← Eesti

3-1-1-83-10

Obsah (7)§ 386§ 3891§ 73§ 68§ 5§ 15§ 16

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-83-10 Otsuse kuupäev 16. november 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi Ko

§ 386lg 1; § 3891 lg 1) järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 26.

mai

  1. a otsus kriminaalasjas nr 1-04-31 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Dmitri Teplõhh, kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
  2. oktoober 2010 Istungil osalenud isikud V.V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, V.G. kaitsja vandeadvokaat Raivo Laus ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Dmitri Teplõhh RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  4. mai
  5. a ja Harju Maakohtu
  6. detsembri
  7. a otsused osas, millega loeti V.V. poolt OÜ V tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ning käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise tõttu maksudena laekumata jäänud summaks 11 045 832 krooni (sh 7 689 406 krooni tulumaksu ja 3 356 426 krooni käibemaksu). Samuti tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  8. mai
  9. a otsus osas, millega rahuldati Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi V.V. vastu.
  10. Lugeda V.V. poolt OÜ V tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ning käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise tõttu maksudena laekumata jäänud summaks vähemalt 4 856 311 krooni (sh 3 373 622 krooni tulumaksu ja 1 482 689 krooni käibemaksu).
  11. Saata kriminaalasi V.V. vastu esitatud Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
  12. Lugeda ajaks, mil V.G-lt oli riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse mõttes alusetult vabadus võetud, kolm päeva (29.-
  13. mai 2002).
  14. Mõista Eesti Vabariigilt V.G. kasuks välja 15 000 (viisteist tuhat) krooni kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  15. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  16. mai
  17. a otsus muutmata.
  18. V.V. kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt, prokuröri kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  19. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  20. juuni
  21. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-11-07 tühistati osaliselt Harju Maakohtu
  22. septembri
  23. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  24. detsembri
  25. a otsused V.V. süüdistuses KrK § 166 lg 2 ja § 1481 lg-te 2 ning 10 järgi ja V.G. süüdistuses KrK § 1481 lg-te 2 ning 10 järgi. Osas, mis puudutas V.V. ja V.G. süüdistust KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi ning Eesti Vabariigi (Maksuja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi lahendamist, saatis Riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
  26. Kriminaalasja uuel arutamisel süüdistati V.V. ja V.G. KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi selles, et nad esitasid OÜ V juhatuse liikmetena
  27. juunist
  28. detsembrini 2000 OÜ V
  29. a mai-, juuni-, augusti-, septembri- ja novembrikuu käibedeklaratsioonides ning samade maksustamisperioodide tuluja sotsiaalmaksudeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Esiteks deklareerisid V.V. ja V.G. OÜ V poolt kaupade soetamisel tasutud käibemaksu (sisendkäibemaksu) tegelikust 3 356 426 krooni suuremana, vähendades niiviisi ebaseaduslikult OÜ V käibemaksukohustust. Selle tagajärjel jäi riigile laekumata 3 356 426 krooni käibemaksu. Käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisel kasutasid süüdistatavad OÜ P nimel väljastatud näilikke arveid, millel näidatud diislikütust ja bensiini OÜ P OÜ-le V tegelikult ei müünud. Teiseks jätsid V.V. ja V.G. OÜ V tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata OÜ V pangakontolt OÜ-le P näilike arvete alusel tehtud väljamaksed summas 21 885 236 krooni ja nendelt väljamaksetelt deklareerimisele kuuluva tulumaksu 7 689 406 krooni. Kuna tegelikult OÜ V OÜ-lt P diislikütust ja bensiini ei soetanud, oli OÜ-le P tehtud väljamaksete näol tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuluga tulumaksuseaduse § 51 lg 2 p 3 tähenduses. Kokku jäi OÜ V maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tagajärjel riigile maksudena laekumata 11 045 832 krooni. Süüdistuse kohaselt esitasid V.V. ja V.G. valeandmeid sisaldanud OÜ V maksudeklaratsioonid ühiselt ja kooskõlastatult, tehes seda OÜ V maksukohustuse vähendamise eesmärgil. Valeandmeid sisaldanud maksudeklaratsioonid allkirjastas V.V.. Süüdistuses nimetatud tehinguid teostas V.G. ühiselt ja kooskõlastatult V.V-ga. Süüdistuses märgiti, et alates
  30. septembrist 2002 on V.V. ja V.G. tegu karistatav

§ 386lg 1 järgi, alates 15.

märtsist 2007 aga

§ 3891lg 2 järgi. 3. Harju Maakohtu 17. detsembri 2009. a otsusega tunnistati V.V. ja V.G. Kr

K § 1481 lg-te 2 ja 10 (

§ 386

lg 1;

§ 3891

lg 1) järgi süüdi ja mõlemat süüdistatavat karistati kaheaastase vangistusega, mis jäeti

§ 73alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

V.G. karistusajast arvati

§ 68lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud kolm päeva.

V.V-lt ja V.G-lt mõisteti solidaarselt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) kasuks välja 11 045 832 krooni kuriteoga tekitatud kahju katteks ja 3 313 750 krooni intresse. V.V-lt ja V.G-lt mõisteti välja sundraha 6525 krooni. Maakohus arutas kriminaalasja kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) alusel. Kohtu põhiseisukohad olid järgmised. 3.1 V.V-le ja V.G-le süüdistuses etteheidetav tegu on tõendatud ja kvalifitseeritud õigesti KrK § 1481 lg 10 järgi. Alates 1. septembrist 2002 oli süüdistatavate tegu kuriteona karistatav

§ 386lg 1 järgi ja alates 15.

märtsist 2007

§ 3891lg 2 järgi.

3.2 Kohus tuvastas, et OÜ V ostis E.B-lt, J.R-lt ja nende kontrolli all olevatelt äriühingutelt salakaubana Eestisse toodud kütust ja müüs seda edasi. Salakaubana Eestisse toodud kütuse hankimisega OÜ-le V tegelesid nii V.V. kui ka V.G., kusjuures kütuse müüjatega suhtles aktiivsemalt V.G.. Seega oli mõlemal süüdistataval kontroll tehingute toimumise ja raamatupidamises kajastamise üle. V.V. ja V.G. soovisid näidata, et OÜ V on kütuse soetanud käibemaksukohustuslaselt, kelle arvete alusel on OÜ V tasunud käibemaksu, mida on võimalik sisendkäibemaksuna maha arvata. Selleks kajastati OÜ V raamatupidamises 12 OÜ P nimel vormistatud arvet diislikütuse, bensiini ning transporditeenuse ostmise kohta kokku summas 21 885 235 krooni 80 senti, sh käibemaks 3 356 426 krooni. Need arved olid näilikud, sest OÜ P ei olnud kütuse tegelik müüja, kusjuures süüdistatavad teadsid seda. Kriminaalasjas kogutud tõendite analüüs kummutab Tallinna Halduskohtu

  1. novembri
  2. a otsuses asjas nr 3-679/2004 tehtud järelduse, nagu ei oleks OÜ V aru saanud, et OÜ P näol pole tegemist kütuse tegeliku müüjaga. Süüdistatavad teadsid, et nad ostavad OÜ-le V kütust otse E.B-lt, J.R-lt ja viimaste kontrolli all olevatelt äriühingutelt, mitte OÜ-lt P. Olemasolevad tõendid välistavad ka võimaluse, nagu võinuks süüdistatavad arvata, et J.R. ja E.B. müüvad kütust OÜ P kaudu. Seega poleks süüdistatavad tohtinud OÜ P arveid OÜ V raamatupidamisarvestuses ja maksudeklaratsioonide esitamisel arvesse võtta. Kuna seda aga tehti, siis sisaldavad maksudeklaratsioonid valeandmeid. Valeandmete esitamise eesmärgiks oli OÜ V maksukohustuse vähendamine. 3.3 V.G. ja V.V. tegid OÜ V pangakontolt 21 885 236 krooni suuruses summas väljamakseid OÜ P pangakontole. Kuna arved, mille alusel väljamakseid tehti, olid näilikud, on nende väljamaksete näol tegemist ettevõtlusega mitteseotud kuluga tulumaksuseaduse § 51 lg 2 p 3 mõttes. Samas jätsid süüdistatavad kõnealused väljamaksed
  3. maist
  4. detsembrini 2000 esitatud OÜ V tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata, esitades seega maksuhaldurile valeandmeid. Seda tehti eesmärgiga vähendada OÜ V tulumaksukohustust. Kokku jäeti deklareerimata 7 689 406 krooni tulumaksu. 3.4 Kohus leidis, et OÜ P oli varifirma, millel polnud reaalset majandustegevust. Tegemist oli nn arveveskiga. OÜ P ainukene juhatuse liige oli variisik, kes ei teadnud äriühingu tegevusest midagi. Samuti ei teadnud äriühingu tegevusest midagi isik, kes tegi telefonitsi ja faksi teel saadud juhiste alusel OÜ P pangakontolt ülekandeid, võttis välja sularaha ja andis selle edasi erinevatele isikutele. 3.5 OÜ V tasus rahasummad ostetud kütuse eest OÜ P pangakontole. Sealt kanti osa rahast ODB pangakontole ning osa rahast kanti OÜ-le P esitatud arvete alusel OÜ V pangakontole tagasi. Selliselt "keerutati" raha tehingute näilise õiguspärasuse kinnitamiseks. Sooviga saada OÜ-le P üle kantud raha tagasi on põhjendatav asjaolu, miks OÜ V raamatupidamises näidati lisaks kütuse soetamisele ka kütuse müüki OÜ-le P. See andis näilise aluse kanda raha OÜ P arvelt tagasi OÜ V arvele. 3.6 Hoolimata sellest, et maksudeklaratsioone allkirjastas vaid V.V., juhtisid V.V. ja V.G. OÜ-d V koos ning koos tehti ka otsuseid. Mõlemad süüdistatavad olid teadlikud maksupettuse skeemist ning juhtisid ja korraldasid selle täideviimist. Mõlemad süüdistatavad valitsesid toimepandavat tegu ning mõlemal oli võimalus käituda viisil, mis hoidnuks ära kuriteo toimepanemise. Seega tuleb kohtualuseid käsitada kaastäideviijatena. 3.7 Seoses tsiviilhagi rahuldamisega märkis kohus, et maksukohustuse tekkimise ajal
  5. a oli OÜ V käive ca 40 miljonit krooni ja ametlikud ärikulud samuti ca 40 miljonit krooni. Kriminaalmenetluses tuvastati, et kulud, mis seondusid OÜ-le P tehtud väljamaksetega, olid ca 22 miljoni krooni ulatuses fiktiivsed. Seega olid OÜ V tegelikud kulud
  6. a ca 18 miljonit krooni. Järelikult oli varjatud maksukohustus summas 11 045 832 krooni selle tekkimise ajal sissenõutav. OÜ V varjatud maksukohustuse tuvastas maksuhaldur
  7. novembri
  8. a maksuotsusega. Tallinna Halduskohtu
  9. novembri
  10. a otsusega, mis jõustus
  11. detsembril 2004, see maksuotsus tühistati. Tulenevalt selle aja praktikast mitte menetleda ühte ja sama asja paralleelselt kahes erinevas menetluses lõpetas maksuhaldur haldusmenetluse OÜ V suhtes ning esitas kahjunõude kriminaalmenetluses.
  12. aastal, mil maksuhaldur sai teada OÜ V varjatud maksukohustusest, oli OÜ V majandustegevus umbes ühe miljoni krooniga kahjumis. Nii nähtub OÜ V
  13. a kasumiaruande skeemist. Sellest tulenevalt ei olnud maksukohustusest teadasaamise hetkel reaalselt võimalik maksuvõlga sisse nõuda. OÜ V oli maksejõuetu ning puudus võimalus äriühingult makse sisse nõuda. Seega tekitasid süüdistatavad riigile maksunõude väärtuse vähenemises seisneva kahju 11 045 832 krooni. Samuti tekitasid süüdistatavad riigile kahju riigil teenimata jäänud finantstulu näol summas 3 313 750 krooni (maksuintressid).
  14. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V.V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik ja V.G. kaitsja vandeadvokaat Raivo Laus. Mõlemad kaitsjad taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist, samuti tsiviilhagi rahuldamata jätmist.
  15. Tallinna Ringkonnakohtu
  16. mai
  17. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus osas, mis puudutas V.G. süüditunnistamist ja karistamist, süüdistatavatelt solidaarselt tsiviilhagi katteks raha väljamõistmist ja V.V-le mõistetud karistust. Ringkonnakohus mõistis V.G. KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 (

§ 386lg 1 ja § 3891 lg 1) järgi õigeks.

V.V. karistas apellatsioonikohus 4-kuulise vangistusega, jättes selle

§ 73alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Samuti mõistis ringkonnakohus V.V-lt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) tsiviilhagi katteks välja 14 359 582 krooni. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 5.1 Kuna käesolev kriminaalasi saadeti maakohtule uueks arutamiseks

  1. aastal, pidanuks kohus tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse (KrMSRS) § 2 lg-st 1 asja uuel arutamisel lähtuma kriminaalmenetluse seadustikust, mitte enne
  2. juulit 2004 kehtinud kriminaalmenetluse koodeksist. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et kriminaalmenetluse koodeksi kohaldamine ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena ega too endaga kaasa kohtuotsuse tühistamist. 5.2 Põhjendamatu on apellantide väide, et V.V-le ja V.G-le esitatud süüdistus on subjektiivse süüteokoosseisu osas puudulik. Asja uuel arutamisel esitatud täiendatud süüdistuses on märgitud, et süüdistatavate tegevus oli suunatud maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele ja maksude tasumata jätmisele. Ühtlasi leidis ringkonnakohus, et

§ 3891

subjektiivne koosseis nõuab kavatsetust üksnes maksukohustuse vähendamise suhtes. Selliste koosseisutunnuste puhul nagu maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja laekumata maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal kaudse tahtluse olemasolust. 5.3 Süüdistuses kirjeldatud valeandmete esitamine OÜ V maksudeklaratsioonides on käsitatav ühe jätkuva teona, mis on tervikuna kvalifitseeritav teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi. 5.4 Ringkonnakohus nõustus maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja nendest tehtud põhiliste järeldustega. Kriminaalasja materjalidega on tuvastatav, et kütuse ostmisega OÜ-le V tegelesid mõlemad süüdistatavad, kes teadsid, et kütuse tegelikeks müüjateks olid E.B. ja J.R., mitte OÜ P. Samas ei ole see asjaolu piisav tuvastamaks V.G. käitumises sellist teopanust, mis võimaldaks käsitada teda maksukuriteo kaastäideviijana. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et kõik süüdistuses nimetatud OÜ V käibedeklaratsioonid, samuti tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid allkirjastas ning esitas maksuhaldurile V.V. või tema juhendatud raamatupidaja. OÜ V raamatupidaja ütluste kohaselt tõi kõik deklaratsioonide koostamiseks vajalikud algdokumendid talle V.V.. V.G. ei ole talle kunagi OÜ V puudutavaid dokumente esitanud. On tõendatud, et V.G. teadis, kellelt OÜ V kütust ostab. Samas ei saa V.G. tõsikindlalt siduda OÜ-ga P. Olemasolevad tõendid võimaldavad OÜ P tegevusega seostada üksnes V.V.. Samuti ei ole tuvastatav, et V.G. oleks allkirjastanud fiktiivseid dokumente, mis puudutaksid kütuse näilikku ostmist OÜ-lt P. Riigikohus on otsuses asjas nr 3-11-60-07 leidnud, et ühe juhatuse liikme teadlikkus asjaolust, et teine juhatuse liige esitab osaühingu käibedeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmeid, ei saa moodustada teopanust, mis annaks alust pidada teda maksukuriteo kaastäideviijaks. Seetõttu tuleb V.G. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 5.5 V.V., teades, et OÜ Palma arvetes näidatu ei vasta tegelikkusele, esitas need arved siiski raamatupidajale, lastes nende alusel koostada maksudeklaratsioonid, mis ta allkirjaga kinnitas. Seega on V.V. käitumises tuvastatavad talle inkrimineeritud kuriteokoosseisu tunnused. 5.6 Vaatamata sellele, et käesolev kriminaalasi on keeruline ning teatud asja arutamist takistanud tegurid tulenesid süüdistatavate käitumisest, on siiski sedastatav mõistliku menetlusaja riive. Seetõttu tuleb V.V-le mõista kergem karistus. 5.7 Ringkonnakohus ei nõustunud apellantide seisukohaga, et sundraha suuruse arvestamisel tuleb lähtuda kuriteo toimepanemise ajal kehtinud menetlusseadusest ja kuupalga alammäärast. 5.8 Maksukuriteoga tekitatud kahju väljamõistmine V.V-lt on seaduslik ja kooskõlas Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 väljendatud seisukohtadega. OÜ V käive oli

  1. a ca 40 miljonit krooni, seaduslikud ärikulud ca 18 miljonit krooni. Seega oli rikkumise ajal maksukohustus summas üle 11 miljoni krooni osaühingult sissenõutav. Äriregistri andmetega on tuvastatav, et kui aastal 2000 ületasid OÜ V tulud kulusid ja äriühingu aastane puhaskasum moodustas üle 340 000 krooni, siis
  2. a finantstulude ja kulude arvestus näitas kulude ülekaalu ja äriühing oli rohkem kui miljoni krooniga kahjumis. Kaitsjate osutatud asjaolu, et OÜ V pangakontod olid
  3. aastast
  4. aasta lõpuni aresti all, ei anna alust jõuda järeldusele, et äriühing oli maksuvõla ilmsikstulekul ja
  5. aastal halduskohtu otsuse jõustumisel võimeline võlga tasuma. OÜ V arestitud Hansapanga kontol oli 225 351 krooni 97 senti ja Sampo Panga kontol 32 480 krooni 91 senti. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid V.V. kaitsja J. Leppik ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Dmitri Teplõhh.
  7. V.V. kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, mis puudutab V.V. süüditunnistamist ja karistamist, samuti tsiviilhagi rahuldamist, ning kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 7.1 Tuvastades, et maakohus arutas kriminaalasja ebaõige menetlusseaduse alusel, puudus ringkonnakohtul võimalus kriminaalasja arutamisega sisuliselt edasi minna. Selle asemel pidanuks apellatsioonikohus maakohtu otsuse tühistama ja saatma asja maakohtule uueks arutamiseks kehtiva menetlusseaduse alusel. Asja arutamine vale menetlusseaduse alusel on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kriminaalmenetluse seadustik tagab võrreldes kriminaalmenetluse koodeksiga oluliselt täiuslikumad uurimisvõimalused ning objektiivsema kohtumenetluse. Asjas ei ole toimunud kohtulikku uurimist, mis vastaks KrMS §-des 285-298 sätestatud nõudmistele. Ühtegi tunnistajat ei ole ristküsitluse reeglite järgi üle kuulatud. Eeluurimisel antud ütlusi avaldati varasema kriminaalmenetluse koodeksi praktika järgi. Ringkonnakohus jättis lahendamata apellatsioonkaebuse väite, mille kohaselt tuleb menetlusõiguse muutumisel rakendada isiku õigusi enim tagavaid vahendeid analoogiliselt selle sätestatusele karistusõiguses (

§ 5lg 2 ning Kr

K § 6 lg 2). 7.2 Kaitsja ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et

§ 3891

subjektiivne koosseis nõuab kavatsetust üksnes maksukohustuse vähendamise suhtes. Selline seisukoht kehtib kaitsja hinnangul üksnes juhul, kui

§s 3891 sätestatud kuritegu pannakse toime tegevusetusega. Käesoleval juhul on aga tegemist teodeliktiga, mis saab kõigi koosseisuliste tunnuste puhul olla vaid eesmärgipärane. Kohtute järeldus, et V.V. tegutses eesmärgiga maksudeklaratsioonides valeandmeid esitada, ei ole usutav ega kontrollitav. 7.3 Kohtud väljusid V.V. süüdi tunnistades süüdistuse piiridest, sest süüdistuse tekstis pole kirjeldatud teo toimepanemise asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et V.V. pani talle süüksarvatava teo toime kavatsetusega. Viimatimärgitu on aga

§ 3891kohaselt V.V.

karistusõigusliku vastutuse eelduseks. 7.4 Ringkonnakohus on eiranud tõendeid, mis kinnitavad OÜ V poolt kaupade omandamist viisil, nagu see on kajastatud raamatupidamisdokumentides. Ringkonnakohtu hinnang, et OÜ P tegevust korraldasid vaid nn tankistid ja et OÜ P oli varifirma, ei ole kontrollitav. Kohtuotsustes puudub tõendite analüüs ja see on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohus ei ole põhjendanud, miks OÜ V reaalsed majandustehingud võib arvestamata jätta. 7.5 Ringkonnakohtu otsuse põhjendused tsiviilhagi rahuldamise osas on vastuolus asjas tuvastatud faktiliste asjaoludega, väidetava teo toimepanemise ajal kehtinud seadusega ning väljakujunenud kohtupraktikaga. Kannatanu väide, et maksunõude tekkimise hetkel oli maksunõude sissenõudmine OÜ-lt V võimalik, kuid maksunõude esitamisel ei olnud maksumaksja enam võimeline oma nõuet täitma, on ilmselgelt ebaõige. Maksu- ja Tolliamet ei ole esitanud ühtegi õiguslikult tõsiselt võetavat põhjendust, miks OÜ V suhtes ei ole püütud maksunõuet maksma panna. Kriminaalasja materjalide kohaselt oli kuni

  1. detsembrini 2006 arestitud OÜ V pangakontodel kokku üle 257 000 krooni. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et Maksu- ja Tolliamet oli maksunõude tagamiseks kandnud võõrandamise keelumärke OÜ V kinnisasjale. Seega oli OÜ-l V maksunõude ilmsikstulekul vara maksunõude täitmiseks. Vähemalt osaliselt oli võimalik maksumaksjalt maksuvõlg sisse nõuda. Ringkonnakohus jättis kaitsja poolt tsiviilhagi osas esitatud apellatsiooni põhjendused käsitlemata, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 7.6 Ringkonnakohus on lubamatult kohaldanud tagasiulatuvalt kehtivat sundraha regulatsiooni.
  2. Prokurör taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist V.G. õigeksmõistmise osas, paludes V.G. puudutavas osas jõustada Harju Maakohtu süüdimõistva otsuse. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised. 8.1 Leides, et maakohus pidanuks käesolevat kriminaalasja uuesti arutades juhinduma kriminaalmenetluse seadustikust, kohaldas ringkonnakohus vääralt KrMSRS §
  3. Kassaatori arvates tuleb KrMSRS §-s 2 kasutatud väljendit "kohtusse saadetud" tõlgendada nii, et see hõlmab üksnes prokuratuuri poolt kriminaalasjade kohtusse saatmisi, mitte aga kõrgema astme kohtu poolt asja tagastamisi uueks arutamiseks. Kriminaalmenetlus jaguneb kaheks suureks etapiks - kohtueelseks menetluseks ja kohtumenetluseks. Kohtueelne menetlus lõpeb siis, kui prokuratuur saadab asja kohtusse. Ka kriminaalasjas, mis tagastatakse esimese astme kohtule uueks arutamiseks, on kohtumenetlus alanud siis, kui prokuratuur asja kohtusse saatis. 8.2 Ringkonnakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta V.G. süüküsimuse lahendamisel tõendeid maakohtust oluliselt erinevalt hindas. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. 8.3 V.G. oli teadlik, et V.V. esitab OÜ V maksudeklaratsioonides valeandmeid. Olukorras, kus kaks juhatuse liiget osalevad ühiselt firma majandustegevuses ja mõlemal on kontroll firma tegevuse üle, tuleb asuda seisukohale, et mõlemad on teadlikud, kuidas toimub tehingute dokumenteerimine ja millised andmed kajastatakse deklaratsioonides. V.G. teadlikkust valeandmete esitamisest kinnitab ka tema käitumine kriminaalmenetluses. 8.4 V.G. põhiline ja suurim teopanus väljendus selles, et tema, olles OÜ V juhatuse liige ja olles teadlik, et V.V. esitab OÜ V maksudeklaratsioonides valeandmeid, jättis raamatupidamises valearvete ning esitatud deklaratsioonid parandamata, s.t võimaldas oma tegevusetusega kuritegu toime panna. V.G-l oli reaalne võimalus takistada maksudeklaratsioonides valeandmete esitamist. Juhul kui V.G. oleks täitnud oma kohustusi õiguspäraselt (nt oleks esitanud maksudeklaratsioonides õiged andmed või takistanuks valearvete kajastamist raamatupidamises), siis ei oleks V.V. saanud kuritegu lõpule viia. Seega oli V.G. teopanus sama olulise tähtsusega kui V.V. tegevus. Ringkonnakohus pidanuks kontrollima, kas V.G. oli teadlik, et V.V. on esitanud deklaratsioonides valeandmed ja et tehingud on vormistatud OÜ P vahendusel. Järgmisena oleks ringkonnakohus pidanud kontrollima, kas V.G. tegutses koos V.V-ga ühiselt ja kooskõlastatult. Ringkonnakohus jättis aga eelmärgitud küsimused lahendamata, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
  4. Vastuses V.V. kaitsja kassatsioonile leiab prokurör D. Teplõhh, et kassatsioonis esitatud väited ei osuta kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele ega materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele. 9.1 Isegi juhul, kui lugeda õigeks ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus juhindus käesoleva asja uuel arutamisel vääralt kriminaalmenetluse koodeksist, ei saa nõustuda kaitsjaga selles, et ringkonnakohus pidanuks asja uueks arutamiseks maakohtule saatma. Esiteks leidis ringkonnakohus, et tegemist pole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Teiseks võimaldab KrMS § 341 lg 2 ringkonnakohtul KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised ise kõrvaldada. Kaitsja ei põhjenda, miks ringkonnakohus seda käesolevas asjas teha ei saanud. 9.2 Ringkonnakohus tõlgendas

§ 3891

subjektiivset koosseisu õigesti ja kooskõlas Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-61-08 väljendatud seisukohtadega.

§ 3891subjektiivne koosseis on ühesugune nii tegevuse kui ka tegevusetuse korral.

Kaitsja väide, et süüdistus ei kajasta subjektiivse külje asjaolusid, ei vasta tõele. 9.3 V.V. süüdi tunnistades on kohtud hinnanud kõiki tõendeid kogumis ega ole seejuures kriminaalmenetlusõigust rikkunud. 9.4 Tsiviilhagi rahuldamine on põhjendatud, samuti ei ole eksitud V.V-lt sundraha väljamõistmisel.

  1. Vastuses prokuröri kassatsioonile palub V.G. kaitsja vandeadvokaat Raivo Laus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. 10.1 Prokurör ei ole selgelt põhjendanud, milles seisneb ringkonnakohtu-poolne KrMS § 339 lg 1 p 7 nõuete rikkumine. Kassaatori väide, et ringkonnakohus jättis kontrollimata maakohtu järeldused seoses V.G. rolliga väidetava kuriteo toimepanemises, on otseses vastuolus ringkonnakohtu otsuse sisuga. Ringkonnakohus on põhjalikult analüüsinud V.G. tegevust OÜ V juhtimisel ja jõudnud õigesti järeldusele, et V.G. ei ole esitanud ühiselt ja kooskõlastatult V.V-ga ebaõigete andmetega maksudeklaratsioone. Väites, et V.G. oli teadlik, kuidas toimub OÜ V tehingute dokumenteerimine ja milliseid andmeid maksudeklaratsioonides kajastatakse, ei esita prokurör ühtegi põhjendust, millel tema selline järeldus põhineb. 10.2 Kassaatori käsitlus maksukuritegude kaastäideviimisest on üldine ega ole konkreetse kriminaalasjaga seostatav. 10.3 Vaidlustades ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt pidanuks maakohus arutama asja kriminaalmenetluse seadustiku alusel, ei näita prokurör, et ringkonnakohtu kõnealune järeldus oleks viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni.
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled oma kirjalike seisukohtade juurde. V.G. kaitsja esitas kohtuistungil taotluse hüvitada V.G-le kassatsioonimenetluses kantud menetluskulu 30 000 krooni. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium võtab esmalt seisukoha nii V.V. kaitsja kui ka prokuröri kassatsioonis tõstatatud küsimuses, kas maakohus, juhindudes käesoleva kriminaalasja uuel arutamisel
  4. juulini 2004 kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi sätetest, on rikkunud kriminaalmenetlus-õigust (I). Seejärel käsitleb kolleegium V.V. kaitsja (II) ja prokuröri (III) kassatsioonide ülejäänud väiteid. Lõpuks resümeerib kolleegium kassatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab kriminaalmenetluse kulude ja kriminaalmenetlusega tekitatud kahju küsimuse (IV). I
  5. Kolleegium leiab, et maakohus juhindus kriminaalasja uuel arutamisel õigesti kriminaalmenetluse koodeksist, ega nõustu ringkonnakohtu vastupidise seisukohaga. Käesoleva kriminaalasja saatis prokuratuur toonasesse Tallinna Linnakohtusse
  6. märtsil 2004 (kriminaaltoimiku IV kd, tl 94), s.o enne kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist
  7. juulil
  8. KrMSRS § 2 lg 1 sätestab, et enne kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist kohtusse saadetud kriminaalasja või kohtu alustatud erasüüdistusasja arutatakse maa- ja linnakohtus kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides. Kriminaalasja kohtusse saatmisena KrMSRS § 2 lg 1 mõttes tuleb käsitada üksnes KrMK §-s 182 selliselt nimetatud menetlustoimingut, mis seisnes kriminaalasja saatmises prokuratuurist alluvusjärgsele kohtule. Kriminaalasja kohtusse saatmine KrMSRS § 2 lg 1 tähenduses ei hõlma kõrgema astme kohtu poolt kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. KrMSRS § 2 lg 1 mõtte kohaselt peab esimese astme kohtu menetlus, mille raames üldjuhul kogutakse valdav osa tõenditest, toimuma sellesama menetlusseaduse alusel, mis kehtis kohtueelse uurimise (menetluse) lõppemise hetkel. Seda ka juhul, kui kriminaalasja arutatakse esimese astme kohtus uuesti pärast apellatsiooni- või kassatsioonimenetlust, mis KrMS § 2 lg-st 3 tulenevalt on toimunud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korras. Seega tuli maakohtul juhinduda kriminaalmenetluse koodeksist vaatamata asjaolule, et pärast kriminaalasja esmakordsel arutamisel tehtud maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste osalist tühistamist Riigikohtu
  9. juuni
  10. a otsusega saabus kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks
  11. juunil 2007 (VII kd, tl 1), s.o pärast kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist.
  12. Kolleegium ei nõustu V.V. kaitsja seisukohaga, et kohaldatava menetlusseaduse valikul tuleb lähtuda sellest, milline seadus on kahtlustatavale või süüdistatavale kõige soodsam.

§ 5

lg-s 2 sätestatud kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte kehtib üksnes materiaalses karistusõiguses ega laiene kriminaalmenetlusõigusele isegi analoogia korras. Kriminaal-menetlusõiguse ajalise kehtivuse määratleb KrMS § 3 lg 2, mis sätestab, et kriminaalmenetluses kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Sellest üldreeglist võib seadusandja ette näha erandeid, millena on käsitatav ka KrMSRS § 2 lg

  1. Samas ei ole seadusandja kriminaalmenetlusõiguse ajalise kehtivuse reeglite sätestamisel seotud PS § 23 lõikega 2, sest selles sättes ette nähtud põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma menetlusõiguslikke seadusemuudatusi.
  2. Vaatamata sellele, et enne
  3. juulit 2004 kohtusse saadetud kriminaalasja tuleb KrMSRS § 2 lg 1 kohaselt maakohtus menetleda kriminaalmenetluse koodeksi sätteid järgides, leiab kolleegium, et maakohtu poolt kõrgema astme kohtust uueks arutamiseks saadetud asjas kriminaalmenetluse seadustiku kohaldamine ei ole käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena. Puudub alus väita, et kriminaalmenetluse koodeksi asemel kriminaalmenetluse seadustiku kohaldamine kahjustaks süüdistatava menetluslikke õigusi ja muudaks maakohtus toimunud menetluse iseenesest ebaõiglaseks. II
  4. Asudes vaagima V.V. kaitsja kassatsiooni väiteid, märgib kolleegium sissejuhatavalt, et muu hulgas vaidlustatakse kassatsioonis läbivalt kohtute tuvastatud faktilisi asjaolusid. Eeskätt ei nõustu kaitsja kohtute järeldusega, mille kohaselt oli V.V. süüdistuses nimetatud OÜ V maksudeklaratsioone esitades teadlik sellest, et tegelikult ei ole OÜ P OÜ-le V diislikütust ja bensiini müünud ega transporditeenust osutanud ja et OÜ V maksudeklaratsioonides kajastuvad OÜ P arved on näilikud. Kaitsja hinnangul ei saanud V.V-l tekkida vähimatki kahtlust, et kütuse tegelik müüja oli OÜ P.
  5. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 31-1-19-09, p-d 15-16). Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud käesolevas asjas tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtuotsustes on põhistatud kõiki tõendite hindamisel tehtud olulisi järeldusi, sh seda, miks on välistatud võimalus, nagu võinuks V.V. arvata, et J.R. ja E.B. esindavad diislikütust ja bensiini müües OÜ-d P (vt eeskätt VII kd, tl 401-407). Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Seega ei nõustu kolleegium V.V. kaitsja väitega, nagu jätnuks kohtud tõendid analüüsimata, rikkudes sellega KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid.
  8. Seda, miks OÜ V tehinguid kütuse tegelike müüjatega ei saa OÜ V maksukohustuse suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta, selgitas kolleegium juba käesoleva kriminaalasja eelmisel läbivaatamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. juuni
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p-d 32-37).
  11. Samuti ei jaga kolleegium kaitsja arvamust, et kohtud väljusid V.V.t süüdi tunnistades süüdistuse piiridest. Kaitsja põhjendab oma seisukohta sellega, et süüdistuse tekstis pole kirjeldatud teo toimepanemise asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et V.V. pani talle süüksarvatava teo toime kavatsetusega. Kolleegium märgib, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt Riigikohtu üldkogu
  12. novembri
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14). See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas.
  14. V.V-le esitatud süüdistuse tekstis on ära toodud asjaolu, et V.V. esitas OÜ V maksudeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmeid tahtlikult ja ta tegi seda OÜ V maksukohustuse vähendamise eesmärgil. Kolleegiumi hinnangul oli süüdistuse selline formuleering käesoleval juhul piisav, tagamaks V.V-le ja tema kaitsjale tõhus võimalus esitada soovi korral väiteid ja neid kinnitavaid tõendeid selle kohta, et V.V. teos puudub KrK § 1481 lg 2 ja 10,

§ 386

lg 1 või

§ 3891lg 1 subjektiivne koosseis.

21. Nõustuda ei saa ka V.V. kaitsja arvamusega, nagu oleks

§ 3891

lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu subjektiivne külg tegevuse ja tegevusetuse puhul erinev, eeldades tegevuse korral kavatsetust kõigi objektiivse koosseisu tunnustele vastavate asjaolude suhtes.

§ 15

lg 1 sätestab, et kuriteona on karistatav üksnes tahtlik tegu, kui sama seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest.

§ 16lg 1 kohaselt on tahtlus kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus.

Seega piisab teo tahtlikkuse jaatamiseks sellest, kui isikul on kõigi objektiivse süüteokoosseisu tunnustele vastavate asjaolude suhtes vähemalt kaudne tahtlus, välja arvatud juhul, kui konkreetne süüteokoosseis nõuab, kas kõigi või mõne objektiivse koosseisu tunnusele vastava asjaolu suhtes raskemat tahtluse liiki (otsest tahtlust või kavatsetust).

§ 3891

lg 1 näeb ette karistuse maksuhaldurile andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise eest maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil või kinnipidamiskohustuse rikkumise eest, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam.

§ 3891

sõnastusest nähtub üheselt, et

§ 15

lg-s 1 ja § 16 lg-s 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt loetakse tahtlikuks vähemalt kaudse tahtlusega toimepandud tegu, on kõnealuse kuriteokoosseisu subjektiivses küljes tehtud erand vaid maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise osas. Riigikohus on ka varem selgitanud, et

§-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 17.1.) See reegel kehtib ühtviisi nii maksuhaldurile andmete esitamata jätmise (tegevusetus) kui ka valeandmete esitamise (tegevus) korral. Puudub loogiline põhjendus, miks peaks isik maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise korral vastutama üksnes siis, kui ta seab esitatavate andmete ebaõigsuse endale eesmärgiks ja teab andmete ebaõigsusest (

§ 16

lg 2), samas kui maksudeklaratsiooni esitamata jätmisel järgneb karistus juba siis, kui isik peab vähemalt võimalikuks ja möönab (

§ 16lg 4) deklareerimisele kuuluvate maksustamisobjektide olemasolu.

Kolleegium on seisukohal, et subjektiivse koosseisu aspektist on karistusõigusliku sekkumise piir

§ 3891

lg 1 kohaselt nii maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui ka maksudeklaratsiooni esitamata jätmise korral ühesugune.

  1. KrMS § 352 lg 6 sätestab, et Riigikohus laiendab kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Sellest tulenevalt märgib kolleegium järgmist.
  2. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud vääralt kohaldanud tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg-s 1 sätestatud kulu mõistet ja sama paragrahvi teise lõike punktis 3 sätestatud väljamakse mõistet, käsitades seetõttu OÜ V poolt OÜ-le P ülekantud summasid ekslikult täies ulatuses OÜ V ettevõtlusega mitteseotud kuluna. Nimelt on kohtud tuvastanud, et osa OÜ V poolt OÜ-le P üle kantud rahast kanti hiljem OÜ V pangakontole tagasi (vt käesoleva otsuse punkt 3.5). Kolleegium kordab oma varasemast praktikast tulenevat seisukohta, et kui juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase kuludokumendita nn arvevabrikule üle kantud raha on süüdistuses nimetatud maksustamisperioodide jooksul maksumaksjale tagastatud (eeskätt kantud tagasi maksumaksja pangakontole), ei saa algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes. Seda põhjusel, et maksumaksjale tagastatud summa ulatuses on väljamakse tegemine üksnes näiline ja selle summa võrra maksumaksja vara tegelikult ei vähene. Seega reaalset väljamakset maksumaksja varast ei tehta ja maksumaksjal kulu ei teki. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-42-08, p 15 jj.) Sel põhjusel ei ole ka OÜ V poolt OÜ-le P tehtud väljamaksed ulatuses, milles need kanti tagasi OÜ V pangakontole, käsitatavad OÜ V ettevõtlusega mitteseotud kuluna. Järelikult ei saa OÜ-le V tagastatud väljamaksete ettevõtlusega seotud kuluna kajastamata jätmist V.V-le KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 (

§ 386lg 1 ja § 3891 lg 1) järgi süüks arvata.

Kohtud on seda aga teinud. 24. Eeltoodust lähtuvalt tuleb OÜ V tuludeklaratsioonides deklareerimata jäetud ettevõtlusega mitteseotud kulust maha arvata need OÜ V poolt OÜ-le P ülekantud summad, mis maksti tagasi OÜ V pangakontole. See tähendab, et V.V-le KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 (

§ 386

lg 1 ja § 3891 lg 1) järgi süüksarvatavast tulumaksu vähemlaekumisest tuleb maha arvata tulumaks OÜ-le V tagastatud summadelt. Maksustamisperioodidel mai, juuni, august, september ja november 2000 OÜ-le P ülekantud summade deklareerimata jätmine ettevõtlusega mitteseotud kuluna on V.V-le süüks arvatud kõiki maksustamisperioode hõlmava ühe jätkuva teona ja laekumata tulumaksusumma koosseisulise tagajärjena on arvestatud summaarselt kõigi maksustamisperioodide lõikes. Seetõttu pole OÜ-le V tagastatud summade ettevõtlusega mitteseotud kulust mahaarvamisel oluline, kas OÜ-le P ülekantud summad maksti OÜ V pangakontole tagasi väljamakse tegemisega samal või mõnel järgmisel süüdistuses nimetatud maksustamisperioodil.

  1. Nähtuvalt maakohtu ja ringkonnakohtu järelduste aluseks olevatest pangakontode väljavõtetest, ulatus süüdistuses märgitud maksustamisperioodidel OÜ P poolt OÜ V pangakontole tagasi kantud summa 12 283 384 kroonini. Vähendades selle summa võrra OÜ V tuludeklaratsioonides kajastamata jäetud ettevõtlusega mitteseotud kulu ulatust, väheneb V.V. poolt OÜ V ettevõtlusega mitteseotud kulult alusetult vähem deklareeritud tulumaksukohustus 4 315 784 krooni võrra (12 283 384 krooni x 26/74 = 4 315 784 krooni). Seega ei tule V.V. poolt OÜ V tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tagajärjel riigile laekumata (arvestamata) jäänud tulumaksusumma suuruseks lugeda 7 689 406 krooni, nagu kohtud TuMS § 51 lg 2 p 3 väärtõlgendusest lähtudes leidsid, vaid 3 373 622 krooni (7 689 406 - 4 315 784 krooni = 3 373 622 krooni).
  2. Kohtud on lugenud tuvastatuks, et OÜ V raamatupidamises näidati lisaks kütuse näilikule soetamisele OÜ-lt P ka kütuse näilikku müüki OÜ-le P ja et osa rahast kanti OÜ V pangakontole tagasi "OÜ-le P esitatud arvete alusel" (vt käesoleva otsuse punkt 3.5). Kriminaalasja materjalide hulgas on tõepoolest arved, mille OÜ V on OÜ-le P kütuse müügi kohta väljastanud (III kd, tl 215 jj). Nendel arvetel on näidatud ka käibemaks. Kolleegium märgib, et juhul, kui V.V. kajastas OÜ V käibedeklaratsioonides maksustatava käibena ka kohtute poolt näilikuks loetud kütuse müüki OÜ-le P, suurendas ta sellelt müügisummalt arvestatud käibemaksu võrra alusetult OÜ V tegelikku käibemaksukohustust. Selliselt tekitatud OÜ V näilikku käibemaksukohustust tuleks OÜ V tegeliku käibemaksukohustuse kindlakstegemisel arvestada, arvates selle alusetult vähemdeklareeritud käibemaksusummast maha. Kohtud ei ole aga tuvastanud, kas süüdistuses nimetatud OÜ V käibedeklaratsioonides kajastus ka see käibemaks, mis oli näidatud nendel OÜ V arvetel, mille näilisel alusel OÜ P OÜ-le V osa ülekantud rahast tagastas. Riigikohus on varem asunud seisukohale, et teatud juhtudel võib kohus isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel piirduda n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. septembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 24). Samasugune põhimõte kehtib kolleegiumi hinnangul mitte üksnes kuriteo koosseisulise kahju, vaid ka teiste n-ö kvantitatiivselt mõõdetavate süüteokoosseisu tunnuste (sh maksukuriteo tagajärjel maksudena laekumata jäänud summa) kindlakstegemisel. Seetõttu lähtub kolleegium põhimõttel in dubio pro reo (KrMS § 7 lg 3) V.V. jaoks võimalikult soodsast eeldusest, et süüdistuses nimetatud OÜ V käibedeklaratsioonides kajastati käibemaksu kõigilt nendelt näilikelt tehingutelt, millele viidates OÜ P tagastas OÜ-le V 12 283 384 krooni (vt käesoleva otsuse punkt 25). See tähendab seda, et OÜ V alusetult enamdeklareeritud (näiliku) käibemaksukohustuse suuruseks tuleb lugeda 1 873 737 krooni (12 283 384 krooni : 1,18 x 0,18 = 1 873 737 krooni). Järelikult peab selle summa võrra vähendama V.V-le KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi süüksarvatud laekumata käibemaksusummat (3 356 426 krooni). Seega tuleb V.V. poolt OÜ V käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise tõttu riigile laekumata (arvestamata) jäänud käibemaksusummaks lugeda vähemalt 1 482 689 krooni (3 356 426 krooni - 1 873 737 krooni = 1 482 689 krooni).
  5. Eeltoodud põhjustel loeb kolleegium V.V-le KrK § 1481 (

§ 386

lg 1 ja § 3891 lg 1) järgi süüksarvatavaks laekumata maksusummaks vähemalt 4 856 311 krooni (sh 3 373 622 krooni tulumaksu ja 1 482 689 krooni käibemaksu), mitte aga 11 045 832 krooni, nagu on leidnud maakohus ja ringkonnakohus. (Vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-42-08, p 17.) Muus osas on V.V. süüditunnistamine ja karistamine seaduslik ning põhjendatud.
  3. Kassaator leiab, et kohtud pidanuksid V.V-lt sundraha väljamõistmisel lähtuma teo toimepanemise ajal (
  4. aastal) kehtinud KrMK § 871 lg 1 p-st 2, mille kohaselt oli sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral üks palga alammäär, samuti
  5. aastal kehtinud palga alammäärast (1400 krooni). Riigikohus sellise tõlgendusega ei nõustu. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, mille kohaselt on sundraha näol tegemist menetluskuluga, mis ei ole käsitatav materiaalses mõttes karistusena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. septembri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-63-05, p 8 jj). Seega tuleb sundraha väljamõistmisel kohaldada kohtuotsuse tegemise ajal kehtivat sundraha koefitsienti (KrMS § 3 lg 2 ja KrMK § 11 lg 2) ja

§ 5sundraha väljamõistmisel kohaldatav ei ole. Nii Kr

MK § 871 lg 1 p 2

  1. jaanuarist 2004 kehtiva redaktsiooni kui ka KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Samuti tuleb sundraha väljamõistmisel lähtuda kohtuotsuse tegemise ajal kehtivast kuupalga alammäärast. Kolleegium on selgitanud, et kuna palga alammäär ja selle muutmine peegeldab ühiskonna üldist majanduslikku olukorda ning käibiva raha tegelikku väärtust, võimaldab seotus palga alammääraga hoida sundraha reaalväärtuse stabiilsena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 54).
  4. Kolleegium nõustub V.V. kaitsja seisukohaga, et kannatanu tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas on kohtuotsused nõuetekohaselt põhistamata. Kohtud on jätnud nõuetekohasel viisil tuvastamata osa faktilistest asjaoludest, millest sõltub kannatanu väidetava kahju olemasolu ja ulatus.
  5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. jaanuari
  7. a otsuses asjas nr 3-1-1-60-07 on selgitatud, et teatud juhtudel võib riigil TsK § 448 lg 1 alusel tekkida tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue enne
  8. juulit 2002 äriühingu maksudeklaratsioonid esitamata jätnud või nendes valeandmeid esitanud juhatuse liikme vastu (vt viidatud otsuse punkt 43). Samas otsuses käsitles kolleegium ka sellise kahjunõude tekkimise eeldusi ja ulatust (vt lähemalt viidatud otsuse punkte 44-54). Kokkuvõtlikult leidis kolleegium asjas nr 3-1-1-60-07, et juhatuse liikme poolt äriühingu deklareerimiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju saab väljenduda eeskätt 1) riigi maksunõude muutumises täielikult või osaliselt mittesissenõutavaks sel ajal, mil maksuvõla sissenõudmine deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu viibis; 2) maksuintressis, arvestatuna maksuvõla sellelt osalt, mis oleks olnud maksukohustuse tekkimise ajal äriühingult sissenõutav, tingimusel, et intressisummat pole äriühingult võimalik sisse nõuda, ja 3) kahju suuruse kindlakstegemise ja selle sissenõudmisega seotud mõistlikes kuludes. Selleks, et tuvastada riigi kahju, mis seisneb maksunõude muutumises täielikult või osaliselt mittesissenõutavaks (väärtusetuks) sel ajal, mille jooksul maksuvõla sissenõudmine deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu viibis, tuleb toimida järgmiselt. Maksuvõla osast, mis õnnestunuks riigil äriühingult viimase majanduslikku olukorda arvestades reaalselt sisse nõuda siis, kui riik oleks maksunõudest teada saanud maksukohustuse tekkimise ajal, tuleb lahutada maksuvõla osa, mis õnnestu(nu)ks riigil äriühingult sisse nõuda pärast maksunõudest tegelikku teadasaamist maksu- või kriminaalmenetluses. (Vt otsus asjas nr 3-1-160-07, p-d 45-47.) Seega otsustamaks deklareerimiskohustust rikkunud äriühingu juhatuse liikme vastu TsK § 448 lg 1 alusel esitatud riigi kahjunõude põhjendatuse üle, tuleb muu hulgas tuvastada nii varjatud maksukohustuse sissenõutavus selle tekkimise ajal kui ka see, et maksunõude täitmine ei ole maksunõude ilmsikstulekul enam täielikult või osaliselt võimalik (näiteks äriühingust maksumaksja lõppemise, tema maksevõimetuse või maksuvõla aegumise tõttu) (samas, punkt 54).
  9. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud leidnud, et süüdistuses kirjeldatud varjatud maksukohustuse tekkimise ajal
  10. aastal olnuks see täies ulatuses OÜ-lt V sissenõutav, sest
  11. a ületasid OÜ V tulud kulusid. Samas OÜ V maksuvõlast teadasaamisel aastal 2003 puudus riigil võimalus seda osaühingult sisse nõuda, sest osaühing oli muutunud maksejõuetuks. Viimati nimetatud järeldust on kohtud põhjendanud sisuliselt üksnes asjaoluga, et OÜ V teenis
  12. a ligikaudu miljon krooni kahjumit. Kolleegium märgib, et sellest, kas äriühing on mingil aruandeperioodil kasumis või kahjumis, ei saa järeldada, kas ja kui, siis millises ulatuses on äriühing samal perioodil võimeline oma finantskohustusi täitma. Nii võib ka kahjumiga töötaval äriühingul olla piisavalt vara kõigi võlausaldajate nõuete täitmiseks või vähemalt nende osaliseks rahuldamiseks. Tuvastamaks, kas teatud rahaline kohustus (nt maksukohustus) oli mingil ajahetkel sissenõutav, tuleb hinnata võlgniku varalist olukorda sellel ajahetkel tervikuna, võttes arvesse nii võlgniku varaliselt hinnatavaid õigusi kui ka kohustusi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66). Käesolevas asjas ei ole kohtud seda teinud, keskendudes vaid küsimusele, kas OÜ V oli aastatel 2000 ja 2003 kasumis või kahjumis. Seetõttu ei ole ka kohtuotsuste pinnalt jälgitav, kas ja kui, siis millises ulatuses oli OÜ V varjatud maksukohustus selle tekkimise hetkel ja ilmsikstuleku ajal reaalselt sissenõutav. Samuti ei ole kohtud põhjendanud, miks ei võetud OÜ V maksevõimelisuse hindamisel üldse arvesse asjaolu, et osaühingu pangakontodel, mis olid
  13. detsembrini 2006 arestitud, oli 257 832 krooni 88 senti. Asjaolu, et see summa moodustas suhteliselt väikese osa OÜ V varjatud maksukohustusest, ei tähenda, et selle vara võis riigi maksunõude sissenõutavuse ulatuse kindlakstegemisel üldse tähelepanuta jätta. Lisaks ei ole kohtud andnud hinnangut V.V. kaitsja väitele, et Maksu- ja Tolliamet oli riigi maksunõude tagamiseks kandnud võõrandamise keelumärke OÜ V kinnisasjale. Kolleegiumi hinnangul tähendab eelmärgitu seda, et mõlema astme kohtud on jätnud otsuse tsiviilhagi küsimuses olulises osas põhistamata. Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 669 lg 1 p-st 5, TsMS § 692 lg 1 pst 2 ja § 692 lg-st 5 toob selline rikkumine kaasa tsiviilhagi kohta tehtud otsustuse tühistamise ja tsiviilhagi osas kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. septembri
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-63-09, p 13 ja
  16. aprilli
  17. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 19). Kuna maakohtu poolt tsiviilhagi kohta tehtud otsustuse tühistas juba ringkonnakohus, asendades selle uue otsustusega, tühistab kolleegium tsiviilhagi puudutavas osas üksnes ringkonnakohtu otsustuse rahuldada Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi V.V. vastu.
  18. Tsiviilhagi uuel arutamisel tuleb kohtul esmalt tuvastada OÜ V varjatud maksukohustuse tegelik suurus. Vaidlust ei saa olla selles, et see summa oli vähemalt 4 856 311 krooni (vt käesoleva otsuse punkt 27). See on käesolevas kriminaalasjas siduvalt tuvastatud. Samas ei ole välistatud, et tsiviilhagi lahendamisel leiab tõendamist OÜ V varjatud maksukohustuse suurem ulatus. Nii võib kannatanu tõendada, et OÜ V käibedeklaratsioonides ei kajastatud käibemaksu nendelt näilikelt tehingutelt, millele viidates OÜ P tagastas osa saadud rahast OÜ-le V. Sellisel juhul ei saa nendelt tehingutelt arvestatavat käibemaksu OÜ V varjatud käibemaksukohustusest maha arvata. Riigikohus määratles käesolevas otsuses põhimõttel in dubio pro reo üksnes minimaalse maksusumma, mille laekumata jäämise põhjustamine V.V. poolt on väljaspool kahtlust.
  19. Olles tuvastanud OÜ V varjatud maksukohustuse suuruse, tuleb kohtul järgnevalt kindlaks teha 1) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus OÜ-lt V sissenõutav maksukohustuse tekkimise ajal ja 2) summa, mille ulatuses olnuks selline maksukohustus OÜ-lt V sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik OÜ-d V siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Nende summade vahe on käsitatav V.V. poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna.
  20. Seejärel tuleb kohtul tuvastada maksuintressi-summa OÜ V varjatud maksukohustuse sellelt osalt, mis oli maksukohustuse tekkimise ajal osaühingult sissenõutav. Seejuures saab maksuintresse arvestada
  21. juulist 2002, mil jõustusid intressikohustuse tekkimise aluseks olevad MKS §-d 115 ja 117, kuni ajani, mil maksuhalduril oli pärast varjatud maksukohustusest teadasaamist mõistlikult tegutsedes võimalik OÜ-d V siduvalt kohustada oma maksuvõlga tasuma. Selliselt leitud summast tuleb lahutada maksuintressisumma see osa, mis olnuks OÜ-lt V sissenõutav ajal, mil maksuhalduril oli mõistlikult tegutsedes võimalik OÜ-d V siduvalt kohustada maksuintressi tasuma. Saadud vahe on samuti käsitatav V.V. poolt deklareerimiskohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahjuna.
  22. Nagu eelnevalt märgitud, tuleb selleks, et hinnata riigi maksunõude sissenõutavuse määra ühel või teisel ajahetkel, hinnata OÜ V varalist olukorda sellel ajahetkel, võttes arvesse nii OÜ V varaliselt hinnatavaid õigusi kui ka kohustusi. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse (TsK § 448 lg 1) kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  23. oktoobri
  24. a otsus asjas nr 3-2-1-99-02, p 10). Seega peab OÜ V maksukohustuse sissenõutavuse määra (ja seega ka OÜ V varalise seisundi) ning selle muutumise kui kahju ulatust determineerivad asjaolud üldjuhul tõendama kannatanu (riik maksuhalduri kaudu). Ühe erandina sellest reeglist ei pea aga kannatanu tõendama, et maksukohustuse tekkimise ajal puudusid OÜ-l V varalised kohustused teiste võlausaldajate ees (mis võinuksid vähendada OÜ V suutlikkust täita oma maksukohustust). Tegemist on negatiivse asjaoluga, mille tõendamist ei saa üldjuhul kohtumenetluse poolelt nõuda (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  25. detsembri
  26. a otsus asjas nr 3-2-1123-07, p 15).
  27. Eeltoodust tulenevalt pole teoreetiliselt võimalik välistada, et V.V-lt väljamõistetav kahjusumma ületab talle KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 (

