriminaalasja arutamisest taanduma. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna kohtuniku osalemine tsiviilasja arutamisel ka alust põhjendatud kahtlusteks selle kohta, et kohtunik oli seetõttu kriminaalasja hilisemal arutamisel erapoolik või eelarvamuslik. Nagu kaitsjad ka ise rõhutavad, tühistati viidatud tsiviilasjas S. E. poolt V. L-le tehtud kinkeleping põhjusel, et S. E. oli tehingut tehes otsusevõimetu. Tsiviilasjas ei käsitletud kriminaalasja arutamise esemeks olevat tehingu pettuslikkust (kd 4, lk 830-834). Seega ei saa kahtlused selle kohta, nagu oleks kohtunikul kujunenud süüdistatava(te) suhtes selline arvamus, mis takistas tal kriminaalasjas süüdistatava käitumisele erapooletut õiguslikku hinnangut andmast, olla kuidagi põhjendatud ja kohtuniku poolt varasem S. E. ja V. L. tsiviilvaidluse lahendamine ei saanud V. L. ja L. H. kriminaalasja arutamisel seada kahtluse alla tema erapooletust

§ 49lg 1 p 5 mõttes.

20. Kohtunik M. Aava on enne kriminaalasja apellatsioonimenetluses arutamist lahendanud samas asjas L. H. kaitsja määruskaebust maakohtu eeluurimiskohtuniku määruse peale, millega kohaldati L. H. suhtes tõkendit vahistamine (kd 6, lk 109-110). Kolleegium märgib, et kirjeldatud olukorras ei ole tegemist

§ 49

lg 1 p 2 sätestatud taandumise alusega, sest selle sätte kohaselt peab taanduma kohtunik, kes on samas kriminaalasjas teinud kohtumääruse eeluurimiskohtunikuna. Kohtunik M. Aava ei ole käsitletavas kriminaalasjas teinud aga ühtegi lahendit eeluurimiskohtunikuna. Ka ei pidanud kohtunik M. Aava taanduma

§ 49lg 1 p-s 1 märgitud alusel.

Seda põhjusel, et

§ 49

lg 3 välistab üheselt ringkonnakohtuniku taandumise sellises menetluslikus olukorras, sätestades selgesõnaliselt, et eeluurimiskohtuniku või prokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse lahendamine ei ole kohtuniku taandumise alus.

1. Eeltoodud põhjustel puudusid kriminaalkolleegiumi hinnangul alused ringkonnakohtu kohtunike taandumiseks ja kassaatorite väited kriminaalasja arutamisest ringkonnakohtu ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt on alusetud. III
2. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ka kaitsjate väited süüdistatavate kaitseõiguse rikkumisest kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus.
3. L. H. lepingulise kaitsja kassatsioonis väidetakse, et L. H. kaitseõigust on rikutud muu hulgas sellega, et nii ringkonna- kui ka maakohtus ei kasutanud tema kaitsjad kaitseülesande täitmiseks kõiki võimalikke vahendeid. Kolleegiumi hinnangul on kassaatori kõnealune väide aga väga üldine ja täielikult põhistamata, mistõttu selle kontrollimine kassatsioonimenetluses ei ole võimalik. Nii nähtub kriminaalasja materjalidest, et kohtueelses menetluses ja kriminaalasja arutamisel maakohtus kuni
4. oktoobrini 2008 kaitses L. H. vandeadvokaat Alar Neiland, kellest L. H. loobus (kd 6, lk 332). Seejärel on L. H-le riigi õigusabi korras määratud kaitsjaks vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva. Lisaks on maakohtus L. H. lepingulise kaitsjana alates
5. jaanuaril 2009 toimunud kohtuistungist tegutsenud vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekov (kd 8, lk 117), kes ei ole aga apellatsiooni esitanud. Alates
6. detsembrist 2009 on L. H. kaitsnud veel ka vandeadvokaat Sven Sillar (kd 11, lk 28), kes on Tallinna Ringkonnakohtule teatanud L. H. jätkuvaks kaitsmiseks volituste puudumisest
7. aprillil 2010 (kd 12, lk 164). Seega on L. H-l kriminaalmenetluses kuni kassatsiooni esitamiseni olnud kokku neli kaitsjat, kellest kolm lepingulised ja üks määratud. Kassatsioonist aga ei selgu, millised nendest kaitsjatest, millal ja millised kaitseülesanded on nõuetekohaselt täitmata jätnud. Seetõttu on kassaatori väited kaitsja või kaitsjate puudulikust tööst paljasõnalised. Ainsa konkreetse asjaoluna on kassatsioonis esile toodud kannatanu S. E. omakäelise tahteavalduse, kui L. H. õigustava tõendi kohtule esitamata jätmine. Kolleegium märgib, et

§ 34

lg 1 p 7 koostoimes § 35 lg-ga 2 annab süüdistatavale õiguse ka ise tõendeid esitada. Kassatsioonist ei selgu, mis takistas L. H-l enesel selle tõendi esitamist või selle esitamise nõudmist kaitsjalt, nagu ka seda, mis on takistanud viitamast sellisele väidetavale kaitseõiguse rikkumisele apellatsioonis. 24. Kolleegium ei nõustu ka L. H. määratud kaitsja kassatsioonis märgituga, nagu oleks L. H. kaitseõigust rikutud sellega, et määratud kaitsjat sisuliselt sunniti kaitseülesannete täitmisele olukorras, kus süüdistatav esitas kohtule taotluse kaitsja taandamiseks ja kaitsja taotles riigi õigusabi osutaja vahetamist. Kolleegium märgib sellega seoses, et määratud kaitsja võib riigi õigusabi osutamisest või selle jätkamisest keelduda üksnes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-s 19 toodud alustel. Selliseid aluseid kaitsjal ei olnud. Ka ei esinenud

§ 46lg-st 1 tulenevaid aluseid kaitsekohustusest loobumiseks.

Lahendades süüdistatava taotlust kaitsja taandamiseks tuvastas ringkonnakohus põhjendatult, et puuduvad ka

§-s 54 märgitud kaitsja taandumise alused. Seetõttu jättis ringkonnakohus õigesti kaitsja taandamistaotluse rahuldamata. Ringkonnakohus on samuti kaalunud riigi õigusabi osutaja vahetamist RÕS § 20 alusel ja põhjendatult leidnud, et kuigi süüdistatava väitel on tal kaitsjaga katkenud usaldussuhe, ei ole riigi õigusabi osutaja vahetamine menetluse selles etapis enam otstarbekas. Määratud kaitsja taandamata ja vahetamata jätmisega süüdistatava kaitseõigust ei rikutud.

1. V. L. kaitsja hinnangul tagati V. L. kaitseõigus ringkonnakohtus üksnes formaalselt. Nimelt ei olnud V. -l võimalik oma kaitsjaga privaatselt kohtuda. Kaitsja määrati talle vaid mõned päevad enne ringkonnakohtu istungit, mistõttu ei jõudnud kaitsja end kriminaalasja materjalidega kurssi viia ega oma kaitsealusega konsulteerida. Kriminaalkolleegium nende väidetega ei nõustu ja märgib, ringkonnakohtu istungil toetas V. L. kaassüüdistatava L. H. taotlust V. L. määratud kaitsja taandamiseks. Taandustaotlust põhjendati väitega, et määratud kaitsjal ei ole olnud piisavalt aega kriminaalasja materjalidega tutvumiseks ning et kaitsjal on huvide konflikt. Enne taandamistaotluse lahendamist küsis kohus muu hulgas ka määratud kaitsja arvamust esitatud taotluse suhtes ja tegi kindlaks, et kaitsja enda hinnangul on tal olnud kohtuistungiks ettevalmistumiseks piisavalt aega ning et tal ei esine huvide konflikti. Sellise konflikti esinemist ei tuvastanud ka ringkonnakohus (kd 12, lk 189-190). Eeltoodud asjaoludel jättis ringkonnakohus põhjendatult taotluse määratud kaitsja taandamiseks rahuldamata.
2. V. L. kaitsja leiab ka seda, et taandamise küsimuse lahendamisel rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust sellega, et ei järginud

§-de 56 ja 57 nõudeid. Kaitsja viidatud sätted ei ole aga asjakohased.

§ 54

kohaselt ei või isik olla kaitsja, kui ta on olnud või on samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse muu subjekt või ta on varem samas või sellega seonduvas kriminaalasjas kaitsnud või esindanud teist isikut, kelle huvid on kaitsealuse huvidega vastuolus. Kui kaitsja ei ole nendel alustel ise taandunud, või kui esinevad RÕS § 20 lg-s 31 sätestatud alused, siis kohus taandab kaitsja kas omal algatusel või kohtumenetluse poole taotlusel (

§ 55lg 1).

Lisaks nimetatud alustele taandab kohus kaitsja ka juhul, kui

§-des 56 ja 57 sätestatud taandamismenetluses ilmneb, et kaitsja on kuritarvitanud oma menetlusseisundit, suheldes kahtlustatavana kinnipeetud või vahistatud kaitsealusega viisil, mis võib soodustada uue kuriteo toimepanemist või kinnipidamiskoha sisekorra rikkumist (

§ 55lg 2).

Kriminaalkolleegium märgib, et

§-dest 56 ja 57 tulenev menetluskord kehtibki üksnes viimati nimetatud taandamisaluse korral, st juhul, kui kohtumenetluse pool on esitanud kaitsja taandamise menetluse taotluse, viidates asjaolule, et kaitsja on kuritarvitanud oma menetlusseisundit

§ 55lg 2 tähenduses.

Käesolevas kriminaalasjas sellist taotlust aga esitatud ega lahendatud ei ole. IV

1. L. H. lepinguline kaitsja leiab, et mõistes L. H-le karistuseks neli aastat vangistust raskendas ringkonnakohus ebamõistlikult tema karistust. Kuna L. H. kasvatab kolme last, siis mõjuks tema karistamine vangistusega lastele ja perele laastavalt ning riivaks ühiskonna õiglustunnet.
2. Kriminaalkolleegium märgib, et nelja-aastase vangistusega karistas L. H. maakohus ja selles osas ringkonnakohus maakohtu otsust ei muutnud. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse üksnes L. H. karistusest tingimisi vabastamise osas. Seejuures on ringkonnakohus kohtupraktikaga riimuvalt märkinud, et karistuse kandmisest tingimisi vabastamiseks peab kohus ära näitama süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isikut iseloomustava eripära, mis muudaks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1). Ringkonnakohus on veenvalt põhistanud, miks L. H. puhul selliseid asjaolusid ega eripära ei esine. Nii on L. H. arutatavas asjas tunnistatud süüdi kaheteistkümnes kelmuses, samuti varguses, arvutikelmuses ja tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamises. Viiel korral on kuriteod toime pandud kõrges eas isiku suhtes. Mitmed neist kuritegudest pani L. H. toime pärast süüdimõistmist Harju Maakohtus
5. septembril 2006 ja ka kriminaalasja menetlemise ajal, pärast vabanemist eelvangistusest. Ringkonnakohus on asjakohaselt selgitanud ka seda, miks ei õigusta L. H-l elukoha olemasolu ja alaealiste laste kasvatamine, nagu ka asjaolu, et teda ei ole varem vangistusega karistatud, talle mõistetud karistuse tingimuslikku täitmisele pööramata jätmist. Seetõttu on ringkonnakohus asunud põhjendatud seisukohale, et L. H. ei saa talle mõistetud karistusest tingimisi vabastada. V
6. Tulenevalt eelmärgitust ning lähtudes

§ 361p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 17.

mai

1. a otsuse muutmata ja kassatsioonid rahuldamata.
2. L. H. määratud kaitsja vandeadvokaadi vanemabi O. Ladva esitas koos kassatsiooniga
3. juunil 2010 taotluse kassatsiooni koostamisel ja Riigikohtu istungiks valmistumisel riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks summas 960 krooni (sh käibemaks 160 krooni). Riigikohtu istungil esitas kaitsja uue taotluse, paludes kassatsiooni koostamise ja Riigikohtu istungiks valmistumise eest kaitsjatasuna välja mõista 3000 krooni; kohtuistungil esinemise eest 750 krooni ja riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest 650 krooni. Lisaks taotles kaitsja sõidukulu hüvitamist summas 740 krooni. Taotletud summadele lisandub käibemaks 1028 krooni.
4. Kriminaalkolleegium märgib, et taotlus tuleb RÕS § 21 lg 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (Kord) sätete alusel rahuldada osaliselt. Kuna
5. juunil 2010 esitatud taotluse kohaselt palus O. Ladva kassatsiooni koostamise ja kohtuistungiks valmistumise eest kaitsjatasuna välja mõista 960 krooni (millest käibemaks160 krooni) ja see taotlus vastas esitamise ajal kehtinud Korra p-s 21 sätestatud tasumäärale, siis tuleb kassatsiooni esitamise ja Riigikohtu istungiks valmistumise eest tasu välja mõista just selles summas. Riigikohtu istungil esinemise ja õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest taotletud tasu, nagu ka sõidukulu, tuleb aga välja mõista alates Korra
6. juulist 2010 kehtiva redaktsiooni p-de 18, 47.4 ja 54 alusel. Seega kuulub kokku hüvitamisele riigi õigusabi kulu 3528 krooni (sh 588 krooni käibemaks).

§ 186lg 1 alusel tuleb see menetluskulu L.

H-lt välja mõista. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris