← Eesti

3-1-1-89-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-89-10 Otsuse kuupäev

  1. november 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Eerik Kergandberg Kohtuasi O.L. väärteoasi kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 662 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
  2. mai
  3. a otsus väärteoasjas nr 4-09-17297 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tartu Linnavalitsus, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  4. oktoober 2010 Istungil osalenud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja Helle Uusorg RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tartu Maakohtu
  6. mai
  7. a otsus O.L. väärteoasjas kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 662 lg 1 järgi ja saata väärteoasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks.
  8. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  9. Arvata O.L. poolt OÜ Advokaadibüroo Valge & Uiga
  10. septembri
  11. a arve nr 425 alusel kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa, s.o 1800 (tuhat kaheksasada) krooni (s.h käibemaks 300 krooni) menetluskulude hulka. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Tartu Linnavalitsuse
  13. augusti
  14. a otsusega karistati O.L. kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 662 lg 1 alusel 15 trahviühiku (900 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et
  15. juunil 2009 ei niitnud ta Tartus V x krundi puhastusalal heina. Sellega rikkus menetlusalune isik Tartu Linnavolikogu
  16. septembri
  17. a määruse nr 120 "Koormise kehtestamine heakorra eeskirja täitmiseks" punkti 2.
  19. Tartu Linnavalitsuse otsuse peale esitas kaebuse O.L. kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja leidis, et Tartu Linnavolikogu
  20. septembri
  21. a määrusega nr 120 kehtestatud koormis on vastuolus teeseadusega (TeeS) ja selles kirjeldatud puhastusala kujutab endast tegelikult tee kaitsevööndit. Tee kaitsevööndi korrashoiu kohustus on aga tee omanikul, mitte menetlusalusel isikul.
  22. Tartu Maakohtu
  23. mai
  24. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu ja Tartu Linnavalitsuselt mõisteti O.L. kasuks välja 6300 krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Maakohus märkis, et paikvaatluse aktist ja tunnistaja E.M. ütlustest nähtuvalt oli
  25. juunil 2009 Tartus V x kinnistuga piirnev haljasala niitmata. Kohus nõustus kaebaja väitega, et tulenevalt TeeS § 13 lg-test 1 ja 5, § 14 lg-st 1, § 25 lg-st 1 ning § 36 lg-st 2 on kõnealune maa käsitatav tee kaitsevööndina, mille korrashoidmise kohustus lasub tee omanikuna Tartu linnal. Seetõttu pole õiguspärane panna sellise maa korrashoiu kohustust teisele isikule. Teeseadus ei sätesta, et sõidutee ja sellega külgneva territooriumi omanik oleks kohustatud tegema heakorratöid sõidutee ning kinnistu vahele jääval alal tee kaitsevööndis. TeeS § 25 lg-s 7 nähakse üksnes ette, et linnas on teega külgneva territooriumi kasutaja kohustatud tegema heakorratöid sõidutee ja vastava territooriumi vahel oleval kõnniteel. Kohus asus seisukohale, et menetlusalune isik peaks korras hoidma vaid oma aia äärt, aga mitte teisi alasid, lisaks ei piirne V x kinnistu vahetult tee kaitsevööndiga KOKS § 36 lg 3 mõttes. Nendel põhjustel pole väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanek menetlusalusele isikule etteheidetav. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  26. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Tartu Linnavalitsus, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja lahendi jõustamist. Ühtlasi palub kassaator kohustada menetlusalust isikut tagastama ekslikult hüvitatud õigusabikulud 6300 krooni suuruses summas. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Maakohus järeldas ekslikult, et T tänava ja V x kinnistu vahelist ala tuleb vaadelda tee kaitsevööndina. Kohus, tuginedes TeeS § 13 lg-le 5, mille kohaselt on tänava kaitsevööndi laius teemaa piirist kuni 10 meetrit ja kaitsevööndit võib laiendada kuni 50 meetrini, kui see on ette nähtud planeerimisseaduse kohases planeeringus, jättis tähelepanuta TeeS §-des 2 ning 3 sätestatu. Nimelt ei määratleta TeeS § 13 lg-s 5 tänava kaitsevööndi laiust sõidutee, vaid teemaa piirist. Kõnealune haljasala kuulub tulenevalt TeeS § 2 lg-st 2 ja §st 3 teemaa koosseisu, millest johtuvalt pole asjakohased viited tee kaitsevööndile ega ka TeeS § 36 lg-le 2, mis sätestab tee kaitsevööndi omaniku kohustused. 4.2 Poolte vahel puudub vaidlus selles, et V x krundiga piirneva T tänava sõidutee ja kõnnitee vahelise haljasala omanik on Tartu linn. Maa omandi ja puhastusala tee kaitsevööndisse kuulumise küsimused pole aga käesoleva väärteoasja lahendamisel asjassepuutuvad. Kohaliku omavalitsuse õigus kehtestada koormisi tuleneb PS § 157 teisest lausest. Tartu Linnavalitsuse
  27. septembri
  28. a määrus nr 120 on vastu võetud KOKS § 6 lg 1, § 36 lg 3, TeeS § 25 lg 7 ja Tartu linna põhimääruse § 44 lg 1 alusel. Määruse kehtestamise aluseks olevates õigusaktides ega ka määruses pole omistatud tähendust sellele, kes on puhastusala, sh puhastusalale jääva haljasala või kõnnitee aluse maa omanik. 4.3 Kohus luges paikvaatluse akti ja tunnistaja ütlustega tõendatuks, et väärteoprotokollis märgitud ajal oli haljasala niitmata. Seda fakti pole vaidlustanud ka menetlusalune isik. O.L-le etteheidetav tegu on koosseisupärane, õigusvastane ja süüline ning alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad.
  29. Kassatsioonivastuses palub O.L. kaitsja vandeadvokaat M. Valge jätta maakohtu otsuse muutmata, kassatsiooni rahuldamata ja taotleb kassaatorilt õigusabikulude väljamõistmist. Vastuses märgitakse kokkuvõtlikult, et T tänava ja V x kinnistu vahelise ala näol on tegemist tee kaitsevööndiga TeeS § 13 mõttes, mille korrashoidmise kohustus lasub Tartu linnal. Kaitsja ei nõustu kassaatoriga selles, nagu poleks puhastusala kuulumine tee kaitsevööndisse ja maa omandiküsimus asjassepuutuvad, sest just need faktid on tähtsad väärteoasja õigeks lahendamiseks. Kaitsja märgib ka seda, et Tartu linn hooldas kõnealust haljasala
  30. aastani ja pole selge, miks kohalik omavalitsus seda kohustust enam ei täida.
  31. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonis väljendatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  32. Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus väärteoasja arutama täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muuhulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  33. detsembri
  34. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-74-08, p 7,
  35. oktoobri
  36. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-71-09, p 12 ja
  37. oktoobri
  38. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-55-08, p 8). Käesoleva kohtuasja lahendamisel ei ole maakohus tsiteeritud põhimõtteid järginud.
  39. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati O.L. KOKS § 662 lg 1 alusel Tartu Linnavolikogu
  40. septembri
  41. a määrusega nr 120 kehtestatud koormise täitmata jätmise eest. Menetlusalusele isikule etteheidetav käitumine seisnes selles, et ta jättis temale kuuluva kinnistu ja tänava vahel asuval haljasalal kasvanud heina niitmata. Teisisõnu seisneb O.L-le süüksarvatav käitumine tegevusetuses. Väärteoasja keskseks küsimuseks ongi vaidlus, kas menetlusalusel isikul oli kohustus kõnealust haljasala hooldada.
  42. Tartu Linnavolikogu
  43. septembri
  44. a määruse nr 120 "Koormise kehtestamine heakorra eeskirja täitmiseks" punkti 1 kohaselt on füüsiline ja juriidiline isik kohustatud tagama heakorra puhastusalal. Puhastusalana määratletakse füüsilise või juriidilise isiku omandis või valduses oleva kinnistu või muu territooriumiga külgneva sõidutee ja vastava territooriumi vahel olev kõnnitee ja haljasala ja/või muu ala. Puhastusala piirneb kinnistu või muu territooriumi piiri, kinnistu või muu territooriumi piiriga risti tõmmatavate mõtteliste joonte ja sõidutee piiriga. Samas võidakse puhastusala piirid määrata ka elamugruppidele kehtestatud detailplaneeringuga. Vabaplaneeringuga aladel, kus detailplaneeringut ei ole, on ehitistevahelise maa-ala puhastusala piiriks nendevaheline mõtteline telgjoon. Määruse punkti 2.2 kohaselt on koormise täitja või tema arvel teine isik kohustatud niitma muru või heina, lõikama kõnniteel liikumist takistavad puude ja põõsaste oksad, pügama heki, riisuma lehed, pühkima tolmu ja liiva.
  45. Lähtuvalt eelmises punktis tsiteeritud sätetest ja väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest tuli maakohtul analüüsida, kas menetlusalune isik pani toime KOKS § 662 lg-le 1 vastava süüteo, s.t kas ta rikkus Tartu Linnavolikogu
  46. septembri
  47. a määruse nr 120 punktist 2.2 tulenevat kohustust niita puhastusalal kasvanud heina. Kriminaalkolleegium märgib, et kohtuotsus on aga nendes küsimustes vastuoluline ja põhistamata. 10.1 Maakohus leidis, et V x kinnistu ja T tänava vahele jääva maa näol on tegemist tee kaitsevööndiga TeeS § 13 lg-te 1 ja 5 mõttes ning et lähtuvalt TeeS § 36 lg-st 2 peab seda omanikuna korrastama Tartu linn. Otsusest ei ole aga arusaadav, millistel tõenditel põhineb kohtu veendumus, et kõnealune haljasala on tee kaitsevöönd. Tuvastamaks asjaolu, kas vaidlusalune ala on tee kaitsevöönd või kuulub selle koosseisu, ei piisa teeseaduses tee kaitsevööndit puudutava refereerimisest ja seaduse määratlustega nõustumisest. Kohtuotsus peab eeskätt rajanema tõenditel, millele tuginevalt asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud tuvastatakse. Kriminaalkolleegium märgib, et täielikult põhistamata on kohtu järeldus ka selle kohta, et menetlusalune isik oli kohustatud korras hoidma üksnes oma aia äärt, mitte ülejäänud maad. Kohtuotsuses põhistuste puudumine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, mis toob kaasa otsuse tühistamise. 10.2 Lisaks on otsus vastuoluline küsimuses, missuguse õigusakti sätetele tuginevalt on kohtu arvates välistatud menetlusaluse isiku kohustus koormist täita. Nimelt sedastas maakohus, et tee kaitsevööndi maa omanikuna pidi puhastusala korras hoidma Tartu linn ja just sel põhjusel ei olnud selle kohustuse panek O.Lle õiguspärane. Teisalt aga leidis kohus, et antud juhul ei piirne vaidlusalune haljasala vahetult menetlusaluse isiku kinnistuga KOKS § 36 lg 3 mõttes. Tehes kindlaks, et kinnistuga vahetult piirnevaks üldkasutatavaks territooriumiks on üksnes O.L. kinnistu ja kõnnitee vaheline ala (aia äär), puudus vajadus edasiselt analüüsida, kas haljasala, mille niitmata jätmist O.L-le ette heidetakse, on käsitatav veel ka tee kaitsevööndina. Nende vastuolude tõttu pole arusaadav, millist osa maast kohus puhastusalana käsitas - kas kinnistu piiri ja kõnnitee vahele jäävat mururiba või kinnistu piiri ning sõidutee vahele jäävat ala tervikuna. Kuivõrd otsuse põhiosa järeldused on omavahel vastuolus ja nende kujunemine pole jälgitav, kujutab see endast samuti väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ning väärteoasja saatmise samale kohtule uueks arutamiseks.
  48. Seonduvalt eelmises punktis märgituga tõdeb kriminaalkolleegium, et sisuliselt jättis maakohus Tartu Linnavolikogu
  49. septembri
  50. a määruse nr 120 punkti 2.2 kohaldamata, tuginedes selle asemel kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse või teeseaduse normidele. Vastavalt PS § 152 lg-le 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg-le 1 saab kohus seaduse või muu õigusakti sätted kohaldamata jätta aga vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Kirjeldatud viisil pole väärteoasja lahendamisel toimitud.
  51. Lahendamaks küsimust, kas menetlusalune isik pani toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, on väärteoasja uuel arutamisel vajalik esmalt kindlaks teha, kas O.L. rikkus Tartu Linnavolikogu
  52. septembri
  53. a määruse nr 120 punktist 2.2 tulenevat kohustust, s.t jättis täitmata koormise. Selleks tuleb maakohtul muuhulgas anda hinnang, missugune on menetlusaluse isiku kinnistuga vahetult piirnev üldkasutatav territoorium KOKS § 36 lg 3 tähenduses. Lisaks on vajalik analüüsida, kas kohalik omavalitsus on koormise kehtestamisel ja puhastusala mõiste määratlemisel järginud seadusest tuleneva volitusnormi eesmärki ning piire, sest KOKS § 36 lg 3 annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada koormise üksnes kinnistu või isiku kasutuses oleva muu territooriumiga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks. Järgnevalt tuleb otsustada, kas teeseadus on käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv ja kui on, siis peab tuvastama, kas V x kinnistu ning T tänava vahele jääva haljasala näol on tegemist tee kaitsevööndi, teemaa või muu maaga. Nende asjaolude kindlakstegemiseks on kohtul lähtuvalt VTMS § 123 lg-st 2 võimalik täiendavaid tõendeid koguda. Kui maakohus jõuab väärteoasja uuel arutamisel järeldusele, et Tartu Linnavolikogu
  54. septembri
  55. a määruse nr 120 sätted ei ole asjassepuutuvas osas kooskõlas seadusega, tuleb need tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks, jätta kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
  56. Kriminaalkolleegium osutab veel sellele, et PS § 157 lg 2 annab kohalikule omavalitsusele õiguse seaduse alusel kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Kuigi koormis kujutab endast mitterahalise iseloomuga kohustust, võib selle täitmine nõuda koormise adressaadilt kulutuste tegemist või rahaliselt hinnatavate kohustuste võtmist (nt heakorratööde tegemiseks vajalike vahendite muretsemine, teenuse tellimine vmt). Seega võib koormise kehtestamine olemuslikult riivata koormise täitja PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandipõhiõigust, sest kõnealuse normi kaitse ulatub nii varale (asjad), rahale kui ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (vt Riigikohtu üldkogu
  57. juuni
  58. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14303, p 18). Omandipõhiõiguse kitsendamine eeldab seadusereservatsiooni olemasolu ja ka koormise kehtestamine saab vastavalt PS § 157 lg-le 2 toimuda vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel. Kuivõrd koormise kehtestamise suhtes kehtib seadusereservatsioon, peab koormise kehtestamise eesmärgil vastu võetud õigusakt vastama seadusele. Eelöeldu tähendab, et kohalik omavalitsus ei saa koormist kehtestades reguleerida mõnda küsimust seadusest erinevalt või sisustada seaduse nõudeid laiendavalt.
  59. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  60. mai
  61. a otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Kassaatori taotlust kohustada menetlusalust isikut tagastama ekslikult hüvitatud õigusabikulud ei pea aga kolleegium võimalikuks läbi vaadata. Tegemist on VÕS § 1028 lg-s 1 ja § 1032 lg-s 1 nimetatud nõudega, mis ei saa olla väärteomenetluses lahendatava kohtuasja esemeks. Tuginedes VTMS § 38 lg-le 1 ja KrMS § 175 lg 1 p-le 1 tunnistab kriminaalkolleegium O.L. poolt OÜ Advokaadibüroo Valge & Uiga
  62. septembri
  63. a arve nr 425 alusel kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluva summa 1800 krooni (s.h käibemaks 300 krooni) mõistliku suurusega kaitsjatasuks ning arvab selle menetluskulude hulka. Selle summa ja ülejäänud menetluskulu hüvitamine tuleb Tartu Maakohtul lahendada väärteoasja uuel arutamisel. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.