← Eesti

3-1-1-79-10

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-79-10 Otsuse kuupäev 29. november 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kir

§ 119lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 21.

juuni

  1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-14142 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik C.H. kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  2. september 2010 Istungil osalenud isikud C.H. kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Kaido Tuulemäe Lääne RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Pärnu Maakohtu
  4. märtsi
  5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  6. juuni
  7. a kohtuotsused C.H. kriminaalasjas KarS §

§ 119

lg 2 järgi täies ulatuses ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

  1. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. C.H. mõisteti Pärnu Maakohtu
  3. märtsi
  4. a kohtuotsusega lühimenetluses süüdi KarS §

§ 119lg 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks üks aasta vangistust.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti talle kaheksa kuud vangistust. Karistusseadustiku § 73 alusel vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kolmeaastase katseajaga. Maakohus rahuldas kannatanute E.M., T.M. ja T.M. tsiviilhagi summas 1 172 757 krooni ja 45 senti osaliselt, mõistes C.H-lt kannatanute kasuks välja 23 914 krooni ja 40 senti. C.H. tunnistati süüdi selles, et olles

  1. veebruaril 2007 tööl SA X Haigla Naiste ja laste kliinikus valvearstina (haiglavalves), jättis alates kella 20.35 sünnitustegevuse lõpuni viimata, hinnates kardiotokogrammi abil ebaõigesti E.M. loote seisundit sünnitustegevuse ajal ning E.M-le tokoandurit mitte paigaldades. Sellega jättis C.H. õigeaegselt osutamata E.M-le sünnitusabi, jättes õigeaegselt diagnoosimata E.M-l emaka hüperstimulatsiooni ja sellest tingitud loote asfüksia, põhjustades kergemeelsusega nii sünnitajal E.M-l kui sündinud tütrel T.M-l raskeid tervisekahjustusi. Kardiotokogrammil fikseeritud andmete põhjal oleks C.H. alates kella 20.35-st pidanud tegema kõik selleks, et sünnitus kiiresti lõpetada kas vaakumpumba abil või keisrilõike sooritamisega, olenevalt vagiina olukorrast. Sünnitustegevuse lõpetamisega viivitamisega tekitas C.H. oma tegevusetusega E.M-l ja T.M-l sünnituse käigus eluohtliku seisundi, mis väljendus E.M-l 6 cm pikkuses emakarebendis, mille tagajärjel eemaldati E.M-l emakas koos ühe munajuha ja munasarjaga. E.Mle tekitati püsiv elundikaotus, mille tõttu on ta kaotanud alatiseks normaalse reproduktiivse funktsiooni. T.M. sündis
  2. veebruaril 2007 kell 21.47 keisrilõike teel eluohtlikus raskes asfüksia seisundis. Loote kardiotokogrammil hapnikuvarustuse häiretele viitavate muutuste ilmumisel tekkis oht T.M. tervisele, häirete süvenemisel ja emakarebendi tekkides oht elule. T.M-l on diagnoositud asfüksiajärgne kesknärvisüsteemi kahjustus hüpoksilis-isheemilise entsefalopaatiana, millega kaasneb psühhomotoorse arengu pidurdus, krambisündroom, bulbaarparalüüs ja lihastoonuse tõus, mille tagajärjel laps ei istu, ei käi, ei rooma, ei kõnele ega saa hakkama ühegi elufunktsiooniga ilma kõrvalise abita. Nimetatud kahjustused ja nendega kaasnevad puuded on T.M-l püsivad.
  3. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid C.H. kaitsja vandeadvokaat Paul Järve ja kannatanute esindaja vandeadvokaat Alla Raudsepp. 2.1 C.H. kaitsja leidis, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tugineti kohtukõlbmatutele tõenditele. Ebaõige on käsitada eksperdiarvamusena Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspert-komisjoni
  4. novembri
  5. a koosoleku protokollis kajastatut, sest see dokument ei vasta KrMS § 107 lg 3 p-des 1 ja 2 kirjeldatud ekspertiisiakti koostamise nõuetele. Kohtukõlbmatu on ka isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi akt nr 2, sest selles puudub eksperdiarvamuse nõuetekohane põhjendus. Maakohus ei ole C.H. karistusõigusliku vastutuse üle otsustamisel pööranud tähelepanu teiste isikute - ämmaemand ja eelmises vahetuses töötanud valvearst - tegevusele. E.M. ütlustes ja tema haigusloos esinev vastuolu patsiendi kaebuste kohta on kohtuotsuses kõrvaldamata. Kohtu järeldus, et patsiendi hoolikamal jälgimisel oleks C.H. pidanud aru saama olukorra kriitilisusest ja sellest tingitult tegutsema õigeaegselt, on tõendamata. Samuti on tõendamata järeldus, et õigeaegse tegutsemise korral ei oleks raskeid tagajärgi saabunud. C.H. tegevuse subjektiivne külg - ettevaatamatus kergemeelsuse vormis - ei tulene tõenditest. Vahetult enne kohtulikku vaidlust esitas prokurör muudetud süüdistuse, laiendades selle piire. Süüdistuse laiendamine mõjus süüdistatavale ja tema kaitsjale üllatuslikuna ja võttis ära võimaluse operatiivselt sellele vastu vaielda. C.H. süüküsimuse muutmata jätmise korral paluti maakohtu otsus tühistada ja tagastada asi uueks arutamiseks tsiviilhagi osas. Kaitsja hinnangul on maakohus lähtunud tsiviilhagi lahendamisel valedest materiaalõiguslikest alustest. 2.2 Kannatanute esindaja taotles tsiviilhagi rahuldamist ka selles osas, mis jäi maakohtu otsusega rahuldamata, s.o summas 1 148 843 krooni ja 25 senti.
  6. Tallinna Ringkonnakohtu
  7. juuni
  8. a kohtuotsusega jäeti apellatsioonid rahuldamata ja Pärnu Maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamus ja isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktis sisalduv eksperdiarvamus on tõendina kohtukõlbulikud. Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamus on meditsiinispetsialistide arvamus, mis võib olla kriminaalmenetluses tõend mitte eksperdiarvamuse, vaid muu dokumendina. Isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi akt on koostatud nõuetekohaselt, ekspertide järeldused on jälgitavad ning lugejale arusaadavad. C.H-le süüksarvatud kuritegu on tuvastatud kolmeastmelise deliktistruktuuri alusel, järgides tegevusetusdeliktile ettenähtud skeemi ning Riigikohtu praktikat selles küsimuses. Maakohus on tuvastanud hoolsuskohustuse rikkumise ja näidanud ära nõutava käitumise kohusetundliku ja tähelepaneliku käitumise korral. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega täielikult. Kolleegium märkis, et süüdistatava nõuetekohase käitumise korral ei oleks saabunud kõiki tänaseks T.M-l esinevaid alalisi tervisekahjustusi ega kujunenud olukorda, kus E.M-l ei ole enam võimalik sünnitada. Vastupidiselt kaitsja apellatsioonis märgitule ei tuvastanud ringkonnakohus ühtki kaitseõiguse rikkumist seoses asja arutamisega lühimenetluses. Süüdistatav on kogu aeg soovinud asja menetlemist lühimenetluses, jäädes lühimenetluse juurde ka pärast seda, kui prokurör esitas enne kohtuliku uurimise lõppu muudetud süüdistuse. Ringkonnakohus leidis, et muudetud süüdistuse sisu oli konkreetne ja arusaadav. Süüdistuse muutmine süüdistatava kaitseõigust ei rikkunud ning talle tagati võimalus end muudetud süüdistuse vastu kaitsta ja lühimenetlusest loobuda. Puutuvalt kaitsja kassatsiooni tsiviilhagi küsimuses leidis ringkonnakohus, et C.H-lt tsiviilhagi väljamõistmine deliktiõigusliku vastutuse alusel on põhjendatud. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu põhjendustega tsiviilhagi osalise rahuldamata jätmise kohta, jättes kannatanu esindaja apellatsiooni rahuldamata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  9. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas C.H. kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru kassatsiooni, milles taotletakse maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja C.H. õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kaitsja palub jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ja menetluskulu riigi kanda. Kassaator põhjendab kassatsiooni järgnevaga. 4.1 Kohtud on rikkunud KrMS § 233 lg 1 sätteid ja tuginenud C.H. süüküsimuse otsustamisel tõenditele, mille esitas kannatanu esindaja kohtule alles maakohtu istungil. Süüdistatava esitatud täiendavat tõendit ringkonnakohus aga vastu ei võtnud. 4.2 Lühimenetluses süüdistuse muutmine tegevusdeliktilt tegevusetusdeliktile vahetult enne kohtuvaidlusi rikub süüdistatava kaitseõigust. Materiaalõiguslikult lahendatakse tegevus- ja tegevusetusdelikt erineva skeemi järgi, mistõttu muutuvad ka kohtumenetluses väljaselgitamist ja tõendamist vajavad asjaolud. Sellega on kaasnenud süüdistatava kaitseõiguse rikkumine, mille kõrvaldamiseks tuleb asi saata maakohtule uueks arutamiseks. 4.3 Isiku kohtuarstliku komisjonekspertiisi akt ei vasta KrMS § 107 lg 3 p 2 nõuetele, sest selles pole põhjendatud, millel põhineb ekspertide järeldus, et E.M. ja T.M. eluohtliku seisundi tekkimise põhjuseks oli naistearsti poolt sünnitustegevuse mitteõigeaegne lõpetamine, st kardiotokogrammide ja sünnitustegevuse mitteõigeaegne hindamine. Kaitsja arvates on nimetatud tõend vähemalt eeltoodud järelduse osas kohtukõlbmatu. Sellise põhjendamata järelduse on aga kohus võtnud aluseks põhjusliku seose kui kuriteokoosseisu ühe objektiivse tunnuse tuvastamisel. 4.4 Kohtuotsustes ei ole kogutud ega hinnatud tõendeid, mis käsitlevad konkreetse valdkonna arstiabi standardi ja kõikide sünnitusega kokkupuutuvate isikute erinevaid kohustusi. 4.5 Kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Süüdistuses on omavahel kombineeritud nii tegevus kui ka tegevusetus. Tegevusetusdelikti tuvastamiseks oleks eelkõige vaja kindlaks teha, millised olid valvearsti kohustused ja milline oli tema hoolsuskohustus süüdistuses märgitud ajal. Kaitsja leiab, et kohtud on omistanud süüdistatavale kohustusi, mis ei lähtu vastava kutseala tegelikest reeglitest. Pole välja selgitatud, milles seisnes C.H. objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine. Süüdistuses märgitud loote seisundi ebaõige hindamine ei vasta karistusõiguslikule hoolsuskohustuse rikkumise mõistele. 4.6 Kohtud pole võtnud sisulist seisukohta küsimuses, kas süüdistuses märgitud ajal, s.o kell 20.35 oli saabuv tagajärg esinevate sümptomite alusel kindla teadmisega külgneva tõenäosusega ettenähtav ja välditav. Prokuratuuri ja kohtute nõutava tegevuse käsitlus on meelevaldne ega tulene toimiku materjalidest. 4.7 Kohtu järeldus, et süüdistatav jäi süüdistuses märgitud ajal tegevusetuks, on väär. C.H-le etteheidetav eksimine sünnitusabisituatsiooni hindamisel on tegevus mitte tegevusetus. Kohtuotsusest ei leia sisulist vastust küsimusele, kuidas oleks hinnanud keskmine arst talle pärast 20.40 ämmaemanda toodud kardiotokogrammi ja kas ta sellel hetkel teadaolevate sümptomite alusel oleks vastu võtnud otsuse keisrilõike tegemiseks. 4.8 Kohtud on eksinud kuriteokoosseisu subjektiivse külje sisustamisel. Objektiivselt ei olnud võimalik ette näha tekkivaid tüsistusi, mistõttu nende teadmine või võimalikuks pidamine on välistatud. 4.9 Tsiviilhagisse puutuvalt leiab kassaator, et kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud deliktiõigusliku vastutuse kohaldamise aluseid ja seetõttu on tsiviilhagi rahuldamine ebaseaduslik. Taotledes C.H. õigeksmõistmist, palub kassaator jätta tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata.
  10. Kassatsioonile on esitanud vastuse Lääne Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Kaido Tuulemäe, kes leiab, et kohtud on õigesti kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud kriminaalmenetlus-õigust, mistõttu ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Prokurör ei nõustu kaitsja väitega, nagu oleks prokurör kohtuliku uurimise lõpus süüdistust oluliselt muutnud või esitanud süüdistuse tegevusdelikti asemel tegevusetusdeliktis. C.H. on süüdistatud kogu aeg tegevusetuses, sest sünnitustegevuse ebaõige hindamine viiski C.H. tegevusetusele. Prokurör märgib, et asjas sisalduva eksperdiarvamuse on andnud neli valdkonna spetsialisti ja nende järelduste õigsuses puudub igasugune alus kahelda. Prokuröri hinnangul lähtus maakohus vastupidiselt kaitsja poolt väidetule kolmeastmelisest deliktistruktuurist ja piisavalt on käsitlemist leidnud nii süüteokoosseis, teo õigusvastasus kui ka C.H. süü. Ka on maakohus ära näidanud, kuidas pidanuks arst tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma ning kohtud on samuti põhjendanud, miks vastutab kõnealuses olukorras just arst, mitte aga ämmaemand.
  11. Riigikohtu istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled Riigikohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  12. Kolleegium vaeb esmalt C.H. kaitsja kassatsiooni väiteid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta kriminaalasja arutamisel maa- ja ringkonnakohtus (I) ning küsimust ekspertiisi määramise vajalikkusest lahendamaks küsimust süüdistatava osutatud tervishoiuteenuse vastavusest kvaliteedinõuetele (II). Seejärel käsitleb kolleegium materiaalõiguse küsimusi, mis vajavad lahendamist tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades (III). Lõpuks kujundab kolleegium seisukoha kassatsiooni-menetluse tulemuse kohta (IV). I
  13. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS
  14. peatüki
  15. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras iseenesest vaadeldav kriminaalmenetlus-õiguse rikkumisena. Kriminaalmenetlusõigust ei rikutud süüdistuse muutmisel ka käesolevas asjas.
  16. Esiteks on ekslik kaitsja väide selle kohta, et just süüdistuse muutmisega asuti tema kaitsealust süüdistama tegevusetuses. Kriminaalkolleegium märgib, et C.H-le esitatud süüdistusest nähtub, et ka enne süüdistuse muutmist heideti talle ette raskete tervisekahjustuste tekitamist just tegevusetusega. Nii on
  17. septembril 2009 koostatud süüdistusaktis otsesõnu märgitud, et: "E.M. sünnitustegevuse lõpetamise viivitamisega tekitas C.H. oma tegevusetusega E.M-l ja T.M-l sünnituse käigus eluohtliku seisundi, mis väljendus E.M-l 6 cm pikkuses emakarebendis, mille tagajärjel eemaldati E.M-l emakas koos ühe munajuha ja munasarjaga, põhjustades E.M-le püsiva elundikaotuse, mille tõttu ta on kaotanud alatiseks reproduktiivse funktsiooni.". Teiseks tuleb silmas pidada, et KrMS § 233 lg 1 kohaselt on lühimenetlus võimalik vaid juhul, kui seda on taotlenud süüdistatav ja prokuratuur on sellega nõustunud. Samuti näeb kriminaalmenetluse seadustik süüdistatavale ette võimaluse loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest. Tulenevalt KrMS § 234 lg-st 3 on selline loobumine võimalik kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni. Käesolevas asjas taotles lühimenetluse kohaldamist C.H. ja tema kaitsja toetas kaitsealuse taotlust (kd 2, lk 85, 86). Maakohtu istungiprotokollist nähtub, et süüdistuse muutmise järgselt tegi kohus kaitsja taotlusel vaheaja, mille järel kaitsja pärast süüdistatavaga nõupidamist leidis, et lühimenetlust võib jätkata (kd 2, lk 144). Seega järgis kohus KrMS § 268 lg-s 3 märgitud nõuet kuulutada süüdistatava või kaitsja taotlusel kaitseõiguse tagamiseks välja vaheaeg või lükata kohtulik arutamine edasi. Süüdistatavale ja kaitsjale tagati võimalus kujundada oma seisukoht muutunud menetlusolukorras ja otsustada, kas jätkata lühimenetlusega või loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest. Eeltoodud põhjustel on kaitsja väited süüdistuse muutmisega kaasnenud kaitseõiguse rikkumisest alusetud.
  18. Kaitsja näeb süüdistatava kaitseõiguse rikkumist ka selles, et ringkonnakohus ei võtnud vastu süüdistatava esitatud täiendavat tõendit, kuid kannatanu esindaja poolt maakohtu istungil esitatud tõendid võttis maakohus vastu. 10.1 Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on kriminaalkolleegium märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  19. veebruari
  20. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-11-91-07, p 7 ja
  21. märtsi
  22. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-2-10, p 9). Käesolevas asjas ei soovinud süüdistatav ringkonnakohtule esitatava täiendava tõendiga tõendada maakohtus asetleidnud menetlusõiguse rikkumist, mistõttu ringkonnakohus jättis selle põhjendatult ja kohtupraktikale tuginevalt vastu võtmata. 10.2 Kassaatori etteheide selle kohta, et vaatamata asja lahendamisele lühimenetluses võttis maakohus vastu kannatanu esindaja poolt kohtuistungil esitatud tõendid, väärib tähelepanu. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt taotles kannatanu esindaja kohtuistungil täiendavate tõendite lisamist kriminaalasja materjalidele (kd 2, lk 134-135). Vaatamata kaitsja vastuargumentidele rahuldas kohus kannatanu esindaja taotluse ja võttis tõendid asja juurde. Käesoleva otsuse eelmises punktis viidatud kohtupraktika kohaselt rikkus maakohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Samas nähtub maa- ja ringkonnakohtu otsusest, et vaatamata kohtuistungil täiendavate tõendite vastuvõtmisele ei ole kohtud otsuste tegemisel nendele tõenditele tuginenud. Seega ei kaasnenud käesolevas asjas lühimenetluses kohtuistungil täiendavate tõendite asja juurde võtmisega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust, mistõttu kriminaalkolleegium ei loe seda rikkumist oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
  23. Järgnevalt vaeb kriminaalkolleegium kassaatori väiteid kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta meditsiinialaste eriteadmiste kasutamisel.
  24. Kriminaalasja kohtueelses menetluses määrati isiku kohtuarstlik komisjoniekspertiis. Ekspertidele esitati küsimused: kas E.M-l esineb tervisekahjustusi, mille vanus vastab kuriteosündmuse ajale; milline on tervisekahjustuste kestus; kas esines oht E.M. ja/või T.M. elule; kas esines arstlik viga, millega on põhjustatud oht E.M. ja/või T.M. elule; kas E.M-le ja/või T.M-le on põhjustatud püsiv tervisekahjustus; kas E.M-le on põhjustatud elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine ja kas E.M-l esines raseduse ajal patoloogiat, mis oleks viidanud toimunud raskele sünnitusele. Ekspertiisimääruse täitmine tehti ülesandeks Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo juhtkonna poolt määratud ekspertidele ning naistearstile väljastpoolt X Haiglat. (kd 1, lk 136-137). Nendele küsimustele on eksperdid isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi aktis ka vastanud (kd 1, lk 138-147). 12.1 Nõuded, millele ekspertiisiakt kriminaalmenetluses peab vastama, näeb ette KrMS §
  25. Selle esimeses lõikes antakse loetelu andmetest, mis märgitakse ekspertiisiakti sissejuhatuses. Kolmas lõige sätestab, et ekspertiisiakti põhiosas esitatakse uuringute kirjeldus (p 1) ning uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (p 2). Sama paragrahvi kuuendast lõikest tulenevalt esitatakse ekspertiisiakti lõpposas uuringutele tuginev eksperdiarvamus. Käsitledes varasemas praktikas küsimust ekspertiisiaktis sisalduva eksperdiarvamuse kui tõendi kohtukõlbulikkusest, on kriminaalkolleegium rõhutanud, et vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  26. detsembri
  27. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 17.2). Viidatud lahendis selgitas kolleegium, et nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli. Samas lahendis märkis kriminaalkolleegium sedagi, et KrMS § 107 lg 3 p-de 1 ja 2 nõuete rikkumise tõttu ei ole arusaadav, mille alusel teeb ekspert kriminaalasja puudutavad järeldused. Kolleegium asus ka seisukohale, et kirjeldatud nõuete rikkumine muudab ekspertiisiaktis esitatud eksperdiarvamuse kohtukõlbmatuks tõendiks arvamuse kontrollimatuse tõttu ja et sellisele kohtukõlbmatule tõendile tuginemine otsuse tegemisel moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes. 12.2 Käesolevas asjas koostatud ekspertiisiaktis on loetletud ekspertidele esitatud dokumendid, ekspertiisimääruses sisaldunud andmed ja eksperdile esitatud küsimused. Seejärel sisalduvad ekspertiisiaktis väljavõtted ekspertidele esitatud meditsiinialastest ja muudest dokumentidest (haiguslood, ülekuulamise protokollid, seletuskirjad) ja eksperdiarvamus. Seega ei vasta kõnealune ekspertiisiakt KrMS § 107 lg 3 p 2 nõuetele - sellest puuduvad nii uuringutulemuste hindamise andmed kui ka eksperdiarvamuse põhjendus. Kriminaalkolleegium jääb varasemas praktikas KrMS § 107 lg 3 nõuete rikkumise osas väljendatud seisukohtadele ja nõustub seetõttu kassaatoriga, et põhjenduste puudumise tõttu on käesolevas asjas koostatud isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus kohtukõlbmatu oma järelduste kontrollimatuse tõttu ning taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Maakohtu vastupidine seisukoht, millele tugineb ka prokurör kassatsioonivastuses, ja mille kohaselt ei olnud "kohtul alust kahelda ekspertide arvamuses, kuna see on koostatud nelja antud valdkonna spetsialisti poolt arvamuse andmiseks esitatud kõikide vajalike dokumentide alusel", ei ole õiguslikult pädev. Kriminaalkolleegium märgib, et tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. Ka ei saa KrMS § 107 lg 3 p 2 rikkumist muuta olematuks asjaolu, et käesoleval juhul oli tegemist nelja eksperdi poolt tehtud komisjoniekspertiisiga - KrMS § 107 nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu. Kõnealusel juhul oli aga tegemist kohtukõlbmatu tõendiga.
  28. Kohtud on kriminaalasja lahendamisel tuginenud olulises osas ka Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni
  29. novembri
  30. a koosoleku protokollilise otsuse väljavõttele (kd 1, lk 18-19). Sellest nähtuvalt arutas Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon Eesti patsientide esindusühingu
  31. augusti
  32. a taotlust ja vastas selle ühingu poolt esitatud erinevatele küsimustele. Sealhulgas leidis Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon ka seda, et meedikute vähese sekkumise kell 20.30 põhjustas ilmselt kardiotokogrammi ja sünnitusabi situatsiooni puudulik hindamine, et alates kella 20.35-st oleks pidanud mõtlema sünnituse kiiremale lõpetamisele ning et tervisekahjustuste põhjuseks tuleb pidada sünnituse juhtijate (arsti ja ämmaemanda) vähest kardiotokogrammide hindamise oskust ja eksimust sünnitusabi olukorra hindamisel. 13.1 Lahendades küsimust Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni protokollilise otsuse tõendina lubatavusest, asus maakohus seisukohale, et tegemist on ekspertide hinnanguga. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustunud ja märkis, et selle otsuse näol on tegemist meditsiinispetsialistide arvamusega, mis on kriminaalmenetluses tõendiks muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus järeldas, et seetõttu on maakohus põhjendatult kasutanud seda tõendina tõendamisprotsessis kogumis teiste tõenditega. 13.2 Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni protokolliline otsus ei ole vaadeldav eksperdiarvamusena. Samas ei nõustu kriminaalkolleegium ringkonnakohtuga selles, et kõnealune otsus oli tõendamisel kogumis teiste tõenditega kasutatav. 13.3 Käesoleva kriminaalasja menetluses saab Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni
  33. novembri
  34. a koosoleku protokollilise otsuse väljavõttega tõendada seda, et kõnealune komisjon pidas
  35. novembril 2007 koosoleku, mille päevakorra teise punktina arutati Eesti patsientide esindusühingu
  36. augusti
  37. a taotluse alusel hinnangu andmist SA X Haigla naistearstidelt patsient E.M-le antud arstiabi kvaliteedile, samuti seda, et vastu võeti rida meditsiinialastele eriteadmistele rajanevaid otsuseid ja informeeriti Eesti patsientide esindusühingut SA X Haigla poolt juhtumi analüüsist ja rakendatud meetmetest. Asjaolud, et Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon pidas koosoleku, lahendas sellel Eesti patsientide esindusühingu taotlust ja võttis seejuures vastu otsuseid, ei kuulu aga kriminaalasja tõendamiseseme hulka. 13.4 Kuigi Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus sisaldas ka hulgaliselt meditsiinialastele eriteadmistele tuginevaid järeldusi, ei ole need järeldused kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et kriminaal-menetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel, kuid ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  38. mai
  39. a kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p.7.5). Tõendamiseseme asjaolud, mille esinemist on kohtud tuvastanud Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni järeldustega, eeldavad meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate ja konkreetset kriminaalasja puudutavate järelduste tegemist ning seega ekspertiisi määramist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  40. märtsi
  41. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, p-d 9-16). 13.5 Kuna käesolevas asjas on kohtud rajanud otsused olulisel määral meditsiinialastele eriteadmistele tuginevatele järeldustele, mida ei ole saadud kriminaalmenetluses selleks ettenähtud ekspertiisi vormis, on kohtud rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. II
  42. Arutatavas asjas on menetlusesemeks valvearsti tegevusetuse tagajärjel sünnitajal ja tema lapsel raskete tervisekahjustuste tekitamine ettevaatamatusest, mis on kvalifitseeritud KarS §

§ 119lg 2 järgi.

Lähtudes eeldusest, et patsiendile osutatav tervishoiuteenus peab olema kvaliteetne, tuleb C.H. kui valvearsti teo õiguslikul hindamisel lahendada küsimus sellest, kas tema poolt patsiendile osutatud tervishoiuteenus vastas kvaliteedinõuetele.

  1. Meditsiiniõiguses lähtutakse tervishoiuteenuse kvaliteedinõuete määratlemisel võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 762, mille kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Arstiteaduse üldine tase tähendab ravimeetodeid, mida käsitletakse arstide väljaõppes ja täiendkoolituses ja millest madalamal tasemel ravimine on raviviga. Sotsiaalministri
  2. detsembri
  3. a määruse nr 128 "Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuded" § 4 lg 1 järgi töötatakse tervishoiutöötaja pädevuse nõuded välja kutse- ja erialaühenduste poolt. Sotsiaalministri
  4. mai
  5. a määruse "Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni töökord, tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmise kord ja komisjoni moodustamine" § 2 lg 1 p 4 näeb ette, et tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon lähtub tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmisel ka üldtunnustatud heast meditsiinitavast ja meditsiinieetika põhimõtetest.
  6. Nimetatud õigusaktid ei sisalda aga tervishoiuteenuse kvaliteedi sisulisi nõudeid. Ka VÕS § 762 näeb ette üksnes tervishoiuteenuse arstiteaduse üldisele tasemele vastamise nõude. Milline on nimetatud üldine tase, s.t arstiteaduse sisuline teadmine ja nõue konkreetse tervishoiuteenuse jaoks, nähakse ette eelkõige ravijuhendites, milles peab sisalduma konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetod. Eesti Naistearstide Seltsi juhatus on kinnitanud septembris 2002 „Juhtnöörid sünnituse juhtimiseks“,
  7. aprillil 2007 aga ravijuhendi „Sünnituse induktsioon“. Sünnitusabiga seotud ravijuhendeid on teisigi (nii näiteks viidatakse käesolevas asjas ka SA X Haigla vastavale juhendile aastast 2008 (kd 1, lk 206-210)). Kriminaalkolleegium märgib, et kuigi nendes üldine orienteerumine kujutab endast meditsiiniõiguslikku teadmist, siis nende terviklik käsitlus, rääkimata neis sisalduvatest sisulistest ravinõuetest, kujutab aga meditsiinilist ehk arstiteaduslikku teadmist ning see kuulub meditsiinieksperdi, mitte juristi valdkonda.
  8. Samas ei ole ravijuhend ainuke tervishoiuteenuse sisu ja kvaliteedi näitaja. Juhendi puudumisel või sellest välja jäävatel juhtudel on võimalik, et ravi vastab arstiteaduse üldisele tasemele ka näiteks üldtunnustamata ravimeetodite rakendamisel (VÕS § 763). Kolleegium tõdeb, et üldtunnustamata ravimeetodid ja nende rakendamine on meditsiini enda määratleda. Ka neil juhtudel annab sisulise hinnangu ravikvaliteedile meditsiiniekspert. Samuti tuleb ravikvaliteedi hindamisel arvestada head meditsiinitava ja eetikat.
  9. Käesolevas asjas tuli kohtutel seega tuvastada, kas süüdistatav osutas tervishoiuteenust arstiteaduse üldisele tasemele vastavalt või mitte. Tervishoiuteenuse osutamise vastavuse kontroll arstiteaduse üldisele tasemele ei tähenda aga menetlejate poolt ravijuhendite üldiste nõuete ümberkirjutamist, vaid eeldab meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist arsti käitumise osas, mida ei väära ka asjaolu, et meditsiinialane eriteadmine võidakse esitada teatud mõttes hinnanguna (näiteks kas mingi toiming teostati õigeaegselt või hilinenult, kas see oli piisav mingisuguse tulemuse saavutamiseks või tagajärje ärahoidmiseks, kas oli tekkinud oht, jne). Käesoleva kriminaalasja lahendamisel oluliste asjaolude tuvastamiseks tuleb möödapääsmatult kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, mis tähendab, et KrMS § 105 lg 1 nõuet järgides oleks tõendamisvajadusest lähtudes tulnud korraldada ekspertiis, mille tulemus tuli vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Sellist ekspertiisi aga tehtud ei ole ja kriminaaltoimiku materjalid ei ole seetõttu piisavad kriminaalasja lahendamiseks. Olukorras, kus kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses. III
  10. Kriminaalasja menetlemisel on toimunud mitmeid kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi (vt käesoleva otsuse p-d 11-13.5), mille tulemusena on C.H-le süüksarvatava kuriteokoosseisu faktilised asjaolud nõuetekohaselt tuvastamata. Kriminaalkolleegium tühistab seetõttu maa- ja ringkonnakohtu otsused. Faktiliste asjaolude nõuetekohase tuvastamata jätmise tõttu puudub kriminaalkolleegiumil võimalus käsitleda kassatsioonis tõstatatud küsimusi materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest. Vältimaks aga minetusi kriminaalasja uuel arutamisel ja selgitamaks materiaalõiguse küsimusi, mis vajavad lahendamist juhul, kui tervisekahjustus on tekitatud ettevaatamatusest tervishoiuteenuse ebakvaliteetsel osutamisel tegevusetusega, märgib kolleegium järgmist.
  11. Kuna tegemist on ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdeliktiga, siis tuleb järgida mõlema tuletusdelikti - nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse - struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist, selle objektiivset ettenähtavust ja välditavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte. Kriminaalkolleegium selgitab, et sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses.
  12. Siiski ei tarvitse hoolsuskohustuse rikkumine piirduda ainult ravijuhendist kõrvalekaldumisega, täiendavalt võib arvesse võtta ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat. Viimaste rikkumisena võib näiteks käsitada ka olukorda, kui arst ei viibi oma valvekorra ajal üldse kliinikus või osakonnas, kus ta peab viibima ja teda tuleb telefonitsi taga otsida. Kui mitte ravijuhendi, siis meditsiinieetika rikkumist võib näha ka arsti sellises tegevusetuses, mille tõttu ei ole võimalik tagantjärele otsustada, millal oleks olnud õige aeg kasutada vastavat ravivõtet. Hoolsusvastasus ei ole välistatud ka juhul, kui isik rikub hoolsusnõudeid (näiteks ei ilmu valvearst õigeks ajaks tööle) ning loodab, et ehk tuleb keegi teine, olgu see siis mõni teine arst või ämmaemand, olukorraga toime. Ammugi ei saa välistada hoolsusvastasust siis, kui valvearsti on teavitatud probleemse patsiendi saabumisest, kuid vaatamata sellele arst töökohta ei ilmu.
  13. Hoolsuskohustust rikkuv on siiski vaid selline käitumine, millega ületatakse lubatud riski piire. See tähendab, et tegu tulebki lugeda hoolsuspäraseks, kui see jääb meditsiiniliselt paratamatu ja meditsiinieetiliselt tolereeritava riski piiridesse. Nii ei saa näiteks arstile ette heita seda, et ta kogu aeg ei viibi patsiendi juures või et ta normaalselt kulgeva sünnituse korral ei näe ette ootamatuid tüsistusi. Kuid arsti teos ei saa välistada hoolsusetust näiteks põhjendusega, et ta töölt puududes või vajalikke analüüse tegemata (käesoleva kriminaalasja kontekstis näiteks tokoandurit paigaldamata või selle näite jälgimata) jättes nägi ette üksnes teoreetiliselt võimalikke probleeme. Just niimoodi käitudes võib arst luua kõrgendatud ohu - võimaluse, et ta jääb vajalike ravitoimingutega hiljaks. Seega tuleb ettevaatamatusdelikti korral arsti teo hoolsusvastasuse üle otsustamisel ka hinnata, kas tegu ületas lubatud riski piiri või mitte.
  14. Tuvastanud hoolsusvastasuse, tuleb kohtul kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje objektiivset ettenähtavust. Objektiivne ex ante vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel tekkinud või tekkida võiva ohu. Ettenähtav peab olema ka võimalus, et hoolsusvastase teoga loodud oht võib realiseeruda just sel kujul, mis pärineb ohust. Niimoodi tehakse kindlaks objektiivselt ettenähtav põhjuslikkus objektiivse koosseisu tasandil, samas kui asjaolu, kuidas süüdistatav ise olukorda hindas, tuleb kontrollida alles subjektiivse koosseisu juures. Ettenähtavust ei tohi kitsalt siduda ainult lõpptagajärjega.
  15. Näidanud ära arsti hoolsusetu käitumise KarS § 119 mõttes ning sellega seotud objektiivse ettenähtavuse, sisustatakse seejärel hoolsusetus tegevusetusdelikti tähenduses. Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1).
  16. Järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata. Seejuures ei ole välistatud, et nõutav tegu konstrueeritakse etapiviisiliselt, alustades oluliselt varasemast perioodist, kui seda on viimased sündmused enne tervisekahjustuse tekkimist. Vastasel juhul võib kujuneda olukord, kus arsti tegevusetuse karistusõigusliku hindamise alt jäävad välja kõik tema eelnenud tegematajätmised ning vaatluse alla võetakse ainult kõige viimane tegu, milleks võib olla patsiendi elu päästmine viisil, mis on meditsiiniliselt põhjendatud (käesoleva kriminaalasja kontekstis näiteks elu päästmine emaka ja munasarja eemaldamise teel). Kriminaalkolleegium märgib, et karistusõiguslik hinnang peab aga hõlmama ka arsti varasemat hoolsusetust, mis tegelikult viiski eluohtliku seisundi tekkimiseni. Näitlikustades eelöeldut käesoleva kriminaalasja pinnalt, ei oleks välistatud nõutava teo konstrueerimine juba alates kella 16.00-st, s.o ajast, mil valvearstil algas valvekord. Võib väita, et kell 16.00 oleks valvearst pidanud tegema endale selgeks patsiendi seisundi, s.t arst oleks pidanud olema tööl. Nõutava teona võiks sellisel juhul vaadelda valvearsti kohustuste täitmisele asumist ja patsiendi olukorra, sealhulgas võimalike riskide tuvastamist. Edasiselt sai väljaspool kliinikut viibiv arst kell 16.10 telefonitsi teate, et haiglas on probleemne patsient, kuid vaatamata sellele arst kliinikusse ei tulnud. Ka siin võiks nõutava teona käsitada valvearsti kohustuste viivitamatut täitmist. Järgnevalt saab vaadelda perioodi kuni kella 18.00-ni, mil arst käis esimest korda patsienti vaatamas, jne.
  17. Tegevusetusdelikti korral tuleb silmas pidada ka põhjusliku seose tuvastamise eripära - põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  18. juuni
  19. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-07 p 11 ja
  20. märtsi
  21. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p 15). Lisaks põhjuslikkusele tuleb kontrollida ka tagajärje normatiivset omistatavust ehk seda, kas ettevaatamatusdeliktile iseloomulikuna oleks õiguspärane käitumine tagajärje ära hoidnud. Siingi pole välistatud etapiviisiline lähenemine. Silmas tuleb pidada, et õiguspärase alternatiivkäitumise kontrollimisel ei vaadelda eelkõige tagajärje ärahoidmise tõenäosust, vaid piisab ka sellisest nõutavast teost, mis oleks vähendanud tagajärje saabumise riski ja suurendanud päästmisvõimalust. Seega piisaks tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt.
  22. Loetletud ettevaatamatus- ja tegevusetusdelikti objektiivsete tunnuste tuvastamise järel tuleb järgmise sammuna anda hinnang arsti käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse objektiivselt ettenähtav, siis subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus. Vastavalt KarS §-le 18 tuleb subjektiivsete tunnuste all seega selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis. IV
  23. Eeltoodu alusel ju juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
  24. märtsi
  25. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  26. juuni
  27. a kohtuotsused C.H. kriminaalasjas KarS §

§ 119lg 2 järgi täies ulatuses ning rahuldades C.H.

kaitsja kassatsiooni osaliselt, saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.