§ 386

lg 1 ja § 3891 lg 1) järgi süüksarvatavat laekumata maksusummat (vähemalt 4 856 311 krooni). Samas võib tsiviilhagi uuel arutamisel hoopis ilmneda, et riigi kahjunõue V.V. vastu on laekumata jäänud maksusummast väiksem. See sõltub esmajoones OÜ V maksevõimest maksukohustuse tekkimisel ja selle ilmsikstulekul. III

  1. Asudes käsitlema prokuröri kassatsiooni, märgib kolleegium esmalt, et prokuröri taotlus - tühistada V.G. puudutavas osas ringkonnakohtu õigeksmõistev kohtuotsus ja jõustada maakohtu süüdimõistev otsus - ei vasta seadusele. Seda seetõttu, et maakohtu otsuse jõustamine raskendaks V.G. olukorda. KrMS § 361 p 5 kohaselt võib Riigikohus otsusega tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jõustada maakohtu otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda. KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-85-10, p 12 koos viidetega varasematele lahenditele.)
  4. Kolleegium ei nõustu ka prokuröri seisukohaga, et ringkonnakohus pole V.G. õigeksmõistmist piisavalt põhistanud. Kassaatori väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust V.G. õigeksmõistmist puudutavas osas tühistada.
  5. Vaidlust ei ole selle üle, et kõik süüdistuses nimetatud OÜ V maksudeklaratsioonid allkirjastas ning esitas maksuhaldurile V.V. või tema juhendatud raamatupidaja, samuti esitas kõik deklaratsioonide koostamiseks vajalikud algdokumendid raamatupidajale V.V..
  6. Käesolevas kriminaalasjas tehtud
  7. juuni
  8. a otsuses märkis kolleegium muu hulgas, et tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Seejuures osutas kolleegium sellele, et kriminaalasja esmakordsel arutamisel kohtud seda nõuet ei järginud. Kui V.V. roll, mis seisnes valeandmeid sisaldanud deklaratsioonide allkirjastamises ja maksuhaldurile esitamises, oli kolleegiumi hinnangul kohtuotsuste pinnalt mõistetav, siis V.G. teopanus oli jäänud välja toomata. Riigikohus selgitas, et kriminaalasja uuel arutamisel tuleb konkretiseerida V.G. teopanus, s.t tuvastada konkreetne V.G. tegevus või tegevusetus, mida ta OÜ V maksudeklaratsioonides valeandmete esitamiseks ette võttis või ette võtmata jättis. (Vt otsus asjas nr 3-1-111-07, p 38.) Seejuures tuleb silmas pidada, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui sama paragrahvi lõigetes 2-6 ei ole sätestatud teisiti. Järelikult ei saa kohus omistada isikule teopanust, mis väljuks süüdistuse piiridest.
  9. Kassatsioonis väidab prokurör, et V.G. põhiline teopanus väljendus selles, et tema OÜ V juhatuse liikmena, teades, et V.V. esitab OÜ V maksudeklaratsioonides valeandmeid, ei parandanud neid deklaratsioone, s.t võimaldas oma tegevusetusega kuritegu toime panna. Jättes mõtteliselt kõrvale tõiga, et ringkonnakohtu otsuse kohaselt pole V.G. teadlikkus valeandmete esitamisest OÜ V maksudeklaratsioonides tõendatud, märgib kolleegium, et prokuröri eelkirjeldatud etteheide väljub V.G-le esitatud süüdistuse piiridest. Süüdistuses heidetakse V.G-le, nii nagu V.V-legi, ette maksuhaldurile tahtlikult valeandmete esitamist. Süüdistuse tekstis puuduvad mis tahes viited asjaolule, nagu oleks V.G. pannud maksuhaldurile valeandmete esitamise toime tegevusetusega. Seega ei ole V.G. väidetav tegu, mida prokurör kassatsioonis kirjeldab, süüdistuse tekstiga hõlmatud. Järelikult ei olnud kohtutel juba menetluslikult võimalik V.G. sellises teos süüdi tunnistada.
  10. Nendel põhjustel jätab kolleegium prokuröri kassatsiooni rahuldamata. IV
  11. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  12. mai
  13. a ja Harju Maakohtu
  14. detsembri
  15. a otsused V.V. poolt OÜ V maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tõttu maksudena laekumata jäänud summa suuruse osas ja teeb selles küsimuses täiendavaid tõendeid kogumata uue kohtuotsuse, kergendades süüdimõistetu olukorda. Juhindudes KrMS § 361 p-st 6, samuti TsMS § 691 p-st 4, § 692 lg 1 p-st 2 ja lg-st ja 5 ning § 669 lg 1 p-st 5, tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ka osas, millega rahuldati kannatanu tsiviilhagi V.V. vastu, ja saadab kriminaalasja tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
  16. Kolleegium selgitab, et kriminaalasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes tsiviilhagi osas süüdimõistva otsuse jõustumist ega täitmisele pööramist edasi ei lükka (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  17. aprilli
  18. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 41). Seega jõustub otsus V.V. süüditunnistamise ja karistamise kohta käesoleva Riigikohtu otsuse tegemisega.
  19. KrMS § 314 punkti 6 kohaselt märgitakse kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 2 lg 2 sätestab, et kohus, samuti prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb AVVKHS § 2 lõikes 1 näidatud otsuse või määruse, peab selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud (lause 1). Kui AVVKHS § 1 lg 3 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses (lause 2). Riigikohus on asunud seisukohale, et õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lõikes 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima. (Vt Riigikohtu üldkogu
  20. veebruari
  21. a otsus asjas nr 3-3-1-15-07, pd 31-33). Ringkonnakohus on V.G. õigeks mõistes jätnud tähelepanuta, et 29.-
  22. maini 2002 peeti V.G. käesolevas kriminaalasjas kahtlustatavana kinni Pärnu Politseiprefektuuri arestimajas (I kd, tl 204-205). Kriminaalasja materjalidest ei nähtu ühtegi AVVKHS § 1 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamist välistavat asjaolu. Seega tuleb need kolm päeva, mil V.G. kahtlustatavana kinni peeti, lugeda AVVKHS § 1 lg 1 p-st 2, § 2 lg-st 2 ja KrMS § 314 p-st 6 juhindudes ajaks, mil V.G-lt oli alusetult vabadus võetud.
  23. Lähtudes AVVKHS § 2 lg-st 3 selgitab kolleegium V.G-le, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks peab ta kuue kuu jooksul käesoleva Riigikohtu otsuse tegemisest esitama rahandusministeeriumile kirjaliku avalduse. Avaldusele tuleb lisada käesoleva otsuse ärakiri (AVVKHS § 4 lg 2).
  24. Riigikohtu istungil esitas V.G. kaitsja R. Laus taotluse hüvitada V.G-le kassatsioonimenetluses kantud kulud advokaadi õigusabile. Taotluse ja sellele lisatud OÜ Advokaadibüroo Laus ja Partnerid arve kohaselt peab V.G. kassatsioonimenetluses saadud õigusabi eest tasuma kokku 30 000 krooni. Kuna Riigikohus jätab V.G. õigeksmõistmist puudutavas osas ringkonnakohtu otsuse muutmata, tuleb valitud kaitsjale makstav tasu V.G-le KrMS § 186 lg 2 ja § 175 lg 1 p 1 alusel hüvitada. Seda aga üksnes mõistlikus suuruses, nagu KrMS § 175 lg 1 p 1 otsesõnu ette näeb. Kolleegium leiab, et arvestades kaitsja töö mahtu kassatsioonimenetluses ja käsitletud küsimuste keerukust, ei ole 30 000 krooni kaitsjatasuna mõistliku suurusega ning sellist summat ei saa täies ulatuses süüdistatavale hüvitada. Kolleegium mõistab riigilt V.G-le kassatsioonimenetluse kulude katteks välja 15 000 krooni. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.