Obsah (6)

§ 145§ 101§ 113§ 401§ 149§ 146

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 145 lg 1 järgi solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostja ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingu p 1.2 järgi vastutab kostja solidaarselt põhivõlgnikuga ja hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist, sh vastutab kostja

§ 145

lg 2 järgi ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Põhjendamatu ja vastuolus hea usu põhimõttega on kostja seisukoht, et hageja ei ole tõendanud, et esitas kostjale 19. jaanuaril 2009 nõude, kuna e-posti aadress, millele hageja teate saatis, ei kuulu kostjale. Kostja teatas ise hagejale selle e-posti aadressi. Kostja vastuväide, et hageja ei ole kostjat teavitanud põhivõlgniku pankrotist, ei ole samuti kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohtute infosüsteemi andmetel algatati põhivõlgniku pankrotimenetlus võlgniku enda avalduse alusel. Kostjal kui põhivõlgniku ainsal juhatuse liikmel ja ainuosanikul pidi olema täielik ülevaade põhivõlgniku majandustegevusest, sh täitmata kohustustest. Muu hulgas allkirjastas kostja ise põhivõlgniku esindajana hagejaga müügilepingu. Seetõttu ei anna pankrotimenetlusest teatamata jätmine alust nõuet vähendada. Õige ei ole kostja seisukoht, et kohane õiguskaitsevahend olnuks kaupade tagastamise nõue.

§ 101

lg-s 1 sisaldub loetelu õiguskaitsevahenditest, mida võlausaldaja võib kasutada võlgniku kohustuse rikkumise korral. Krediiditingimustega müügilepingust ei tulene, et maksetähtaja rikkumisel tuleb müüjal kasutada üht kindlat õiguskaitsevahendit. Hageja võib valida, millist õiguskaitsevahendit kasutada, ja hageja soovis kohustuse täitmist (

§ 101lg 1 p 1).

Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks põhivõlgniku tasumata arvetest tuleneva võla väljamõistmine. Kostja vaidles vastu põhivõla väljamõistmisele, kuid ei ole vaidlustanud viivise suurust ega arvestust.

§ 113lg 1 ja müügilepingu p 4.2 alusel tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) §-s 367 sätestatut arvestades mõista kostjalt hageja kasuks välja

1. detsembri
2. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 26 679 krooni 31 senti ning sealt edasi tasumata summast 0,15% päevas kuni põhinõude tasumiseni.
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt mõistis maakohus vääralt välja põhivõla ning jättis viivise väljamõistmisel põhjendamatult kohaldamata pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p 6, mille kohaselt lõpetatakse pankroti väljakuulutamisel intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Põhivõlgniku pankrot kuulutati välja
4. märtsil 2009 ja seega lõppes viivise arvestamine. Hagi rahuldamise korral tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõistetud viivist vähendada. Müügilepingust ei tulene võlakohustusi, mida põhivõlgnik peaks täitma, seega ei ole ka käendajal kohustust täita hagejale põhivõlgniku kohustusi.
5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tallinna Ringkonnakohus jättis
7. mai
8. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, nõustudes täielikult maakohtu põhjendustega. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ja põhivõlgniku
9. augusti
10. a müügileping kehtib. Lepingupooled asusid lepingut täitma ning hageja esitas arved selle lepingu alusel tehtud ostude eest. Kostja ei ole tõendanud, et põhivõlgnik ei ostnud pärast nimetatud lepingu sõlmimist hagejalt ehitusmaterjale või tasus ostude eest kohapeal. Samuti ei ole tõendatud muude kokkulepete olemasolu. Hageja eitab muul alusel müügilepingute sõlmimist. 50 000 krooni suurust krediidimäära ei ületatud. Kostja oli põhivõlgniku ainuke juhatuse liige. Krediidikomisjoni koosseisu ja otsuste vastuvõtmise korda puudutav on hageja siseasi ning otsuse vastuvõtmise korra võimalik rikkumine ei mõjuta krediiditingimustega müügilepingu kehtivust kostja jaoks. Pooled asusid lepingut täitma. Käendajal on iseenesest õigus esitada hagile samu vastuväiteid kui põhivõlgnikul, kuid asja materjalidest ei nähtu, et põhivõlgnik oleks hageja nõudele vastuväiteid esitanud. Ka kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid selle kohta, et kostja lubas põhivõlgniku ainukese juhatuse liikmena arved tasuda ega vaielnud neile vastu. Hageja on hagi aluseks olevaid asjaolusid piisavalt tõendanud. Kostja esindaja on esitanud vaid paljasõnalisi vastuväiteid ega ole oma väidete kinnitamiseks esitanud ühtegi tõendit. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamatult tuvastamata põhivõlgniku ja hageja vahel tekkinud võlasuhte, milleks on

§ 401lg 2 mõttes krediidileping maksetähtpäeva edasilükkamiseks.

Sellest tulenevalt jäid kohaldamata seda õigussuhet reguleerivad materiaalõiguse sätted. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite, et maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata PankrS § 35 lg 1 p 6, mille järgi saanuks viivist arvestada üksnes põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni.

§ 149

lg 1 järgi sai kostja esitada hagile sellise vastuväite ning käenduse aktsessoorse iseloomu tõttu ei saa kostjalt nõuda viivist pärast põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult võtmata seisukoha kostja väite kohta, mille järgi ei saa lugeda müügilepingut sõlmituks, kuna kokku ei olnud lepitud krediidi ülempiiri osas. Müügilepingu järgi pidi hageja krediidikomisjon määrama lepingu krediidimäära ja krediidikomisjoni otsus pidi olema lepingu lahutamatu osa, kuid seda ei tehtud. Seega ei olnud lepingupooltel lepingu sõlmimise ajal kokkulepet krediidimäära kohta ja leping ei jõustunud. Pooled ei vaidle selle üle, et põhivõlgnik tellis hagejalt kaupu, mille eest on tasumata, kuid kaupu telliti müügilepingu üldtingimuste, mitte krediiditingimustega müügilepingu alusel. Hageja ei olnud pädev ühepoolselt krediidi ülempiiri määrama, sest selles pidid lepingupooled kokku leppima. Kohtud jätsid tähelepanuta, et pooled leppisid käenduslepingu p-s 3.2 kokku selles, et teade tuli kostjale esitada kirjalikult ning selle sai lugeda kättesaaduks, kui see oli allkirja vastu üle antud või tähitud kirjaga saadetud, mitte e-posti vahendusel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetud. Lisaks saadeti teade põhivõlgniku e-posti aadressile.

1. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtud tuvastasid õigesti, et krediiditingimustega müügileping oli kehtivalt sõlmitud, seda täideti ja selle alusel jäi põhivõlgnik hagejale võlgu. Kuna kostja kui käendaja suhtes ei ole pankrotti välja kuulutatud, ei ole alust kohaldada PankrS § 35 lg 1 p
2. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Riigikohus järgib TsMS § 689 lg 5 järgi ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata.
4. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et alama astme kohtud tuvastasid põhivõlgniku ja hageja vahelise võlasuhte. Ringkonnakohus nõustus maakohtus esitatud tõendite alusel tuvastatuga, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid
5. augustil 2006 krediiditingimustega müügilepingu ning selle alusel hageja müüs ja andis põhivõlgnikule üle arvetel nr 0281.006236, nr 0282.087248, nr 02801.090590 ja nr 0281.092015 näidatud kaubad, mille eest põhivõlgnik ei ole hagejale tasunud. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud seda tuvastades tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud. Kostja arvates jätsid alama astme kohtud põhivõlgniku ja hageja vahelise võlasuhte

§ 401

lg 2 mõttes kvalifitseerimata, kuid kostja ei ole näidanud, kuidas selle sätte kohaldamata jätmise tõttu jõudsid kohtud valele lõppjäreldusele. Kohtud leidsid, et põhivõlgnik ja hageja sõlmisid krediiditingimustega müügilepingu. See, et hageja müüs põhivõlgnikule kaupu krediiditingimustel, ei muuda olematuks põhivõlgniku lepingu alusel tekkinud võlga.

1. Ekslik on kostja arusaam, et hageja ja põhivõlgniku
2. augustil 2006 vormistatud krediiditingimustega müügilepingut ei sõlmitud kehtivalt, sest lepingupooltel puudus kokkulepe krediidi ülempiiri kohta. Ringkonnakohus nõustus maakohtus esitatud tõendite alusel tuvastatuga, et lepingupooltel oli kokkulepe, mille kohaselt võimaldas hageja põhivõlgnikule 21-päevase maksetähtajaga krediiti kuni 50 000 krooni. Kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
3. Asjakohatu on kostja väide, et ta ei vastuta käenduslepingu alusel põhivõlgniku võla eest seetõttu, et hageja ei ole talle lepingus kokkulepitud vormis võlast teatanud. Seadusest ega poolte lepingust ei tulene põhimõte, et käendaja vastutus tekib võla kohta teate esitamisest.

§ 145

lg 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 146

lg 1 järgi peab võlausaldaja andma käendajale teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta üksnes käendaja nõudel. Käenduslepingu p 3.2 järgi saab poole teate lugeda teisel poolel kättesaaduks, kui teade on üle antud allkirja vastu või saadetud postiasutuse kaudu tähitud kirjaga lepingus näidatud aadressil või poole teatatud muutunud aadressil ja postitamisest on möödunud viis päeva, kuid käendaja vastutust ei ole teate kättesaamisest sõltuvusse seatud.

1. Väär on kostja arusaam, et maakohus pidi asjas kohaldama PankrS § 35 lg 1 p 6 ja arvestama kostjalt väljamõistetud põhivõlgniku võlalt viivist üksnes põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Iseenesest on õige, et PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi lõpetatakse pankroti väljakuulutamisega intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Viidatud sätte kohaselt saab võlausaldaja nõuda pankrotivõlgnikult seega lisaks põhivõlale intressi ja viivise maksmist üksnes aja eest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Äriregistri andmetel kuulutati põhivõlgniku pankrot välja
2. märtsil
3. Seega saab PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi arvestada põhivõlgniku pankrotimenetluses põhivõlalt viivist üksnes selle kuupäevani. Praeguses asjas nõudis võlausaldaja põhivõlga ja viivist aga käendajalt, mitte põhivõlgnikult. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest

§ 145

lg 2 järgi täies ulatuses, sh kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Seejuures võib käendaja

§ 149

lg 1 järgi üldjuhul esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, ka siis kui põhivõlgnik neist loobus, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Samuti ei või käendaja

§ 149

lg 2 järgi esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku vastuväite esitamise puhuks, sh pärija vastutuse piiratuse vastuväidet ning põhivõlgniku kohustuse lõppemise või vähendamise vastuväidet tema likvideerimis- või pankrotimenetluses ja seltsingu lõpetamisel õigusjärgluse puudumise korral. Pooled leppisid käenduslepingu p-s 1.2 kokku, et käendaja vastutab võlausaldaja ees võlausaldaja ja põhivõlgniku

1. augusti
2. a krediiditingimustega müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga, sh põhivõlgniku tasumata võlasumma, intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, sh leppetrahvi, viivise ja kahju eest, kuid mitte rohkem kui 80 000 krooni. Kolleegium ei nõustu kostja arusaamaga, et kostja sai võlausaldaja nõude vastu esitada põhivõlgnikule PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tuleneva vastuväite, et põhivõlgniku pankroti väljakuulutamise päeval tuli lõpetada põhivõlalt viivise arvestamine. Kolleegiumi arvates ei saa käendaja

§ 149

lg 2 järgi üldjuhul sellist põhivõlgniku vastuväidet esitada, sest käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot ja sellest tulenevalt kaotab võlausaldaja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi õiguse nõuda pankroti väljakuulutamisest kuni nõude rahuldamiseni pankrotivõlgnikult viivist. Seega saab põhivõlgnik esitada PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tuleneva vastuväite võlausaldaja vastu, kuid käendajal puudub üldjuhul

§ 149lg 2 järgi sellise vastuväite esitamise õigus.

Käendaja saaks sellise vastuväite esitada võlausaldaja vastu üksnes siis, kui käenduslepingus oleksid pooled sellise vastuväite esitamise õiguses kokku leppinud. Kostja ei ole väitnud, et tal oli hagejaga selline kokkulepe. 14. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa