Obsah (10)

§ 3§ 436§ 654§ 652§ 692§ 691§ 173§ 162§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 3 lg 1 alusel menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. See tähendab, et hagi esitamise eelduseks on hageja õiguste rikkumine. Kuna vaidlustatud otsuse alusel ei saadud suurendada kolmanda isiku aktsiakapitali ja ainuaktsionäri otsuse alusel korraldatud aktsiate märkimine ebaõnnestus, ei ole hagejate õigusi rikutud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

1. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta hagejate menetluskulud kostja kanda.
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda.
3. Kolmas isik vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
5. aprilli
6. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ning tunnistas kostja
7. veebruari
8. a juhatuse otsuse kehtetuks. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt otsustati kostja juhatuse
9. veebruari
10. a otsusega suurendada kostja tütarettevõtte E.L.L. Kinnisvara AS aktsiakapitali 100 000 000 krooni võrra ja määrati aktsiakapitali suurendamise tingimused. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, nagu oleks hagejad vaidlustanud esialgsetes hagiavaldustes üksnes otsuse p 1 ning esitanud hagi otsuse p-de 2-11 kehtetuks tunnistamiseks alles
11. novembril 2008, s.o pärast hagi aegumise tähtaja möödumist. Selline järeldus ei ole kooskõlas hagiavalduste tekstiga ja nõuete sõnastusega. Nimelt palusid hagejad algselt tunnistada kehtetuks kostja juhatuse otsuse kolmanda isiku aktsiate emissiooni korraldamise kohta. Järgmistes täpsustustes palusid hagejad tunnistada kehtetuks kostja juhatuse
12. veebruari
13. a otsuse, millega otsustati kolmanda isiku aktsiakapitali suurendada 100 000 000 krooni võrra. Viimases täpsustuses
14. novembril 2008 palusid hagejad tunnistada kehtetuks kostja
15. veebruari
16. a otsuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hagiavalduste sisust ja sõnastatud nõuetest tuletatav, et hagejad esitasid nõude tunnistada otsuse p- d 2-11 (aktsiakapitali suurendamise tingimused) kehtetuks esimest korda alles
17. novembril
18. Vaidlustatud otsuses käsitletakse tervikuna aktsiakapitali suurendamist, sh nii väljalastavate aktsiate arvu, nende nimiväärtust, isikute ringi, kellele aktsiaemissioon suunatakse, tähtaegu jt tingimusi ja seda on hagejad ka tervikuna algusest peale vaidlustanud. Seega ei ole hagi otsuse p-de 2-11 kehtetuks tunnistamise osas TsÜS § 38 lg 5 järgi aegunud. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, et vaidlusalune otsus ei riku hagejate õigusi, sest see ei olnud kolmanda isiku aktsiakapitali suurendamise aluseks. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et aktsiakapitali suurendamine kuulub ÄS § 298 lg 1 p 2 järgi kolmanda isiku üldkoosoleku pädevusse või ÄS § 305 lg 1 järgi tema ainuaktsionäri pädevusse ning et kostja juhatus seda otsustada ei võinud. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et hagejale I saadeti
19. veebruari
20. a kutse aktsiate märkimiseks kostja juhatuse
21. veebruari
22. a otsuse, mitte kolmanda isiku ainuaktsionäri otsuse alusel. Kostja ei ole tõendanud, et aktsiakapitali suurendamisega seotud toiminguid oleks tehtud kolmanda isiku ainuaktsionäri
23. veebruari
24. a otsuse alusel. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hagejate kahtlustus, et kolmanda isiku ainuaktsionäri otsus võidi vormistada alles pärast seda, kui hagejad olid pöördunud oma õiguste kaitseks kohtusse. Kostja juhatuse otsusega määrati kindlaks kõik olulised aktsiakapitali suurendamise tingimused ja nende järgimine tehti kolmanda isiku jaoks kohustuslikuks. Seega ei ole õige maakohtu seisukoht, et tegemist oli üksnes põhimõttelise otsusega, mis võeti vastu kolmanda isiku juhatuse esimehe palvel edasise tegevuse korraldamiseks ja mis ei olnud kolmanda isiku aktsiakapitali suurendamisel aluseks. Tegemist ei olnud nõuandva otsusega. Kolmanda isiku aktsiakapitali suurendamise otsustamisega ja aktsiaemissiooni läbiviimiseks kolmandale isikule kohustuslike tingimuste määramisega ületas kostja juhatus ÄS §-s 306 sätestatud pädevuse piire. TsÜS § 38 lg 1 järgi võib huvitatud isik nõuda kohtus juriidilise isiku organi seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks tunnistamist. Huvitatud isikuks on nimetatud sätte mõttes aktsiaseltsi puhul ka aktsionärid. Kuna kostja juhatusel ei olnud pädevust otsustada kolmanda isiku aktsiakapitali suurendamise küsimust ega selle tingimusi, mis olid praegusel juhul aluseks aktsiaemissiooni korraldamisele, on vaidlusalune otsus seadusvastane ja tuleb TsÜS § 38 lg 1 alusel tunnistada kehtetuks. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust asjaolu, et aktsiate märkimine ebaõnnestus ja hagejatele ei tekkinud sellest tulenevalt otsest varalist kahju. Õigustatud huvi võib muu hulgas väljenduda hagejate põhjendatud soovis takistada kostjat edaspidi hagejate õigusi rikkumast või saada toimepandud rikkumiste kindlakstegemisega selgust võimalike kahju hüvitamise nõuete aluseks olevates asjaoludes. Kostja juhatuse
25. veebruari
26. a otsus puudutas hagejate õigusi ja kohustusi suhetes kostjaga ning hagejatel on jätkuvalt õigustatud huvi vaidlusaluse otsuse kehtetuks tunnistamise vastu, sest selle kehtivaks jäämise korral jääb kehtima võimalus kahju tekkimiseks. Maakohtu viide

§ 3

lg-le 1, mis reguleerib kohtusse pöördumise õigust, ei ole asjakohane, kuna kohus menetles tsiviilasja. Ringkonnakohtu hinnangul pole vaja hinnata, kas kolmanda isiku aktsiakapitali suurendamise soov oli majanduslikult põhjendatud ja kas vaidlusaluse otsusega rikuti lisaks hagejate õigustele ka kostja huve ning põhjustati kostjale kahju. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hagejate kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt tunnistas ringkonnakohus kostja juhatuse otsuse TsÜS § 38 lg 1 alusel kehtetuks põhjendusel, et kostja juhatusel ei olnud pädevust otsustada kolmanda isiku aktsiakapitali suurendamist ega selle tingimusi, mis olid aluseks aktsiaemissiooni korraldamisele. Hagejad ei esitanud menetluses nõude alusena asjaolu, et kostja juhatusel puudus pädevus suurendada kolmanda isiku aktsiakapitali. Seega rajas ringkonnakohus otsuse asjaolule, mille kohta pooled arvamust ei avaldanud ja mida menetluses ei arutatud, rikkudes sellega

§ 436lg-d 3 ja 4.

Ringkonnakohus jättis võtmata seisukoha hagejate põhilise väite - kostja juhatus rikkus hoolsuskohustust - kohta. Kostja vaidles sellele väitele vastu ja esitas ka tõendid selle kohta, et juhatus ei rikkunud hoolsuskohustust, kuid kohus jättis oma seisukoha esitamata, rikkudes sellega

§ 654lg-t 5.

Hagejad esitasid apellatsioonkaebuses väite, nagu oleks ainuaktsionäri

1. veebruari
2. a otsus koostatud tagantjärele kuupäevaga. Kostja palus kohtul jätta nimetatud väide tähelepanuta, kuna tegemist oli tõendamata ja põhjendamata pahatahtliku väitega, mida varasemas menetluses ei olnud esitatud.

§ 652lg 4 kohaselt pidi kohus jätma selle väite tähelepanuta.

Sellele vaatamata käsitles ringkonnakohus kaevatavas otsuses seda uut asjaolu ning tegi

§ 652

lg-t 4 rikkudes väära järelduse, nagu oleks hagejate kahtlustus ainuaktsionäri otsuse hilisema vormistamise kohta põhjendatud. Ringkonnakohus kohaldas vääralt ÄS §

1. Kolmanda isiku aktsiakapitali suurendamise otsuse, mis oli aluseks aktsiaemissiooni läbiviimisele, võttis kolmanda isiku ainuaktsionär, s.o kostja vastu
2. veebruaril 2008 ning seda otsust ei ole vaidlustatud. Kostja juhatuse
3. veebruari
4. a otsusega volitati Tõnu Toomikut kostja nimel seda ainuaktsionäri otsust vastu võtma. Isegi juhul, kui käsitada kostja juhatuse
5. veebruari
6. a otsust kolmanda isiku ainuaktsionäri otsusena, on väär ringkonnakohtu järeldus, et kostja juhatus ületas ÄS §-s 306 sätestatud pädevuse piire. Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi ÄS § 306 lõikele. Tõenäoliselt pidas ringkonnakohus silmas ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud juhatuse pädevust, mille kohaselt peab juhatus juhtimisel kinni pidama nõukogu seaduslikest korraldustest. Tehingud, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, võib juhatus teha ainult nõukogu nõusolekul. Juhatus on kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kostja põhikirja p 26 teine lause sätestab: "Nõukogu nõusolek ei ole igapäevase majandustegevuse raamest väljuvate tehingute tegemiseks juhatusele vajalik." Igapäevase majandustegevuse raamest väljuvate tehingute näidisloetelu on ära toodud ÄS § 317 lg-s 1, sh tütarettevõtja asutamine või lõpetamine või osaluse omandamine või lõpetamine teistes ühingutes. ÄS § 317 lg 2 kohaselt võib põhikirjaga ette näha, et lg-s 1 nimetatud tehingute tegemiseks ei ole nõukogu nõusolek vajalik. Seega olukorras, kus kostja juhatus oli pädev otsustama tütarettevõtja asutamist või lõpetamist, oli ta vastuvaidlematult pädev otsustama ka tütarühingus aktsiaemissiooni läbiviimist ja selle tingimuste määramist. Seega on ilmne, et kohus kohaldas vääralt ÄS §
7. Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsÜS § 38 lg-t
8. Kuna kostja põhikirja p 26 andis kostja juhatusele pädevuse otsustada kolmanda isiku aktsiaemissiooni üle, siis kostja juhatuse
9. veebruari
10. a otsus on kooskõlas kostja põhikirjaga ning samuti seadusega (s.o ÄS § 306 lg-ga 2 ning § 317 lg-ga 2). Hagejad esitasid väite, et vaidlustatud otsuses ei lähtunud juhatuse liikmed kostja kui kolmanda isiku ainuaktsionäri huvidest, millega rikkusid hoolsuskohustust, ning kostja esitas menetluses vastuväite, et kostja juhatuse liikmed hoolsuskohustust ei rikkunud. Nimetatud väite ning vastuväite jätsid analüüsimata nii maakohus kui ka ringkonnakohus, mistõttu asja läbi vaadanud kohtud ei tuvastanud TsÜS § 38 lg 1 teise lause kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid.
11. Hagejad vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Hagejad leidsid, et hagejad on hagis tuginenud TsÜS §-le 38 ning seetõttu oli hagi rahuldamine nimetatud alusel põhjendatud ja õiguspärane. Ebaõige on kostja väide selle kohta, et hagejad esitasid alles apellatsioonimenetluses väite ainuaktsionäri otsuse tagantjärele koostamise kohta. Tegelikult viitasid sellele hagejad juba
12. mail 2008 Harju Maakohtule esitatud vastuses määruskaebusele. Samuti ei piira menetlusnormid poole õigust vaidlustada dokumendi võltsitust (tagantjärele kuupäevaga koostamine on intellektuaalne võltsimine) esimest korda alles apellatsiooniastmes. Kostja on ekslikult mõistnud ringkonnakohtu otsust ÄS § 306 kohaldamise kohta, viidates sellele, justkui oleks ringkonnakohus silmas pidanud nõukogu nõusoleku puudumist otsuse kehtetuse alusena. Ringkonnakohus ei tunnistanud kostja juhatuse otsust kehtetuks nõukogu nõusoleku puudumise tõttu, vaid seetõttu, et see otsus väljus juhatuse pädevusest tervikuna ÄS § 306 mõttes (sellise otsuse tegemine ei ole üldse juhatuse pädevuses). Ekslikud on ka kostja järeldused TsÜS § 38 lg 1 kohta. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuna kostja juhatuse otsused ei ole kostja tütaräriühingu ainuaktsionäri otsused ning kostja juhatuse pädevuses ei ole ainuaktsionäri otsuste tegemine, siis on õiged ka ringkonnakohtu järeldused TsÜS § 38 kohaldamise kohta. Kostja on ekslikult leidnud, et asjas on oluline see, et kostja juhatuse pädevuses oli põhikirja kohaselt kolmanda isiku aktsiaemissiooni läbiviimine. Hagejad leiavad, et sellel, milline oli kostja juhatuse pädevus, ei ole praegusel juhul tähtsust, kuna kostja juhatuse otsus ei ole kostja tütaräriühingu ainuaktsionäri otsus.
13. Kolmas isik ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Kolleegium jätab

§ 691p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse, arvestades Riigikohtu põhjendusi.

1. Hagejad vaidlustasid kostja juhatuse
2. veebruari
3. a otsuse, millega kostja juhatus otsustas suurendada kolmanda isiku aktsiakapitali 100 000 000 krooni võrra, määras kindlaks aktsiakapitali suurendamise tingimused ning otsustas võtta vastu nendele tingimustele vastava kolmanda isiku ainuaktsionäri otsuse ja volitas kostja juhatuse liiget Tõnu Toomikut sellele alla kirjutama. Äriseadustik ei reguleeri eraldi aktsiaseltsi juhatuse otsuse vaidlustamist. TsÜS § 38 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik nõuda kohtus juriidilise isiku organi seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks tunnistamist. Juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka juhul, kui juriidilise isiku osanik, aktsionär või liige kasutas otsuse tegemisel hääleõigust selleks, et omandada enda või kolmanda isiku kasuks eeliseid juriidilise isiku või teiste osanike, aktsionäride või liikmete kahjuks, ja otsus võimaldab seda eesmärki saavutada. Hagejad kui kostja aktsionärid on huvitatud isikuteks TsÜS § 38 lg 1 mõttes, kes võivad kostja juhatuse otsust vaidlustada. Samas on kostja kolmanda isiku ainuaktsionärina võtnud
4. veebruaril 2008 vastu kolmanda isiku ainuaktsionäri otsuse aktsiakapitali suurendamise kohta. Tulenevalt ÄS § 298 lg 1 p-st 2 on aktsiaseltsi üldkoosoleku pädevuses aktsiakapitali suurendamine ja vähendamine. Õige on maakohtu seisukoht, et nimetatud otsus vastab ÄS § 305 lg-le 1 ning seda otsust ei ole vaidlustatud. Kolleegium märgib, et isegi kui kostja juhatuse
5. veebruari
6. a otsus tuleks tunnistada kehtetuks, ei kaasneks sellega kostja tütarühingu (kolmanda isiku)
7. veebruari
8. a aktsiakapitali suurendamise otsuse tühisust ning see ei oleks aluseks, et nõuda kohtus sama otsuse kehtetuks tunnistamist. Seega ei ole kostja juhatuse otsuse vaidlustamisega võimalik saavutada hagejate taotletud eesmärki - et kolmanda isiku aktsiakapital ei suureneks. Kolmanda isiku ainuaktsionäri otsust aktsiakapitali suurendamise kohta ei ole aga hagejatel kui kostja aktsionäridel õigust vaidlustada.
9. Ringkonnakohus on leidnud, et kolmanda isiku aktsiakapitali suurendamise otsustamisega ja aktsiaemissiooni läbiviimiseks kolmandale isikule kohustuslike tingimuste määramisega ületas kostja juhatus ÄS §-s 306 sätestatud pädevuse piire. Kuna kostja juhatusel ei olnud pädevust otsustada kolmanda isiku aktsiakapitali suurendamist ega selle tingimusi, mis olid praegusel juhul aluseks aktsiaemissiooni läbiviimisele, on vaidlusalune otsus seadusvastane ja tuleb TsÜS § 38 lg 1 alusel tunnistada kehtetuks. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tütarühingu aktsiakapitali suurendamise kohta otsuse tegemine ei ole kostja juhatuse pädevuses. ÄS § 306 lg 1 kohaselt on juhatus aktsiaseltsi juhtorgan, mis esindab ja juhib aktsiaseltsi. ÄS § 306 lg 2 kohaselt peab juhatus juhtimisel kinni pidama nõukogu seaduslikest korraldustest. Tehinguid, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, võib juhatus teha ainult nõukogu nõusolekul. Juhatus on kohustatud tegutsema majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. ÄS § 317 lg 1 p-de 1 ja 11 kohaselt annab nõukogu juhatusele korraldusi aktsiaseltsi juhtimise korraldamisel. Nõukogu nõusolek on vajalik aktsiaseltsi nimel tehingute tegemiseks, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, eelkõige tehingute tegemiseks, millega kaasneb osaluse omandamine ja lõppemine teistes ühingutes või tütarettevõtja asutamine või lõpetamine. ÄS § 317 lg 2 kohaselt võib põhikirjaga ette näha, et selle paragrahvi esimeses lõikes nimetatud tehingute tegemiseks ei ole nõukogu nõusolek vajalik või on vajalik ainult põhikirjas nimetatud juhtudel, samuti teisi tehinguid, mille tegemiseks on nõukogu nõusolek vajalik. Põhikirjaga võib nõukogule anda õiguse otsustada ka muid küsimusi, mille otsustamine ei kuulu vastavalt seadusele või põhikirjale juhatuse või üldkoosoleku pädevusse. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja põhikirja p 26 kohaselt ei ole nõukogu nõusolek igapäevase majandustegevuse raamest väljuvate tehingute tegemiseks juhatusele vajalik. Olukorras, kus kostja juhatus oli pädev otsustama tütarettevõtja asutamist või lõpetamist, oli ta pädev otsustama ka tütarühingus aktsiaemissiooni läbiviimist ja selle tingimuste määramist. Seega on ekslik ringkonnakohtu järeldus, et praegusel juhul puudus kostja juhatusel pädevus otsustada, et suurendatakse kindlaksmääratud tingimustel kolmanda isiku (tütarühingu) aktsiakapitali.
10. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus tegi pooltele üllatusliku otsuse, kui tugines oma otsuses kostja juhatuse pädevuse puudumisele, kuigi hagejad tuginesid oma nõudes sellele, et kostja juhatus rikkus oma hoolsuskohustust.

§ 436

lg 4 sätestab, et otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Iseenesest õige on ka kostja väide, et kohtud jätsid analüüsimata hagejate väite, et vaidlustatud otsuses ei lähtunud juhatuse liikmed kostja kui kolmanda isiku ainuaktsionäri huvidest, millega rikkusid hoolsuskohustust, ning kostja vastuväite, et kostja juhatuse liikmed hoolsuskohustust ei rikkunud. Seega puudub ringkonnakohtu seisukoht TsÜS § 38 lg 1 teises lauses sätestatud eelduste olemasolu kohta. Kuna praegusel juhul ei toimunud aga kolmanda isiku aktsiate märkimist, ei saanud toimuda ka TsÜS § 38 lg-s 1 sätestatud eeliste omandamist, mistõttu ei ole asja lahendamise seisukohast tähtsust sellel, et ringkonnakohtul jäi seisukoht TsÜS § 38 lg 1 teise lause võimaliku kohaldamise kohta võtmata. 16. Kolleegium ei jaga maakohtu seisukohta hagi aegumise kohta. Selles osas nõustub kolleegium ringkonnakohtu põhjendustega, et hagi kostja juhatuse 18. veebruari 2008. a otsuse p-de 2-11 kehtetuks tunnistamise osas ei ole TsÜS § 38 lg 5 järgi aegunud. 17. Kuna ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi, tuleb ringkonnakohtu otsus

§ 692lg 1 p 1 alusel tühistada.

Kolleegium jätab

§ 691

p 5 alusel maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata Riigikohtu otsuses toodud põhjendustel. 18.

§ 173

lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, muudab kolleegium apellatsioonimenetluse kulude jaotust.

§ 162lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Hagejate apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud jäävad nende endi kanda. Hagejad peavad solidaarselt hüvitama kostja apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud. Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse, jääb jõusse ka maakohtus kantud menetluskulude jaotus, millega maakohus jättis menetluskulud hagejate kanda.

§ 174

lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. 19. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kassatsioonikautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Praeguses asjas on kostja eest kautsjoni tasunud LAWIN Lepik & Luhaäär Advokaadibüroo AS.

§ 149

lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Kostja on teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada LAWIN Lepik & Luhaäär Advokaadibüroo AS-i arvelduskontole. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Henn Jõks