Ringkonnakohtu määruse kohaselt käsitles maakohus hageja lepingulise esindaja tööde sisu ja tööle kulunud aega ning jõudis järeldusele, et põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks esimeses kohtuastmes esindamise eest tuleb lugeda 31 tundi. Maakohus arvestas kulutuste hindamisel kohtumenetluse kestust ning asja mahtu ja keerukust. Tsiviilasja raames lahendati keskmiselt keerukas vaidlus, mis ei ole kõrge kvalifikatsiooni ja suure kogemusega juristile raske ega mahukas. Esindaja töö mahtu ei saa seostada kohtuotsuse pikkusega. Tunnihinna suuruse alusel võis maakohus eeldada, et hagi esitamiseks tehtud esindaja tööd ei olnud vaja hiljem korrata ega hageja märgitud lisatoiminguid teha. Maakohus kontrollis kõiki andmeid piisava põhjalikkusega. Apellatsioonimenetluses kantud kulusid ei ole poolte vahel kohtulahendiga jaotatud (
). Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei ole menetluskulude jaotust võimalik otsustada.
lg 1 kohaselt saab menetlusosaline nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui menetluskulud on kohtulahendiga enne jaotatud. Seega ei ole asjakohased määruskaebuse väited apellatsioonimenetluse kulude jaotamise kohta. Kui ringkonnakohus jättis menetluskulud jaotamata, oli menetlusosalisel
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub menetluskulude välja mõistmata jätmise osas ringkonnakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega mõista lisaks maakohtu väljamõistetule hageja kasuks välja veel 269 040 krooni. Põhjendamata on kohtute seisukoht, et maakohtus kantud põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks on 73 160 krooni. Tegemist oli keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Vale on kohtute seisukoht, et hageja menetluskulude hulka ei tule arvata apellatsioonimenetluses kantud kulu 84 960 krooni. Kuna ringkonnakohus ei märkinud menetluse uuendamata jätmise määruses menetluskulude jaotust, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks maakohtu kindlaksmääratud jaotusest kõrvale kalduda. Seega ei muutnud ringkonnakohus maakohtu menetluskulude jaotust, mistõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramisel lähtuda maakohtu jaotusest. Samas, kuivõrd
lg 1 alusel kannab kaebuse rahuldamata jätmise korral menetluskulud kaebuse esitaja, peaks kostja hüvitama hagejale kõik apellatsioonimenetluses kantud kulud.
10.
lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Viidatud sätte järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Praegusel juhul on ringkonnakohus hageja kasuks välja mõistetud esindaja kulude suurust põhjendanud. 11. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja ei saa taotleda apellatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramist.
lg 1 ja 2 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus.
lg 2 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Seega oleks ringkonnakohus pidanud nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse märkima kas
lg 1 p-s 3 sätestatuga võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui kohus ei ole lahendanud menetluskulude jaotamist. Täiendava otsuse tegemise avalduse võib
See tähtaeg on ennistatav
§-s 67 sätestatud eelduste olemasolul. Oma algatusel võib kohus teha täiendava otsuse 20 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest alates.
lg 2 järgi kohaldatakse otsuse kohta sätestatut ka määrusele, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Praegusel juhul ei esitanud ükski menetlusosaline ringkonnakohtule taotlust täiendava määruse tegemiseks. Samuti on möödunud
13.
lg 1 kohaselt kannab apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata. Kolleegium leiab, et see säte kohaldub ka siis, kui kaebus või teistmisavaldus jääb läbi vaatamata. Seega juhul, kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellant.
lg-s 1 sätestatu ei vabasta aga ringkonnakohut kohustusest märkida määruses menetluskulude jaotus.
lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist üksnes lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel. Kuna menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulusid ei ole kohtulahendiga jaotatud, ei saa hageja nõuda nende rahalist kindlaksmääramist. 14. Menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid
15. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb
Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.